64. päev - Hatay: City of peace, culture and tolerance

Eile õhtul saime pisut enne üheksat kooli väravas kokku, ronisime bussi ja asusime Hatay poole teele. Hatay on provints Lõuna-Türgis ning sinna olime teel terve öö. Kuna Saskia otsustas mitte tulla, oli Eesti tüdrukuid bussis kolm. See tähendab, et mina istusin miski poolaka kõrval. Ta suutis nii palju laiutada, et mina enamiku ajast magada ei saanud. Aga pole hullu, mul oli 11,1 tundi võrratut muusikat kokku pandud Ipodi ning see toetas minu reisi kenasti.

Imeline vaade hotelliaknast

Hatay provints on minu buddy Hüseyini kodukoht. Tal on kuus venda ja üks õde. Hüseyin korraldas selle reisi meile ning kuna ta on kohalik, oskab ta meile kõike vaatamist väärt näidata. Ja vaadata on siin palju. Hommikul jõudsime kella kümneks Antakya linna oma hotelli ning kiire riietevahetuse järel asusime linna avastama. Kõigepealt käisime arheoloogiamuuseumis. Tegemist oli väga huvitava muuseumiga, kus suure enamuse moodustasid erinevad mosaiigid. Mosaiigimuuseumide maailmas on see suuruselt teine muuseum ja vaadata oli tõesti palju. Mosaiike oli alates lihtsatest korduvatest kujunditest kuni vägagi tõetruude lõvi- ning inimestepiltideni välja.

"Lihtne" mosaiik

Üsna palju keerulisem mosaiik

Edasi läksime lõunale ühte suurde ostukeskusesse. Käisime justkui kiirtoidukohas (muidugi siin annavad paljud restoranid Eesti mõistes kiirtoidukohad välja). Saime teada, et see restoran kuulub Hüseyini perele ja tema vennad peavad seda. Lõuna oli maitsev, kuigi kapsasalat andis pisut soovida.

Pärast lõunat külastasime Türgi vanimat mošeed ning selle vahetus läheduses asuvat ajalooliselt tähtsat kirikut. Mõlema arhitektuuri ning kaunistusi nautisime väga. Samuti külastasime kohalikku käsitööpoodi, kus oli vägagi kauneid leide.

Mariliis kirikuaias apelsinipuu all

Marje kaevu kiikamas

Siis sõitsime pisut linnast välja kauneid koski vaatama. Mäenõlvalt voolas alla vesi, mängeldes võrratult kõikidel konarustel ning nõlvadel. Mitmed kohad meie jalutuskäigu ajal sattusid pildistamise ohvreiks ning veetsime tunnikese niisama ringi vaadates ning teise ühes pisikeses kohvikus teed juues. Hellenistliku ja Rooma perioodi ajal oli see maailmakuulus koht, kus olid võimsad kuurortehitised. Nüüd pole neist kahjuks mitte midagi alles, teerada kaunistavad vaid lõputud väikesed kohvikud. Korraliku arenduse tagajärjel võiks sellest kohast siiski jälle ülimalt võrratu puhkepaik saada.

Kohvik või... üsna usaldusväärne silt

Üks mitmetest pisikestest koskedest

Kaisa ja Marje pisut väsinult teed joomas

Kui väljas juba hämarduma hakkas, läksime õhtust sööma. Meil läks õnneks sellega, et meie valitud restoranis toimus täna ka ehtne türgipärane kihluspidu. Söök oli korralik kolmekäiguline ja võttis aega oma kolm tundi. Kihluspeol nägime kohalikku riidemoodi, tantsuoskusi ning muusikat. Laulmas nägime Türklast, kelle sugu algselt meile üsna määramatu tundus. Lõpuks jõudsime järeldusele, et selle meigikihi all on ikka vist meesterahvas, kuid kindel ei saa kunagi olla.

Meie buss ja vaade kohalikule poekesele

Meesterahvas, kes täna laulis

Kohalik kuulus magusroog künefe, minu jaoks liiga magus

Päeva võib lugeda täiesti kordaläinuks. Nägime palju ja olime nähtuga rahul. Homme läheme lähedalasuvasse külakesse koolilastele oma riike tutvustama.

