60. päev - Metsapäev

Täna hommikul tuli ärgata pühapäeva jaoks liigvarakult. Kell 8.30 pidime EsPargi ees kokku saama, et Türgimaad metsaga katta. Plaan oli minna puid istutama. Kell 8.30 oli EsPargi ees muidugi 78 inimeselisest grupist kõigest umbes 10 inimest. Järgmise poole tunni jooksul tilkus neid aeglaselt juurde. Aga kui ma olen nüüd viimaks ära harjunud sellega, et oodata tuleb 15 minutit, kõige kehvemal juhul 30 minutit, siis tänane ületas kõiksugused piirid. Väljasõit toimus täpselt tund pärast kokkulepitud kohtumist. Ja türklased võtavad endale lihtsalt vabaduse tulla 40-60 minutilise hilinemisega. Ja muidu poleks hullu midagi, kuid tund aega und on hommikul maru väärtuslik ning ilm polnud ka just kõige soem (kuigi tunduvalt parem kui eile).

Ilm aga paranes tunduvalt, samuti meie tuju. Bussis saime kerge hommikusöögi ning sõitsime pisut linnast välja kohaliku künka otsa (kust avaneb kindlasti õhtuhämaruses linnale võrratu vaade). Üks bussidest jäi tee peal mutta kinni ja ta tuli sealt välja lükata ning meie kõikide tennised said vähemalt 20 korda sama kommentaari (et need pole just kõige sobivamad jalanõud metsa istutamseks).

Viimaks saime siiski põllulapi juurde ning asusime töö kallale.

Kõigepealt tuli võtta istik kile seest välja ja asetada ta auku.

Seejärel tuli auk kirkaga mulda täis ajada.

Seejärel pidi mulla otsas trampima, et see juurte ümber kenasti kinni jääks.

Viimaks pidi puule hea sõna ütlema, et ta tubliks kasvaks (Kaisa poolt iga puu istutamisel lisatud kohustuslik samm).

Pärast seda, kui olime teinud väga palju tööd (igaüks istutanud umbes 4 puud) said põllulapp ja istikud otsa. Tänase päeva kasulik osa sai seega otsa. Jalutasime mäekünka otsast alla kellegi talumaja juurde ning nautisime seal sooja päikesepaistet kuni ESN inimesed meile lõunat tegid. Lõunaks saime grillitud kanaliha ja toorsalatit - maitses väga hää, kuid grillpõrssale ikka vastu ei saa.

Pärastlõunane lebotamine

Mariliis naudib täies riides päikest

Pärastlõunal lesisime veel paar tundi päikese käes, ajasime juttu ja nautisime ilma. Poisid mängisid ka palli ning mingeid veidraid türgi mänge. Kella poole viie paiku, kui kõigi Eesti tüdrukute näod juba päikesepunased olid, asusime tagasiteele. Päeva võib iseenesest kordaläinuks lugeda, kuigi puid oleks võinud olla miski 10-20 iga inimese kohta.

Õhtupoolikut veedame hetkel Marje juures. Pesime pesu ja nüüd istub igaüks oma arvutis. Koju ei viitsi ju keegi minna, sest seal peab üksi passima. Homme kooli ja uus eriti kiire koolinädal alaku!