44. – 46. Päev - Pieces of Peace

Antalyas läks elu edasi kiirelt. Hommikusööke nautisime kõige rohkem, sest juba üle kuu aja saime esimest korda kaerahelbe putru süüa. See oli võrratu. Mina ei mõista, miks neil poes kaerahelbeid ei müüda.

Iga päev olime suures konverentsiruumis ning kuulasime kõnesid ning ettekandeid. Palju oli huvitavat, samas oli ka palju üsna igavat. Ning oli ka huvitavaid asju, mida me ei jaksand kuulata, sest olime liiga väsinud. Väsimus oli pidevalt teemas. Ajakava oli liiga tihe ning ega me õhtuti ka endile armu andnud. Seega olime pidevalt unesegased ja mitte just kõige paremini meelestatud selle tõttu.

Reedel käisime ekskursioonil. Külastasime mingit vanaaegset linna. Meil oli giid ka ja see kõik oleks olnud väga lahe, kuid olime ülimalt väsinud. See tähendas, et käitusime nagu 5. klassi lapsed, jooksime ringi ja ei kuulanud giidi. Aga koht oli tõesti ilus ning tegime palju pilte. Eks pean Wikipediast selle ajaloo kohta siis ise lugema.

Grupipilt varemetes

Postid, postid, postid...

Reede õhtul läks viimaks ka meiepoolse panuse andmiseks. Meid jagati gruppidesse (muidugi kõik Eesti tüdrukud eraldi) ja alustasime karmi mõttetööga. Eesmärk oli esimeses workshopis tulla lagedale võimalikult paljude ideedega, mida saaksid Rotary inimesed töösse panna ning ideaalis selle kaudu maailmarahu saavutada. Minu grupp tuli lagedale 67 ideega. Nende seas oli ka erilisi „pärleid“. Vaid paar säravamat näidet: ÜRO istungitel peaksid nende riikide lipud olema madalamal, kellel on sõjalisi konflikte; Me peaksime kõik uskuma vaid ühte jumalat, sest vaid läbi kristluse saavutame me maailma rahu; me peaksime kõik kuulama, armastama ning hoolima teineteisest; Me peaksime ehitama hiiglasuure raamatukogu ja nimetama selle rahu templiks. Igatahes, mina hoidsin oma kommentaarid enda teada. :D Teises workshopis selgitasime oma ideid põgusalt ning jagasime need kolme kategooriasse: lühiajalised, keskmised ja pikaajalised. Meil tekkis ka neljas kategooria pealkirjaga soovid (kõik ei olnud tööülesandest väga hästi aru saanud).

Saskia klõps: esiplaanil vist nende tiim, keskel Kaisa tiim ja tagumise seina ääres on minu tiim

Päev oli ülimalt väsitav ning raske on teha end arusaadavaks inimestele, kelle keeletase on sinu omast tunduvalt madalam ning veel raskem on püüda nende selgitustest aru saada. Pärast õhtusööki oli meil sunniviisiline vabatahtlik tantsukursus. Õppisime lihtsaid türgi rahvatantse (eesti mõttes näiteks perekonnavalss) ja siis tantsisime neid. See oli lihtsalt jube. :D Tantsud olid üsna igavad ning väsimus tekitas igasuguse tahtmise mitte sellest kõigest osa võtta. Aga noh, eks me torisesime ja tantsisime.

Laupäeval kuulasime jälle kõnesid. Pärastlõunal oli meil tund rütmipillidega ning samuti värvisime tuvisid. Rütmipillide tund tundus alguses lärmilaager olevat, kuid lõpuks olin sellega väga rahul. Kogu tunnile lisas huumorit see, et minu buddy on täielikult ilma igasuguse rütmitunnetuseta. :D Ta suutis pidevalt mängida vales kohas või valesti või enamasti liiga palju ja suvaliselt. Vähemalt sai hea kõhutäie naerda. Tuvimaalimisel oli meil ette lõigatud puidust tuvid, mida pidime värvima. Tegin kaks tuvi, ühe Rotarytele ja teise endale. Saskia tegi ka imelise sinimustvalge tuvi.