63. päev - Minu esimene pärislennuk

Tänast hommikut alustasime jõusaalis müttamisega. Kolmandat päeva järjest ei ole sooja vett. Ei tea, kas neil on veearve maksmata. :D

Pärast jõmmi sõime lõunat ning ootasime simutunni algust. Marje ja Saskia läksid oma mingisse tähtsasse tundi ning me Kaisaga veetsime niisama aega. Tuleb välja, et järgmine nädal on eksaminädal. Päris hea avastus, ma ütleks. See tähendab, et pea-aegu iga päev on meil järgmisel nädalal eksam. Osade ainetega on ok, kuid teistega saab veidi lõbusam olema. Kõige huvitavam saab olema mehaanikaga, kus oleme vaid ühes tunnis kohal käinud. Aga kuna eksam on vaid nelja tunni materjalide peale, siis loodame teistelt lennujuhtidelt kõik vajaliku saada ning seda ise kodus järgi õppida. Saab olema üsna lõbus, kuid ei midagi ületamatut, ma loodan.

Tornisimu tund läks täna nii ja naa. Eks me ikka areneme, kuid samas teeme palju vigu ja ideaali poole on veel pikk tee minna. Tänases mängus tuli üksi kahe radari taga hakkama saada 4 maandumise ja 6 õhkutõusuga 25 min jooksul. See oli päris keeruline ning nõudis rohkem tähelepanu, kui tol hetkel suuta andsime. Vigu tuli, kuid selleks harjutamine ongi. Järgmisel nädalal mängime eksamimängu 4+4 lennukit. Lubame pühalikult nädalavahetusel harjutada, et olla järgmisel nädalal paremad kui sellel.

Pärast simutunni lõppu läksime külla päris tornile, mis asub põhimõtteliselt meie osakonna kõrvalmajas. Kooliaknast on lennuväli ja lennuväljahoone kenasti näha. Saime külaliskaardid ning ronisime trepist üles torni. Tornis oli väga lahe, tol hetkel oli seal 6 inimest. Tööd on seal arvatavasti ühele, maksimum kahele. Aga antud olukord ei ole väga üllatav. Enamik jõid teed või tegid suitsu või ajasid juttu. Vaade tornist oli mõnus nagu alati. Nägime hävitajaid üle lendamas ning kuulsime raadioside vestlusi.

Lennujuht Kaisa

Vaade tornist meie linnaku peale

Üks hetk tuli maanduma miski pisemat sorti nunnulennuk. Siis pakuti meile välja, et kas tahame teda lähenemislennujuhilt üle võtta ja temaga edasi suhelda. Kehitasime pisut kartlikult õlgu, kuid ega me ülesandest ei pääsenud. Kaisa lubas väga lahkelt mul võtta mikrofoni ning lennukiga suhelda. Seda ma siis tegingi. Lennujuht ütles ees ja mina kordasin järgi. :D Ja ikka tuli viga sisse, harjumusest hakkasin valet lennurada ette lugema, kuigi hoidsin kramplikult meeles, et tegemist on 27 rajaga. :D Aga lennuk sai kenasti maanduma. Seega on mul esimene tornikogemus nüüd kirjas! :D :D

Kellel terav silm, see näeb ka lennukit, mille maanduma juhatasin

Pärast vahvat tornikogemust tulime bussiga koju ning õhtul tuleb Kaisa minu juurde kokkama. Teeme riisi kikerherneste ja kanakastmega.

Türgi tähelepanek 27: Sööklas antakse mõnikord nuge ka, aga sel juhul on nad mõeldud mitte lõuna söömiseks vaid hoopis apelsini koorimiseks.

