24. päev – Tõmbame neljakesi tähelepanu

Alustasime oma päeva taaskord riisipudruga. Hommikul võtsime Joie käe otsa ning ta näitas meiele, kust meie buss esmaspäeva hommikul läheb. Algse 15 minut kõnni kaugusest sai järsku 5 minuti tee. Aga meie oleme õnnelikud, et varahommikul ei pea väga palju oma kohvritega liikuma. Edasi liikusime rongiga Haydrapasa poole ja praami peale, Kadiköy’st pidid Saskia ja Kaisa peale tulema.

Haydrapasa sadamas saime mõnuga oodata õiget praami, kuskil nii 30 minutit, ning selle aja jooksul väljus sealt kokku 3 praami. Mingi hetk tuli kohalik putkasistuja meiega rääkima ja küsis, kuhu me minna kavatseme. Meie enesekindlalt vastasime, et Eminönü ning selle peale jättis ta meid ootama. Praamis saime lõpuks sahlep’i juua ning Saskiale ja Kaisale see väga meeldis.

Kiz kulesi

Tulime Eminönü’s maha, kõndisime üle silla ning tegime väikese brunch’i. Mina ja Saskia võtsime kohalikud kanarullid ning Mariliis ja Kaisa võtsid kalasaiad. Toidukohad olid mõlemad just äsja avatud ning meid teenindasid üsna unised kelnerid. See-eest oli meie istumiskoht mõnusalt hubane ja vaikne ning avanes hea vaade paatidele ja praamidele ning õngeritvadele.

Kalasai

Kõhud täis liikusime edasi Topkapi palee poole. Saatsime Kaisa ja Saskia sinna ning ise läksime Tehnoloogia ja teaduse ajaloo muuseumisse. Ootasime, et see võib olla üsna igav. Siiski oli päris huvitav vaadata, mis aparaate ja konstruktsioone siinsed inimesed juba 10. sajandil kasutasid. Hämmastavalt keerukad konstruktsioonid ja kaugele arenenud teadused olid neil juba keskajal. Muuseumi üks osa oli ka meditsiini ajaloost, kus oli palju erinevad riistu ja kõrvale kirjutatud, mida nendega tehti. Iga kord kui ma oma suu lahti tegin ütles Mariliis kiiresti „EI“. Ta vist ei tahtnud päris täpselt teada kasutusvaldkondi ning kui aus olla, siis ma ise poleks ka vast mõne asja juures teada tahtnud.

Taldrikukildudest sein

Marje huvitava seinaga

Mis mõttes, see on tänase postituse viimane pilt! Ma tahan veel pilte!!!

Pärast muuseumi jalutasime natukene ringi ja otsisime ilusate kookide poodi. Seda me kokkuvõttes ei leidnudki niiet liikusime Topkapi juurde tagasi, et Saskia ja Kaisaga jälle kokku saada. Järgmiseks peatuseks oleks pidanud olema Basiilika tsisternid,  kuid kuna järjekord oli tohutult pikk ning meil kõigil oli üsna külm, otsustasime hoopiski sööma minna ning teed juua. Istusime mõnusas lokantas, ajasime juttu ning soojenesime vähekene. Pärast sööki läksime tagasi tsisternide juurde ning järjekord oli imekombel ülilühike. Niisiis läksid Kaisa ja Saskia sinna ning meie hakkasime niisama ringi käima. Kui olime ühe ringikese ära käinud mõtlesime üle vaadata ka Sinise Mošee juurde kuuluvad obeliskid. Sinna maani me siiski ei jõudnud, enne jäi ette üks väike turistipood, kust Mariliis ostis omale väga ilusa sinise salli. Ahjaa, kunagi hommikul suutsin ma endale ka kella lõpuks osta. Ning vahepeal tegime mingis kohakesest minust passipilte ka.

Kui turistipoes käidud võtsime jälle Saskia ja Kaisa kaasa ning liikusime tagasi Spice Bazaari poole. Teepeal uudistasime kõike ja kõiki, naersime palju ning täna tõmbasime juba rohkem tähelepanu kui eile. Kaisa suutis mingi hetk kõva häälega mitu korda öelda „para, para, para“ (tal oli vaja raha välja võtta) ning selle peale üks mees vaatas imelikult ning küsis „You really like that word?“.

Spice Bazaari lähedusel sattusime ühele turutänavale, kus oli rahvast tohutult palju ning liikuda oli pea võimatu. Leidsime sealt absoluutselt kõike peale saapapaelade (Saskial oli uusi vaja). Sellel tänavale võtsime endale ühed sahlep’id ning Kaisa võttis mingid väga magusad maiustused, mida sai ainult ühe korraga süüa. Tegime tänavale tiiru peale ning liikusime laeva peale. Otsustasime natukene ka Kadiköy’s ringi liikuda. Nüüd said vahelduseks Kaisa ja Saskia teejuhtideks olla, sest meie oleme Kadiköy’st ainult praamiga läbi sõitnud.

