21. päev – Dudullu seiklus

Täna alustasime koolis eilse teema kordamisest ja pühendasime sellele poolteist tundi. Teema sai pisut selgemaks, kuid mitte veel nii palju, et oskaksime seda ilma abivahenditeta (õpik, vihik, õpetaja) kasutada. Reedeks pole lootustki seda korralikult selgeks saada. Ehk teeb aeg oma töö ja Eskis saame lõpuks pideva harjutamise tulemusena selle grammatikaosa ka selgeks. Üht-teist uut õppisime ka, kuid ei midagi kaelamurdvat. Homseks lubati meile näidiseksam teha ning kõik grammatika veel kiirelt üle vaadata. Lootused on reedeks suured, õpitud on vähe.

Pärast kooli krabasime endale kiirelt kebabiburksid ja saime veel pisut koolis logeleda. Pool kaks alustasime meie järgmist linnatuuri. Eilne tuur ei olnud just kõige vingem ja täna oli juba üks päev eksamile lähemal, seega oli neljateistkümnest seiklushimulisest järgi jäänud neli seiklushimulist. Kahe grupi peale kokku läksime linna vaatama Marje, Silvia, Thuy ja mina. Giididena ühinesid meie õpetaja ning üks inglise keele õpetaja.

Kõigepealt sõitsime trammiga Istanbuli ülikooli peamaja juurde. See on kogu Türgi kõige vanem ülikool ning ülikooli värav on väga tuntud ning kõikide noorte kohtumispaik. Tahtsime uudistada peamaja, kuid kahjuks renoveeritakse seda hetkel ja kõik ruumid olid suletud. Saime vaid fuajees ringi vaadata. Seal olid mõned vahvad vanad pildid ülikoolist.

Istanbul University peavärav

Ülikooli peahoone kõrval on aga Istanbuli tuletõrje- ja ilmatorn. See on siuke üsna pisike (ainult 180 hiiglaslikku trepiastet kõrge) torn, kust ammu ammu tehti ilmavaatlusi ning sealt oli kogu linn näha ning sai kontrollida, et kuskil tulekahjut poleks. Torni ronimine oli maru väsitav. Astmed olid normaalsetest astmetest vähemalt kaks korda kõrgemad ja neid oli liiga palju. :) Aga üles me jõudsime ning vaade sealt oli võrratu. Isegi nii kõrgelt aga ei ole Istanbuli lõppu näha. Linn laius igas suunas. Vaid lõunakaarde jäi meri.  Kõik tähtsad hooned ja sillad olid tornist ilusasti näha, samuti see, kui palju laevu tegelt ranniku lähedal on. Olime tornis üsna pikalt ja lihtsalt imetlesime vaadet. See oli väga lahe, et meid sinna üles lubati, sest isegi ülikooli enda õpilased tavaliselt sinna ei pääase. Aga meie õpetajad olid kusagilt eriloa välja kauplend ning sellega saimegi torni minna.

Istanbuli vaade koos tähtsamate kohtadega

Palju paate

Püüdsin panoraamijupikest teha

Veel tuntud kohti. (muideks Grand Bazaari katus on see, kus James Bond viimase filmi alguses motikaga rallis. Vaadake üle!)

Tornijalamil

Hiljem jõime teed ja nautisime sooja talveilma ülikooli purskkaevu juures. Pärast seda läksid teised Grand Bazaari avastama, kuid kuna me Marjega olime seal juba uitand ja läheme nädalavahetusel uuesti, siis jätsime me ühise kolamise vahele. Jalutasime sealt vaid mööda, et jõuda alla Galata sillani välja.

Õpetajad, Thuy, Marje ja Silvia

Kodutee möödus nagu alati, Bostanci rongipeatusest ei jalutanud me aga mitte koju, vaid läksime oma tänast eesmärki taga ajama ning seiklust korraldama. Taustainfot kõigepealt. Esmaspäeval peame saama bussiga Istanbulist Eskisehiri. Busside algpeatus on kaugel kaugel kaugel, peaaegu Atatürgi lennujaama juures. Õnneks aga sõidavad bussid läbi euroopa osa ja siis läbi aasia osa ja siis Eskisse. Seega peame bussi peale saama kuskilt aasia osast. Seeläbi võidame kõvasti ajas, sest buss sõidab tunnikese, et siia jõuda ning meie ei pea ka nii kaugele rändama. Üks meie lähimaid peatusi on Dudullu. Aga Dudullu on kaugel kaugel. Ja siis oligi meie missioon täna otsida üles Dudullu peatus ning osta sealt neli piletit Eskisehiri.

Dudullusse saab Mavi Minibüsiga ehk Metrobüsiga. Need on need sinised õudused, mis piltidelt on aeg-ajalt vastu vaadanud ning mis meist pidevalt mööda kihutavad. Seega läksime nende pesa otsima, et saada Dudullusse. Pesa leidsime üsna kiirelt ja istusime esimese bussi peale. See oli üks uuemaid busse, väga ilus ja korralik nii seest kui väljast. Pilet maksis kaks liiri ja tundmatu Istanbuli põhjaosa poole me teel olimegi. Dudullu kohta teadis Marje vaid nii palju, kui google mapsist oli uurinud, täpsemat bussijaama aadressit, kuhu minema peame, me ei teadnud. Joie küll püüdis meile seletada, kuid tema on jutuinimene ja meie kaardiinimesed. Seega ühist keelt me väga ei leia. Nautisime siis ümbritsevat linna ja loksusime pisikeses bussis. Hea oli, et kohe alguses peale läksime, sest saime istuda, vahepeal oli buss ikka väga rahvastatud. Buss tõesti peatub igal pool, kus keegi käega viipab või kui sees märku annad, et tahad maha saada. Seega on selle sõiduaeg väga kõikuv ning ta on üsna ebamugav transpordiviis. Dudullusse sõitsime umbes tunni.

