57.- 58. päev - Kapadokya

Seekord oli buss varajasem ning õues soem, seega 15 min ootamist ei teinud kellelegi liiga. Teadsime, et buss tuleb rahvast üsna täis, kuid siiski katsetasime varianti võtta endale võimalikult palju istekohti. Saimegi nelja peale kolm pinki ning laiutasime nendel. Sõit kestis oh kui kaua ning uni oli ka vilets. Pidevalt oli käetugi seljas ja ma usun, et mul on seal sinikas juba. Samuti tehti iga pooleteise-kahe tunni tagant peatus ning veedeti mingis suvalises kohas vähemalt pool tundi. Aga lõpuks varavalges me õigesse kohta jõudsimegi.

Pool seitse hommikul peatusime ühes bensiinijaamas, rahvas äratati üles ning aeti õue pilte tegema. Ronisin ka siis veel pisut unesegasena bussist välja, ületasin maantee ning vahtisin enda ette suu ammuli. Kauguses paistsid õhupallid. Aga neid ei olnud üks-kaks, neid oli viis-kuuskümmend. Kõik rippusid rahulikult õhus ühe koha peal ja ei liikunud sentimeetritki. Võtsin fotoka välja ja asusin klõpsima, ise mõtlesin, et mis toimub. Unine ka veel ja ma ei saanud üldse aru, mispärast ripub kell pool seitse hommikul õhus seitsekümmend kuumaõhupalli. Tundus liiga ebareaalne. Pärast mõningast arutlust endaga ning konsulteerimist teiste tüdrukutega  veensin oma aju, et silmad mind ei peta, ning hullud inimesed lendavadki 70 palliga pool seitse hommikul. Hiljem seletas giid, et minnaksegi päikesetõusu vaatama. Meile pakuti ka seda võimalust 100 euro eest, mis on tegelikult vist üsna hea hind inimese kohta. Siiski ei otsustanud keegi bussitäiest inimestest pallireisi ette võtta.

Vaid osa kuumaõhupallidest

Seitsme paiku jõudsime sellesse linna, kus meie hotell asub ning sõime pargis soojade päikesekiirte käes kerge hommikusöögi. Seejärel sõitsime veel mõned minutid ning olimegi hotellis. Hotell oli tunduvalt tagasihoidlikum kui Antalyas, kuid katus oli pea kohal ning voodi külje all, seega kurta ei saa. Pakkisime asjad lahti ning pikutasime veel viimase tunnikese, et alustada siis pikka ja väsitavat päeva nii värskelt kui võimalik.

Esimeseks külastasime üht paljudest orgudest, mis on täis võrratuid kaljumoodustisi. Once upon a time olid seal mäed, kuid pinnas on nii pehme, et vesi uhub mäed minema ning alles jäävad sellised vahvad kaljutükid, mis siis vee- ja inimerosiooni toimel oma kuju võtavad. Kõik kaljud on looduslikud, ühtki pole inimene ise teinud. Ajaloolased pakuvad, et hetkel nähtaval olevatest kaljudest ei ole tuhande aasta pärast enam midagi järel, sest selle piirkonna ööpäevased temperatuurikõikumised ja vee-erosioon on väga suure ulatusega. 

Kõige kuulsam kaljudest kannab nime "Kaamel"

Jubesuured kivimürakad 

Saime maailma nukal ka pilti teha

Igal aastal külastab Cappadociat 2,5 miljonit turisti. 

Esimesest orust liikusime edasi teise, kus kaljud olid pisut teistsuguse kujuga. Nende kuju pärast kutsutakse neid haldjakorstendeks - fairy chimneys. Ja kaljud on ümbritsetud võrratute õitsvate virsikupuudega. Nautisin neid puid vähemalt sama palju, kui kivimoodustisi. Võrratud roosakad õied igal pool ning mõte, et mõne kuu pärast on kõik need puud virsikuid täis, see on kõik nii mõnus. 

Ja see kivi seal teise kivi otsas ei kukugi alla

Nagu seenekesed

Virsikuõied

Teises orus tegime esimest korda tutvust ka sellega, kuidas kohalikud neid mägesid ära kasutasid. Kuna kivim on pehme, uuristasid nad sinna sisse eluruume. Õhu käes seistes muutub aga kivimi pealispind kõvemaks ja tolm vajub alla ning ruumid on elamiskõlblikud. Kivim hoiab temperatuuri siseruumides läbi aasta ühtlasena ning talvel on soojem ning suvel jahedam kui väljas.

Kodud mäe sees

Edasi külastasime üht vanaaegset küla, mis oli täielikult ehitatud mäekülje sisse. Külas olid olemas muidugi ka kirik ja mošee, sest vanasti elasid siin kristlased ja moslemid in peace and harmony. Saime tubades ringi ronida ning kõike ise uudistada, eluruumid on küll primitiivsed, kuid siiski väga huvitav, et nii elati. Eriti hämmastav on aga see, et paljudes nendest eluruumidest elati veel alles sada aastat või vähem aega tagasi. 

