13. päev – tegusõnad

Praeguseks olen ma õppinud umbes kaks tundi. Tund veel ja eilne rekord saab ületatud. Uusi tegusõnu oli eile umbes 85, täna tuli neid veel kuskil 30 juurde. Neist selged on umbes 2. :D

Eile õppimise keskel jõudsin koduse ülesande harjutuseni, millest 80% olid võõrad sõnad. Otsustasin pärast lünkade tõlkimist, et lauseid ma google translate sisse toksima ei hakka, sest niimoodi kodutööd tehes ei õpi midagi. Seega ei saanud ma ühestki lausest aru ja seda harjutust ka ei teinud. Täna ei olnud ma muidugi tunnis ainuke, kellel selline pisut mõttetuna tundunud harjutus tegemata oli ning see ei jäänud märkamata ka meie üliagarale energiajänkuõpetajale. Seega jalutas ta klassis ringi ja jagas „märkusi“. Sain ka märkuse.

Minu märkus

Ah ja, muidugi me eile kell 22 magama ei jõudnud, me polnud selleks ajaks õppimistki veel lõpetanud. Pool üksteist saime sõnade tõlkimisega mäele, otsustasime igaõhtuse filmi vahele jätta ja läksime magama.

Tänane päev algas tavapärase riisipudru, praami ja kahe pisikese jalutuskäiguga. Tunnis oli täna lisaks õpetajale ja õpilastele ka kolm(!) järelvaatajat. Tavaliselt on meie noorukestel õpetajatel üks järelvaataja (kes küll enamasti igavleb või loeb raamatut, mitte ei analüüsi õpetaja tegevust), kuid täna oli eriline päev ja vaest õpetajat piinasid kolm järelvaatajat. Ju oli tal siis miskine eksam. Aga nagu ikka on platsis Murphy ja nad valisid lihtsalt kõige hullema päeva, millal tundi jälgima tulla. Tegusõnad ju kellelgi selged ei olnud, poolel klassil oli üks kodutöö ülesanne tegemata, tänane teema oli kui hiina keel (türgi keele baasil muidugi) ja mina küll mitte midagi aru ei saanud. Mingil hetkel küsis ta kõikidelt küsimusi ja mina ei saanud mitte midagi aru. Vastasin kõigele eitavalt. Nüüd arvavad kõik, et ma ei salli koere ja kasse ning nuputavad, kuhu ma pärast kooli lähen, sest ma ei lähe ei koju ega ka lõunat sööma. Noh igatahes täna oli kolm ja pool tundi ajuragistamist ning väga targemaks ma jälle ei saanud.

Pärast tundi külastasime jälle seda armsat söögikohta, kus olime ka eile. Täna sõin seal võrratut kana. Kanaliha sööme siin kõige rohkem, sest seda lihtsalt pakutakse ja see on mõistliku hinnaga nii söögikohtades kui ka poes.

Tassike teed

Hiljem jalutasime jälle mööda sellest vahvast samblamajast, kuid täna oli see juba tellingute all. Homme on see kindlasti juba uue fassaadi all. Istanbulis käivat ehitamine just nii kiiresti.

Erinevalt eilsest, talitasime täna targalt ja tulime kohe koju. Pisut sai puhatud pead sellest koolitööst, võetud läbi klaasi talipäikest (mis oli väga soe ja mõnus täna) ja siis asutud tasapisi jälle koolitöö juurde.

Nüüd sööme õhtust, püüame veel miskeid sõnu selgeks saada (Marje kirjutas just viimaste päevade 400 sõna arvutisse sisse ja ütles, et ta töövihikuni veel ei jõudnud). Mina lappan sõnaraamatut ja püüan kodutööd lahti hammustada. Tänased ülesanded on pisut mõistlikumad kui eilsed. Ehk saab sellega normaalsel ajal valmis ning veel ühe seriaali enne magamaminekut ära vaadata.

