5. päev - Merhaba!

•         Merhaba!
•         Merhaba!
•      Benim adım Marje. Sizin adiniz ne?
•         Benim adım Mariliis.
•         Menum oldum Mariliis.
•         Ben de memnum oldum
•         Bugün nasılsınız?
•         Teşekkür ederim, iyiyim. Siz nasılsınız?
•         Teşekküler ederim, ben de çok iyiyim. Sie nerelisiniz?
•         Ben Estonyaliyim. Sie nerelisiniz?
•         Ben Estonyaliyim. Siz ne iş yapiyorsunuz?
•         Ben ögrenciyim. Siz ne iş yapiyorsunuz?
•         Ben ögrenciyim. Nerede oturuyorsunuz?
•         İstanbulda Bostancıda oturuyorum. Ya siz?
•         Ben Bostancıda oturuyorum. Memnum oldum. Görüşürüz!
•         Görüşürüz!

5. päev - Esimene koolipäev

Alates tänasest läheb meile rutiin sisse – igapäevane kooliskäik. Täna algas see minu jaoks 6.30 ja Mariliisi jaoks 6.45. Hommikuti hakkame nüüdsest kordamööda süüa tegema, et teine saaks mõned minutid kauem magada – kahekesi pole ju mõttet ühe pliidiraua ees varahommikul passida. Hommikuseda asjatoimetused tehtud ning liikusimegi esimese koolipäeva poole. Sõitsime nagu ikka praamiga Istanbuli Euroopa poolele ning jalutasime koolimaja poole. Võttis see kokku aega umbes tunnikese.

Koolipäev oleks pidanud algama kell 9.00 ning nagu korralikud eestlased ikka, olime meie mõned minutid varem kohal ja käristult ootasime kõiki. Enne meid oli veel kohale jõudnud üks tüdruk Saksamaalt. Kella 9st igatahes loeng pihta ei hakanud niiet meil oli võimalus natukene tutvuda üksteisega. Vaikselt hakkasid kohale jõudma ka teised kursusekaaslased, tegime neile kõigile väikest ristküsitlust stiilis „kes oled, kust tuled ja mida õpid“. Kui meie olime juba omavahel nimesid natukene õppinud, siis 40 minutit hiljem otsustas ka õppejõud meiega ühineda. Niisiis algas meie koolipäev normaalsed 45 minutit hiljem. Aga ega õppejõud polnud ainus, kes hiljaks jäi, mõned õpilasedki tilkusid tunnike-kaks hiljem kohale. Kohati tundub, et Istanbulis aeg väga midagi ei loe, kuid samas nagu hiljaks ka ei tohi kuhugi jääda.

Alustasime oma õpinguid nagu ikka alustatakse „tere-head aega“ ja „kuidas läheb?“. Natukene õppisime tähestiku ning ka kõige lihtsamat grammatikat. Kohapeal olles ei tundunudki väga keeruline. Õppejõud räägib meiega loengute ajal vaid türgi keeles, mistõttu esimesed 3 tundi me olime kõik väga kindlad, et tema on umbkeelne ja inglise keelt ei valda. Teise pausi ajal tegi ta oma suu lahti inglise keeles ja sealt tuli välja kõige perfektsem inglise keel, mida mina veel türklase suust kuulnud oli. Võttis kohe sõnatuks. Koolipäev kestis meil kokku kuskil 4 tundi.

Pärast loengut otsustasime mõne teise Erasmuse keelekursusel osalejaga minna sööma. Üks sakslastest oskas soovitada mingit kohta „turistide“ tänaval, niiet sinnapoole me ka liikusime. Nimetasime ta omavahel „tour guide’ks“, kuid hästi ta oma tööga hakkama ei saanud, kuna eksis paar korda ära. Siiski suutsime leida õige koha üles ja väikesed kõhutäied võtta. Praegu on veel see seis, kus söögi saamiseks näitad näpuga ja loodad, et teenindajad saavad aru. Järgmine nädal oskame loodetavasti juba ka küsida türgi keeles süüa.

