64. päev - Hatay: City of peace, culture and tolerance

Eile õhtul saime pisut enne üheksat kooli väravas kokku, ronisime bussi ja asusime Hatay poole teele. Hatay on provints Lõuna-Türgis ning sinna olime teel terve öö. Kuna Saskia otsustas mitte tulla, oli Eesti tüdrukuid bussis kolm. See tähendab, et mina istusin miski poolaka kõrval. Ta suutis nii palju laiutada, et mina enamiku ajast magada ei saanud. Aga pole hullu, mul oli 11,1 tundi võrratut muusikat kokku pandud Ipodi ning see toetas minu reisi kenasti.

Imeline vaade hotelliaknast

Hatay provints on minu buddy Hüseyini kodukoht. Tal on kuus venda ja üks õde. Hüseyin korraldas selle reisi meile ning kuna ta on kohalik, oskab ta meile kõike vaatamist väärt näidata. Ja vaadata on siin palju. Hommikul jõudsime kella kümneks Antakya linna oma hotelli ning kiire riietevahetuse järel asusime linna avastama. Kõigepealt käisime arheoloogiamuuseumis. Tegemist oli väga huvitava muuseumiga, kus suure enamuse moodustasid erinevad mosaiigid. Mosaiigimuuseumide maailmas on see suuruselt teine muuseum ja vaadata oli tõesti palju. Mosaiike oli alates lihtsatest korduvatest kujunditest kuni vägagi tõetruude lõvi- ning inimestepiltideni välja.

"Lihtne" mosaiik

Üsna palju keerulisem mosaiik

Edasi läksime lõunale ühte suurde ostukeskusesse. Käisime justkui kiirtoidukohas (muidugi siin annavad paljud restoranid Eesti mõistes kiirtoidukohad välja). Saime teada, et see restoran kuulub Hüseyini perele ja tema vennad peavad seda. Lõuna oli maitsev, kuigi kapsasalat andis pisut soovida.

Pärast lõunat külastasime Türgi vanimat mošeed ning selle vahetus läheduses asuvat ajalooliselt tähtsat kirikut. Mõlema arhitektuuri ning kaunistusi nautisime väga. Samuti külastasime kohalikku käsitööpoodi, kus oli vägagi kauneid leide.

Mariliis kirikuaias apelsinipuu all

Marje kaevu kiikamas

Siis sõitsime pisut linnast välja kauneid koski vaatama. Mäenõlvalt voolas alla vesi, mängeldes võrratult kõikidel konarustel ning nõlvadel. Mitmed kohad meie jalutuskäigu ajal sattusid pildistamise ohvreiks ning veetsime tunnikese niisama ringi vaadates ning teise ühes pisikeses kohvikus teed juues. Hellenistliku ja Rooma perioodi ajal oli see maailmakuulus koht, kus olid võimsad kuurortehitised. Nüüd pole neist kahjuks mitte midagi alles, teerada kaunistavad vaid lõputud väikesed kohvikud. Korraliku arenduse tagajärjel võiks sellest kohast siiski jälle ülimalt võrratu puhkepaik saada.

Kohvik või... üsna usaldusväärne silt

Üks mitmetest pisikestest koskedest

Kaisa ja Marje pisut väsinult teed joomas

Kui väljas juba hämarduma hakkas, läksime õhtust sööma. Meil läks õnneks sellega, et meie valitud restoranis toimus täna ka ehtne türgipärane kihluspidu. Söök oli korralik kolmekäiguline ja võttis aega oma kolm tundi. Kihluspeol nägime kohalikku riidemoodi, tantsuoskusi ning muusikat. Laulmas nägime Türklast, kelle sugu algselt meile üsna määramatu tundus. Lõpuks jõudsime järeldusele, et selle meigikihi all on ikka vist meesterahvas, kuid kindel ei saa kunagi olla.

Meie buss ja vaade kohalikule poekesele

Meesterahvas, kes täna laulis

Kohalik kuulus magusroog künefe, minu jaoks liiga magus

Päeva võib lugeda täiesti kordaläinuks. Nägime palju ja olime nähtuga rahul. Homme läheme lähedalasuvasse külakesse koolilastele oma riike tutvustama.