Homme on meil see teine õpetaja jälle vahelduseks. Keelekursuse selgroog on murtud. Pool on veel ees ja siis viimasel päeval on eksam. Natuke juba ootan seda, samas pisut ikka pelgan. Loodetavasti saame läbi, usun, et ta ilmvõimatu ei ole, kuigi õppimist vajab kindlasti kõvasti.

Nüüd aga sai Marjel söök valmis niiet head isu!

12. päev – Sinine Mošee ja Grand Bazaar

Juba teine esmaspäeva hommik siinviibimise aja jooksul. Alustasime oma päeva järjekordselt väga varakult, sõime kõhud täis ning suundusime kooli poole. Hommikul üritasime veel meelde tuletada nädalavahetusel ohtralt õpitud sõnu ning avastasime, et õnneks ikka midagi jäi külge ka.

Täna oli meile õpetajaks jälle naine. Ta on ikka väga energiline juba varahommikul ja jaksab seal tahvli ees meile tsirkust teha. Tunnis jäi aga küll selline tunne, nagu poleks nädalavahetusel mitte midagi õppinud. Jälle tuli kuhjaga uusi sõnu juurde ja enam neid väga ei kasutanud, mida just olime õppinud. Jõudsime lõpuks ometi ka tegusõnade juurde. Nüüd saab juba normaalsemaid lauseid öelda.

Majake, mis oli meie söögikoha kõrval ning köitis Mariliisi tähelepanu

Pärast kooli liikusime nagu tavaliselt grupiga välja sööma. Leidsime ühe päris hea koha, väga maitsvate toitudega, mis olid mõistliku hinnaga. Lisaks anti juurde teed, salatit ja saia ning nende eest lisaraha ei küsitud. Sõime oma kõhud täis ning hakkasime vaikselt liikuma Sinise Mošee poole.

Istanbulis kasvavad okaspuud ja palmid kõrvuti.

Oleme siin väga tervislikud liiklejad. Kui asi on vähem kui tunni kaugusel, meie kindlasti jalutame. Nii saime ka mošee juurde teha umbes 30-40 minutilise jalutuskäigu. Kui olime juba peaaegu kohal, ei saanud me enam päris täpselt aru, kuhu me nüüd minema peame. Võtsime oma kaardi välja ning avastasime, et olemegi tegelikult kohal - mošee juba paistis. Liikusime mošee sissepääsu juurde, kuid siis teatati, et hetkel on mošee suletud külaliste jaoks. Olime nõus natukene aega ootama ja selle ooteaja sisustasid meil kohalikud vabatahtlikud ära väikese loenguga mošeest ja üleüldiselt islami usust. Loeng oli väga põgus, sest kestis vaid pool tundi, oleksime seal vast isegi kauem istunud ja rohkem teada tahtnud. Üldiselt oli seal väga mõnus õhkkond, pakuti teed ja küpsist. Esineja oli ka huvitatud kõikide päritolust ning üllatuslikult on tal sõber nimega Alari, kes on ka Eestist pärit.

Kui loeng läbi sai, lubati meid ka mošeesse. Turistide jaoks on eraldi uks kuskil nurga taga, külje peal ning see nägi välja väga vale koht, kust sisse minna. Sisenemisel võtsime ilusti jalanõud ära, panime rätid pähe ning läksime. See mošee on siiani suurim, kus me käinud oleme. See oli väga võimas ja kaunis ning sinine. Üldiselt on siin mošeed nii seest kui väljast valged ning põrandal punased vaibad. Vaatepilti, mis meile avanes on üsna raske rohkem kirjeldada ja pildid ei anna ka seda nii võimsalt edasi. Igatahes jäime väga rahule sealkäiguga.

Sinine Mošee ehk Sultanahmet'i mošee

Sinise mošee lagi

Kokku on mošees 4 sellist sammast

Paar sõna islamist ka. Kokku palvetavad nad 5 korda päevas – päikesetõusul, keskpäeval, pärastlõunal, enne õhtut ning õhtul. Palvetamiseks on ka kindlad ajad, mis sõltuvad päikesetõusu kellaajast ja kus parasjagu maamunal paiknetakse. Samas ei pea palvetama kindlasti keskpäeval vaid võib ka mingi aeg keskpäeva ja pärastlõuna vahel. Kõik koos palvetatakse reede keskpäeval. Enne palvetamist kutsutakse üle linna inimesi palvetama ning see kutsung on alati araabia keeles. Samuti palvetavad nad araabia keeles, seega pole oluline kellega (hiinlase, inglase, prantslase jne) koos palvetad.