Jalutasime Kadiköy’s ringi ning käisime puu-ja juurviljade turul, kust Kaisa ostis maasikaid. Ta oli juba terve eilse päeva ja tänase päeva seda hetke oodanud, kus saab osta midagi värsket. Edasi käisime astusime sisse mingisse ehtepoodi, kus veetsime aega pikemalt. Leidsime sealt igasugu huvitavaid ehteid ja asju, kuid enamus neist olid kuldsed. Nad olid ilusad, kuid meie Kaisaga neid ei kannaks. Nüüdseks oli õues juba parajalt pimedaks läinud ning meie olime juba üsna väsinud. Leidsime, et võiksime kodu poole liikuma hakata.

Teadsime Mariliisiga, et kuskilt saab minna metroo peale ja sellega koju sõita. Jalutasime siis mööda rööpaid sadama poole. Päris sadama juures leidsime õige koha üles ning ütlesime Kaisale-Saskiale headaega. Metroo oli maa sügavustes nagu ikka metrood on. Ta oli pea 2 korda odavam kui tavaline rong (minu jaoks suur üllatus). Metroo oli vägagi uus, ukse kohal oli interaktiivne täpikaardikene, kust sai näha kaugele metroo on juba jõudnud. Väljusime Bostanci peatuses ning kui pärast pikki rännakuid lõpuks maa peale jõudsime valdas meid mõlemaid mõte: „Kus kurat me oleme ja miks me kiirteel oleme?“. Mitte üheski suunas ei paistnud kodu ning igasse suunda näitasid sildid „Bostanci“. Küsisime siis mingite mööduvate noorte kuttide käest, kus on Bostanci sadam ning nemad näitasid meile suuna kätte. Mariliis tundis alguses natukene koha ära, olime siia sattunud kui tegime oma Dudullu seiklust. Kui olime kuskil 7-10 minutit kõndinud jõudsime lõpuks oma kodu KFC juurde. Nüüd lõpuks olime kindlad, kus oleme ning kus on kodu.

Koju jõudes olime juba korralikult väsinud, kuid tahtsime veidi süüa. Niisiis asusin süüa tegema ja selle ajal jõudis väsimus mulle lõplikult kohale. Kõhud täis, mina kirjutan praegu blogi ning Mariliis teeb meile homseks plaani, kuhu minna ja mida teha. Loodetavasti on homme ilus ja hea ilm. Kindlasti plaanime külastada Gallata torni. 

23. päev – eksam

Tänane hommik oli õige pisut ärevam kui eelnevad. Joiel oli jälle külaline ja seega tegi ta hommikusööki. Mõnus rikkalik lauatäis türgi hommikusööki ja seejärel kooli. Väljas oli erinevalt viimastest päevadest täna vihmane. Marje sai oma jalad märjaks esimese kahe minutiga ning need püsisid konstantselt märjad õhtuni välja. Täna hommikul sõitsime vist viimast korda kiirpraamiga. Ülejäänud reisid tulevad tavalise praamiga, sest nii saame Kaisa ja Saskiaga koos rännata. Kaisa ja Saskia jõudsid eile ilusasti oma koju. Nad küll seiklesid linna peal mitu tundi ja nägid palju huvitavat, kuid siiski viimaks jõudsid õigesse kohta.

Täna olid koolis kõik varakult kohal. Ainult Ragnar jäi minuti või kaks hiljaks. Me kordasime Marjega veel viimase hetkeni oma jutukesi ning konsulteerisime grammatikalehtedega. Eksam oli üsna lihtne, sarnane sellele proovieksamile, mida eile tegime. Tunnist oli kirjutamiseks rohkem kui küll. Marje sai ehk poole tunniga jagu ja veetis siis osa aega korrates, suulist osa ette valmistades või niisama ringi vaadates. Minul läks pisut kauem ning kontrollisin ka mitu korda üle. Leidsin posu vigu ka. :) Harjutusteks oli siis lugemisteksti õigete järelliidete kirjutamine, sama teksti kohta küsimustele vastamine ning väidete õigsuse üle otsustamine. Siis oli seal posu kuuluvust ja liiki näitavaid lauseid, kuulamisülesanne ja enda päeva kirjeldamise ülesanne. Kui see sai valmis, lubati meid neljakaupa klassi. Suulises osas tuli rääkida endast ja oma perest ning etteantud kahe sõnaga küsimusi koostada ning kaaslaste küsimustele vastata. See oli ka üsna mõistlik. Pooleteise tunniga oli meil eksam seljatatud ning vabadusenatukene käes. Usun, et saime oma vajaliku 60% kätte küll ja isegi rohkem.