Jõudsime Dudullu busside pessa ning õues oli juba üsna hämar. Nüüd pidime üles leidma Metroturismi bussipeatuse. Püüdsime end arusaadavaks teha nii türgi kui ka inglise keeles, et mida meil vaja on. Kahjuks kõlavad Metrobüs ja Metroturism väga sarnaselt. :D Lõpuks saadi meist vist aru, ning istusime sama liini peal sõitvasse uude Metrobüsi, et pisut tagasi minna. Olime üsna segaduses, kuid meid pandi tee ääres maha ning näidati kätte suund, kuhu liikuda. Sealt paistiski väike Metro kontor. Kell oli juba kuus läbi ja lootsime, et keegi on veel tööl. Oligi üks meesterahvas, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Püüdsime talle enamasti türgi keeles seletada, mida meil vaja on. Ta nagu sai asjast aru ja samas ei saanud ka. Igatahes helistas ta sõbrale ning sellele seletasime inglise keeles sama jutu uuesti. Siis läks asi juba paremini. Segadusse ajas aga see, et telefoni teises otsas olev meesterahvas väitis et tema on Dudullu bussipeatuses. Aga kus olime siis meie?

Piletitega hakkas aga asi liikuma. Kuna keelebarjäär oli suur, siis palus lahke müüja meid teisele poole letti ning täidsime arvutis ankeedid ise ära. Tuli välja, et me oleme Dudullus küll, aga vaid Metro kontoris ning mitte bussipeatuses. Seega saime me Joiest täiesti valesti aru (või siis maeiteamissesttemagaonraskesuhelda), kuid positiivne oli see, et saime oma piletid. Ja Dudullu õiget peatust me homme otsima minema ei pea. Selle jaoks on neil olemas Shuttle. Istume Bostancist bussi peale, mis viib meid Dudullu bussipeatusesse, kust saame uue bussi Eskisse. Shuttle väljub 08:00, 09:15 jõuab Dudullusse ja sealt saame kella 13:30ks Eskisse. Piletid olid käes ja missioon täide viidud. Kergendus oli suur. Läksime tagasi Metrobüside tee äärde ja istusime järgmisesse Bostancisse minevasse bussi. Olime rahul ja õnnelikud, tagasitee oli juba kergem. Kodus olime kella kaheksaks tehes sellega uue kõige hilisema saabumise rekordi.

Nüüd sai Marjel söök valmis. Arvatavasti õppimiseni me täna ei jõua, kuid homseks meil ühtegi seiklust planeeritud ei ole. Seega saame homse pühendada täielikult türgi keelele. Ja täna olime me oi kui õnnelikud, et meil juba nii palju sõnu ja lauseid on. Ilma nendeta oleks meie seiklus poole pikem ja vaevalisem olnud.

Türgi tähelepanek 13: Väga vähesed türklased kannavad prille.

Türgi tähelepanek 14: Kui sa püüad Istanbuli inimestega türgi keeles suhelda, siis: 1. nad vastavad sulle inglise keeles, sest sa oled turist; 2. nad vastavad sulle ülikiire türgikeelse sõnavalanguga ning sina vastad neile omakorda inglise keeles.

20. päev – City Tour keelekeskusega

Tänane päev algas nagu igal teisel koolipäeval, kuid teel kooli suutsime korraks tulevikus ära käia. Enne kella üheksat hommikul (täpne kellaaeg teadmata) vaatas meile maast vastu selline lennukipilet:

Tulevikust pärit lennupilet. Pildistasime asja üles 12.02.2013 kella 9 paiku

Tekitas see meis suurt arutelu, kuidas on võimalik, et selline lennupilet on sattunud meie kooli juurde. Oleme üsna kaugel mõlemast Istanbuli lennujaamast (suht täpselt keskel) ning ilmselgelt on tegemist juba . Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tulevikus on ajamasin juba leiutatud ning esimene külaline on tulevikust on igatahes Istanbulis juba käinud.

Koolipäev möödus täna raskelt, võtsime edasi hunnikuga grammatikat, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et türgi keel tegelikult on lihtne, kui hakkad ennast hästi tundma kõikide nende järelliidete sees. Siin teile väike näide tüüpilisest türgi sõnast: gelemeyebilirim. Sellel sõnal on kokku 5 järelliidet ja sõnatüvi ise koosneb vaid kolmest tähest: gel-e-me-yebil-ir-im. Inglise keelne tõlge sellele oleks „I may not be able to come“. Ehk siis türklastel on seitsme sõna asemel vaid üks sõna. Imelihtne ju!

Pärast koolipäeva pidi meil toimuma väike jalutuskäik linna peal koos keelegrupiga. Enne seda aga lubati meil lõunapausile ning läksime ühte mõnusasse kiirtoidukohta, kus hinnad olid soodsad. Saime kõhud täis ning juba olimegi tagasi keelekeskuses, et seiklus saaks alata.