Ümber Taksimi väljaku ning mööda turistide tänavat liigub selline pisike armas punane tramm

Kõht täis, liikusime edasi Taksim väljaku poole, kus tegime mõned pildid, koos oma uute kaaslastega.

Vasakult: Marje, Ragnar (Saksamaalt), Patrizio (Itaaliast), Marii (Saksamaalt)

Marje, Ragnar, Patrizio, Mariliis

Nüüd oli ka aeg liikuda kodu poole – tee sinna võtab kaua aega ning õhtul tuleb veel palju uusi sõnu ära õppida. Enne kodus käiku tegime ka tiiru poes, et Mariliisil oleks, millest hommikul süüa teha ning minul oleks midagi, kuhu uusi sõnu kirjutada.

Kodutee Taksim'ist sisaldab palju treppe, mõni päev peaks vastupidi ka liikuma. 

Nüüd istume mõlemad kodus ning õpime usinalt. Tegin avastuse, et juba esimese päevaga on meie sõnavaras kõvasti üle 100 uue sõna ning vaikselt hakkavad need ka meelde jääma. Igatahes jääme ootama uut koolipäeva ja uusi sõnu ning fraase.

Türgi tähelepanek nr 9 – Inimesed riietuvad musta, musta või musta.  

4.päev - Vanalinna tuur

Täna oli meil kavas CouchSurfingu grupiga vanalinna jalutuskäik. Et teha hommikusööki ärkasime tunnikese varem, sest asjad võtavad siin aega. Miks, see selgub piltidelt. :D Igatahes, tegime omletti viinerite, seente ja oliividega ning jõime teed. Joie oli juba linna läinud, seega olime vaid meie ja poolakad. Nemad asusid ka täna teele, et edasi hääletada.

Süüa teeme kahe panni ja ühe rauaga - kõik pisikesed

Kööginurk plastnõudega

Maitsev hommikusöök

Ehk siis linna läksime esimest korda omapäid. Joie andis meile paberi peal juhised ning püüdsime neid jälgida. Praamile oli tee tuttav, sellega saime ideaalselt hakkama. Kuid Yenikapi peatusest maha tulles ei olnud üle tee kohe rongipeatuse leidmine enam nii lihtne. Raudtee leidsime kohe, kuid mitte kohta, kust teisele poole aeda saada. Hakkasime siis kiirel sammul jalutama, sest liiga palju aega ka ei olnud. Lõpuks leidsime koha, kust saada peatusesse ja tuli välja, et olime omadega juba järgmisesse peatusesse jalutanud. Rong hilines umbes 10 minutit ja nuputasime, et kas see ongi talle tavapärane. Joielt saime hiljem vastuse, et ei ole.

Seega 10.55 asemel jõudsime kesklinna 11.05. Ekskursioonigrupp pidi kogunema täistunniks. Leidsime Joie ilusasti rongijaamast ja astusime eriti kiire sammuga vürtsituru poole (Spice Bazaar või Egyptian Bazaar). Gruppi me sealt ei leidnud. Jalutasime maru kiirelt terve turu läbi (see on selline suur maja, kus on väga palju pisikesi müügilette). Gruppi polnud kusagil, aeg muudkui läks. Joie on üsna lootusetu oma planeerimiste ja kontakteerumistega. Seega jalutasime mööda platsi ringi ja ta püüdis netti saada, me kumbki ei tea muidugi, et mis eesmärgiga. :D Lõpuks leidsime oma grupi umbes pool kaksteist turu eest. :D Ilm oli kehv (ja järjest hullemaks läks) ning registreerunud 30 inimesest oli kohal vaid umbes 10.