62. päev - Eurovisioonist konverentsini

Tänane hommik algas mulle üsna huvitavalt. Kella seitsme paiku kuulsin läbi une uksekella. See oli alumise korruse kell ja ma arvasin, et ehk kuulsin seda valesti või lasti naabritele kella. Umbes viie minuti pärast kuulsin uuesti, et keegi laseb kella. Nuputasin unise peaga välja, et Eesti tüdrukutest see keegi olla ei saaks, samuti ei tea ka need, kes teavad mu maja, kus korteris ma elan. Ahseni sõbrad need ka olla ei saaks, sest nad helistaksid talle. Jäin uuesti magama. Pisut aja pärast kuulen uuesti uksekella. Nüüd tekitab see juba huvi, sest kes ootab 10 minutit all ja laseb iga natukese aja tagant kella. Halva nalja tegijad oleksid ammu juba väsinud oma huumorist. Kella lasti ka neljandat korda. Aknaid mul sinnapoole ei ole, seega ei saanud ka õue vaadata. Siis oli natukeseks ajaks vaikus. Ja siis kuulsin uksele koputust. Nüüd tõusin voodist üles ja läksin ukse juurde vaatama. Uksesilmast ei näinud midagi. Ronisin voodisse tagasi ja püüdsin endale selgeks teha, et kuulen luulusid. Koputati uuesti. Läksin vaatasin uuesti ja nüüd nägin ukse taga seismas noort naisterahvast. Korraks ehmatas väga ära, kuid siis tuli meelde, et täna pidi Ahsenile tulema külla sõbranna Hispaaniast. Mitte keegi aga ei osanud oodata, et ta jõuab varavalges. Lasin ta sisse ning Ahsen ärakas ka ning hommikune seiklus sai loogilise lahenduse.

Kell üheksa saime Kaisaga pealinnaku tagumise värava juures kokku. Plaan oli külastada Sinist Haiglat, et saada kätte paber ujulakaartide jaoks. Haiglaskäik oli ka omaette ooper. Kõigepealt läksime vastuvõttu, kus pandi kirja meie nimed ning juhatati edasi. Sealt leidsime mingid arstid, kellele maksime vajaliku 15 liiri kontrolli eest. Edasi suundusime kolmandate arstide juurde, kes pidid tegema meile jalakontrolli. Kontroll ise oli selline, et nad vaatasid jalgu umbes meetri kauguselt korraks ja siis küsisid, et kas tervisega on kõik ok. :D Tempel käes ning neljandasse kohta. Seal saime niisama mingi templi ja siis tagasi esimeste arstide juurde. Samal ajal kui ootasime paberit, mida meile antama pidi, uurisid arstid kust me pärit oleme. Eesti kohta polnud nad midagi kuulnud, arvasid, et see mingi uus riik. Ütlesin neile, et Eesti on viis aastat vanem kui Türgi. Selle peale tehti suuri silmi ning vist guugeldati pisut. Järgmiseks tuli etteheide, et Eesti ei anna Türgile üldse Eurovisioonil punkte. Meil polnud õrna aimugi, kuidas me juba Eurovisioonini jõudsime. Lõpuks saime oma paberid ning suundusime läbi terve linnaku ujula juurde. Seal sai ka käte-jalgadega pisut seletatud ning siis saime viimaks oma kaardid kätte. Kokku võttis see aega kolmveerand tundi. Ja kui me poleks täpselt teadnud, kuidas kogu komejant käib, oleks see võtnud vähemalt kaks korda sama palju. Aga lõpp hea, kõik hea. Nüüd saame vähemalt ujumas käia.

Siis käisime koolis, ühes oma lemmiktundidest. Täna arutasime järgmisel nädalal eksamisse tulevaid küsimusi ning muud tarka ei teinud midagi. Mingid esitlused olid ka, kuid nende üle ei viitsi isegi mitte enam nuriseda. :D

Pärast kooli käisime koos söömas ja siis läksid Saskia ning Marje trenni ja meie kaisaga linna. Olime lubanud, et lööme kaasa Let's Do It (Teeme ära) projekti konverentsil. Eile olime kiirelt teinud valmis lihtsa PP ettekande ja väga polnud ka arutlenud selle üle mida rääkida. Hea oli, et olime vähemalt viisakalt riides. Üritus oli maru tähtis ja kuulasime mitmeid esitlusi (kõik türgi keeles muidugi). Meie presentatsioon tuli väga hästi välja, olime arukad ja ilusad ja meil oli lausa oma tõlk, kes meie juttu kenasti türgi keelde tõlkis. Minu jaoks esimene kogemus tõlgi vahendusel esineda. Ceyda kiitis ka, et kuidas me ilma ettekirjutatud tekstita ikka nii hästi esinesime. Aga arvan, et see oli hea otsus, sinna minna, sest olime ju esindajad Eestist - see koht, kust Teeme ära alguse sai. :)

