114.-116. päev - Reis "lõunamaale"

Nagu jutt oli, tuli meil plaan ise end reisile viia, sest siinoleku aeg läheneb armutult lõpule ning nii palju on veel nägemata-tegemata. Plaan sai läbi viidud sama seltskonnaga, kellega mägede taha minna soovisime, seega käisid reisil Ilo-Kaisa, Vojta ja Mariliis. Uurisime ja uudistasime internetist, et mida huvitavat on meie kodulinna ümber vaadata ja jõudsime järeldusele, et nii mõndagi. Paika sai pandud rada, umbkaudne ajakava, kokku lepitud vaatamisväärsused ning ööbimiskohad.

Meie teekonna jälgimiseks siis läbitud 475 km kaart (pildil tegelik teekond, mis ei erinenud oluliselt kavandatud teekonnast)

Reede õhtupoolikul meie seiklus algaski. Algas see bussiga nr 19, mida ootasime vihmasajus. Mitte just parim algus nädalavahetusele, kuid Kaisa lubas, et pisike vihm tõotab vaid head. Ning ennustus läks sajaprotsendiliselt täide.

Õnneks jäi vihmasabin pildi tegemise hetkeks järgi

Olime bussis ainsad reisijad

Esimeseks peatuseks oli Kütahya, kus olime vaid täpselt nii kaua, et vahetada üks mitmerattaline teise vastu ning põrutada edasi Çavdarhisari poole. Çavdarhisari külje alla jõudsime juba hämaras. Pisikesse linna (2000 elanikku) tuli jalutada umbes kilomeeter. Leidsime sealt kohaliku poekese, mille müüja meile suureks üllatuseks väga head inglise keelt rääkis. Saime temalt täpselt teada, kus asub meie esimene eesmärk - Zeusi tempel. Läbi hämarduva linna tuli jalutada vaid kilomeetrikene-kaks ning juba paistiski vasakut tee ääres kaunilt valgustatud sihtkoht.

Zeusi tempel ööpimeduses... foto annab edasi vaid killukese selle templi tegelikust suursugususest

Lahke poemüüja oli meile öelnud, et võime seal enam-vähem igal pool oma telgi püsti panna ja kui keegi peaks tulema midagi uurima, siis ütleme, et oleme yabancı öğrenci (välisüliõpilased). See on siin Türgimaal üldse üks maagiline sõnaühend, mis avab kõik uksed ja toob naeratuse iga kohaliku näole.

Zeusi templit ümbritses kena aed koos okastraadiga. Jalutasime pisut, et leida väravat. Leidsime selle ja see oli lukus. Aga poemüüja sõnad peas kummitamas, tahtsime oma telgi ikkagi Zeusi tagaaeda püsti panna. Mõeldud-kaheldud-tehtud. :D Ronisime just sobivast hiigelsuurest aiaaugust sisse ning tatsasime üle pimeda välja valgustatud templi juurde. Templi kõrval leidsime ideaalse kohakese oma telgile.

Telk püsti ja aeg õhtusöögiks. Pugsime rõõmuga kaasavõetud kompaktsaia (tavaline türgi sai, mis seljakotis pisut oma mahust kaotab), vorsti, juustu ning rõõmustasime kauni õhtu ja täis kõhtude üle. Pisut saime vihma ning kõvasti tuult, kuid meie armas roheline telk pidas kõik selle vapralt vastu. Hommikuks olid tuul ja vihm mõlemad kadunud, taevas oli selge ning päike paistis soojalt. Vaade telgiuksest välja oli võrratu!

Hommikune vaade telgiuksest välja

Ja vaade telgiuksest sisse

Vot täpselt nii magatakse Unesco nimekirja kantud templi kõrval

Hommikust sõime mingisuguse kahe tuhande aasta vanuse kivimüraka otsas. Seejärel pakkisime kokku oma telgi ning kolm seljakotti ning nuputasime, kas peaksime aiast välja hiilima ning väravast sisse tulles ilmsüütuid nägusid tegema. Demokraatia võitis ning otsus sai langetatud selle kasuks, et jalutame lihtsalt teisele poole templit, kus asus ka kena valge turvameeste majake. Niikuinii olime juba arvatavasti turvakaamera poolt jälgitavas alas sees.