Jalutuskäik oli üsna igav, pehmelt öeldes. Käisime tutvusime „The Museum of Innocence“ majaga. See maja on tehtud türgi kirjaniku samanimelise raamatu järgi. Raamat räägib armastusest ning kui omad raamatut on võimalik majja tasuta sisse saada. Edasi liikusime Taksimi poole, kus meie oleme juba korduvalt käinud. Iga natukese aja tagant seisime tükk aega ja ootasime järgi sakslasi, kes tegid pilte absoluutselt kõigest, mida nad nägid. Turistide tänaval jalutasime kuskil sada meetrit ning keerasime väiksemate tänavate peale ära. Seal saime näha palju erinevaid väikeseid antiigipoode ning nii uudistasime natukene aega pea iga vaateakna taga. Kui olime jõudnud kolmanda vaateaknani hakkas mul juba huvi ära kaduma, sest asjad kippusid korduma ja meie jalutuskäik lihtsalt venis ja venis. Enamuse ajast me seisime või vaatasime midagi, liikusime päris vähe. Kui antiigipoe tänavalt lõpuks lahkusime liikusime kohaliku „Prantsuse“ tänava poole. See oli päris huvitav tänav, kirju ja muusika mängis ning palju väikeseid mõnusaid söögikohti. Tänavas endas ei olnud mitte midagi prantsusepärast. Sellega sai ka meie jalutuskäik läbi. Kogu jalutuskäik oli maksimaalselt 4 km pikk.

Museum of Innocence, üleni punane k.a aknad

Sisustuspoodide tänavalt väike pildikene

Vahepeal kõndis meis mööda mees, kellel suuremat sort vaagen peas

Türgi 50. iseseisvumisaastapäeva mälestusmärk, Türgi sai iseseisvaks 1923. aastal.

Tore sinine põrnikas :)

Antiigitänava alguses oli selline kunstitöö

Baba tänava majakese aknast vaatab üks baba välja :)

"Prantsuse" tänav

Nüüd suundusime kodu poole, kuid veel sinna ei liikunud. Mõtlesime, et üritame otsida üles bussijaama, kust peaksime esmaspäeva hommikul Eskisehiri poole liikuma hakkama. Meil oli olemas aadress ning koolis vaatasime kaardi pealt, kus see olema peaks. Niisiis liikusime Aasia poole peale praamiga ning võtsime edasi rongi. Seekord sõitsime oma kodust mõned peatused edasi. Kohale jõudes ei leidnud me mitte ühtegi bussijaama ega peatust. Küsisime kohalikust apteegist nõu, kuid ka nemad ei olnud midagi kuulnud sellisest bussijaamast. Oleme siin vahepeal avastanud, et apteegis on kindlasti vähemalt üks inimene, kes saab midagi aru inglise keelest. Apteegist saadeti meid tagasi Bostancisse ja seletati meiele, kuidas me koju saame :D. Tänane päev seega edukas ei olnud, üritame homme uuesti järgmise bussijaamaga. Parem oleks, et seekord leiame üles ja saame ka bussipiletid ostetud.

Enne koju tulemist käisime poest läbi ja ostsime endale sahlep’i, kuna praami peal seda täna ei müüdud ning isu oli suur. Kodus puhkasime veidi, tegime süüa ja jõime sahlep’i. Mariliis teeb nüüd ilusti kodutööd, mina andsin alla juba praami peal olles. Kohe-kohe on Air Crash’i aeg ning siis magama ära, et homne seiklus üle elada.

19. päev - Topkapı Palee

Serralt saime täna pahandada, et tunnis pidevalt juttu ajasime. Eks ajasime juttu ka, kuid enamus oli asjalik grammatika arutamine. Temalt ju vastuseid ei saa, vähemalt mitte mõistetavas keeles. Võtsime uut grammatikaosa, mis on pisut nagu Inception. Laused olid stiilis "venna raamat". Huvitavaks tegi asjaolu aga see, et neid sõnalõppe, mis siis hakkavad kuhjuma tuleb panna iga eelneva kuuluvust näitava sõna lõppu ning ka aluse enda lõppu. Seega siis lause "Silvia mantli tasku peal olev plekk." Kuhjab enda otsa 4 kuuluvust näitavat sõna (ka sõnad "sees, peal, all, kõrval" võtavad selle reegli alusel endale lõpud). Ja muidugi tagatipuks ei kasuta nad selles lauses öeldist. Vot öeldiseta laused on pisut üle mõistuse. Nalja sai palju. Ja kui selle enam-vähem selgeks saime, siis proovisime sarnast reeglit lausete "juturaamat" puhul. Eesti keeles on kogu see jant palju lihtsam.

Pärast kooli oli kõigil maru kiire. Osadel algas täna juba semester ning neid polnud üldse kohal, teised kiirustasid keelekursuselt edasi kooli. Meie Marjega võtsime Silvia ja Thuy kampa ning läksime lõunatama. Silvia oli söönud kusagi balık ekmeki ja seda proovima me suundusimegi. Balık ekmek on otsetõlkes kalasai ja kala saia vahel ta oligi. Käelaba suurune grillitud kala törtsu salatiga hiigelsuure saia vahel. Peale käis sool ning sidrunimahl. Kalasai oli uus ja huvitav kogemus. Mulle täitsa maitses, Marje ütles, et oli ok, kuid teist korda ei tahaks. Mina ehk isegi proovin veel mõnipäev.

Pärast kiiret lõunat lippas Thuy samuti oma ülikooli ning me kolmekesi asusime otsima maaalust mošeed. Selle leidmine ei olnud järjekordselt raketiteadus. Mošee asus üsna selle sadama kõrval, kust tavaliselt praami koju võtame. Ootasime midagi Basilic tsisternide laadset, ikka maa all ja puha ja netis kirjutas ka, et vaatamist väärt. Jõudsime järeldusele, et pisut tagasihoidlik ja igav valget värvi keldrikorrus, kus vaipadel palvetavad inimesed nagu mošees ikka. Veetsime seal paar minutit ja tulime pisut pettunult tulema.