Konverentsil tähtsad olemas

Ja siis bussile ja tagasi teise linnakusse, et trenni teha. Sellega sai mõlemas linnakus täna juba kaks korda käidud. Pärast trenni jõudsin veel korterit pisut koristada ning siis läksime Erasmuslaste peole. Ühel norrakal olid sõbrannad külas ja siis nad korraldasid enda juures peo. Pidu oli täitsa ok, Marje, Kaisa ja mina käisime seal. Igatahes väga lõbus lõpp väsitavale päevale. Koju jõudsime varakult (võrreldes ülejäänud peoseltskonnaga) umbes ühe paiku öösel.

61. päev - Lörriläinud esmaspäev

Tänase päeva hea ja kasulik osa sai otsa kell 12 päeval, kui simutunni lõpetasime. Vahva oli, tegemist oli järjekordselt väga raske harjutusega ning tornis töötas vaid üks lennujuht korraga, kes pidi siis lõputult palju ülesandeid tegema. Me saime Kaisaga mõlemad korra piloodipositsiooni mängida ning kogusime jälle pisut enesekindlust ning harjutasime sujuvamat rääkimist.

Pärast seda avastasime, et meie kella ühene tund jääb ära. Tegelikult teadsime seda, kuid olime unustanud. Eks siis sisustasime aega arvuti ning eelmise nädala tundide materjalide ümberkirjutamisega. Kaisa tegi tublilt ära ka oma türgi keele kodutöö ning võttis ka e-tunnist osa.

Kui kell viimaks viis sai (järgmise tunni algus) saime teada, et ka see tund jääb ära. Võrratu. Marje ja Saskia vaid selleks tunniks kooli olid tulnudki. Ühtegi meili ka ei tulnud ning teada saime seda seinalt türgikeelse sildi pealt, mida me muidugi lugeda ei osanud.

Tuju parandas pisut vaid see, et nägime täna oma silmaga, kuidas poiste suur lennuk lendas. Väga vahva vaatepilt oli, kahjuks ei lubatud meid ainult lennuväljale kaasa. Pidime kogu mängu jälgima lennuvälja piiridest väljas aia tagant. Aga lennuk lendas päris hästi ja me ei teagi, kas nad lõhkusid selle lõpuks ära või ei. Plaan on see miskihetk ära lõhkuda, sest tegemist oli vaid prototüübiga ning õige lennuki jupid on laual juba valmis lõigatud. Kahele lennukile aga ruumi ei jagu.

Siis käisime trennis ja eriti kehva päeva puhul premeerisime end pika ja eriti väsitava trenniga. See oleks päeva kenasti lõpetanud, kui me poleks avastanud, et pesus saab käia vaid külma vee all. Aga karastamine ongi hea ju. :)

Igatahes tänane päev oli selline esmaspäevale kohane. Homme tuleb uus, parem ja tihedama ajagraafikuga.

60. päev - Metsapäev

Täna hommikul tuli ärgata pühapäeva jaoks liigvarakult. Kell 8.30 pidime EsPargi ees kokku saama, et Türgimaad metsaga katta. Plaan oli minna puid istutama. Kell 8.30 oli EsPargi ees muidugi 78 inimeselisest grupist kõigest umbes 10 inimest. Järgmise poole tunni jooksul tilkus neid aeglaselt juurde. Aga kui ma olen nüüd viimaks ära harjunud sellega, et oodata tuleb 15 minutit, kõige kehvemal juhul 30 minutit, siis tänane ületas kõiksugused piirid. Väljasõit toimus täpselt tund pärast kokkulepitud kohtumist. Ja türklased võtavad endale lihtsalt vabaduse tulla 40-60 minutilise hilinemisega. Ja muidu poleks hullu midagi, kuid tund aega und on hommikul maru väärtuslik ning ilm polnud ka just kõige soem (kuigi tunduvalt parem kui eile).