Pärast seda ootasime pisut Kaisat ja Saskiat ning nad leidsid meie kooli vaevata üles. Ilm oli maru kole, kuid otsustasime siiski üles Istiklalile minna. Ronisime kitarritänavast üles ning jalutasime pool Istiklali läbi. Vihmase ilmaga on see nii tühi. Kuhugi väga sisse ei vaadanud, sest vihm üsna peseb igasuguse uudistamistuju ära. Poole tänava pealt pöörasime kõrvaltänavasse, lootuses leida neid vanakraamipoode, mida teisipäeval nägime. Õnnega pooleks me nende peale sattusime ning siis juhatasime tüdrukud sama rada mööda, mida ise teisipäeval jalutasime. Ma vist rääkisin kõik lihtsalt surnuks täna. Vähemalt nädala jagu juttu tuli täna mu suust välja, eks peab homme piiri pidama. Kuid ma ka igatsesin Kaisat ja Saskiat ka juba. :D Igatahes nägime täna uuesti armsaid vanakraamipoode ning prantsuse tänavat. Vihmase ilmaga pole see tänav aga kahjuks üldse see, mis ta oli päikselisel teisipäeval.

Alla jalutasime sisustuspoodide tänavast. Seejärel otsustasime võtta lõunaks kumpiri. See oli üks toitudest, mida Marjega neile kindlasti tutvustada tahtsime. Kumpir oli järjekordselt väga mõnus ja rikkalik. Istusime samas kohvikus, kus eelmine kordki, jõime magusaid värvilisi teesid ning ajasime juttu.

Ja siis jälle välja vihma kätte. Suund vanalinna poole ja üle Galata silla, kus polnud vihmase ilma tõttu isegi väga palju kalureid. Silla teisest otsast võtsime miskit vahvat pulgakommi, mis nad sulle koha peal valmis keerutavad ja mis on pehme. Maitses maru magusalt ja mul oli hea meel, et me igaüks ühte ei võtnud.

Seejärel vaatasime üle Spice Bazaari, kus haigutas täna samuti vaikus (vaikus tähendab seda, et inimesi on nii vähe, et sa saad ilma trügimata liikuda). Samuti olid müüjad palju rahulikumad. Ju nad ei viitsi ka lärmata ning ehk oli meid neljakesi ka liiga palju, et oma suurepäraste lausetega rajalt maha korjata.

Edasi liikusime mööda trammiteed üles. Võtsime Ayasofiast kaks muuseumikaarti. Nendega läks see kord palju kiiremini kui eelmisel korral. Võtsin paberid, andsin need piletimüüjale ja ütlesin, et nendega on kaarte vaja. Olin vist piisavalt enesekindel, et ühtki küsimust ei küsitud ning kaardid olid mõne minutiga käes. Kaisa kaardile oli aga passist perekonnanime asemele kirjutatud „EST“. :D Nalja kui palju.

Ayasofias sai pilti ka tehtud. Tänast ajalehte küll käes ei ole, kuid Kaisa ja Saskia kohaolu peaksid kuupäeva üsna kindlaks tegema. (Naljatasime sellega, et minust pole üldse pilte ja aeg-ajalt peaks ajalehega pilte tegema, et näidata, et ma veel elu ja tervise juures olen).

Pärast Ayasofiat külastasime Sinist mošeed, kuid enne seda käisime infotunnil. Seekord oli tõesti tegemist infotunniga, sest see meesterahvas rääkiski terve tunni. Sain nii mõndagi uut teada ja oli väga huvitav. Samuti sai istuda pisut soojas ning end teega seestpoolt soojendada. Infotunniga jäime rahule, samuti mošeega, kuigi seal oli tänu vihmasele ilmale üsna jube juustukas.

Ja siis oligi õues juba hämar, kuid ega me veel lõpetanud polnud. Meil oli veel terve Grand Bazaar avastada. Sinna suundusimegi ja seal tiirutasime vähemalt tunni. Jalutasime sihitult nagu eelmine kordki, otsisime oma lennukipoe üles, vaatasime teetasside komplekte ja salle. Tahan siit kindlasti salli osta, kuid olen otsustusvõimetu nagu alati. Ja türklased ei lase mul vaikselt ja rahulikult valida ka, nad ikka peavad tulema ja rääkima ja tüütama ja mind närvi ajama. Seega salli ei saanudki. Aga ostsime kohalikku teed ning lokumi (Turkish Delight).

Tagasitee oli ikka veel vastik märg, kuigi vihma enam juurde ei sadanud. Praam oli ülerahvastatud ning rongis ka istuda ei saanud. Homme-ülehomme joome kindlalt praami peal veel sahlepit, kuid täna jäi see nali ära.  Üleüldiselt jäime tänaste seiklustega rahule ning jõudsime väga palju teha. Homme on teine pool vanalinna kavas ning pühapäevased plaanid on veel lahtised. Igatahes võtame Istanbulist viimast, et olla esmaspäeval valmis uueks seikluseks.

Siin saab nüüd üks etapp läbi, eksam pani sellele punkti. Koduteel oli ka esimest korda aega ja võimalust seda vabanemist tunnetada. Keeleõpe läheb küll edasi, kuid ilma kodutööde ning eksamitega. Nüüd ootame Marjega juba Eskit, sest siinne ülesanne on täidetud ja oleme valmis uueks seikluseks.

Aga nagu ka hüplevast ja detailidevaesest tekstist aru saada on, siis mina olen maru väsinud. Seega kui pildid nüüd end kohe üles ei lae, siis saab neid alles homme. :)

22. päev - öyküler

Benim ailem

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve spotcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum.