Tutvusime üksteisega, otsisime bussi (üsna võimatu ülesanne ilma kohaliku grupijuhita) ning asusime teele. Vanalinn on täis kitsaid munakivi tänavaid, mitmekorruselisi maju ja liiklust. Inimesed on siin konservatiivsemad, nägime palju mustas maani riietuses ja rättides naisi. Ka poode on siin kordades vähem. Grupijuhi järel jalutasime küngastest üles ja alla ning nägime kirikuid kõige kummalisemates kohtades. Tänavatel näiteks on puidust väravad ühe aia ees ning siis neist sisse minnes jõuad imelise pisikese kirikuni. Ei oskaks kunagi arvatagi, et sellises kohas võiks kirik olla. Kirikukesed on aga kõik üsna ühesugused, samuti tänavad. Seega tüdineb sellest jalutamisest üsna kiirelt ära.

Kaunis kirik, mida iseseisvalt ei leiaks kunagi

Juhin tähelepanu säästupirnidele lühtri allosas

Pilte kah, mida täna nägime. Kõikide kohtade nimesid ja lugusid ei tea, sest palju jäi arusaamatuks või tundus ebaoluline. :D Aga miskid sildid pildistasin üles.

Miski maja

Maja tutvustav tekst

Ühes muuseumis käisime ka. Pilet maksis 5 kohalikku, mis on pisut üle 2 euro. Aga ka see oli miski üsna igav ja vana tegelane – ei midagi erilist (samas ei ole ma kunagi suur kunstiajaloo ja arhitektuuri fänn olnud, ei oska ehk ilu hinnata). 

Vaade mošeesse

Infot kah selle kohta

Üks hetk hakkas väljas LUND sadama. Maapind oli küll nii soe, et lumi maha ei jäänud, kuid meil tuli täna lund. Ja maru külm tuul oli, nii et meie suvest pole midagi järel ja lõdisesime Marjega kahekesi. :D

Käisime ära ka ühes pisikeses kuid imeilusas mošees. Meile mõlemale oli see elus esimene kord. Väga kaunis valik sai langetatud. Imeline valge ruum koos punase vaiba ning kaunite mosaiikakendega. Selle oli miski valitseja lasknud ehitada oma suure armastuse demonstreerimiseks noorele naisele, kellega tal abielluda ei lubatud. Seega võrratult ilus ja valge on seal vaid seepärast, et selle naise hing elab seal mošees vms. :D

Meie esimene mošee

Võrratud mosaiikaknad

Ja kuhugi maru olulise mäe otsa jalutasime ka, kuhu saab ka köisraudteed pidi. Mäe nime ei mäleta, kuid see on mingi täiega turistikas. Vaade oleks olnud võrratu, ainuke mure on see, et ei olnud. Lund ja udu, fotode pealt on näha.

Mäetipus kui ilm halvaks läks

Üleval leidsime ühe kohviku, kus võtsime kohvi ja teed. Kohvipaksu pealt on neil komme ennustada, kuid see töötab ainult kindlate pisikeste kohvitassidega. Kohv tuleb ära juua ja seejärel tass pahupidi taldrikule panna. Siis tuleb oodata, kuni kõik kohvipaks valgub taldrikule ja pisut taheneb. Siis võetakse tass ning loetakse selle külgedelt tulevikku. Seejärel valatakse kohvipaks taldrikult tassi tagasi ja loetakse taldrikult tulevikku. Ilge solberdamine minuarust. Ja seda ei tohi lasta kohalikel endale teha kohvikus, sest nad on maru jutukad, raiskavad sul pool tundi ja tahavad pärast raha saada. :)

Eriline kohv ja eriline tass ennustamiseks

Ja tüüpiline mäng mida kogu aeg mängitakse - laud on tuttav, mäng on teine

Ekskursiooni lõpuks külastaime ka üht pisut suuremat mošeed, kus meie kohalik giid seletas meile ka pisut palvetamisest. Seinal on tahvlid, mis annavad teada, mis kell palvetama peaks. Tõlkimiseks kasutage Google translate. Enne palvetamist pestakse õues oma nägu, käed ja jalad. Siis minnakse sisse ning palvetatakse paar minutit. Ja nii kuni viis korda päevas. Kõige andunumad palvetavad mõnel korral isegi kuni kaks tundi. Ja palve puhastab. Seega teed pattu, palvetad ja ongi kõik korras jälle.