Ilm aga paranes tunduvalt, samuti meie tuju. Bussis saime kerge hommikusöögi ning sõitsime pisut linnast välja kohaliku künka otsa (kust avaneb kindlasti õhtuhämaruses linnale võrratu vaade). Üks bussidest jäi tee peal mutta kinni ja ta tuli sealt välja lükata ning meie kõikide tennised said vähemalt 20 korda sama kommentaari (et need pole just kõige sobivamad jalanõud metsa istutamseks).

Viimaks saime siiski põllulapi juurde ning asusime töö kallale.

Kõigepealt tuli võtta istik kile seest välja ja asetada ta auku.

Seejärel tuli auk kirkaga mulda täis ajada.

Seejärel pidi mulla otsas trampima, et see juurte ümber kenasti kinni jääks.

Viimaks pidi puule hea sõna ütlema, et ta tubliks kasvaks (Kaisa poolt iga puu istutamisel lisatud kohustuslik samm).

Pärast seda, kui olime teinud väga palju tööd (igaüks istutanud umbes 4 puud) said põllulapp ja istikud otsa. Tänase päeva kasulik osa sai seega otsa. Jalutasime mäekünka otsast alla kellegi talumaja juurde ning nautisime seal sooja päikesepaistet kuni ESN inimesed meile lõunat tegid. Lõunaks saime grillitud kanaliha ja toorsalatit - maitses väga hää, kuid grillpõrssale ikka vastu ei saa.

Pärastlõunane lebotamine

Mariliis naudib täies riides päikest

Pärastlõunal lesisime veel paar tundi päikese käes, ajasime juttu ja nautisime ilma. Poisid mängisid ka palli ning mingeid veidraid türgi mänge. Kella poole viie paiku, kui kõigi Eesti tüdrukute näod juba päikesepunased olid, asusime tagasiteele. Päeva võib iseenesest kordaläinuks lugeda, kuigi puid oleks võinud olla miski 10-20 iga inimese kohta.

Õhtupoolikut veedame hetkel Marje juures. Pesime pesu ja nüüd istub igaüks oma arvutis. Koju ei viitsi ju keegi minna, sest seal peab üksi passima. Homme kooli ja uus eriti kiire koolinädal alaku!

59. päev - Vaikne väsinud laupäev

Saskia ja Kaisa suutsid end täna enne kümmet üles ajada, meil Marjega ei õnnestunud see enne keskpäeva. Esialgne plaan oli mul minna koos Vaida ja tema sõbrannadega Eski ilusaid parke külastama, kuid ilm selleks oli kohutav. Väljas oli pisike miinus ning tuli tiba lundki. Seega jäi see plaan ära. Selle asemel läksime oma tüdrukutega hoopis lähedalasuvasse restosse vürtsikat tomatisuppi sööma. :) Supp oli endiselt võrratu, see on üks meie lemmiksööke siin. Pean uurima Kaisalt, kuidas seda tehakse, et siis kodus ka proovida. Ning mingi vahva piprapuu pean ka endale aknalauale kasvama panema.

Pärast läksid Saskia ja Marje koju, meie Kaisaga läksime aga poode uudistama. Kaisa näitas mulle üht imeilusat täpilist kleiti, mis kahjuks oli liiga väikseses suuruses. Samuti jalutasime suure ringi turul, kust ikkagi midagi vajalikku ei leidnud. :)

Turul oli ühe poekese ees suur tunglemine ning kõik tulid sealt välja klaasidega, kus oli sees mingi pudingitaoline magustoit. Mina olin üsna kahtleval seisukohal, kuid Kaisa arvas, et kõik tuleb ikka siin Türgis järgi proovida. Nii me siis tassitäie ostsimegi. Mina sõin sealt ainult kaks lusikatäit. Tegemist oli miskisuguse hapukasmagusa püreega, mille maitsest me täpselt aru ei saanud. Mina pakkusin, et pisut on sellel õunamoosi maitse ning Kaisa hääletas läätsede poolt. Igatahes meile kummalegi see ei maitsenud ning jalutasime edasi arutledes, et mis küll võis seal sees olla. Hiljem sai Kaisa Halililt teada, et tegemist on kikerhernestest valmistatud magustoiduga.

