43. päev - Antalya

Läbi raskuste saavad postitused Antalyast ka üles viimaks.

Tänane hommik algas eriti vara. Minu esimene äratuskell helises 3.45 ja sain kenasti üles. Kell neli tuli kontrollkõne Marjelt. Sain teada, et Marje ei tule! Ta oli terve öö oksendanud ja ei tundnud end ikka veel piisavalt hästi. Lihtsalt väga kahju, sest lootsime kõik koos seda võrratut reisi nautida. Aga kodus on Marjel parem terveneda, bussisõit oleks tappev.

4.15 saime nukal kokku ning kiirustasime peacampuse värava juurde. Karm käsk oli 4.30 seal olla ja mitte hiljaks jääda. 4.28 olime seal, enamus rahvast oli kohal ja väljas oli maru külm. Kolm korda võite arvata, millal buss tuli. Ootasime bussi ja külmetasime pea pool tundi. Aga viimaks saime sooja ja teele.

Antalya asub umbes kuuetunnise bussisõidu kaugusel lõunas mere ääres. Enamus bussisõitu möödus seega magades. Öine unevõlg sai enam-vähem tasa tehtud.

Vahepeatus bussisõidul

Jõudsime Antalyasse „Miracle“ hotelli juurde pisut enne ühtteist. Pisut oli sagimist, saime kätte konverentsi pluusid, kaelakaardid ning hotellitubade kaardid. Hotell on väga ilus. Viis tärni ning meil on kõik hinnas. See tähendab, et saame tasuta süüa, toas on karastusjoogid ja snäkid, igal ajal võime kasutada ujulat ning saunasid, lisaks on baaris tasuta kokteilid.

Vaade hotellile üle basseininurga. Kahte maja ühendavat lüli kutsusime vesilennukiks.

Oleme kahestes tubades, Mina ja Kaisa ühes, Saskia koos Vaidaga teises. Meie toad on kõrvuti ning neid ühendab uks. Selle tegi hotellipersonal meie jaoks ka lahti. Nüüd elaksime justkui ühes toas.

Oleme vallutanud oma hotellitoa

Vaade hotelliaknast. Nägime sealt pidevalt lennukeid ka lendamas ja olime muidugi maru õnnelikud.

Lõuna oli väga rikkalik. Kuhjasime taldrikud head-paremat täis ning nautisime kõike täiel rinnal. Kõhud said punni ja olime kui maakerad. Samuti proovisime magusaletist kõike, mis silma paitas.

Siis vedas Kaisa meid jalutama, et me tuppa magama ei roniks. Käisime mere ääres, mis on hotellist ehk kahe minuti kaugusel. Pidime muidugi vee ka ära katsuma. Jalgupidi vette ronides jõudsime järeldusele, et vesi on väga soe. Või noh, mitte väga soe, aga piisavalt soe, et seal sees saaks ujuda. Ujuma me siiski ei läinud, sest tahtsime enne konverentsi algust veel sauna jõuda.

Testisime, kas vesi on soe

Lõpuks sai siis ka hamamis ära käidud (türgi saun). See on suur soe ruum, kus inimesed istuvad ja on soojas ning siis saab tellida endale masaaži. Meie jaoks on hamam üsna leige, kuid lätlased võtsid vahumasaaži ning see nägi küll väga ahvatlev välja. Siin me seda ei katseta, kuid Eskis proovime kindlasti järgi. Saunatasime siis klassikalistes saunades (neil oli Soome saun muidugi aurusauna uksele kirjutatud) ja käisime ka sisebasseinis ujumas.

Kella neljast alustasime konverentsiga. Mitu korda pidime üles oma tuppa minema, sest võtsime kaasa valed kaardid, et rentida kõrvaklappe (osad kõned pidavat olema türgikeelsed ning sealt tuleb sünkroontõlge). Lõpuks saime siiski klapid kätte ning istusime suurde ning hästi kaunistatud konverentsisaali.

Saskia pilt oma konverentsimaterjalidest

Rotary klubi on üsna sarnane oma ülesehituselt ja korralduselt Lionsitega, seda ka toretsevate avatseremooniate koha pealt. :D Väga lahe oli lippude tseremoonia, mis algas sellega, et ekraanile lasti ükshaaval kõikide osalevate riikide lipud (24 riiki) ning osalejad nendest riikides tõusid püsti. Pärast seda toodi ükshaaval sisse Rotary erinevad tähtsad lipud ning viimaks Türgi riigilipp. Riigilipu austamiseks tõusid inimesed muidugi viisakalt püsti (türklased olid sellise viisakusavalduse üle üllatunud ning tänulikud). Kuulsime ka Türgi hümni, mis on Eesti hümnikga võrreldes marsilikum ning minu arvates militaarse alatooniga.

Tänane kava nägi ette sissejuhatust konverentsi ning kuulasimegi kõnesid tähtsatelt klubiliidritelt ning organisatsiooni Türgi kubernerilt. Samuti tutvustati meile Rotary selle aasta teemat ning sümboleid (volditud kurg ja kirsiõied – rahvusvaheline kuberner on ilmselgelt Jaapanist).  Pärast lühikest kohvipausi, kuulsime aga päeva kõige liigutavamat kõnet. Tegemist oli naisterahvaga, kes saab paari kuu pärast saja aastaseks. Ta rääkis oma elust, kogemustest kahe maailmasõja ajal ning türgi sõdade ajal. See läks väga hinge ja tõesti pani mõtlema selle peale, et sellised sõjalised vägivallakolded on kohalikele elanikele laastavad ning ebavajalikud. Kuidagi peab olema võimalik elada ilma nendeta.

Mind isiklikult kõnetas selle vana daami kõne väga sügavalt, sest lood olid tuttavad küüditamise teemal kogututega paari aasta tagusest ajast ning kogu arutlus sõdade üle tõi mulle meelde Meeta ning tema räägitud lood.

99-aastane kõneleja. Juhin tähelepanu veel sellele, et nurgast vaatab meid ikka suur isa ja juht

Õhtusöögi ajal sõime end jällegi maakeradeks. Pärast seda oli paar hetke vaba aega ning siis algasid õhtused jäämurdmismängud. Mängud ei olnud just kõige tabavamad, nad olid mõeldud väiksemale grupile. Samas oli teada ju kui palju inimesi on tulemas. Siiski veetsime mõnusalt aega ning saime kõhutäie naerda.

Peas kummitas veel idee soojast mereveest ja otsustasime selle ellu viia. Vahetasime kiirelt riided, läksime alla randa ning vette. :D Esimene ujumine tehtud 7. märtsil. :D Vesi oli mõnus, nii sooja veega ujutakse meil juba ammugi. Aga hotellivalvuri ehmatasime vist küll ära, sest ta tuli uurima, mida need hullud seal vees teevad.

Õhtul tantsisime hotelli klubis ning saime üsnagi ebamõistlikul ajal magama. Ees ootab pikk ja seiklusrohke päev.