Laemaaling

Palvekell

Jätsime oma giidi ja grupiga hüvasti ning asusime pikale ja vaevarikkale koduteele. Me ei mõista ikka veel, miks peaks siin elama, lihtsalt kogu see reisimine võtab meeletult kaua aega. Koju läksime seekord samuti praami ja rongiga. Õhtuks tegime kodust sööki – keedukartulit, viinereid ning toorsalatit.

Nüüd püüdsime netti saada, panime kokku kuubikut, arutasime homseid plaane ning sätime tasapisi magama. Olukord on mõnus, ootame homset ja oleme valmis professionaalseteks keeleoskajateks saama.

Türgi tähelepanek 8: Majad on kõik pisikesed, räämas ja vanad. Autod majade ees on kõik uued, kallid ja valget värvi.

Ideaalne näide türgi majast, kehv näide türgi autodest

3. päev - Tutvumine kodukandiga

Ärkasime kuskil 11st paiku ning haruldane vaikus ümbritses meid. Laupäeva hommik on siin väga hiline. Enne kella kolme päeval ei liiguta ennast vast ükski türklane. Tänavad on vahelduseks üsna vaiksed ja rahulikud (Istanbuli mõistes). Eestiga liiklust jätkuvalt võrrelda ei saa, isegi öösel on siin liiklus hullem kui meil kõige jubedamal tipp-tunnil Tallinnas.  

Hommikusöögiks tegid naabertoa Poola paar meile pannkooke õunte ja banaanidega. Meil on siin köögis väga pisikesed pannid ja kõigest üks pliidiplaat, niiet hommikusöögi tegemisega kulus tükk aega. Hommik möödus meil vaikselt ja rahulikult, ei teinud suurt midagi, logelesime ainult. Mariliis luges raadioside õpikut ja mina lahendasin ruubiku-kuubikut. Otsustasime, et hakkame järge pidama selle kohta, mitu korda me ruubiku-kuubiku kokku paneme. Mul õnnestus ka esimene armsalt voodist välja kukkumine, nagu Mariliis seda sõnastas.

Mingi hetk avastasime kogemata, et naabritel on wifi, mis ei olegi turvatud. See on esimene wifi Istanbulis, kuhu pääseb igaüks ligi. Kuid kuna Mariliisi arvuti jooksis selle peale kokku, hakkas tema süüa tegema. Pärast sööki läksime linna peale jalutama.

Joie soovitas meil alguses kodust välja minnes vasakule minna. Sinna me ka liikusime ning avastasime iga kahe sammu tagant täpselt sama poe. Naabruskonnad on siin väga väikesed ning näiteks toidupood on igale majale väga lähedal. Teepeal nägime järjekordselt palju kodutuid kasse. Iga mõnesaja meetri tagant on neil suuremat sorti ristmik, kus liiklus korraks umbe jookseb. Edasi liikusime natukene mere poole ning avastasime huvitava turulaadse asja, kus müüdi ilusaid ehteid. Loomulikult jäime mõneks ajaks sinna neid vaatama ja Mariliis lubas ka, et võib-olla läheb sinna tagasi.