Meie kompsud

Seega tatsasime julgelt teisele poole templit ja asusime korralike turistidena kümneid ja kümneid fotosid klõpsima. Mingihetk tuli turvamehemajakesest mingi meesterahvas välja. Pisut hirmunutena, kuid vähemalt sama uudishimulikena jalutasime talle vastu. Saime sooja tervituse osaliseks, mees seletas täiesti mõistlikus inglise keeles, kus mis on, ja mida vaadata tasub. Läks ja tõi oma putkakesest meile isegi turistikaardid Zeusi templi ja seda ümbritseva antiiklinna kohta. Samuti tegi kohalik giid meile lahti templi all asuva katakombi ning saime ka seal ring uudistada.

Jalutame templi juurest turvameeste maja poole

Meie pensionisammas on juba nii suur ja raske, riik pani õla alla

Zeusi tempel päevavalguses

Miski naisekuju, kelle ristisime Zeusi emaks

Kohaliku ala kaart

Ohverdusruum templi all

Pildilt paistab ainult neli pensionisammast

Seega hingasime kergendatult, kellelegi oma telkimisega Unesco alal (nimekirja kantud alates 2012, 12. juunist) me ette ei jäänud.

Uudistame kaardi pealt, kuhu edasi minna

Kui Zeusi kodu üle vaadatud sai ning ta emale tervitused saadetud said, asusime jalutuskäigule ümbritsevat antiiklinna uudistama. Nägime ära kaks hamami (ühe Rooma stiilis ning teine oli kaardi järgi mosaiikhamam, kuigi mosaiiki me ei leidnud), teatri ja staadioni. Igal pool oli hunnik kive, kolm hullu eurooplast ning sajad fotod kolmest kaamerast.

Hamami varemete vahel, taustaks Zeusi kodu, esiplaanil kolm hullumeelset

Vojta väitis, et nägi kaevus madu, otsisime, kuid midagi ei leidnud

Teatri varemetes

Tagasiteel leidsime kaevumao ka üles :)

Kaisa võrratu panoraam iidsest teatrist

Seejärel jalutasime tagasi linna, ostsime tuttavast poekesest jäätist, ajasime müüjaga veel pisut juttu ning jätkasime oma teed Afyoni suunas.

Matkasellid Afyonis

Afyoni jõudsime täpselt lõunasöögiajaks. Astusime sisse kohalikku lokantasse ning sõime väga maitsva lõuna. Kahjuks seal keegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Aga polnud probleemi, selgitasime kõik vajaliku ära käte-jalgade ning kaardiga. Järgmine eesmärk oli kõrgel ja kaugel, olime seda juba lokantasse jalutades märganud. Tegemist oli kohaliku lossiga mäekünka otsas. Kaisa targa raamatu kohaselt oli sinna üles trepiastmeid üle pooletuhande.

Mägi ja loss lokanta lähistelt tänavalt pildistatuna

Jätsime rasked kotid lokantasse, võtsime kaasa veepudelid, kaamerad ja muuseumikaardid ning asusime teele. Ronimine võttis omajagu võhmale, sellele aitas kaasa ka lõõskav päike. Kuid pärast mõningasi puhkepause ning vingumist me üles jõudsimegi. Vaade oli võrratu. Istusime seljaga vastu hiigelsuurt kivi, jõime ära kõik vee, nautisime linna ning arutasime, kuskohas me nüüd täpselt kaardi peal olemegi ning mis suunas järgmisena liikuma peame.