Siis jäime ilma ka viimasest teekaaslasest ning alustasime halvenevate ilmaolude saatel teekonda Topkapı palee juurde. Ka see pikk jalutuskäik jääb iga korraga lühemaks, nüüd oleme sinnakanti juba neli korda jalutanud. Paleesse pääsesime kenasti oma roheliste kaartidega tasuta sisse. Alustasime rändnäitusest, milleks oli Hiina keraamika ning kunsti ajaloo lühikene tutvustus ning terrakota armee väljapanek. Kunst ja keraamika olid kaunid ning väga detailsed, kuid kõige vahvamad olid ikkagi terrakotasõdurit. Kohale oli toodud hobune ning nelja sõduri kujud. Olen nende kohta varem lugenud ning väga lahe oli neid oma silmaga näha. Nad tõesti olid suured ja detailsed. Ja nad olid vahvalt paigutatud armee foto ette ning kahe peegli vahele nii et peeglisse vaadates oli neid lõputult palju.

Pärast rändnäitust asusime ülejäänud paleed avastama. See on lihtsalt hiigelsuur ning mul on kahju, et me nii kehva ilmaga siia sattusime, sest muidu võiks siin tunde vist jalutada. Vaade on aiast võrratu - kogu linna ja mere peale. Võib vaid ette kujutada, kui kaunis oli see vaade siis, kui linna asemel laius kahel pool meri roheline mets. Tõesti kaks maailmajagu just kui peopesal. Ja palee ruumid olid ise ka kõik väga kaunid. Igal pool on seintel maalingutega sinistes toonides mosaiigid, mida ääristavad kuldsed detailid. Väga palju oli neil mõeldud lebotamiseks pindasid, kus saab nautida suve või juua teed ja lugeda raamatut. Sultani voodi oli ühes toas ka näha. See oli suurem kui Marje tuba Tartus. :D

Hea näide sinistest seintest ning lebotamisruumist

Vaade siseõuele

Üks palee väravatest

Sellised on enamus seinu: sinised ja kuldsed

Samuti oli palee ruumides väga palju erinevaid väljapanekuid. Seal oli tuba relvade jaoks, tuba kellade jaoks, tuba riiete jaoks (mis olid üsna jõledad, kindlasti ebamugavad ja hiigelsuured), mitu tuba ehete ja aarete jaoks. Kõige hinnatum aare oli 84 karaadine teemant, mis oli maailmas vist 24. oma suuruselt (loodan, et mäletasin arve õigesti, ei viitsi ka üle kontrollida). Veel oli seal näitus sultanide maalidest ning islami religiooni ja selle ajalugu tutvustav väljapanek. Kindlasti oli seal veel midagi, mille hetkel unustasin.

Igatahes seal jalutasime kahe tunni kanti ringi ja see on kindlasti vaatamist väärt muuseum. Haaremisse ei läinud, sest selle jaoks oleksime pidanud eraldi pileti ostma ning otsustasime, et täna seda ei tee. Külastasime hoopis kolme muuseumipoodi. Ühestki me midagi ei ostnud, kuid silmi nuumasime küll.

Vaikse vihmasabina saatel alustasime tagasiteed, põikasime sisse veel ühte toredasse turistipoodi ning siis saime Eminönüst jälle viimasel hetkel õigesse suunda mineva praami peale. Ka täna oli see puupüsti täis ning saime vaevalt istuma. Edasi rongile ja olimegi juba Bostancis. Ilm läks järjest kehvemaks ning ruttasime kodu poole. Teel põikasime sisse veel kohalikku magusapoodi ning võtsime kolme eri sorti kohalikke maiuspalu, et need järgi proovida. Kodus said nad ka apelsinitee kõrval heaks kiidetud.

Kohalikud maiustused: magusad, samas pähklimaitselised. Maitse harjumatu, kuid hea. Marurasvased.

Nüüd teeb Marje süüa ja õhtusöögi järel asume grammatika, koduse töö ning veel õppimata sõnade kallale.

18. päev - Mitte kui midagi

Täna hommikul Mariliis ja Joie magada ei osanud. Alustasid oma väga elavate ja lärmakate vestlustega köögis juba kella 9st hommikul. Niipalju siis pühapäeval kaua magamisest. Täna hommikul sõime pannkooke ja homme hommikul sööme ka.

Tänane päev möödus meil kodus olles, õppides, Internetti püüdes ja filmi/seriaali vaadates. Kordagi me välja ei läinud ja väga ei tahtnud ka. Õues oli suhteliselt sombune ja vihmane ilm. Maiustuste poodi me täna ei jõudnudki seega ilusad koogid jäid söömata.

Õpime, sööme, joome teed, õpime sööme, joome teed jne

Mariliisi grammatikaleht 1

Mariliisi grammatikaleht 2

Nüüd sätime vaikselt magama, enne veel vaatame ühe air crash’i. Oleme otsapidi jõudnud kolmandasse hooaega. Homme uus päev ja uus nädal – meie viimane nädal Istanbulis. Kõigest 4 õppimispäeva veel ja siis juba esimene eksam – jube... Semester pole ju veel alanudki.

Postituse eesmärk – jah, me oleme elusad ja terved. Ausõna ei juhtunud meiega siin kodus olles mitte kui midagi.