Mööda mere äärt hakkasime liikuma nüüd kodu poole jälle, kuni leidsime promenaadi, kust aga vaadet väga ei olnud. Ilm oli muidugi ka veidikene kehv ja udune. Liikusime edasi linna sisse tagasi, kuni jõudsime koduni ning otsustasime edasi liikuda. Teepeal märkasime ateljeed, mida ilmselgelt valvas järjekordne kass, kes parasjagu askeldas laua peal millegagi. Edasi liikudes jäi selline tunne, et oleme juba korra selles kohas olnud, kõik poed olid samad, inimesed nägid samasugused välja, restoranid hakkasid korduma. Olime vaevalt kilomeetrikese edasi liikunud. Sealt kilomeetrikese kauguselt leidsime ka ühe suuremat sorti toidu-ja-kõige-muu poe. Olime ka natukene enne sarnast ainult veidi pisemat märganud. Üldjuhul on siin toidupoed umbes kolm korda suuremad kui meie keldripoed.

Kuna nüüd hakkas juba hämarduma, otsustasime kodu poole liikuma hakata ja enne veel poest läbi käia, et õhtu- ja hommikusöögiks midagi varuda. Alguses mõtlesime, et teeme Joiele tavalist Eesti hommikusööki – putru, kuid selgus, et neil siin väga mingeid pudruhelbeid peale riisi polegi. Seega otsustasime omletti kasuks. Õhtusöögiks mõtlesime kartuleid viineritega teha, alguses tahtsime liha võtta, kuid neil on liha suurtesse pakenditesse pakendatud ja küsimine on meil veel raskendatud. Liikusime tagasi kodu poole.

Jalutuskäigu ajal avastasime, et oleme juba omandanud türklaste moodi tee ületamise – siis kui tahame ja sealt, kust tahame. Seda ei oskust ei tohi Eestisse kaasa võtta, kuid Türgis muud moodi hakkama ei saa.

Meie naabertoa Poola paar läheb homme edasi Türgit vallutama ning nemad tahtsid väga meile teha õhtusööki – nende viimane õhtu siin siiski. Nende õhtusöök oli samuti väga maitsev. Lubasime neile, et hommikusöögi teeme seekord meie.

Homme on meil plaanis minna kesklinna „city walk’ile“, kus saame näha mõningaid turistidele mõeldud vaatamisväärsusi.

Istanbuli rongijaam

Türgi tähelepanek 6 – Suunatulesid ei ekisteeri, selle jaoks on siin autosignaal.

Türgi tähelepanek 7 – Neljarattalise alla jäämise tõenäosus on väiksem kui kaherattalise ning kaherattalisi näeb tohutult palju harvemini kui neljarattalisi. 

2. päev - Istanbul on väga suur

Marje hommikusöögilauas

Hommikune äratus oli kokku lepitud seitsmeks. Kuna jätsime akna lahti, oli toas üsna külm. Ärkasin selle ja kella peale kell seitse, vaatasin, et miskit ei toimu ning heitsin tagasi magama. Siis nägin paari veidrat õudusunenägu ning ärkasin uuesti pärast kaheksat. Sõime hommikuks kooreta keedetud mune, valget saia, oliive, soolast kodujuustu ja apelsinimoosi. Kõrvale jõime kohalikku teed. Üsna tüüpiline variant kohalikust hommikusöögist peaks see olema.

Pakkisime päevaks asjad ja asusime kolmekesi teele. Täna nägime ära oma igapäevase teekonna. Kõigepealt tuleb jalutada sadamasse, kuhu on umbes 10 minuti tee. Sealt tuleb võtta õige praam ja sõita Euroopa poolele. Edasi tuleb võtta sinine tramm ja sõita kaks peatust. Keeltekeskus on kohe trammipeatusest üle tee. Polnudki väga raske. Kokku võtab aega umbes 45 minutit. Hiljem otsustasime Marjega, et kool on sadamale nii lähedal, et läheme jalgsi. Ühistransport on siin maru kallis ja selle koha pealt saab pisut kokku hoida küll. Iga kord praami peale minnes lastakse su kott läbi röntgenmasina ning sa ise pead astuma läbi metallidetektori. Veel on see pisut harjumatu, kuid küll see loomulikuks muutub.