Edasi liikusime Grand Bazaar’i poole ning loomulikult ju jala. Sisenesime Bazaar’i väga väikese värava kaudu, mille numbriks oli 5. Väljaspoolt ei tundunud asi üldsegi mitte nii suur, kui sisse jõudes. Grand Bazaaris peaks olema 61 tänavat katuse all ning kokku 3000-4000 poodi. Sinna sisse ära eksimine pole mingi raskus. Alguses natukene üritasin meelde jätta, kust tulime ja kuhu lähme, kuid mingi hetk jõudsin järeldusele, et see on väga mõttetu tegevus. Nii me siis jalutasime seal tükk aega ringi ning vaatasime erinevaid poekesi. Siin on müügil kõike – alates ehetest ja kaunistustest lõpetades kasukate, mänguasjade ja vaipadega.

Üks paljudest väravatest Grand Bazaar'i

Üks väike poeke Grand Bazaar'is

Igasse suuna vaadates on vaid lõputud tänavad poekestega

Üks hetk sattusime väga huvitavasse ja suurepärasesse poodi, kuhu läksime ka sisse. Seal müüdi vanaaegseid rauast lennukeid, autosid, busse, mis kõik nägid väga vinged välja. Lisaks oli seal sees igasuguseid kaunistuselemente tuppa, mis teeksid ühe toa väga väga eriliseks. Üritasime meelde jätta, kus täpselt see pood asus ning kindlasti tahame sinna tagasi minna koos Kaisa ja Saskiaga.

Noppeid tänastest poemüüjate fraasidest:

„There’s two of you and two of us“ (Tundub, et nad otsivad oma poest välja täpselt nii palju mehi, kui palju tüdrukuid parasjagu mööda kõnnib)

„I really like your eyes, they are blue!“

„Hello!“ (meie kõnnime suvalise näoga mööda, Mariliis vaatab korraks tagasi) müüja ütleb kurbalt: „Bye bye“

Bazaarist väljumiseks ja koju saamiseks otsustasime lihtsalt ühest suvalisest väravast välja minna ja vaadata, kuhu jõuame. Õnneks sattusime täpselt sellisest väravast välja, kus oli kohe olemas suunasilt kohanimega, mis meile tuttav. Kõndisime rahulikus tempos praami peale ning üritasime sõita jälle Haydrapasa kaudu koju. Siiski suutsime leida ainsa õhtuse praami, mis Haydrapasas ei peatunud ja sõitis otse Kadiköy’sse.

Kadiköy’s läksime seekord hoopiski bussi peale, kuna enam ei viitsinud ümber sadama kõndida. Bussisõit koju võttis meil 50 minutit aega ning palju mõtlemist, et huvitav, kus me maha peaksime minema. Teadsime, et see buss peaks sõitma meie maja eest mööda, aga peatusenime kohta teadis Mariliis öelda, et peaks algama „k“ tähega. Nagu võite ise arvata, siis tegelikult polnud nimes mitte ühtegi „k“ tähte. Jõudsime õnnelikult koju, käisime poest läbi ja tegime süüa, mis vahelduseks maitses nagu söök (kartulid, kotletid, salat ja tomatikaste).

Nüüd on meil aeg õppima asuda. Mariliis on minu kõrval tegelenud kodutööga juba kolmveerand tundi ja mina pole veel alustanud. Edu mulle sellega. Lisaks tuleks täna ka kõik uued sõnad ära õppida, mida me arvatavasti teha ei jõua.

Päev oli väga väsitav, maha sai kõnnitud pikki kilomeetreid, Marje jalg hakkas jälle kergelt protesteerima, varsti tuleb järjekordne Air Crash Investigation ning siis magamaminek. Ehk jõuame ka täna enne kella 22 magama...