Valmis vallutama 560 astet üles ja 560 astet alla :D

Mäe otsas konsulteerisime kaardiga

Naised uudistavad linna

Pärast järjekordset fotosessiooni kindluse otsas jalutasime pooltuhat sammu alla tagasi. Mäe jalamil asus miski maru kuulus puidust mošee ka. Aga muidugi ei olnud targad Eesti tüdrukud sellega arvestanud, mina kandsin lühikesi pükse ja toppi ning ei kummalgi polnud kaasas salli. Seega uudistasime ümbruskaudseid maju, kuni Vojta külastas mošeed ja seal pilte tegi.

Tähtis mošee

Seejärel läksime tagasi lokantasse, võtsime sealt oma asjad, jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime teele järgmise linna poole. Saime ka kohalikelt soovituse proovida miskit väga kiidetud kohalikku maiust. Selle ka leidsime ning ära proovisime. Tegi meie teekonna magusaks.

Hiigelsuur halvaa šokolaadiglasuuris

Kommid sõime seest ära, vaid karp jäi pildile

Õiges teeotsas saime bussi pealt maha ning tutvusime sildiga, mis teatas meile, et Kümbetisse tuleb jalutada veel kaks kilomeetrit. Rõõmsatena asusime siis teeotsast jalutama. Ei jõudnud me sadat meetritki jalutada, kui sõitis meist mööda üks papi, kes uuris, kuhu me suundume. Kümbet oli ka tema sihtkoht ning hüppasime peale. Kaisa rääkis, et tema Lonely Planet raamatus oli ka kirjas, et kohalikud teavad, kui kusagil mingit teed pidi ühtegi bussi ei liigu ning võtavad jalutajad alati hea meelega peale. Olime küüdi üle õnnelikud.

Selleõhtune eesmärk: Kümbet, järgmise päeva eesmärk: Yazilikaya

Aknast täiesti juhuslikult klõpsatud pilt, Kaisa lemmik

Kümbetis ekslesime pisut oma kaardiga ning püüdsime üles leida kõiki neid kohti, kuhu minna soovisime. Aeg, meie suurim vaenlane, töötas aga meie kahjuks ning tasapisi hakkas juba hämarduma. Lõpuks saime kohalike abiga õigesse kohta. Järjekordsete iidvanade kivide otsas sõime õhtusööki ning seejärel panime telgi püsti kõige tasasemale ning lagedamale kohale, mis leidsime. Vaade polnud seegi kord halb.

Hommikul poole viie ajal tervitas meid kohalik mošee. See laul on juba nii harjumuspärane, et kuulad ära ja siis magad edasi. Lõpuks ajasime end üheksa ajal püsti ning nautisime järjekordse kauni päeva algust.

Tere kaunist pühapäevahommikut!

Kuna olime Kaisaga korralikud juustupead ning meie ööbimiskoha lähedal asus juhuslikult mingisugune veevõtu koht, siis otsustasime pead pesta. Ja nii me siis suure ja tähtsa monumendi kõrval end küürisimegi - nalja kui palju.

Hommikusöök, peapesu ja tähtis monument

Ka Mariliis sai puhtaks

Einestasime kivide otsas ning poole hommikusöögi ajal ütles Vojta, et näete naised, lehmad on teie vannitoas. Ja nii oligi, kõrvalmaja papi oli oma kaks lehma õue ajanud ning need nüüd jõid rõõmuga keset meie vannituba. :D

Nii sõime hommikusööki

Lehmad vannitoas

Maitsev šokolaadisaiake 

Tuubist tuleb välja instant happiness

Ja hommikusöögimagustoiduks oli arbuus

Konsulteerisime kaardiga ning uudised ei olnud just kõige paremad. Midase monument, üks vaatamisväärsustest, mida kindlalt näha tahtsime, asus umbes 20 kilomeetri kaugusel mööda külavaheteed, kus pühapäeval ükski masin ei liigu. Pidasime pikalt nõu, et mis teha: kas jätame selle vahele või jalutame sinna ja loodame kuidagi tagasi saada. Viimaks otsustasime variandi kaks kasuks. Pakkisime oma kodu kokku ja olime valmis pikaks jalutuskäiguks päikese käes.