Koolis öeldi meile tere ja kutsuti esmaspäeval tagasi. Sellega sai asi korda, koolitee on selge ja nemad teavad, et me oleme olemas.

Pangas sai käidud ka ning maru vahva oli see, et pank näeb välja nagu pangad Eestiski ja siis ühel hetkel jalutab pisike mammike koos teetassidega kõikide töötajate juurde ning jagab teed. Ja siis tehakse tööd edasi ning rüübatakse teed – nii tellerid kui ka turvamehed. :D Teed juuakse pisikestest ehk 100 ml klaasidest ja see maitseb üsna sarnaselt, kuigi ei oska miskit kohe võrdluseks tuua. Eks joon veel mõned korrad hommikusöögi kõrvale ja püüan sellega rohkem tutvuda.

Tänavatel hulgub neil väga palju koeri ja kasse. Kasse olen nüüd kahe päeva jooksul näinud vähemalt 30, koeri ehk umbes 10. Alguses on ikka väga võõras ja häiriv vaatepilt, kuid tasapisi juba harjub sellega. Koerad on kõik märgistatud, neil on lipikud kõrvas. Ja siis neid vaktsineeritakse ja viiakse aeg-ajalt arsti juurde linnavõimude poolt.

Ülejäänud hommikupooliku üritasime meile mobiile leida või olemasolevaid registreerida. Registreerimine läheb maksma umbes 120 liiri (jämedalt 60€), uus telefon vähemalt samapalju. Pärast hunnikut aega otsimist ja uurimist (siin ju eriti keegi inglise keelt ei räägi ja meie majutaja on türgi keeles üsna kehv) otsustasime, et loobume tänaseks sellest plaanist ja vaatame, mis saab. Esmaspäeval on niikuinii teistel Erasmuslastel sama mure.

Edasi liikusime trammiga veel edasi ja leidsime koha kus lõunatada. Ühistranspordiga liikumise juures on kehv see, et sa ei tunneta üldse, kui kaugele lähed. Seega pole aimdustki linna suurusest. Lõunaks võtsin makarone jogurti ja tomatipastaga ning kana-karri salati. Uued ja harjumatud maitsed, kuid üsna head.

Keset sõiduteed, samal ajal kui autod sõidavad, müüvad nemad mingit suvalist rämpsu.

Edasi jäime omapäid, sest Joie pidi miskeid asju ajama kusagil. Otsustasime jalutada mööda trammiteed tagasi, et ringi vaadata. Tee peale olid mitmed huvitavad poed ja turistiinfo keskus jäänud. Maru hästi areneb inimeste eiramise oskus. Tänava peal lihtsalt püütakse sinuga liiga palju suhelda. Hästi naljakas on see, et nad on õppinud kusagilt kuula-ja-korda raamatust ära mingi väljendid ja kasutavad neid kõikide turistide peal. Üks müüja aga üllatas meid tõesti. Jalutasime ta poekesest mööda ja ta ka tervitas meid ja küsis, kust me pärit oleme. Lihtsalt selle pärast, et keegi Eestit ei tea, vastas Marje talle, et oleme eestist. Selle peale hõikas noormees meile „Tere, tere!“. See naelutas meid kohe paigale. Üsna vinge või mis. :D Igatahes siis ajasime temaga pisut juttu, kirjutasime ta poe külalisraamatusse ning tegime temaga ta palvel ka koos pilti. Ta oli maru õnnelik Eesti turistide üle ja ütles, et tal neid oma poes veel käinud ei ole. Aga ta ise oli Soomet külastanud ning teadis seetõttu meid ka eesti keeles tervitada.

Marje koos eesti keeles tervitava müüjaga.