17. päev – Turistid

Hommikul magasime mõnuga raskelt kella kümneni. Enne seda ärkasime muidugi mitu korda üles, kuid ei viitsinud end voodist välja ajada, laupäev ju ikkagi. Marje tegi meile riisiputru, mida sõime täna puuviljade ja šokolaadiga. Mõnus hommikusöök. Ilmateade lubas küll vihma, kuid aknast paistsid vaid valged pilvetupsud ja päike. Otsustasime eilse tegemata jäänud seikluse täna siiski ilmateatest hoolimata ette võtta.

Riietumine ja pakkimine võttis törts aega ja õue astudes, oli selge, et ilmateatel oli siiski õigus ja me olime lootnud liigpalju. Väljas oli sombune ja tibutas. Aga no mis sellest, me läksime ikkagi turiste mängima. Istusime Bostancist rongi peale, vahetasime ümber laevale ning olime tunni pärast Karaköys. Sealt juba üle oi-kui-tuttava Galata silla ning mööda metrooliini üles.

Olime tänaseks plaaninud kõigepealt Ayasofia, sest sealt pidime saama oma muuseumikaardid. Seejärel oli plaan üles otsida Basilica Tsisternid ehk uppunud palee, sealt suunduda Topkapi paleesse ning viimaseks koduteel üles otsida maaalune mošee.

Ayasofia juures võtsime end korralikult pikka järjekorda, et soetada muuseumikaardid. Muuseumikaardid on tegelikult vaid türklaste privileeg, kuid kuna me õpime siin Erasmusega, on meil võimalik need samuti endale teha. Järjekorras tüütasid meid neli erinevat turvameest, kõik lausega, et külastajate järjekord on see teine, mis oli maru pisike ja liikus hästi kiirelt. Me aga ajasime vastu, et ei, just see pikk ja lohisev on meie järjekord, sest meil on plaan teha endale muuseumikaart. Lõpuks nad leppisid meie jäärapäisusega vist. Aga trall kaardi tegemise ümber alles algas. :D Kõigepealt läksime ühe naisterahva juurde, kust oleksime pidanud kaardid saama. Tema inglise keelt väga ei osanud ja meie paberitest (mis olid türgikeelsed) väga hästi aru ei saanud. Ta ei teadnud, kas neist piisab muuseumikaardi taotlemiseks, sest õpilaspileteid meil ju veel ei ole. Saatis ta meid siis teise kassa juurde. Seal teises kassas rääkisime kogu loo uuesti ära, oldi väga mõistvad selles suhtes, et me pole veel Eskisse jõudnud oma kaartide järgi ja saadeti meid kolmandasse kassasse. „My friend will help you!“ on põhilause. Kolmandas kassas saime põgusa selgituse järel jaatava vastuse, et neist paberitest piisab meile. Vaja oli veel ka isikut tõendavat dokumenti. Mul oli ID-kaart kaasas, Marje sai õnneks läbi ISIC-kaardiga. Ja saadeti meid tagasi esimesse kassasse, kust oma reisi alustasime. :) Seal püüdsime end selgeks teha, et kaartidele anti roheline tuli. Ta siis skännis paberid sisse, samuti fotod meie dokumentidelt ning väljastas meile kaunid rohelised muuseumikaardid. Meeldiv üllatus oli see, et kaardid olid vaid 15 TL. Olime arvestanud 30 TL kaardi eest, kuid õpilaste kaart oli soodsam. See on suurepärane, sest näiteks Ayasofia enda pilet on juba 25 TL.  Kaardid on ilusad rohelised, pildi ja andmetega. Minu nimi on küll seal peal pisut valesti, kuid ei hooli sellest keegi. Peamine, et nad nüüd olemas on, saame hakata lõpuks turiste mängima.

Ayasofia oli enamvähem nagu teised mošeed. Kõige suurem erinevus oli selles, et ta oli esialgu kirik ja hiljem tehti ümber mošeeks, seega on seal ka ikoone ja jumala kujutisi, mida muidu mošeedes kunagi ei ole. Aga maru suur ja ilus oli ta küll, selle vastu ei saa vaielda. Hetkel käisid seal miskid remonditööd ka.

Ayasofia plaan koos kiriku ikoonide asukohtadega

Ayasofia vaade teise korruse galeriist

Keskel Kristus ning kahel pool ääres klassikalised mošee pühad sõnad.

Ülemisel korrusel olid seintel jäänused kaunitest mosaiikidest. Need olid tõesti terve suure seina suurused ning laotud imepisikestest värvilistest tükikestest. Suurem enamus ei olnud vaatamiseks väljas, vaid olid olemas vaid nende täismõõdus fotod või fotod detailidest. Vaid kaks mosaiiki olid reaalselt seina peal vaatamiseks väljas.

Jäänused kaunist mosaiigist

Selline oli see mosaiik kunagi

Pärast lühikest külastust, tegime umbes sama pika külastuse muuseumipoodi. Sealt leidsime ühe võrratu artisti tööd, kes oli maalinud vesivärvidega Istanbuli. Pildid olid lihtsalt võrratud (muidugi olid nad kõikide asjade peal: kotid, kaardid, kruusid, pastakad, järjehoidjad, magnetid, märkmikud jne). Ostsime mõlemad kaks postkaarti Istanbuli piltidega, mina ostsin ühe kaardi mosaiigi pildiga ja Marje terve suure komplekti (11 kaarti) Istanbuli joonistustega. Väga kaunid, ta lubas kaks mulle ka jagada. :) Sain teada, et ta kogub postkaarte ja tal on kena kollektsioon kodus.