Kaisa ja boza

Ühel tänaval märkasime Hamami (Türgi saun) ja otsustasime uurida, mis kunas ja kui palju. Hamami uksest paistsid ainult mehed. :D Kaisa ronis siiski suure hurraaga uksest sisse ning meeste silmad olid küll suured kui tõllarattad. Üks poiss seletas meile türgi keeles, et tegemist on vaid meeste hamamiga ning näitas kätte suuna, kust leiame naiste sauna. Pisut vaatasime ringi ja õige koha leidsimegi. Tegime suuri silmi ja jututasime elavalt, kui püüdsime aru saada, mis kassa juures olevatel siltidel kirjas on. Selle peale juhatati meid edasi, et saaksime sauna endaga tutvuda. Sealt leidsime naisterahva, kes samuti püüdis meile elavalt midagi türgi keeles seletada. Saime aru, et peame plätud jalga panema ning ta teeb meile sees pisikese ringkäigu. Ja siis me läksimegi jopedes ja plätudes hamami, kus kõik olid sees kas käterätikutes või alasti. Pidevalt see naisterahvas seletas midagi eriti kiires türgi keeles ning me Kaisaga püüdsime tuttavaid sõnu leida. Teineteist täiendades saime piisava osa tema jutust endale siiski arusaadavaks tehtud. Vaatepilt oli aga meeldiv, hamam on väga suur ning tundub üsna ok olevat. Igatahes võtsime vastu otsuse, et üks hommik kindlasti külastame seda neljakesi.

Siis saatsin Kaisa koju ning läksin EsPargi tiiruga koju. Õhtul toimus mingi korteripidu, kuhu ka paariks tunniks kohale läksime. Meie Marje ja Saskiaga jõudsime koju üheteistkümneks, Kaisa läks aga muu rahvaga edasi kuhugi klubisse, kus olevat olnud väga hea muusika ning seltskond. No küll jõuab teine kord ka.

57.- 58. päev - Kapadokya

Seekord oli buss varajasem ning õues soem, seega 15 min ootamist ei teinud kellelegi liiga. Teadsime, et buss tuleb rahvast üsna täis, kuid siiski katsetasime varianti võtta endale võimalikult palju istekohti. Saimegi nelja peale kolm pinki ning laiutasime nendel. Sõit kestis oh kui kaua ning uni oli ka vilets. Pidevalt oli käetugi seljas ja ma usun, et mul on seal sinikas juba. Samuti tehti iga pooleteise-kahe tunni tagant peatus ning veedeti mingis suvalises kohas vähemalt pool tundi. Aga lõpuks varavalges me õigesse kohta jõudsimegi.

Pool seitse hommikul peatusime ühes bensiinijaamas, rahvas äratati üles ning aeti õue pilte tegema. Ronisin ka siis veel pisut unesegasena bussist välja, ületasin maantee ning vahtisin enda ette suu ammuli. Kauguses paistsid õhupallid. Aga neid ei olnud üks-kaks, neid oli viis-kuuskümmend. Kõik rippusid rahulikult õhus ühe koha peal ja ei liikunud sentimeetritki. Võtsin fotoka välja ja asusin klõpsima, ise mõtlesin, et mis toimub. Unine ka veel ja ma ei saanud üldse aru, mispärast ripub kell pool seitse hommikul õhus seitsekümmend kuumaõhupalli. Tundus liiga ebareaalne. Pärast mõningast arutlust endaga ning konsulteerimist teiste tüdrukutega  veensin oma aju, et silmad mind ei peta, ning hullud inimesed lendavadki 70 palliga pool seitse hommikul. Hiljem seletas giid, et minnaksegi päikesetõusu vaatama. Meile pakuti ka seda võimalust 100 euro eest, mis on tegelikult vist üsna hea hind inimese kohta. Siiski ei otsustanud keegi bussitäiest inimestest pallireisi ette võtta.