Benim ailemde anne ve erkek kardeş var. Benim annemin adi Mailis. O 43 yaşıda. Benim annem mühasebeci. O çok düzenli ve sakin. Benim erkek kardeşimin adı Harri. O 18 yaşında ve lisede öğrenci. O futbol ve basketbol oynuyor. Benim erkek kardeşim spotcu ve dostça. Boş zamanlarımda biz kayak yapıyoruz, aileoyunları oynuyoruz ya da film izleyoruz. Benim ailem çok küçük.

Benim günüm

Ben hafta içi her sabah 06.30’da kalkıyorum. Kalkdıktan sonra kahvaltı hazırlıyorum. 07.00’da kahvaltı ediyorum ve giyiniyorum. 07.40’ta evden çıkıyorum ve vapura gidiyorum. 08.05’te vapura biniyorum ve Kabataş’ta vapurdan iniyorum.  Kabataş’tan okula yürüyorum. Ders 09.00’da başlıyor ve 12.30’da dersten çıkıyoruz. Dersden sonra lokantaya gidiyorum ve yemek yiyiyorum. Saat 16.30’da eve dönüyorum. Akşamları biraz internet kullanıyorum ve dinleniyorum. Saat 19.00’da yemek pisiriyorum ve yiyiyorum. Yemekten sonra dizi izliyorum. Saat 22.00’da yatağa yatıyorum.

Ben hafta sonunda sabahları geç kalkıyorum. Akşamları arkadaşlarımdan ayrılıyorum.

Ben

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve sporcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum. Ben ingilizce,almanca, rusça ve estonyaca konuşuyorum. Ben kedilerden ve köpeklerden hoşlanıyorum. Ben gül ve sonbahardan hoşlanımıyorum. 10 sene sonra pilot olmak istiyorum.

Benim odam

Benim evimde yatak odası var. Kapının yanında birinci yatak. Yatağın yanında sehpa var. Pencerin önünde ikinci sehpa var. Sehpanın yanında ikinci yatak. Birinci sehpanın ve ikinci yatağın arasında bavul var. Yerde halı var. Birinci sehpanın üstünde kitaplar var. İkinci sehpanın üstünde ayna. Pencerenin önünde beyaz perde var. Tavanda lamba var.

PS. Nendes tekstides võib esineda kirjavigu. Kirjanik palub neile tähelepanu mitte pöörata.

22. päev - Kaisa ja Saskia saabuvad

Täna hommikul oli au jälle mul riisiputru keeta. Pliidiplaadi taga täpselt oli pakk küpsiseid... Ja oi kui ahvatlevad nad välja nägid kogu aeg. Panin vee keema, võtsin küpsise, panin kohvi-tee vee keema, võtsin küpsise, panin riisi poti, võtsin küpsise jne. Kui olin jõudnud oma 8. küpsiseni taipasin, et ma ju teen endale hetkel süüa ja ma ei tohiks küpsiseid süüa. Niisiis hommik algas sellega, et ma peitsin küpsiseid iseenda eest.

Kuhu peitis moosivaras hommikul küpsised?

Küpsisepakk siin pole mitte 160g vaid 161g! 

Nagu võite pildilt näha, siis peitsin küpsised endast meetrikese kaugusele ja käeulatusse. Nüüd aga enam ei näinud neid ning sain rahus putru keeta.

Tänane päev möödus meil õppides, õppides ja veelkord õppides. Õigemini õpime siiani. Mina tegin praegu vahepeal pausi, et blogisse mõned laused ka kirjutada. Koolis tegime kiire ülevaate kogu grammatikast ning proovieksami. Pärast käisime söömas ning liikusime kohe koju.

Valmistume eksamiks küpsiste, šokolaadi ja teega. Hetkel veel pole kooliasju välja toonud.

Toa seisukord õppimise ajal, igal pool on paberilehti, Mariliis puhkab ja püüab Internetti

Õppimise vahepeal vaatasime ka kuidas Kaisa ja Saskia lennuk Türgi poole lendab.

Head sõbrapäeva kallid lugejad ja lihtsalt siia sattujad! J Meie oleme siin õnnelikud, et kaks head sõpra saabusid ja kellega saame homme linnapeale tuuritama minna.

21. päev – Dudullu seiklus

Täna alustasime koolis eilse teema kordamisest ja pühendasime sellele poolteist tundi. Teema sai pisut selgemaks, kuid mitte veel nii palju, et oskaksime seda ilma abivahenditeta (õpik, vihik, õpetaja) kasutada. Reedeks pole lootustki seda korralikult selgeks saada. Ehk teeb aeg oma töö ja Eskis saame lõpuks pideva harjutamise tulemusena selle grammatikaosa ka selgeks. Üht-teist uut õppisime ka, kuid ei midagi kaelamurdvat. Homseks lubati meile näidiseksam teha ning kõik grammatika veel kiirelt üle vaadata. Lootused on reedeks suured, õpitud on vähe.