Jalutuskäigu ajal saime endale turistiinfost kaks kaarti ning uurisme, kas rongijaamast Eskisehiri ka rongiga saab, vist põhimõtteliselt saab, aga ei või iial kindel olla. :D Jalutuskäik kooli juurde tagasi võttis rahulikus tempos paar tunnikest aega. Samas vaatasime ka igasse poodi sisse kuhu vähegi tahtsime. Asjad on igal pool üsna ühesugused, värvilised sallid-vaibad, portselantaldrikud ning mosaiiklambid. Inimesi on palju ja nad on liiga pealetükkivad. Linn on hiigelsuur ja väsitav. Liiklus on kärarikas ning segane. Üle tee minnakse suvalisel ajal ja suvalisest kohast, politseiautodel vilguvad vilkurid kogu aeg, täis sireenides tuletõrje liikus ehk 20 kilomeetrise tunnikiirusega.

Lõime pisut aega surnuks ning asusime viie paiku koduteele. See oli maru hea idee, sest praamiga kell kuus sadamasse jõudes oli väljas juba üsna pime. Kodutee leidmine nõudis kõvasti mälutööd, sest nüüd oli ümbruskond pimeduse tõttu pisut teistsugne. Saime sellega siiski hästi hakkama, käisime läbi toidupoest ning seejärel jõudsimegi koju. 

Pisut hiljem tuli Joie ja nüüd sõime teist korda õhtust. Söök on maru vürtsikas, kuid sellega tuleb vist harjuda. Nüüd lööme aega surnuks, sest Joiel on külaline ja naudime puhkamist. Linnas käik väsitas ikka üsna korralikult.

Joie on väga väga väga jutukas. Ta lihtsalt räägib kogu aeg ja väga palju. Kui mina olen jutukas, siis tema räägib reaalselt umbes 3 korda rohkem. Pidevalt tuleb sealt miskit juttu Türgi kohtade või ajaloo või USA või tema juhtumiste kohta. Pidevalt satub ta segadusse Türklastega, sest nad ei saa teineteisest aru. Ja ta võib lõputult rääkida. Me aeg-ajalt lülitame end välja ja siis miskihetk tagasi sisse lootuses, et midagi tähtsat kuulmata ei jäänud. :D See on väsitav, kuid samas natuke huvitav ja kasulik.

Üleüldiselt tahaksime juba, et kool algaks. Siis oleks miskit teha ja saaks keelt õppima hakata. Natukene ebakindel on linnas ringi jalutada, teades, et sa nende keelt ei mõista. Samas siit ikka leiab inglise keele oskajaid ja kõige hullem olukord ei olegi. Kindlasti tundub 3 nädala pärast Eskisehir nii pisike ja kodune, kui oleme seda suurt lahmakat juba pea kuu vallutanud.

Tervitused kodumaale, nautige lund, meil on siin suvi ja päike. Eile sai Joie päikesepõletuse linnas jalutades, meil läks täna õnnelikumalt, pool päeva oli taevas pilves.

Türgi tähelepanek 2 – Miks peaks keegi tahtma elada sellises linnas nagu Istanbul. See on liiga suur, liiga ülerahvastatud, siin ei ole väga ilus, liiklus on kärarikas ning tihe, parke ning vaba aja veetmise võimalusi on vähe, igapäevane tööle ja koju liikumine võtab vähemalt kaks tundi kui mitte neli.

Türgi tähelepanek 3 – Rätiga naisi pole Istanbulis väga palju, neid näeb umbes sama tihti kui kodutuid loomi.

Türgi tähelepanek 4 – Autodega sõidavad üleüldiselt ainult mehed, samuti on tänavatel suurem enamus inimestest mehed. Vaesed kodused naised...

Linnavaade lennukiga

Türgi tähelepanek 5 – Kogu aeg on Istanbuli taevas lennukid. Pidevalt näeb vähemalt ühte, täna nägime korraga näiteks kolme. Taevas on lennukid, vees on praamid, maas on kassid. 

