Tänane päev oli veidi parem kui eilne, loeng vähemalt toimus siis kui ta toimuma pidi :) Siiski oleksime Saskiaga peaaegu hiljaks jäänud, sest ilmnes igahommikune probleem - bussile on raske saada. Loeng ise väga huvitav just ei olnud ja võtsime teemat, mida oleme juba kordades võtnud nii Eestis kui ka Türgis. Seekord siis tegelesime atmosfääri tundma õppimisega ning Bernoulli seadusega. Õigemini jätsime lihtsalt mõlema teema kohta ühe lause meelde. Loengu ülesehitus on kergelt öeldes kaootiline. Mingit loogikat asjade võtmisel pole ning igaüks võib oma teemat esitada siis kui ta tahab. Loengust välja tulles ütlesin ühe üsna kurja lause selle tunni kohta: "Ma oleks peaaegu täna lollimaks jäänud." Kahjuks teised tüdrukud nõustusid minuga ning kahjuks on see täiesti õigustatud lause selle loengu kohta.
Pärast loengut käisime söömas. Söök oli täna tõsiselt hea ning maitsega :D Vahepeal käisid mingid kutid meiega rääkimas. Nad olid kursis sellega, kes me oleme ja kust tuleme, mingi hetk nad avaldasid, et teavad meid tänu Şamilile. Mis seal ikka, jutud liiguvad kiiresti siin väikeses külakeses.
Söök söödud läksid teised tüdrukud linna, mina jäin veel kämpusesse, et jõmmi minna. Selle jaoks pidin eelnevalt ootama poolteist tundi. Selle aja jooksul ma vist ei jäänud kordagi üksinda :D Läksin tagasi oma teaduskonna majakesse puhkama ja juba tulid minu juurde minu raamatumehed, kes andsid mulle raamatu, mille järel nad olid käinud. Ajasin nendega natukene aega juttu, kuni nemad pidid loengusse minema. Siis läks kuskil minutike-kaks mööda, kui ilmus üks neist Şamili sõpradest kohale keda nägime enne sööklas. Ajasin siis temaga natukene aega juttu ning võib-olla õnnestub mul siin isegi vahetevahel poistega jalgpalli mängimas käia. Kui tema ära läks ilmus kuskilt välja mingisugune Mustafa, kelle kohta ma ei teagi, kust ma teda tean. Igatahes ajasin siis temaga ka kuskil pool tundi juttu, rääkisime Eestist ja türgi keelest ja koolist. Nüüd oli lõpuks mul aeg jõmmi minna ja tema pidi ka loengusse minema. Jõmmis kohtasin esimest korda inimest, kes rääkis väga ilusat inglise keelt ning siis jäin temaga ka juttu ajama (loomulikult olime mõlemad trenažööri peal). Jõmmi töötajatest keegi inglise keelt ei räägi niiet iga kord kui nad mulle midagi öelda tahavad, teevad seda türgi keeles, mina kehitan õlgu ja lähen edasi :D Tüdruk, kellega rääkisin oli väga sõbralik ja mõnus suhtleja. Ta on ise olnud Taanis vahetusõpilane ja nüüd hakkab vaikselt oma inglise keelt unustama, kuna ei räägi seda väga tihti. Seega sain mina ka täna ühe inimese õnnelikuks teha sellega, et suhtlesin temaga. Arvatavasti kohtun temaga jälle järgmine nädal teisipäeval jõmmis, sest nüüdsest vist hakkame kogu aeg samal ajal käima seal.
Jõmmist koju tulles õnnestus mul peaaegu koduukseni ilma tuttavateta hakkama saada. Bussi pealt maha astudes nägin ühte Erasmust, kes kutsus õhtul pittu (kuhu ma siiski ei läinud) ja koduukse ees õnnestus veel naaber Sarat näha :D Ühesõnaga sõbrad iga nurga peal :D
Kodus hakkas mul kiiresti igav niiet otsisin kogu aeg endale uusi tegevusi. Õhtupoole käisime Saskiaga suppi söömas ja niisama juttu ajamas ning nüüd oleme kodus. Kaisa ja Mariliis läksid arvatavasti tangotundi. Ahjaa, eile rääkisime koduteel Hüsseyiniga pikalt uuest projektist, kus tahetakse tutvustada erasmustele türgi rahvatantse. Tema palus meil kindlasti sellest osa võtta, missest, et meile need ajad üldse ei sobinud. Täna hommikul pani ta siis kuulutuse püsti ja oh üllatust, seal olid ka pikkusepiirangud. Alla 160 cm naised Türgis ei tantsi! :D Ehk siis nüüdsest saan iga kord kui keegi tantsima kutsub vabanduseks tuua selle, et ma olen liiga lühike, et Türgis tantsida :D
Läheb tütarlaps türki õppima ja siis ilmneb, et loengutes saab lollimaks, tantsimiseks liiga lühike ja hakkab mingite mustafadega jalgpalli mängima... See on juba nagu Alice Imedemaal või midagi veel hullemat.
ReplyDelete