52. päev - Väike jalkastaar

Laupäevane päev algas minu jaoks väga rahulikult. Tõusin alles 12 paiku ja vedasin ennast väga aeglaselt voodist välja. Täna õhtupoolikul pidin poistega jalgpalli mängima, aga mul ei olnud veel jalanõusidki, millega mängida. Baleriinadega vist päris vihma kätte mängima ei lähe :D Niisiis tegin kella 2 paiku kiire tiiru Esparki, kus olin varem näinud hea hinnaga spordijalanõusid, saingi endale hea hinnaga papud. Papud on täpselt nii suured, et kui Mariliis neid nägi kommenteeris ta nii :"Need on ju need papud, mis sa autos peegli külge riputad!". Koju tagasi jõudes kutsusid tüdrukud mind Mariliisi juurde sööma, aga ma olin selle jaoks liiga laisk, niiet olin kodus, tegin ise endale süüa ja vaatasin seriaale. Kaisa ja Mariliis vist hommikul õppisid veidi simutunniks ka. 

Kella 17st pidi algama mäng. Kohe kuidagi ei tahtnud sinna enam minna, aga vedasin ennast siiski kohale. Ma pole ju tükk aega jalgpalli mänginud ja nüüd pidin kohe võõraste kuttidega mängima hakkama. Kaisa oma suure suuga oli ka kõigile kuulutanud, et ma olen väga hea mängija. Õnneks ei pannud poisid mulle kuigi suuri ootusi peale. Mäng oli päris lõbus ja mulle meeldis tohutult. Nii hea oli vahelduseks jõusaalist välja saada ja midagi muud teha. Muidugi õnnetus mul täna väga tubli olla ja 3 väravat lüüa ning mõned resultatiivsed söödud anda. Pärast teist väravat oli juba vastaste väravavaht ahastuses, sest ega siin ju poisid norimisega kitsid pole :D Nüüdsest kutsutakse mind alati mängudele kaasa, sest nagu välja tuli, olen ma parem mängija siin kui nii mõnedki poisid. Kaisa, Mariliis ja Saskia tulid ka mulle kaasa elama. Enamuse ajast istusid nad jalkaplatsi kõrval kohvikus ja jõid väga halba sahlep'it. Kaisa küll üritas väita, et ta nägi kogu mängu, kuid ühtegi minu väravat ta ei näinud :D

Poisid meisterdasid sellise pildi väravavahi norimiseks

Õhtul läksime välja. Mõned Erasmuse tudengid Ankarast tulid Eskişehiri ning meile oli siis antud ülesanne näidata, kuidas siin pidutsetakse. Alustasime baarist, kus baarileti taga olid täielikud juhmardid, lisaks kõigele väga aeglased. Valge veini kätte saamiseks kulus ligi 15 minutit, 4 shoti välja valamiseks kulus 3 minutit jne. Ajasime juttu oma kaaslastega natukene, mitte väga palju siiski. Pigem istusime Mariliisiga koos ja ajasime omavahel juttu ning ootasime homset päeva, et saaks koju minna. Edasi pidime minema kluppi. Mina sinna minna ei tahtnud ning otsustasin koju minna, Saskia tuli minuga kaasa. Mariliis läks kuhugi edasi ning Kaisa liikus arvatavasti kluppi.

Minu reedesed emotsioonid olid väga vastakad. Hommikune näputöö purilennuki kallal oli ideaalne. Nii mõnus on midagi oma kätega valmistada ja praktiliselt teha. 3 tundi möödusid lennates, me ei teinud tüdrukutega ühtegi pausi, sest meil oli lihtsalt nii huvitav ja nii suur tahtmine midagi teha kogu aeg. Minu teine loeng oli see eest juba omamoodi tase. Õppejõud lihtsalt ei taha rääkida inglise keeles, ta vist leiab, et türgi keeles seletamine tähendab seda, et saab loenguga kiiremini ühele poole. Ja kui eelmine nädal vähemalt slaidid olid inglise keeles, et ma saaks midagigi aru, siis see nädal jõudsime türgi keelsete slaidideni. Ausaltöeldes ei tea ma enam, miks ma seal kohal peaksin käima. Lisaks sain sealt endale nn koduõpetaja, kes siis seletab mulle, millest terve tund räägiti. Ja õppejõu lemmiksõnad on järgmised: "You really need to improve your turkish skills".