Pärast kooli krabasime endale kiirelt kebabiburksid ja saime veel pisut koolis logeleda. Pool kaks alustasime meie järgmist linnatuuri. Eilne tuur ei olnud just kõige vingem ja täna oli juba üks päev eksamile lähemal, seega oli neljateistkümnest seiklushimulisest järgi jäänud neli seiklushimulist. Kahe grupi peale kokku läksime linna vaatama Marje, Silvia, Thuy ja mina. Giididena ühinesid meie õpetaja ning üks inglise keele õpetaja.

Kõigepealt sõitsime trammiga Istanbuli ülikooli peamaja juurde. See on kogu Türgi kõige vanem ülikool ning ülikooli värav on väga tuntud ning kõikide noorte kohtumispaik. Tahtsime uudistada peamaja, kuid kahjuks renoveeritakse seda hetkel ja kõik ruumid olid suletud. Saime vaid fuajees ringi vaadata. Seal olid mõned vahvad vanad pildid ülikoolist.

Istanbul University peavärav

Ülikooli peahoone kõrval on aga Istanbuli tuletõrje- ja ilmatorn. See on siuke üsna pisike (ainult 180 hiiglaslikku trepiastet kõrge) torn, kust ammu ammu tehti ilmavaatlusi ning sealt oli kogu linn näha ning sai kontrollida, et kuskil tulekahjut poleks. Torni ronimine oli maru väsitav. Astmed olid normaalsetest astmetest vähemalt kaks korda kõrgemad ja neid oli liiga palju. :) Aga üles me jõudsime ning vaade sealt oli võrratu. Isegi nii kõrgelt aga ei ole Istanbuli lõppu näha. Linn laius igas suunas. Vaid lõunakaarde jäi meri.  Kõik tähtsad hooned ja sillad olid tornist ilusasti näha, samuti see, kui palju laevu tegelt ranniku lähedal on. Olime tornis üsna pikalt ja lihtsalt imetlesime vaadet. See oli väga lahe, et meid sinna üles lubati, sest isegi ülikooli enda õpilased tavaliselt sinna ei pääase. Aga meie õpetajad olid kusagilt eriloa välja kauplend ning sellega saimegi torni minna.

Istanbuli vaade koos tähtsamate kohtadega

Palju paate

Püüdsin panoraamijupikest teha

Veel tuntud kohti. (muideks Grand Bazaari katus on see, kus James Bond viimase filmi alguses motikaga rallis. Vaadake üle!)

Tornijalamil

Hiljem jõime teed ja nautisime sooja talveilma ülikooli purskkaevu juures. Pärast seda läksid teised Grand Bazaari avastama, kuid kuna me Marjega olime seal juba uitand ja läheme nädalavahetusel uuesti, siis jätsime me ühise kolamise vahele. Jalutasime sealt vaid mööda, et jõuda alla Galata sillani välja.

Õpetajad, Thuy, Marje ja Silvia

Kodutee möödus nagu alati, Bostanci rongipeatusest ei jalutanud me aga mitte koju, vaid läksime oma tänast eesmärki taga ajama ning seiklust korraldama. Taustainfot kõigepealt. Esmaspäeval peame saama bussiga Istanbulist Eskisehiri. Busside algpeatus on kaugel kaugel kaugel, peaaegu Atatürgi lennujaama juures. Õnneks aga sõidavad bussid läbi euroopa osa ja siis läbi aasia osa ja siis Eskisse. Seega peame bussi peale saama kuskilt aasia osast. Seeläbi võidame kõvasti ajas, sest buss sõidab tunnikese, et siia jõuda ning meie ei pea ka nii kaugele rändama. Üks meie lähimaid peatusi on Dudullu. Aga Dudullu on kaugel kaugel. Ja siis oligi meie missioon täna otsida üles Dudullu peatus ning osta sealt neli piletit Eskisehiri.

Dudullusse saab Mavi Minibüsiga ehk Metrobüsiga. Need on need sinised õudused, mis piltidelt on aeg-ajalt vastu vaadanud ning mis meist pidevalt mööda kihutavad. Seega läksime nende pesa otsima, et saada Dudullusse. Pesa leidsime üsna kiirelt ja istusime esimese bussi peale. See oli üks uuemaid busse, väga ilus ja korralik nii seest kui väljast. Pilet maksis kaks liiri ja tundmatu Istanbuli põhjaosa poole me teel olimegi. Dudullu kohta teadis Marje vaid nii palju, kui google mapsist oli uurinud, täpsemat bussijaama aadressit, kuhu minema peame, me ei teadnud. Joie küll püüdis meile seletada, kuid tema on jutuinimene ja meie kaardiinimesed. Seega ühist keelt me väga ei leia. Nautisime siis ümbritsevat linna ja loksusime pisikeses bussis. Hea oli, et kohe alguses peale läksime, sest saime istuda, vahepeal oli buss ikka väga rahvastatud. Buss tõesti peatub igal pool, kus keegi käega viipab või kui sees märku annad, et tahad maha saada. Seega on selle sõiduaeg väga kõikuv ning ta on üsna ebamugav transpordiviis. Dudullusse sõitsime umbes tunni.