Muuseumipoest uurisime ka, kust saab postmarke ning meid juhendati pisikese postiputka juurde. Kahjuks oli see aga suletud ning me ei saanudki marke. Nüüd aga teame vähemalt, missugused postkastid välja näevad.

Postkast

Basilika tsisternide leidmine ei olnud miski keeruline ülesanne, nad olid kohe mošee ja teise mošee kõrval. Olime neist juba vähemalt 4 korda siin olemise aja jooksul mööda jalutanud, kuid kui ei tea, siis ei pane ka tähele midagi.

Võtsime end pikka järjekorda ja tegime aega parajaks teiste vara luba küsimata laenamisega. Leidsime selle armsa rolleri ja lihtsalt pidime sellega pildi saama. :)

Marje ja võõras vara

Basilica tsisternid olid maru suured. Täiesti hämmastav on, et nad ehitati 1500 aastat tagasi ja nad on ikka nii heas seisus. Eriti veel praegu, kui igasugune vibratsioon ja ehitustegevus kindlasti kahjustab neid kõvasti. Aga seal sees oli vahva, veetase oli üsna madal (ehk kuskil 30-40 cm), kuid seal ujusid maru suured kalad ringi. Ei teagi täpselt, miks seal kalad olid, kuid neid oli üsna palju. Sambaid oli tohutult ja väga pikkades ridades. Sinna mahub ikka omajagu seda vett. Jalutasime seal ringi, vett tilkus laest ja kõik oli üsna vastik niiske ning märg. Vahva oli see, et kahel sambal olid Meduusa pea kujulised alumised osad. Legend käis ka kaasa, pildilt saab lugeda.

Basilica tsisternide kirjeldus ja ajalugu

Medusa legendid

See Medusa pea on tagurpidi

Basilicas oli oma kohvik muidugi sees. See küll hämmastas mind pisut, kuid Istanbulis on iga nurga peal kohvik tegelikult. :D Ja fotosid sai ka seal kostüümides teha 5 euro eest. Me seda vajalikuks ei pidanud.

Pisike kohvik sammaste vahel

Basilicast välja tulnud, otsustasime mõne lokanta otsida. Kaks trammipeatust edasi oli see, kus esimesel Istanbuli päeval käisime ning sinna me jalutasimegi. Kõhud täis, oli plaan minna Topkapi paleesse. See on Ayasofia kõrval põhimõtteliselt. Leidsime selle vaevata, kuid peaväravast edasi meid ei lastud, sest kell oli juba liiga hilja. Arvatavasti sulgesid nad kuskil kell pool viis ja kell oli juba neli läbi. Lükkasime selle plaani siis esmaspäeva (Topkapi on üks väheseid vaatamisväärsusi, mis on esmaspäeval avatud). Seega on see meile ideaalne käik esmaspäeva pärastlõunaks.

Topkapi palee väravad

Jäi veel maaalune mošee, mis on teisel pool Galata silda pisut kaugemal kui Karaköy sadam. Täpset asukohta ei teadnud, kuid kaardil oli sel ring ümber ja plaanisime kohalikelt järgi uurida. Sinna siis sammud seadsimegi. 

Koduteele jäi üks lokanta, mille akna peal tegi vanem naisterahvas kohalikku saia

Marje astus oravaparteisse

Enne Galata silda on aga Eminönü sadam, sealt lähevad samuti üksikud laevad Haydrapashasse. Sel hetkel, kui sealt mööda jalutasime, oli just laev ette keeranud ning tegime välkkiire otsuse ning jõudsime veel viimastena laeva. Maaalune mošee jääb samuti esmaspäeva. Kojutulek oli hea idee, sest olime juba tõesti üsna väsinud. Laev oli puupüsti täis, alguses ei saanud istumagi, pärast siiski koha leidsime. Me ei olnud kunagi näinud, et selles laevas oleks nii palju inimesi olnud.

Haydrapashast võtsime rongi koju. See venis terve tee nagu näts. Kodutee oli vihmata (üldse vedas meil selle vihmaga, sadas alati siis, kui olime muuseumides sees või söömas, meie jalutuskäikude ajal saime halvimal juhul vaid pisut vihma, kuid märg ja sopane oli siiski).

Õhtu möödus rahulikult. Õppimine väga ei edene, istume niisama ja oleme netis või teeme miskit muud väheasjalikku. Marje kokkas täna ning homme hommikuks on pühapäevased pannkoogid.

Homme õpime ausõna kõvasti ja siis oleme valmis uueks nädalaks, et olla veelgi rohkem turistid, korrata õpitut, õppida veel uut, elada üle sõbrapäev, teha edukalt eksam, võtta vastu kallid kaasmaalsed ning tähistada keelekursuse lõppu.

PS: Need kaks pilti ei olnud nõus oma kohtadele liikuma. Süüdistan selles aeglast internetti. :)

Udune foto lõpututest sammasteridadest

Marje ja Medusa

16. päev – nädal lõpetamiseni

Tänane päev koolis möödus üllatavalt kiiresti. Saime ka natukene infot oma järgmise nädala eksami kohta. Saame sõnaraamatut kasutada!!! Parim uudis terve semestri jooksul. Eksamist me läbi saama ei pea, kuid kui saame, saame endale A1 taseme sertifikaadid. Pole õrna aimu ka, mida me sellega peale peaksime hakkama :D Eksam koosneb meil kolmest osast: kuulamine, rääkimine ja kirjutamine. Kõige hirmuäratavam tundub kuulamine ja siis kohe sellele järgneb rääkimine. Peame hakkama omavahel kõvasti harjutama, sest praegu kulub veel päris tükk aega lause kokku panekuks.