11. päev – pesupäev

Tänane päev oli isegi veel vähem sisukas kui eilne. Püüdsime päev otsa sõnu õppida, kuid ega nad väga pähe ei jäänud. Nimisõnadega on olukord lihtsam, omadussõnad kordades keerulisemad. Lõpuks tegime nende jaoks kaardid ja õpime nüüd kaartidelt. 84 omadussõna homseks pähe – pole probleemi! :)

Õppimise vahepeal sai tehtud ka esimene pesupesupäev. Samuti oli täna võrratult ilus ilm. Päike paistis, oli soe ja mõnus. Pisut oli tuuline, kuid ega see meid ei mõjutanud, sest me õue ju ei sattunud. Kahjuks.

Kuna ilm oli soe, lasime ka värsket õhku tuppa ning seda tehes sattusime imelise insenerisaavutuse peale. Pilt räägib enda eest.

Panen veel üles pildid meie siialennu logist. Mu isa oli nii armas, et jälgis meid internetiavarustest ja salvestas mõned pildid. 

10. päev – sõnavara

Türgi keel: balık on kala ja kalabalık on rahvastatud.

Türgi keele sõnades puudub loogika. Sõnale otsa vaadates ei tee isegi mitte vahet, kas tegemist on nimisõnaga, omadussõnaga või tegusõnaga. Aga selgeks nad saama peab, sest sõnavara puudumine on meie keelelise arengu kõige suuremaks takistuseks hetkel. Grammatika on mõistetav ja isegi lihtne, kuid harjutada seda ei saa, sest puudub vajalik sõnavara. Seega ei kinnistu ka need reeglid piisavalt. Aga selle nimel näemegi täna-homme vaeva. Täna ei käinud mina kordagi õues, Marje käis korra poest küpsiseid ostmas. Muidu oleme veetnud terve päeva sõnu õppides ning olematust internetist asendustegevusi otsides.

Teed ja kohvi oleme täna joonud juba lugematul arvul tassitäisi ning mina läksin sidrunivee peale üle, et mitte seda suhkruvett enam lürpida. Siinsed teed on ka jubemaitsetud. Nagu oleks mingi maitse ja lõhn, kuid kokkuvõttes on nad lihtsalt magusad, ei mingit konkreetset maitset.

Oleme oma üüratust sõnapajast ehk umbes veerandiga hakkama saanud. Kardan, et homme hommikul neid roheliseks märgitud sõnu vaadates tekib tunne, et jajaa, ma õppisin seda küll eile, aga oli see nüüd taldrik või kaelkirjak...

Parimaid sõnu: yumurta – muna, şöyle boyle – nii ja naa, muz – banaan, buz – jää, bilgisayar – arvuti, pis – must, uçak – lennuk.

Üks mõte tekkis ka õppimisest kõrvale viilides. Nad oleksid pidanud meile need 1000 sõna saatma koos tähenduste ja ligikaudsete hääldustega kuu aega ette palvega need kursuse alguseks selgeks õppida. Nii oleksime saanud kohe grammatika ja lausestruktuuride juurde asuda ning poleks jäänud toppama sõnavara taha. Sest igapäevaselt 150 sõna või siis meie stiilis nädalavahetusega 900 sõna õppida ei ole võimalik.

Homme jätkame õpingutega arvatavasti ilma suurema muu tegevuseta. Ehk tuleb üks poepeatus, et lõunasööki teha ning siis edasi sõnavara juurde. Joie pole ka hetkel kodus (ta läks vist suusatama, täna hommikul lahkus ja homme õhtul tuleb tagasi), seega on korter meie päralt ja saame siin mõnusalt laiutada ja oma elu elada.

Nägin ka täna kaunist päikeseloojangut. Selliseid on Eestis harva, kuid siin juba näe teist õhtut järjest.