Jõudsime Dudullu busside pessa ning õues oli juba üsna hämar. Nüüd pidime üles leidma Metroturismi bussipeatuse. Püüdsime end arusaadavaks teha nii türgi kui ka inglise keeles, et mida meil vaja on. Kahjuks kõlavad Metrobüs ja Metroturism väga sarnaselt. :D Lõpuks saadi meist vist aru, ning istusime sama liini peal sõitvasse uude Metrobüsi, et pisut tagasi minna. Olime üsna segaduses, kuid meid pandi tee ääres maha ning näidati kätte suund, kuhu liikuda. Sealt paistiski väike Metro kontor. Kell oli juba kuus läbi ja lootsime, et keegi on veel tööl. Oligi üks meesterahvas, kes väga inglise keelt ei rääkinud. Püüdsime talle enamasti türgi keeles seletada, mida meil vaja on. Ta nagu sai asjast aru ja samas ei saanud ka. Igatahes helistas ta sõbrale ning sellele seletasime inglise keeles sama jutu uuesti. Siis läks asi juba paremini. Segadusse ajas aga see, et telefoni teises otsas olev meesterahvas väitis et tema on Dudullu bussipeatuses. Aga kus olime siis meie?

Piletitega hakkas aga asi liikuma. Kuna keelebarjäär oli suur, siis palus lahke müüja meid teisele poole letti ning täidsime arvutis ankeedid ise ära. Tuli välja, et me oleme Dudullus küll, aga vaid Metro kontoris ning mitte bussipeatuses. Seega saime me Joiest täiesti valesti aru (või siis maeiteamissesttemagaonraskesuhelda), kuid positiivne oli see, et saime oma piletid. Ja Dudullu õiget peatust me homme otsima minema ei pea. Selle jaoks on neil olemas Shuttle. Istume Bostancist bussi peale, mis viib meid Dudullu bussipeatusesse, kust saame uue bussi Eskisse. Shuttle väljub 08:00, 09:15 jõuab Dudullusse ja sealt saame kella 13:30ks Eskisse. Piletid olid käes ja missioon täide viidud. Kergendus oli suur. Läksime tagasi Metrobüside tee äärde ja istusime järgmisesse Bostancisse minevasse bussi. Olime rahul ja õnnelikud, tagasitee oli juba kergem. Kodus olime kella kaheksaks tehes sellega uue kõige hilisema saabumise rekordi.

Nüüd sai Marjel söök valmis. Arvatavasti õppimiseni me täna ei jõua, kuid homseks meil ühtegi seiklust planeeritud ei ole. Seega saame homse pühendada täielikult türgi keelele. Ja täna olime me oi kui õnnelikud, et meil juba nii palju sõnu ja lauseid on. Ilma nendeta oleks meie seiklus poole pikem ja vaevalisem olnud.

Türgi tähelepanek 13: Väga vähesed türklased kannavad prille.

Türgi tähelepanek 14: Kui sa püüad Istanbuli inimestega türgi keeles suhelda, siis: 1. nad vastavad sulle inglise keeles, sest sa oled turist; 2. nad vastavad sulle ülikiire türgikeelse sõnavalanguga ning sina vastad neile omakorda inglise keeles.

20. päev – City Tour keelekeskusega

Tänane päev algas nagu igal teisel koolipäeval, kuid teel kooli suutsime korraks tulevikus ära käia. Enne kella üheksat hommikul (täpne kellaaeg teadmata) vaatas meile maast vastu selline lennukipilet:

Tulevikust pärit lennupilet. Pildistasime asja üles 12.02.2013 kella 9 paiku

Tekitas see meis suurt arutelu, kuidas on võimalik, et selline lennupilet on sattunud meie kooli juurde. Oleme üsna kaugel mõlemast Istanbuli lennujaamast (suht täpselt keskel) ning ilmselgelt on tegemist juba . Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et tulevikus on ajamasin juba leiutatud ning esimene külaline on tulevikust on igatahes Istanbulis juba käinud.

Koolipäev möödus täna raskelt, võtsime edasi hunnikuga grammatikat, millest mitte keegi mitte midagi aru ei saanud. Lõpuks jõudsime järeldusele, et türgi keel tegelikult on lihtne, kui hakkad ennast hästi tundma kõikide nende järelliidete sees. Siin teile väike näide tüüpilisest türgi sõnast: gelemeyebilirim. Sellel sõnal on kokku 5 järelliidet ja sõnatüvi ise koosneb vaid kolmest tähest: gel-e-me-yebil-ir-im. Inglise keelne tõlge sellele oleks „I may not be able to come“. Ehk siis türklastel on seitsme sõna asemel vaid üks sõna. Imelihtne ju!

Pärast koolipäeva pidi meil toimuma väike jalutuskäik linna peal koos keelegrupiga. Enne seda aga lubati meil lõunapausile ning läksime ühte mõnusasse kiirtoidukohta, kus hinnad olid soodsad. Saime kõhud täis ning juba olimegi tagasi keelekeskuses, et seiklus saaks alata.

