Seda, et tegemist on rahvusvahelise õnnepäevaga, lugesin alles õhtul feissbuukist, kuid sellegipoolest on päev nimele vastavalt veedetud.
Hommikul tegime hoogsalt trenni Kaisaga ning tundsime end jälle sammu võrra lähemal oma ideaalsetele minadele. Siis sõime neljakesi koos lõunat, miskeid kotlette ning maitsvat suppi ja kauboi kartuleid. Ilm oli ilus ja campuse kohal tiirutasid pidevalt erinevad lennukid. Jopet polnud vaja, isegi pusa polnud peale vaja, päike küttis ning lühikesed varrukad olid teemas.
Siis harjutasime Kaisaga tema stripe lugedes veel tublisti oma lauseid. Enne torni minekut käisime veel õues vaatamas, kuidas poisid mudellenukit lennutasid. Täna oli pisikese rohelise lennuki kord ja ta lendas väga kenasti. Selle aja jooksul, kui me õues olime, keegi teda ära ka ei lõhkunud. :D
Tornis läks ka meil tunduvalt paremini kui eelmisel korral. Tänane harjutus nõudis küll täit tähelepanu, kuid ei käinud üle jõu. Ühe korra pidime mängu siiski uuesti alustama, sest õppejõul ja minul tekkis lahkarvamus, et kas me jõuame ühe stardi enne maandumist ära teha või mitte. No muidugi ei jõudnud (mida ma talle ka seletada püüdsin). :D Mäng pandi uuesti käima selle pärast, et me pole veel go-around protseduure õppinud. Teine kord oleks äärepealt sama juhtunud, kui õhkutõusev lennuk õhku ei tõusnud (pseudopiloot oli jätnud ühe nupu vajutamata põhimõtteliselt). Õppejõud aga tegi mingeid trikke ning lennuk jõudis veel õhku tõusta ja sain maandumisloa järgmisele ära anda. Igatahes nautisime oma tundi ning harjutame nädalavahetusel veel, et olla järgmisel nädalal paremad.
Lootust on järgmisel nädalal ka kohaliku lennuvälja torni külastada.
Pärast kooli ostsin endale uue pisikese käekoti, sest vana oli juba üsna lagunenud ja kole. Olen ostuga väga rahul. :)
Õhtupoolik möödus kodus lugedes, puhates ja türgi keelt õppides. Võtsin end viimaks kokku ning alustasin audioõpikuga. Ehk jääb veel selle lühikese aja jooksul midagi külge. Loodame.
Reisiks said ka asjad kokku pakitud, passi otsisin mööda tuba pool tundi taga. Lõpuks avastasin, et see oli voodi ja seina vahele kukkunud. Kella üheksast tuleb Kaisa minu poole ning kell üksteist peame olema ülikooli peaväravas. Pool kaksteist algab meie seiklus Cappadocia poole. Hommikuks oleme seal. Loodetavasti saab bussis magada.
Teeme kindlasti kõvasti pilte ning kirjutame, kuis läks.
No comments:
Post a Comment