Tänasest Ayasophia käigust ei saanud asja, kuna vihma sadas, meil olid jalad märjad ja ei tahtnud kodust nii kaugele minna. Arvatavasti lähme nädalavahetusel või järgmisel nädalal koos Saskia ja Kaisaga. Nüüd peaksime saama endale ka muuseumikaardid – Mariliis sai ka lõpuks vajaliku paberi kätte. Pärast kooli käisime jälle söömas meie lemmikkohas. Mina tellisin kogemata endale eriti fancy toidu, mis maitses ülihästi.

Marje oma väga fancy lõunasöögiga

Kõht täis, meel hea – liikusime koos Mariega jälle kodu poole. Koju minek võttis kuidagi kaua aega jälle, aeg lihtsalt venis. Seda võis ka põhjustada asjaolu, et 5 toiduaine ostmiseks käisime neljas erinevas poes. Just nii erinevad on siin hinnad, et sellist trippi tasub teha. Poed on ka üldjuhul üksteisest 10 meetri kaugusel, niiet väga ajakulukas see ei ole. Lõpuks leidsime ka väiksema õlipudeli kui 500ml !!! Olime ülimalt õnnelikud, lõpuks ometi saame hommikul endale munapraadida või omletti teha ja vahelduseks riisiputru mitte süüa.

Tänasesse postitusse otsustasime teha lühikirjelduse oma kaaslastest ka. Siin nad on:

Marie – Armas Saksa tüdruk, kes siin olles õpin klaverit. Ta on klaverit juba päris tükk aega mänginud. Saksamaal õpib tema õpetajaks. Ise ütleb ta, et pole pooltki nii armas inimene kui välja paistab. Oma sõna maksma panna ta oskab ning enda eest oskab võidelda ka.

Silvia – tšehhi tüdruk, õpib keemiat. Sõbralik ja tark inimene. Tema oli varem iseseisvalt türgi keelt õppinud, mistõttu esimene nädal tekitas meis tunde, kas me peaksime ka juba nii palju oskama? :D

Max – Samuti Saksamaal, õpib arstiks. Temal on meist kõige rohkem türgi keel suus ning tal on seda ka kõige rohkem vaja, kuna on siin praktikal haiglas. Ta on kõige rohkem Istanbulis olnud, niiet teab ja oskab soovitada häid söögikohti ja oskab alati aidata liiklemisel.

Patrizio – Itaalia kutt, näeb välja nagu tüüpiline itaallane. Tema vist ei saa mitte millestki mitte kunagi mitte midagi aru. Alati küsib asju üle ja siis suudab ikkagi valesti midagi öelda. Samas on ta väga seltskondlik inimene ja sõbralik inimene.

Christos – kreeka kutt, vast kõige vaiksem meie seast. Temaga väga pole suhelnud ja seetõttu ei oskagi väga kirjeldada.

Catalina – Itaalia tüdruk, pärit vist Rumeeniast. Tema ühines meiega selle nädala alguses ning ta on päris arukas tüdruk. Inglise keelt räägib päris hästi ja selgelt. Mõnus sõbralik tüdruk, selline armas ja väikest kasvu.

Renata – poola tüdruk, ei tulegi meelde, mida ta õpib. Ta tahab väga palju rääkida, kuid tema inglise keele tase pole nii hea, et kõike seda juttu ära rääkida. Ta on palju hääletamas käinud ja palju erinevates kohtades käinud. Usun, et tal on palju väga huvitavaid lugusid, mida ta kahjuks ei oska meiega jagada.

Martina – Kui juba Saksa maffia kirjeldamiseks läks.. Tema õpib õigusteadust, natukene näeb välja nagu „queen bee“. Nii palju kui suhelnud olen, on ta väga sõbralik ja asjalik inimene.

Thuy – Järjekordne sakslane, kelle juured on Vietnamist. Tema jääb alati tundidesse hiljaks, ta on alati unine ja ta peab kirjutama, et tunnis mitte magama jääda. Õpib kultuuriteadusi ja on avatud ja hea suhtlusoskusega – seda loomulikult pärast kella 3 päeval. Enne tema magab :).

Ragnar – Üllatus-üllatus, samuti Saksa poiss, kuid õpib Hollandis. Tema õpib midagi seotud äriga vist. Koolist on ta kõige rohkem puudunud, kuna tal on muid „olulisi tegevusi“ :D. Tunnis olles ta midagi eriti üles ei kirjuta ja väga midagi ei tee.

Zaharoula – kreeka tüdruk, väga huvitavate vaateväljadega ja veidi liiga kaugel unistustemaal. Tema väljendusoskus inglise keeles ei ole kõige parem, mistõttu alati ei saa temast hästi aru. Minu jaoks on teda veidi väsitav kuulata.

Sellega ongi meie väikese rühma kirjeldus läbi. Meil on ka kaks õpetajat Serra ja mees, kelle nime me ei tea. Tegelikult teame, see on kuskil Marje vihikus kirjas, aga meelde see ei taha jääda. Serra on energiline, räägib alati türgi keeles ning oskab väga hästi ka inglise keelt. Yavuz (mees, otsisin vihikust välja nime) näeb välja nagu multikast välja hüpanud tegelane (me ei ole veel välja mõelnud, millisest). Ta teeb tundide ajal nalja ja teeb pause siis, kui me temaga enam rääkida ei viitsi. Inglise keel pole tal nii hea, kuid saame temast siiski aru.