Jalutuskäik oli üsna igav, pehmelt öeldes. Käisime tutvusime „The Museum of Innocence“ majaga. See maja on tehtud türgi kirjaniku samanimelise raamatu järgi. Raamat räägib armastusest ning kui omad raamatut on võimalik majja tasuta sisse saada. Edasi liikusime Taksimi poole, kus meie oleme juba korduvalt käinud. Iga natukese aja tagant seisime tükk aega ja ootasime järgi sakslasi, kes tegid pilte absoluutselt kõigest, mida nad nägid. Turistide tänaval jalutasime kuskil sada meetrit ning keerasime väiksemate tänavate peale ära. Seal saime näha palju erinevaid väikeseid antiigipoode ning nii uudistasime natukene aega pea iga vaateakna taga. Kui olime jõudnud kolmanda vaateaknani hakkas mul juba huvi ära kaduma, sest asjad kippusid korduma ja meie jalutuskäik lihtsalt venis ja venis. Enamuse ajast me seisime või vaatasime midagi, liikusime päris vähe. Kui antiigipoe tänavalt lõpuks lahkusime liikusime kohaliku „Prantsuse“ tänava poole. See oli päris huvitav tänav, kirju ja muusika mängis ning palju väikeseid mõnusaid söögikohti. Tänavas endas ei olnud mitte midagi prantsusepärast. Sellega sai ka meie jalutuskäik läbi. Kogu jalutuskäik oli maksimaalselt 4 km pikk.

Museum of Innocence, üleni punane k.a aknad

Sisustuspoodide tänavalt väike pildikene

Vahepeal kõndis meis mööda mees, kellel suuremat sort vaagen peas

Türgi 50. iseseisvumisaastapäeva mälestusmärk, Türgi sai iseseisvaks 1923. aastal.

Tore sinine põrnikas :)

Antiigitänava alguses oli selline kunstitöö

Baba tänava majakese aknast vaatab üks baba välja :)

"Prantsuse" tänav

Nüüd suundusime kodu poole, kuid veel sinna ei liikunud. Mõtlesime, et üritame otsida üles bussijaama, kust peaksime esmaspäeva hommikul Eskisehiri poole liikuma hakkama. Meil oli olemas aadress ning koolis vaatasime kaardi pealt, kus see olema peaks. Niisiis liikusime Aasia poole peale praamiga ning võtsime edasi rongi. Seekord sõitsime oma kodust mõned peatused edasi. Kohale jõudes ei leidnud me mitte ühtegi bussijaama ega peatust. Küsisime kohalikust apteegist nõu, kuid ka nemad ei olnud midagi kuulnud sellisest bussijaamast. Oleme siin vahepeal avastanud, et apteegis on kindlasti vähemalt üks inimene, kes saab midagi aru inglise keelest. Apteegist saadeti meid tagasi Bostancisse ja seletati meiele, kuidas me koju saame :D. Tänane päev seega edukas ei olnud, üritame homme uuesti järgmise bussijaamaga. Parem oleks, et seekord leiame üles ja saame ka bussipiletid ostetud.

Enne koju tulemist käisime poest läbi ja ostsime endale sahlep’i, kuna praami peal seda täna ei müüdud ning isu oli suur. Kodus puhkasime veidi, tegime süüa ja jõime sahlep’i. Mariliis teeb nüüd ilusti kodutööd, mina andsin alla juba praami peal olles. Kohe-kohe on Air Crash’i aeg ning siis magama ära, et homne seiklus üle elada.

19. päev - Topkapı Palee

Serralt saime täna pahandada, et tunnis pidevalt juttu ajasime. Eks ajasime juttu ka, kuid enamus oli asjalik grammatika arutamine. Temalt ju vastuseid ei saa, vähemalt mitte mõistetavas keeles. Võtsime uut grammatikaosa, mis on pisut nagu Inception. Laused olid stiilis "venna raamat". Huvitavaks tegi asjaolu aga see, et neid sõnalõppe, mis siis hakkavad kuhjuma tuleb panna iga eelneva kuuluvust näitava sõna lõppu ning ka aluse enda lõppu. Seega siis lause "Silvia mantli tasku peal olev plekk." Kuhjab enda otsa 4 kuuluvust näitavat sõna (ka sõnad "sees, peal, all, kõrval" võtavad selle reegli alusel endale lõpud). Ja muidugi tagatipuks ei kasuta nad selles lauses öeldist. Vot öeldiseta laused on pisut üle mõistuse. Nalja sai palju. Ja kui selle enam-vähem selgeks saime, siis proovisime sarnast reeglit lausete "juturaamat" puhul. Eesti keeles on kogu see jant palju lihtsam.