Vaid osa kuumaõhupallidest

Seitsme paiku jõudsime sellesse linna, kus meie hotell asub ning sõime pargis soojade päikesekiirte käes kerge hommikusöögi. Seejärel sõitsime veel mõned minutid ning olimegi hotellis. Hotell oli tunduvalt tagasihoidlikum kui Antalyas, kuid katus oli pea kohal ning voodi külje all, seega kurta ei saa. Pakkisime asjad lahti ning pikutasime veel viimase tunnikese, et alustada siis pikka ja väsitavat päeva nii värskelt kui võimalik.

Esimeseks külastasime üht paljudest orgudest, mis on täis võrratuid kaljumoodustisi. Once upon a time olid seal mäed, kuid pinnas on nii pehme, et vesi uhub mäed minema ning alles jäävad sellised vahvad kaljutükid, mis siis vee- ja inimerosiooni toimel oma kuju võtavad. Kõik kaljud on looduslikud, ühtki pole inimene ise teinud. Ajaloolased pakuvad, et hetkel nähtaval olevatest kaljudest ei ole tuhande aasta pärast enam midagi järel, sest selle piirkonna ööpäevased temperatuurikõikumised ja vee-erosioon on väga suure ulatusega. 

Kõige kuulsam kaljudest kannab nime "Kaamel"

Jubesuured kivimürakad 

Saime maailma nukal ka pilti teha

Igal aastal külastab Cappadociat 2,5 miljonit turisti. 

Esimesest orust liikusime edasi teise, kus kaljud olid pisut teistsuguse kujuga. Nende kuju pärast kutsutakse neid haldjakorstendeks - fairy chimneys. Ja kaljud on ümbritsetud võrratute õitsvate virsikupuudega. Nautisin neid puid vähemalt sama palju, kui kivimoodustisi. Võrratud roosakad õied igal pool ning mõte, et mõne kuu pärast on kõik need puud virsikuid täis, see on kõik nii mõnus. 

Ja see kivi seal teise kivi otsas ei kukugi alla

Nagu seenekesed

Virsikuõied

Teises orus tegime esimest korda tutvust ka sellega, kuidas kohalikud neid mägesid ära kasutasid. Kuna kivim on pehme, uuristasid nad sinna sisse eluruume. Õhu käes seistes muutub aga kivimi pealispind kõvemaks ja tolm vajub alla ning ruumid on elamiskõlblikud. Kivim hoiab temperatuuri siseruumides läbi aasta ühtlasena ning talvel on soojem ning suvel jahedam kui väljas.

Kodud mäe sees

Edasi külastasime üht vanaaegset küla, mis oli täielikult ehitatud mäekülje sisse. Külas olid olemas muidugi ka kirik ja mošee, sest vanasti elasid siin kristlased ja moslemid in peace and harmony. Saime tubades ringi ronida ning kõike ise uudistada, eluruumid on küll primitiivsed, kuid siiski väga huvitav, et nii elati. Eriti hämmastav on aga see, et paljudes nendest eluruumidest elati veel alles sada aastat või vähem aega tagasi. 

Marje ning tagaplaanil mäekoopad

Mariliis ja Kaisa

Seejärel külastasime keraamikatöökoda. Siinsel rahval on veel alles vanad traditsioonid, et meesterahvad peavad oskama keraamikatööd ning naisterahvad peavad teadma, kuidas vaipu kududa. Saime keraamikatöökojas ringi uudistada, vaadata kuidas kõik kausikesed käsitsi valmivad (kaasa arvatud imepeen maalimistöö) ning kohalik meister näitas meile, kuidas valmib kena savinõu vähema kui kümne minutiga. Eriti hämmastav oli see, et ta tegi poti ja kaane eraldi tükkidest ning neid eelnevalt kokku sobitamata ja mõõtmata (ning kui mõlemad valmis said, sobisid nad kokku ideaalselt). Seejärel said kaks vabatahtlikku meie seast ka ise seda kunsti proovida. Monika sai vähese abiga hakkama väga kena kausiga, Gregory ei olnud nii osav. Aga nalja oli kui palju.