Ilusat Tartu rahu aastapäeva kõigile!
Kuna me ei viitsinud õppimistuhinas Eesti lippu kohvrist välja otsida, tegime pildi lihtsalt koos Joie armsa jõulukuusega. Ja nii me istumegi iga õhtu kui õpime või blogime. 

9. päev – Õhtune Istanbul

Hommikul liigutasime end harukordselt kiiresti ning seega jõudsime ka varasema laeva peale, mis väljub 10 minutit varem. See praam on rohkem rahavast täis ning istekoha leidmine kahele juba veidi raskem, eriti kui jõuda viimastena peale. Koolitee jääks nagu järjest lühemaks, oleme vist ümbruskonnaga juba nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui juba olemegi koolis. Kui enne tundus 15 minutiline jalutuskäik pikk, siis nüüdseks on see üpris lühikeseks saanud.

Pärast kooli läksime välja sööma, seekord otsustasime lihtsa kebabi kasuks. Leidsime oma kaheksapealise seltskonna jaoks ideaalse hobbit’de söögikoha. Kuidagi imekombel mahutasime kõik ennast laua taha istuma ning peale seda ei mahtunud ka koha omanik kuhugi astuma. Lauad ja toolid olid seal mõeldud minusuguste lühikeste inimeste jaoks. Pärast söömist läksid teised edasi kohvi jooma kuhugi, kui meie Mariliisiga otsustasime kodu poole liikuma hakata.

Täna oli Istanbulis suurepärane päikesepaisteline ning üsna soe ilm. Seetõttu tulime taaskord Karaköy ja Haydrapasa kaudu koju, et saaksime jäädvustada vapustavat linnavaadet.

Vaade Istanbulile, veidi pisike pilt sai, aga käib kah ;)

Kajakad piiravad siin kõiki praame. Nad on üllatavalt puhtad ja ilusad. 

Praami peal õnnestus meil esimest korda vist leida tüütaja. No küll ta oli ikka järjepidev ja no ikka väga tahtis meiega juttu teha. Küll ta lehvitas, küll ta liikus meile lähemale ning rääkis ikka kogu aeg. Oleme siin juba tüütajate ignoreerimise nii ära õppinud, et keskendusime siiski rohkem vaatele ja ei lasknud ennast segada. Praami peal polnud meie ka ainsad, kes Istanbulist pilte tegid. Üks National Geographicu fotograafidest oli samuti siia sattunud. 

Haydrapasa rongijaam, väidetavalt Aasia kõige vanem

Jõudsime koju tavatult varakult ning võtsime oma tavapärased kohad sisse, logelemiseks ja õppimiseks. Mingi hetk otsustas Mariliis teha pisikese, või õigemini üsna pika lõunauinaku. Õhtul kavatsesime välja minna, seega väike uinak oli ülimalt tark tegu. Mariliis magas maha imekauni päikeseloojangu, mis meie aknast paistis.

Vaade päikeseloojangust meie korteri aknast

Kella 6 paiku avastasin, et meie viimane praam linna poole liigub 7st ning loomulikult Mariliis veel magas ning õhtusööki ei olnud ma veel tegema hakanud. Niisiis klopsisin käbe midagi kokku, ajasin Mariliisi üles ning sõime kiirest. Õnneks jõudisme ilusti praami peale, kus kogemata jooksime kokku Marie’ga.

Ülejäänud keelegrupi inimestega pidime kokku saama Prantsusmaa saatkonna juures. Päris täpselt me ei teadnudki, kus see on, aga lootsime, et lähme ikka õiges suunas. Õnneks leidsime selle üsna lihtsalt üles ning mõned ootasid meid juba seal. Kui kõik koos olid tegime väikese tiiru Prantsusmaa saatkonnas, kus oli üles pandud pisike fotonäitus Türgi elust ja olust. Samal ajal mõtlesime ka, kuhu õhtust sööma minna. Kunagi keegi väga mingit kindlat kohta ei teadnud läksime Martina jälgedes. Keerasime mingisse kõrvaltänavasse sisse ning seal oli üks väike armas restoran. Meie oma üheksapealise seltskonnaga suutsime järjekordselt väikese segaduse tekitada, kuid saime kõik kenasti istuma ühe laua taha. Menüüd, mis meile kätte toodi, olid ainult türgi keeles. Tellisime Mariliisiga kahepeale ühe türgi pitsa.