Pärast kooli oli kõigil maru kiire. Osadel algas täna juba semester ning neid polnud üldse kohal, teised kiirustasid keelekursuselt edasi kooli. Meie Marjega võtsime Silvia ja Thuy kampa ning läksime lõunatama. Silvia oli söönud kusagi balık ekmeki ja seda proovima me suundusimegi. Balık ekmek on otsetõlkes kalasai ja kala saia vahel ta oligi. Käelaba suurune grillitud kala törtsu salatiga hiigelsuure saia vahel. Peale käis sool ning sidrunimahl. Kalasai oli uus ja huvitav kogemus. Mulle täitsa maitses, Marje ütles, et oli ok, kuid teist korda ei tahaks. Mina ehk isegi proovin veel mõnipäev.

Pärast kiiret lõunat lippas Thuy samuti oma ülikooli ning me kolmekesi asusime otsima maaalust mošeed. Selle leidmine ei olnud järjekordselt raketiteadus. Mošee asus üsna selle sadama kõrval, kust tavaliselt praami koju võtame. Ootasime midagi Basilic tsisternide laadset, ikka maa all ja puha ja netis kirjutas ka, et vaatamist väärt. Jõudsime järeldusele, et pisut tagasihoidlik ja igav valget värvi keldrikorrus, kus vaipadel palvetavad inimesed nagu mošees ikka. Veetsime seal paar minutit ja tulime pisut pettunult tulema.

Siis jäime ilma ka viimasest teekaaslasest ning alustasime halvenevate ilmaolude saatel teekonda Topkapı palee juurde. Ka see pikk jalutuskäik jääb iga korraga lühemaks, nüüd oleme sinnakanti juba neli korda jalutanud. Paleesse pääsesime kenasti oma roheliste kaartidega tasuta sisse. Alustasime rändnäitusest, milleks oli Hiina keraamika ning kunsti ajaloo lühikene tutvustus ning terrakota armee väljapanek. Kunst ja keraamika olid kaunid ning väga detailsed, kuid kõige vahvamad olid ikkagi terrakotasõdurit. Kohale oli toodud hobune ning nelja sõduri kujud. Olen nende kohta varem lugenud ning väga lahe oli neid oma silmaga näha. Nad tõesti olid suured ja detailsed. Ja nad olid vahvalt paigutatud armee foto ette ning kahe peegli vahele nii et peeglisse vaadates oli neid lõputult palju.

Pärast rändnäitust asusime ülejäänud paleed avastama. See on lihtsalt hiigelsuur ning mul on kahju, et me nii kehva ilmaga siia sattusime, sest muidu võiks siin tunde vist jalutada. Vaade on aiast võrratu - kogu linna ja mere peale. Võib vaid ette kujutada, kui kaunis oli see vaade siis, kui linna asemel laius kahel pool meri roheline mets. Tõesti kaks maailmajagu just kui peopesal. Ja palee ruumid olid ise ka kõik väga kaunid. Igal pool on seintel maalingutega sinistes toonides mosaiigid, mida ääristavad kuldsed detailid. Väga palju oli neil mõeldud lebotamiseks pindasid, kus saab nautida suve või juua teed ja lugeda raamatut. Sultani voodi oli ühes toas ka näha. See oli suurem kui Marje tuba Tartus. :D

Hea näide sinistest seintest ning lebotamisruumist

Vaade siseõuele

Üks palee väravatest

Sellised on enamus seinu: sinised ja kuldsed

Samuti oli palee ruumides väga palju erinevaid väljapanekuid. Seal oli tuba relvade jaoks, tuba kellade jaoks, tuba riiete jaoks (mis olid üsna jõledad, kindlasti ebamugavad ja hiigelsuured), mitu tuba ehete ja aarete jaoks. Kõige hinnatum aare oli 84 karaadine teemant, mis oli maailmas vist 24. oma suuruselt (loodan, et mäletasin arve õigesti, ei viitsi ka üle kontrollida). Veel oli seal näitus sultanide maalidest ning islami religiooni ja selle ajalugu tutvustav väljapanek. Kindlasti oli seal veel midagi, mille hetkel unustasin.

Igatahes seal jalutasime kahe tunni kanti ringi ja see on kindlasti vaatamist väärt muuseum. Haaremisse ei läinud, sest selle jaoks oleksime pidanud eraldi pileti ostma ning otsustasime, et täna seda ei tee. Külastasime hoopis kolme muuseumipoodi. Ühestki me midagi ei ostnud, kuid silmi nuumasime küll.

Vaikse vihmasabina saatel alustasime tagasiteed, põikasime sisse veel ühte toredasse turistipoodi ning siis saime Eminönüst jälle viimasel hetkel õigesse suunda mineva praami peale. Ka täna oli see puupüsti täis ning saime vaevalt istuma. Edasi rongile ja olimegi juba Bostancis. Ilm läks järjest kehvemaks ning ruttasime kodu poole. Teel põikasime sisse veel kohalikku magusapoodi ning võtsime kolme eri sorti kohalikke maiuspalu, et need järgi proovida. Kodus said nad ka apelsinitee kõrval heaks kiidetud.

Kohalikud maiustused: magusad, samas pähklimaitselised. Maitse harjumatu, kuid hea. Marurasvased.

Nüüd teeb Marje süüa ja õhtusöögi järel asume grammatika, koduse töö ning veel õppimata sõnade kallale.