Eksamini on meil nüüd jäänud vaid nädal, hakkame vaikselt kordama ja juurde õppima, ehk siis õpime veelgi rohkem kui tavaliselt. Praegu on korralik tamp peal, kuid pärast seda peaks jälle rahulikuks minema ja saame hakata tõeliselt nautima siin olekut. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, et kool organiseerib meile järgmine nädal ka mõned ekskursioonid. Geniaalne on seda teha viimasel nädalal alles, meie Mariliisiga oleme juba paljusid kohti näinud, kuhu nemad kavatsevad järgmine nädal viia. 

15. päev – Istanbul Modern

Täna jätkasime suurepäraste tegusõnade ning grammatikaga. Grammatika on nagu lego. Sul on lause, mis koosneb kahest või maksimum kolmest sõnast ja siis paned sobivatele sõnadele õigeid lõppe, et saaks selline sisukas ja tore lause. Sõnavarale jääme ikka veel jalgu... Marjel läheb pisut edulisemalt, mul vaevalisemalt. Täna filtreerisin meie „sõnaraamatust“ välja need sõnad, mida suure tõenäosusega võib kohata eksamil. Kokku on meie sõnaraamatus tänase seisuga umbes 1050 sõna ning nendest jäi filtreerimise tulemusena alles umbes 660. Olukord paranes tunduvalt, mitte ainult sõnade arvu poolest, vaid ka selle poolest, et paljud keerulised sõnad jäid välja. Hiljem võib neid õppida, kuid hetkel ei ole meil vaja teada sõnu nagu alustass ja minestama.

Pärast koolipäeva käisime järjekordses imepisikeses lokantas söömas. Toit oli seal maitsev ning mõistliku hinaga. Sinna võib teinekordki tagasi minna, üsna armas koht. Ja seal oli kõigearmsam kirju pisike kiisu ilusate roheliste silmadega. Tahaksin enamuse kasse koju kaasa võtta, kuid Marje ei luba. :D

Pärast lõunasööki läksime Istanbuli modernse kunsti muuseumi. See on neljapäeviti tasuta (kuid mitte turistidele vaid türgi elanikele). Enamikel oli koolist juba õpilaspilet käes ja said sellega kenasti oma tasuta pileti kätte. Marje sai koolist täna lõpuks selle vajaliku paberi ka, kuid kolm korda võib arvata, kas minu paber jäi neil tegemata või ei. :D Aga Marje oli nunnu ja see müüja ka ei huvitunud asjast ning sain kah endale tasuta pileti.

Muuseumi välisvaade

Pilet

Sees kahjuks pilte teha ei lubatud, seega ei saa me oma leide jagada. Aga see oli väga mõnus ja tore ajaviide. Seal oli nii õlimaale kui ka väga huvitavaid lahendusi nii kollazide kui ka muude installatsioonide näol. Meelde jäi näiteks üks töö, kus oli välja pandud umbes 15 vana kohvrit, igaühe juures tool ning luup, et vaadelda mingit täpsemat detaili. Siis oli seal veel kolmjalast ning mitmest kokkumurtavast mõõdulindist väga vahva justkui viljavihk, kokkuroostetanud naeltest elukad ja peeglitükkidega kaetud külmkappidest Istanbuli linna silueti imitatsioon. Mulle meeldis väga fotonäitus pealkirjaga „Power„ (http://istanbulmodern.org/en/exhibitions/current-exhibitions/prix-pictet-power_1003.html). Kõige paremaks pidasime aga vist ruumi kahe gloobusega. Ja gloobustes polnud midagi erilist, erilne oli ruumi sisse pääsemine. Ukseavas oli tihe suleline ribakardin. Ukseava oli ise umbes 3 m suur ning kardin ülatus 70 cm sügavusele. Seega sa pidid end sealt läbi kobama olles täiesti sulgede vahel ning teadmata, kas keegi jalutab sulle hetkel vastu või mitte. :D See oli väga huvitav kogemus.

Mina muidugi jäin pärast suveniiripoodi uitama. Seal oli võrratuid leide, meenus Austria, kus samuti uitasin pea kolmveerand tundi modernse kunsti muuseumi suveniiripoes. Ostsin paar postkaarti ja pean nüüd välja mõtlema, kuidas töötab postisüsteem selles riigis. Antud hetkel on see veel pisut segane.

Pärast muuseumi võtsime praami koju. Olime päevast nii väsinud, et mõlemad magasime praami peal pisut. Koduteel hüppasime poest läbi ja jõudsime järeldusele, et õli ei saa siin osta vähema kui liitri kaupa. :D Otsime homme veel, ehk leiame pisemaid pudeleid ka.

Kodus sai pisut õpitud ja niisama logeletud. Midagi tarka ei jaksa teha. Homseks õnneks kodutööd ka ei jäetud. Nädalavahetusel läheb suuremaks õppimiseks jälle. Järgmise nädala alguses tahame veel kõvasti muuseume kollata ning seetõttu tuleb juba nädalavahetusel kordamisega alustada. Järgmisel reedel ootab meid ees eksam ja kui selle läbime, siis saame A1 sertifikaadi.

Nüüd aga veel pisut sõnade õppimist, üks Air Crash Investigation ja magama. Homme ootab meid loodetavasti Ayasofia muuseum (kui ma muidugi oma targa paberi koolist kätte saan, sest siis saame muuseumikaardid teha).