Türgi pitsa tegemist piilusime natukene ning kui kokk taldriku meie jaoks lauale pani, olime õnnelikud, et võtsime pitsa kahepeale. Mariliis imiteeris väga ilmekalt koka liigutusi, mis loomulikult ei jäänud märkamata meie kelneritele. Nemad siis tõid pitsa lauda ning tegid omakorda neid liigutusi järgi. Kui meil kõigil söödud oli ilmus välja näljane Ragnar koos oma sõbraga. Otsustasime, et liigume edasi mõnda baari ning küll ta seal ka söödud saab.

Õhtune Istanbul on väga rahvast täis, eriti reedesel päeval. Jalakäijate peatänaval oli pea võimatu liikuda. Tuledesäras tänav koos klubimuusikaga õhkas pidupäeva tunnet. Keerasime peatänavalt ära jälle kõrvaltänavatele, kus paiknes tohutult palju baare ja tohutult palju inimesi. Selline tunne jäi, et me sellist kohta ei leia, mis mahutaks meid kõiki korraga. Nüüdseks oli meid juba 11 inimest. Siiski Istanbulis on vist kõik võimalik. Kui baari esimene korrus on täis, mine teisele, kui see täis, mis kolmandale. Meie igatahes leidsime endale koha ühe baari neljandal korrusel. Täiesti ebanormaalselt suured baarid on neil. Väljast vaatad küll, et see nii pisike, et sinna me ära ei mahu ning lõppkokkuvõttes osutus baar neljakordseks hooneks. Baarmenid olid seal väga sõbralikud, valdasid inglise keelt ning kutsusid meid ka kõrvalbaari, kus peale 23 pidi hakkama pihta tantsupidu. Tellisime endale õlled ja rakid (maitseb nagu lagrits, lõhnab nagu lagrits) ning ajasime pikalt juttu.

Minul, Mariliisil ja Marie’l läks viimane praam kodu poole kella 23st ning otsustasime sellega koju liikuda, kuna olime kõik üsna väsinud pikast nädalast. Kojuminek võttis meil ligikaudu 1,5h aega ning kohale jõudsime paar minutit enne keskkööd. Praami pealt avanes kaunis vaade öisele tuledes Istanbulile. Kui hakkasime juba väikeslt jõudma Haydrapasa sadamasse võtsid kaks türklast oma kitarrid välja ning pakkusid elavat muusikat. Päris huvitav oli, ümberringi inimesed teadsid lugude sõnu ning jäi natukene tunne, nagu oleks Eesti külapeole sattunud. Erinevus oli ainult lauludes.

Praami peal otsustasin ka esimest korda Istanbulis kasutada wc-d väljaspool kodu ja kooli. Ning seal mind ootas siis põrandas auk. Huvitav kogemus siiski. Kui kunagi gümnaasiumi ajal sai kunstiajaloo tunnis käidud ja seal nähtud pilte India aukudest, siis see auk oli vägagi korralik ja puhas võrreldes nendega.

Haydrapasa sadamast võtsime rongi edasi kodupoole ning see rong tõsiselt nagu oleks veninud terve see tee. Teleritest lasti sealt jaburat Inglise multikat „Bernard“ ning lõpuks hakkas see minu jaoks juba ka naljakaks muutuma. Koju jõudes jaksasime täpselt nii palju teha, et venisime oma voodisse välja ning jäimegi magama.

8. päev – Nädal Istanbulis

Täna sai meil täis esimene nädal türgi elu. Koolis oli järjekordselt sama sisukas ning õppisime jälle palju uusi sõnu. Peaksime hetkel vist juba kuskil 700 sõna teadma, kuid teame arvatavasti alla saja. :D Neid ei jõua lihtsalt igapäevaselt nii suures mahus omandada. Leppisime kokku, et teeme nädalavahetusel õpimaratoni. Esialgu vaid laupäev, kuid vajadusel õpime ka pühapäeval. Ostsime ka kleepmärkmeid, et saaksime korteris asjadele nende türgikeelsed nimetused külge kleepida. Ehk läheb nii lihtsamalt ja kui mitte lihtsamalt siis vähemalt lõbusamalt.