1. päev - Teel

Hommikune äratus kell viis. Öösel olime kaheteistkümneni veel asju pakkinud ja viimaseid ettevalmistusi teinud. Ja ega mulle neist ei piisanud ju. Veel hommikul pakkisin kogu käsipagasi ümber, otsustasin, et ikka ei vaja magamiskotti ning ühtesid jalanõusid. Mesikäpa kommid said igaks-juhuks Marje kotti, sest seal on niigi liiga palju vaba ruumi. Jätsime Jannu ja Nibiruga hüvasti ning asusime bussi peale teele. Emme-issi viskasid meid bussijaama ära. 6.30 väljus Tartust Ecolines, mille pagasiluuk ei avanenudki. Sõit Riiga läks hästi. Mina magasin enamiku ajast, Marje vaatas filmi ja tegeles veel suusareisi rahade kokkuarvutamisega. Riiga jõudsime pisut varem ning lennujaama samuti üle poole tunni varem.

Marje Riias meie kohvritega

Leidsime Riia lennujaamas endale istekohad (mitte väga lihtne ülesanne) ja asusime ootama. Sinna jäi ka viimane internetikülastus. Oodata tuli kella üheteistkümnest poole kaheni. Siis saime seista Check-in järjekorras ja edasi tuli oodata kolmeni, et algaks boarding. Minu tumedate lühikeste juuste kohta ei öelnud keegi midagi. Samuti kohvri kohta, mis kaalus 20,3 kg. Samas oli seal ka 25 kiloseid kohvreid näha.

Lennuki peale saime jalutada. Pisike armas punase sabaga A319 oli meil. Istusime kohtadel 6e ja 6F. Lend möödus kenasti, alguses oli selge taevas, kuid kõrgelt kõrgelt ei näinud enam midagi, sest seal oli pilvisus juba tunduvalt tihedam. Pisut saime raputada ka, kuid õhuaugud olid üsna väiksed.

Lennuk oli üsna mugav, istmed olid laiad ja jalaruumi mõnusalt. Lennu ajal sai vaadata miskit filmi ja kuulata nii Türgi kui ka euroopa muusikat. Süüa jagati ka. Oli maitsev ja kenasti serveeritud. Samuti olid neil nii kohalikud kui ka rahvusvahelised lehed ja ajakirjad. Igatepidi kaunis ja meeldiv teenindus oli. Istanbuli kohale jõudes oli väljas juba pime ning kui laskusime allapoole pilvepiiri avanes meile ka võrratu vaade. Terve linn oli tuledes meie all. Salongis lasti tuled ka ära, et saaksime seda vaadet nautida. Väga lahe oli ja tõesti võis püüda vaid aimata, kui suur see linn on, kui juba tulesid nii kõrgelt vaadates nii palju on.

Lennuväljalt saime pärast kolmandat passi- ja viisakontrolli kenasti välja. Minu pagas tuli kiirelt, Marje oma tuli pisut oodata. Siis kohtusime oma võõrustajaga ning reisisime meie „koju“ järgmiseks kolmeks nädalaks. Kui lennuväli on Istanbuli lääneosas Euroopa poole peal, siis meie kodu on üsnagi idaosas Aasia poole peal. Seega olime ühe päeva jooksul kahel kontinendil. :D Koju reisisime praamiga ning sellega saame ka igal hommikul kooli sõita.

Tuba on meil pisike, kuid piisav, et meid kahte majutada. Sättisime end kenasti sisse, sõime pisut Türgipärast õhtusööki ning heitsime kesköö paiku magama.

Vaade meie toast naabrite kööki - hetkel mutikest kokkamas pole

Vaade suure toa aknast, eriti kaunis öösel - siis on saar tuledes

Türgi tähelepanek 1 – Kõikidel türgi meestel pole habet, kuid need, kellel on, nende habemed on kõik ühesugused. Järeldasime, et need kasvavad nii pikaks mitte nädalaga  vaid hoopis minutiga. Seega käivad osad mehed žilett taskus ringi.