Nii hästi sobis kaas potikese peale

Kõik nõud maalitakse käsitsi

Vahva linnumaja

Seejärel saime nende poekeses ringi vaadata ning soovi korral midagi osta. Seal oli väga kauneid asju, kuid midagi ma siiski ei ostnud.

Seejärel sõime lõunat ja liikusime edasi järgmisesse muuseumi.  See muuseum kujutas endast ka justkui linnakut, kuid kõik mäe sisse uuristatud majad olid kas kirikud või muud religioossete inimeste eludega seotud ruumid. Kahjuks ei võinud siseruumides pilte teha, seepärast ei saa näidata, kui ilusad olid kõiksugu freskod ning missugused olid mäe sisse uuristatud kirikud. 

Sellega sai esimese päeva tuuritamine läbi. Sõitsime tagasi hotelli ning sõime maailma kõige kehvema õhtusöögi. Ok, tegelikult nii hull olukord ei olnud, kuid palju puudu ka ei jäänud.

Pärast õhtusööki oli hetk vaba aega ning siis läksime vaatama kohalikku türgi tantsuetendust. See oli väga lahe vaatepilt, kuigi väsimus hajutas enamuse tähelepanust. Tegemist oli kahetunnise kavaga, mis oli täis erinevaid rahvatantse, kostüüme ja muusikat. Õhtu nael oli muidugi kõhutantsija, kes lisaks oma veerandtunnisele kavale, vedas lavale ka mitu vanameest ning meie grupist Gregory ning pani nad kõhutantsu tegema. 

Hommikul sõime hotellis üsna kesist hommikusööki ning juba pool kümme algas tänane lõputu ekskursioon. Vaatasime veel kauneid vaateid ning mäekülgede sisse uuristatud maju. Samuti kuulsime, et once upon a time oli siin olnud miljoneid tuvisid ning inimesed olid neile mäekülje sisse tuvimaju uuristanud. Seda kõike selleks, et saada oma põldudele väetist. Ja taevas olevat olnud mitte sinine vaid must, sest tuvisid lendas ringi nii palju.

Päris mitut kaamelit nägime ka reisi jooksul

Mind võlusid sinised värvid ja lõputud mustrid

Lemmikpilt reisist

Külastasime veel kohalikke suveniiripoode ning üht poodi, kus müüdi lõpututes kogustes pähkleid ning kuivatatud virsikuid. Muidugi ostsin pisut virsikuid ja nautisin neid väga.

Päeva tipphetk oli maa-aluse linna külastus. Kaitseks pidevalt külastavate sõdurite eest, ehitasid kohalikud maa alla mitmekorruselised suured linnad. Need olid täis koopaid, tube, keerkäike, labürinte ja lõkse, et sõdurid nende eluruumideni ei jõuaks. Ning eluruume oli seal palju. Meie tegime maa all vaid tunnise ringkäigu ning saime teada, et nägime kogu linnast umbes 5%. Suurimasse neist linnadest pidavat mahtuma 20 000 elanikku ja nad suutsid seal vastu pidada kuni kuu. Elamistingimused head ei olnud, kuid kõik vajalik oli olemas. Ma alla võeti kaasa ka näiteks kariloomad. Samuti oli neil seal kirik, kool, haigla ja veinikelder. Koridorid ruumide vahel olid pikad, kitsad ning kehvasti valgustatud (meil oli isegi elekter seal, vanasti oli kõik kottpime). Koridorides jalutades hakkas mul üsna kõhe ja paha, sest need olid liiga madalad, kitsad ja pikad. Pärast veel tükk aega jalad värisesid all ning kõhus keeras. Aga see kõik läks üle ning oluline on see, et alles jäid võimsad mälestused sellest, kuidas inimesed juba mitu tuhat aastat tagasi endale maa alla elamud rajasid ning vajadusel nendes elasid. Väga väga lahe muuseum!

Veel nägime imelist vaadet sügavale orule ning soolajärve, mis just eriline atraktsioon ei olnud. Siis algas lõputu bussisõit Eski poole ning kella kümneks olime viimaks jälle kodulinnas. Järjekordne edukas reis selja taga, palju nähtud, palju tehtud ning positiivsed emotsioonid on taskus.