Siin on maru lõbus „i“ tähtedega. Neid on kahte sorti: täpiga (hääldatakse „i“) ja täpita (hääldatakse „õ“). Alguses oli keeruline ja kõikidele i-dele tulid kogemata täpid peale. Nüüd aga jõudsin eile sellisesse faasi, kus hakkasin sõnadele tähendusi kirjutades mõtlema, et kas selle eestikeelse sõna puhul tuleb ka i-le täpp peale panna või ei.  

Maru kahju on sellest, et meid peaks keelekursusel olema 18, kuid siiamaani on oma nägu näidanud vaid 12 inimest. See teeb pisut kurvaks ja kurjaks, sest kindlasti on kõvasti neid inimesi (näiteks Kaisa ja Saskia), kes tahaksid ja oleksid väga valmis seda keelt õppima ja kursusel osalema. Arvan, et kui tüdrukud oleksid meiega kaasa tulnud, oleksime nad kuidagi keelekursusele ära rääkinud.

Eilne vestlus korteriomanikuga läks õnnelikult ja leppisime kokku hinnas, millega mõlemad rahul olime. Odavamalt ei saa Istanbulist mitte kusagilt korterit. Teised koolikaaslased maksavad toa eest umbes 600-700 liiri per kärss, me saame üle poole odavamalt. Seega tuleb saaduga rahul olla ning näiteks minu elamiskoht hakkab Eskisehiris umbes sama palju maksma.

Kõige rohkem kulub raha ühistranspordile. Praamipilet on lihtsalt maru kirves. :) Ja koolist ei saa ka vajalikke dokumente kätte (vaat kus ime, oleme ju Türgis), et saaks ühistranspordi õpilaskaardi. Siis oleks pisut odavam. Hetkel kulub meil kahe peale kooli ja koju minekuks iga päev 20 liiri. Teine suur röövel on toit. Aga eks see nii siin vist ongi. Väljas söömas käies võtame seda, mida silm näeb, küsida ju veel ei oska ja nimedest ka aru ei saa. Kodus aga oleme üsna taimtoidulised, sest näiteks veiseliha kilohind on poes umbes 30 liiri (13 eurot).

Aga muidu on muhe, tasapisi hakkame juba võõraste vestlustest tuttavaid sõnu leidma ning linnakäraga harjuma. Keelekursusest on juba veerand läbitud ja nii tundub see siinveedetav aeg eriti lühikene. Me pole veel jõudnud ju isegi mitte enamike vaatamisväärsuste juurde. See seisab ka kooli taga, sest muuseumikaardi jaoks on meil nende paberit vaja.

Täna pärastlõunal läksime enamiku keelegrupiga koos lõunale. Martina näitas üht kiirtoidukohta, kus pakuti hiigelsuuri kartuleid. Kartul oli umbes kahe rusika suurune. See lõigati lahti, sinna sisse pandi võid ja juustu ning siis kogu kuum kartuli sisu segati nendega ära. Seejärel said letist valida, mida sa sinna vahele veel soovid (mais, oliivid, kapsas, kartulisalat, seened, hapukurk, kastmed jne) ja siis oligi suurepärane kiirtoit valmis. Maitses päris hästi, kuid oli ka üpris kallis. Kohvikus mängisime ka seda nende rahvuslauamängu Tavla. Täpselt samad reeglid, mis inglisepärasel Backgammonil. 