Minu tuvi

Laupäeval oli ka viimane workshop. Seal pidime parimale kolmele ideele kirjutama kondikavad ning hindama nende kulu ning oodatavat tulemust. Minu rühm oli nii loominguline, et kolmest kolm olid minu ideed....... Kaisal ja Saskial vedas rühmadega rohkem. Aga jah, oma ideed siis kirja panime ning pärast esitasime need laval ka. Ootasin, et seal tuleb pärleid, sest meie grupis oli samuti palju ideid, mis tegelikult oleksid veel väärinud esitlemist. Pidin pettuma. Üks noor neiu rääkis näiteks kõige suurima õhinaga sellest, kuidas me peaksime looma ühise keele, mida kõik üle maailma õpiksid ja räägiksid. Siis ei oleks meil enam kunagi probleeme ning jõuaksime igikestva maailmarahuni.

Laupäeval oli ka esimene hetk, kui oli pisut vaba aega. Veetsime selle saunas ja basseinis logeledes. Saunu oli neil kokku neli. 75 ja 90 kraadised, aurusaun ning Türgi saun. See Türgi saun oli nii ägedalt nagu võõrkeha kogu selles ülimalt eruoopalikus hotellis. Samuti olid nad pisut puusse pannud oma aurusauna sildiga, kus seisis uhkelt „Finnish sauna“. Ja kui ma nende tähelepanu sellele asjaolule juhtisin, sain vastuseks: „Sauna finishes seven o’clock“.

Kaisa tegi imesid ja vedas mu tantsuplatsile kõigil kolmel õhtul. Tantsuplats oli pidevalt täis mingeid jalkapoisse, kes olid seal trennis ja püüdsid igale tüdrukule selgeks teha, et nad lahkuvad kohe homme hommikul. Noh nende laager oli vähemalt kahenädalane ma arvan.

Ahjaa, laupäeva hommik oli eriti andekas. Mina ärka üles, käin pesus, kõik on ok. Ja siis teel alla sööma saan teada järgmisi asju, millest ei olnud mul õrna aimugi: Saskia toakaaslane leidis endale mingi mehe ning nad olid Saskia toas üsna ebameeldivalt lärmakad. Selle peale tuli Saskia minu juurde ja ajas mu üles (kell oli hilja hilja öösel), ütles mulle, et ta tuleb minu kõrvale magama. Mina nõustusin ja jäin magama tagasi. Hommikul ärkas Saskia enne mind ja käis ujumas. Mina ärkasin siis, kui ta ujumast tagasi tuli.

Üleüldiselt sain targemaks küll, kuigi tunnen, et inimeste valik sinna rahukonverentsile ei olnud just kõige parem. Ma väga ei liialda, kui ütlen, et osade inimeste puhul jäid nende jalanumber ja IQ sarnasele tasemele. Uus avastus oli see, et Rotary on Lions organisatsiooniga tunduvalt sarnasem, kui arvasin. Kui kuulasin nende PP ettekannet, oleks võinud igas lauses Rotary vahetada Lions vastu ning 90% lausetest oleksid jäänud kehtima. Tõesti, kõik oli sarnane, alates liikmete arvust kuni selleni, et iga-aastaselt on neil rahvusvaheline kuberner, kes loob selle aasta moto ning sümboolika. Samuti olid sarnased väga paljud projektid, mida korraldavad ka Lionid.

Aga Antalya oli võrratu. Kuigi ilmad olid türklaste jaoks jahedad, sobib 16-18 kraadi ja pilvisus meile väga hästi. Mina käisin meres kaks korda ujumas ning see oli väga mõnus, pisut karastav, kuid mitte külm. Ja välibasseini vesi oli tunduvalt külmem mereveest (pidime ju ometi ka selle järgi proovima). Süüa sai samuti hästi. Kui esimesel päeval kuhjasime taldrikud kõike head ja paremat täis ning proovisime lihtsalt kõiki erinevaid asju, siis viimasel kahel päeval jalutasime ümber lettide ringi ja mõtlesime, et kas üldse midagi veel tahame. Viimasel lõunasöögil ei läinud ma magustoiduletti vaatamagi, sest teadsin, et ma sealt niikuinii midagi ei võta.

Pühapäeval saime veel kõvasti saunatada ning siis algas pikk ja väsitav tagasisõit. Jälle kuus tundi bussis. Õnneks olime kõik nii väsinud, et magasime suure osa ajast. Samuti lugesin ma oma romaanikest, vaatasin Kaisaga Air Crashi ja õppisin pisut fraseoloogiat. Koju sain kümneks ning unevõlg annab isegi nüüd, esmaspäeva pärastlõunal tunda.

Ja klõps tagasiteel samas kohas