62. päev - Eurovisioonist konverentsini

Tänane hommik algas mulle üsna huvitavalt. Kella seitsme paiku kuulsin läbi une uksekella. See oli alumise korruse kell ja ma arvasin, et ehk kuulsin seda valesti või lasti naabritele kella. Umbes viie minuti pärast kuulsin uuesti, et keegi laseb kella. Nuputasin unise peaga välja, et Eesti tüdrukutest see keegi olla ei saaks, samuti ei tea ka need, kes teavad mu maja, kus korteris ma elan. Ahseni sõbrad need ka olla ei saaks, sest nad helistaksid talle. Jäin uuesti magama. Pisut aja pärast kuulen uuesti uksekella. Nüüd tekitab see juba huvi, sest kes ootab 10 minutit all ja laseb iga natukese aja tagant kella. Halva nalja tegijad oleksid ammu juba väsinud oma huumorist. Kella lasti ka neljandat korda. Aknaid mul sinnapoole ei ole, seega ei saanud ka õue vaadata. Siis oli natukeseks ajaks vaikus. Ja siis kuulsin uksele koputust. Nüüd tõusin voodist üles ja läksin ukse juurde vaatama. Uksesilmast ei näinud midagi. Ronisin voodisse tagasi ja püüdsin endale selgeks teha, et kuulen luulusid. Koputati uuesti. Läksin vaatasin uuesti ja nüüd nägin ukse taga seismas noort naisterahvast. Korraks ehmatas väga ära, kuid siis tuli meelde, et täna pidi Ahsenile tulema külla sõbranna Hispaaniast. Mitte keegi aga ei osanud oodata, et ta jõuab varavalges. Lasin ta sisse ning Ahsen ärakas ka ning hommikune seiklus sai loogilise lahenduse.

Kell üheksa saime Kaisaga pealinnaku tagumise värava juures kokku. Plaan oli külastada Sinist Haiglat, et saada kätte paber ujulakaartide jaoks. Haiglaskäik oli ka omaette ooper. Kõigepealt läksime vastuvõttu, kus pandi kirja meie nimed ning juhatati edasi. Sealt leidsime mingid arstid, kellele maksime vajaliku 15 liiri kontrolli eest. Edasi suundusime kolmandate arstide juurde, kes pidid tegema meile jalakontrolli. Kontroll ise oli selline, et nad vaatasid jalgu umbes meetri kauguselt korraks ja siis küsisid, et kas tervisega on kõik ok. :D Tempel käes ning neljandasse kohta. Seal saime niisama mingi templi ja siis tagasi esimeste arstide juurde. Samal ajal kui ootasime paberit, mida meile antama pidi, uurisid arstid kust me pärit oleme. Eesti kohta polnud nad midagi kuulnud, arvasid, et see mingi uus riik. Ütlesin neile, et Eesti on viis aastat vanem kui Türgi. Selle peale tehti suuri silmi ning vist guugeldati pisut. Järgmiseks tuli etteheide, et Eesti ei anna Türgile üldse Eurovisioonil punkte. Meil polnud õrna aimugi, kuidas me juba Eurovisioonini jõudsime. Lõpuks saime oma paberid ning suundusime läbi terve linnaku ujula juurde. Seal sai ka käte-jalgadega pisut seletatud ning siis saime viimaks oma kaardid kätte. Kokku võttis see aega kolmveerand tundi. Ja kui me poleks täpselt teadnud, kuidas kogu komejant käib, oleks see võtnud vähemalt kaks korda sama palju. Aga lõpp hea, kõik hea. Nüüd saame vähemalt ujumas käia.

Siis käisime koolis, ühes oma lemmiktundidest. Täna arutasime järgmisel nädalal eksamisse tulevaid küsimusi ning muud tarka ei teinud midagi. Mingid esitlused olid ka, kuid nende üle ei viitsi isegi mitte enam nuriseda. :D

Pärast kooli käisime koos söömas ja siis läksid Saskia ning Marje trenni ja meie kaisaga linna. Olime lubanud, et lööme kaasa Let's Do It (Teeme ära) projekti konverentsil. Eile olime kiirelt teinud valmis lihtsa PP ettekande ja väga polnud ka arutlenud selle üle mida rääkida. Hea oli, et olime vähemalt viisakalt riides. Üritus oli maru tähtis ja kuulasime mitmeid esitlusi (kõik türgi keeles muidugi). Meie presentatsioon tuli väga hästi välja, olime arukad ja ilusad ja meil oli lausa oma tõlk, kes meie juttu kenasti türgi keelde tõlkis. Minu jaoks esimene kogemus tõlgi vahendusel esineda. Ceyda kiitis ka, et kuidas me ilma ettekirjutatud tekstita ikka nii hästi esinesime. Aga arvan, et see oli hea otsus, sinna minna, sest olime ju esindajad Eestist - see koht, kust Teeme ära alguse sai. :)

Konverentsil tähtsad olemas

Ja siis bussile ja tagasi teise linnakusse, et trenni teha. Sellega sai mõlemas linnakus täna juba kaks korda käidud. Pärast trenni jõudsin veel korterit pisut koristada ning siis läksime Erasmuslaste peole. Ühel norrakal olid sõbrannad külas ja siis nad korraldasid enda juures peo. Pidu oli täitsa ok, Marje, Kaisa ja mina käisime seal. Igatahes väga lõbus lõpp väsitavale päevale. Koju jõudsime varakult (võrreldes ülejäänud peoseltskonnaga) umbes ühe paiku öösel.