Marje ja kartul

Kumpir ve elma çay (Kumpir ja õuna tee)

Kojutulekuks leidsime samuti pisut uue tee. Läksime uuest peatusest praami peale. Max näitas seda teed meile, ta on pisut nagu kohalik juba, sest ta on varem kaks korda Istanbulis olnud. See uus tee on väga hea, sest sealt läheb praam kogu aeg, teise praamiga minnes peame alati pärast kooli veel mitu tundi ootama. See praam sõidab aeglasemalt ja peame pärast rongi võtma, kuid kokkuvõttes on see samuti mugav transpordiviis. Praami ülemise teki aknast avaneb ka väga kaunis vaade linnale ning saame korraga näha nii Istanbuli aasia kui ka euroopa poolt.

Kodus kirjutas Marje kõvasti uus sõnu meie isiklikku „sõnaraamatusse“ arvutis ning mina tegin ühepajatoitu, mis tuli välja nagu juurvijasupp. Nüüd ehk õpime pisut ja seejärel üks „Air Crash Investigation“ ja nagu korralikud lapsed ikka, enne kella 10 magama.

Türgi tähelepanek 11: Kasse on Istanbulis umbes sama palju kui Eestis inimesi.

Türgi tähelepanek 12: Istanbuli inimesed võivad riietuda ülimalt stiilselt või näiteks väga rahvuslikult, kuid mustad sissekantud tossud kuuluvad liigagi tihti selle komplekti juurde.  

7. päev – Egyptian Bazaar

Nüüd hakkab meil juba rutiin nii sisse minema, et varsti on raske siia igapäevaselt kirjutada. Päev algas nagu ikka varakult tõusmise ning söögitegemisega. Seekord on siis Marje päev süüa teha ja blogi kirjutada.

Kooli läksime kella 9ks järjekordselt. Seekord oli meie õpetajaks meessoost türklane, kes kindlasti kohe ei näinud välja nagu türklane. Isegi habet polnud tal! Pärast kooli otsustasime sööma minna. Siin linnas on väga raske otsustada, kuhu sisse minna. See, mis tundub normaalne koht on liiga kallis ja see, kus on normaalsed hinnad on liiga kahtlane. Seega liikusime samasse kohta sööma, kus olime käinud ka eile ja üleeile. Võtsime endaga kaasa tšehhi tüdruku Silvia.

Edasi liikusime Spice Bazaari (Egyptian Bazaar). Mõtlesime, et hangime endale ka nende põhilised vürtsid, et saaks järgi proovida, milliseid Eestisse kaasa tuua. Lahkusime siiski bazaarist tühjade kätega, kuna ei suutnud otsustada kust ja mida täpselt osta.

Pilt Spice Bazaarist, kus pole ühtegi vürtsi peal...

Bazaaris oli päris huvitav ringi käia. Kõik putkakesed tahtsid, et me ikka ostaksime neilt ning nagu avastasime on neil selgeks õpitud kindlad väljendid ("Hi, how are you?" ning "Come spend your money here"). Parimad pöördumised meie poole olid sellised:

 „Hello! Are you from China?“

 „There is three on us and three of you. I get off at 10 o’clock, I give you my address.“

 „Baby, you dropped something“

 „Hello! Let ’s go upstairs, I have there some good things“ (Tegemist oli toidukoha kelneriga)

Lõputu, rahvast täis hoone

Bazaaris käik väsitas meid üsna ära, niiet seadsime sammud praami poole. Seekord otsustasime praamiga Kadiköy’sse sõita ja sealt edasi rongiga minna. Võttis küll rohkem aega, kui oli see eest odavam variant. Kadiköy’s pidime ka natukene aega jala kõndima.

Koju jõudes avastasime huvitava kirjakese meie majutajalt, kus ta kirjutas, palju ta meilt siis selle kolme nädala eest saada soovib. Algselt olime rääkinud veidi teistsugustest numbritest, seega tuleb täna õhtul maha istuda ja asjad üle rääkida.

Varsti hakkan ka õhtusööki tegema. Mariliis ilmselgelt enam Internetti kätte ei saanud ning loeb nüüd järjekordselt raadioside käsiraamatut. Täna me enam midagi huvitavat ei tee peale Türgi keele õppimise. Kolme päevaga peaksime teadma juba ligikaudu 500 sõna. Nädalavahetusel tuleb teha suuremat sorti sõnade õppimine.