Marje ning tagaplaanil mäekoopad

Mariliis ja Kaisa

Seejärel külastasime keraamikatöökoda. Siinsel rahval on veel alles vanad traditsioonid, et meesterahvad peavad oskama keraamikatööd ning naisterahvad peavad teadma, kuidas vaipu kududa. Saime keraamikatöökojas ringi uudistada, vaadata kuidas kõik kausikesed käsitsi valmivad (kaasa arvatud imepeen maalimistöö) ning kohalik meister näitas meile, kuidas valmib kena savinõu vähema kui kümne minutiga. Eriti hämmastav oli see, et ta tegi poti ja kaane eraldi tükkidest ning neid eelnevalt kokku sobitamata ja mõõtmata (ning kui mõlemad valmis said, sobisid nad kokku ideaalselt). Seejärel said kaks vabatahtlikku meie seast ka ise seda kunsti proovida. Monika sai vähese abiga hakkama väga kena kausiga, Gregory ei olnud nii osav. Aga nalja oli kui palju.

Nii hästi sobis kaas potikese peale

Kõik nõud maalitakse käsitsi

Vahva linnumaja

Seejärel saime nende poekeses ringi vaadata ning soovi korral midagi osta. Seal oli väga kauneid asju, kuid midagi ma siiski ei ostnud.

Seejärel sõime lõunat ja liikusime edasi järgmisesse muuseumi.  See muuseum kujutas endast ka justkui linnakut, kuid kõik mäe sisse uuristatud majad olid kas kirikud või muud religioossete inimeste eludega seotud ruumid. Kahjuks ei võinud siseruumides pilte teha, seepärast ei saa näidata, kui ilusad olid kõiksugu freskod ning missugused olid mäe sisse uuristatud kirikud. 

Sellega sai esimese päeva tuuritamine läbi. Sõitsime tagasi hotelli ning sõime maailma kõige kehvema õhtusöögi. Ok, tegelikult nii hull olukord ei olnud, kuid palju puudu ka ei jäänud.

Pärast õhtusööki oli hetk vaba aega ning siis läksime vaatama kohalikku türgi tantsuetendust. See oli väga lahe vaatepilt, kuigi väsimus hajutas enamuse tähelepanust. Tegemist oli kahetunnise kavaga, mis oli täis erinevaid rahvatantse, kostüüme ja muusikat. Õhtu nael oli muidugi kõhutantsija, kes lisaks oma veerandtunnisele kavale, vedas lavale ka mitu vanameest ning meie grupist Gregory ning pani nad kõhutantsu tegema. 

Hommikul sõime hotellis üsna kesist hommikusööki ning juba pool kümme algas tänane lõputu ekskursioon. Vaatasime veel kauneid vaateid ning mäekülgede sisse uuristatud maju. Samuti kuulsime, et once upon a time oli siin olnud miljoneid tuvisid ning inimesed olid neile mäekülje sisse tuvimaju uuristanud. Seda kõike selleks, et saada oma põldudele väetist. Ja taevas olevat olnud mitte sinine vaid must, sest tuvisid lendas ringi nii palju.

Päris mitut kaamelit nägime ka reisi jooksul

Mind võlusid sinised värvid ja lõputud mustrid

Lemmikpilt reisist

Külastasime veel kohalikke suveniiripoode ning üht poodi, kus müüdi lõpututes kogustes pähkleid ning kuivatatud virsikuid. Muidugi ostsin pisut virsikuid ja nautisin neid väga.

Päeva tipphetk oli maa-aluse linna külastus. Kaitseks pidevalt külastavate sõdurite eest, ehitasid kohalikud maa alla mitmekorruselised suured linnad. Need olid täis koopaid, tube, keerkäike, labürinte ja lõkse, et sõdurid nende eluruumideni ei jõuaks. Ning eluruume oli seal palju. Meie tegime maa all vaid tunnise ringkäigu ning saime teada, et nägime kogu linnast umbes 5%. Suurimasse neist linnadest pidavat mahtuma 20 000 elanikku ja nad suutsid seal vastu pidada kuni kuu. Elamistingimused head ei olnud, kuid kõik vajalik oli olemas. Ma alla võeti kaasa ka näiteks kariloomad. Samuti oli neil seal kirik, kool, haigla ja veinikelder. Koridorid ruumide vahel olid pikad, kitsad ning kehvasti valgustatud (meil oli isegi elekter seal, vanasti oli kõik kottpime). Koridorides jalutades hakkas mul üsna kõhe ja paha, sest need olid liiga madalad, kitsad ja pikad. Pärast veel tükk aega jalad värisesid all ning kõhus keeras. Aga see kõik läks üle ning oluline on see, et alles jäid võimsad mälestused sellest, kuidas inimesed juba mitu tuhat aastat tagasi endale maa alla elamud rajasid ning vajadusel nendes elasid. Väga väga lahe muuseum!

Veel nägime imelist vaadet sügavale orule ning soolajärve, mis just eriline atraktsioon ei olnud. Siis algas lõputu bussisõit Eski poole ning kella kümneks olime viimaks jälle kodulinnas. Järjekordne edukas reis selja taga, palju nähtud, palju tehtud ning positiivsed emotsioonid on taskus.