Selline kohalik papi käis meid tervitamas ning uuris meie teekonda kaardilt

Just sel hetkel aga tuli meile tere hommikust ütlema see sama meesterahvas, kes meid eelmisel päeval Kümbetisse toonud oli. Ta avaldas arvamust, et Midase monument on ikka väga väga kaugel ning tänasel Suure Isa sünnipäeval ei liigu küll mitte keegi mitte kuhugi autoga. Laiutasime käsi ja ütlesime, et me kõnnime sinna. Seejärel pakkus aga tema välja, et viib meid autoga sinna ära.

Türklaste külalislahkus on hämmastav. Autoga ta meid sinna viiski. Ja ütles veel, et see on talle suur au ja rõõm, et ta meiega kohtus ning meile küüti pakkuda sai. Rõõm oli ka meiepoolne.

Midase monument oli justtäpselt nii võimas, kui arvasin, et see saab olema. Ülimalt suursugune hiigeltempel ning seda ümbritsevad pisemad ehitised ja rajatised. Lisaks veel imeline loodus ja võrratu vaade.

Lugege ise monumendi kohta, mina ei viitsinud lugeda

Tadaa! Olemegi kohal!

Kohalik giid oli ka meist vaimustuses ning rääkis türgi-inglise-saksa-segakeelt. Kõik oluline sai aga selgitatud ning saime palju targemaks.

Kaunis kaljukodu - tähtismaja Midase altari kõrval

Kaks kaljunukki on hundi pea ning mehe pea kujuga

Teiselt poolt vaadates on kaljunukk naisterahva pea kujuline

Veetsime seal jalutades paar tundi ning uurisime vastutulijatelt, kuhu on nad teel. Ehk saame kellegiga küüti. Üks ots meil vedas, kas veab ka teise otsaga.

Kas pole mitte võrratu

Tegime pildi ära ja siis Mariliis avastas, et ta oli muidugi loigus istunud :D Püksitagumik täiesti märg

Tagaplaanil lõpetamata väike Midase altar

Kui olime järjekordsed sada pilti klõpsinud ja piisavalt näinud, jalutasime alla tagasi. Meie giid oli selle ajaga juba meile transpordi leidnud. Ta oli rääkinud Ankarast tulnud õpilasgrupiga, kelle bussiga saime me Cifteleri. Ciftelerist jäi veel viimane ots Eskisehiri ning selle sõitsime bussiga täpselt ühe tunniga.

Ankara õpilaste buss

Ja koduteel

Kella viieks olime tagasi kodulinnas, kogu seiklus võttis aega täpselt 48 tundi. Hea oli jälle olla kodus, taskud olid täis võrratuid hetki, häid mälestusi, päikest ja naeru. Nädalavahetuse võib lugeda kordaläinuks ning pisut mõlgutame juba mõtteid, et järgmisel nädalavahetusel võtame ette midagi sarnast.

Mairsev šokolaadisai pea koduukse ees

114.-116. päev - Ei midagi erilist Eski poolelt

Reedesel päeval minul eksameid ei olnud, niiet sain rahulikult puhata ning õhtuseks pool party'ks valmistuda. Õhtupoolikul võtsin kaasa kaks kolmanda kursuse pilooti, et neile näidata, kuidas siinsed Erasmused pidutsevad. Poisid jäid vist igatahes peoga rahule ja tahtsid juba laupäeval uuesti pittu minna. 

Reedel sain ka teada, et esmaspäeva hommikul saame meie Saskiaga ka lendama. Super! 

Laupäevane päev möödus mul rahulikult filme vaadates. Eilne pidutsemine oli energia minust eemaldanud, niiet kodust välja väga ei tükkinudki. Õhtul üritasin ka eurovisiooni vaadata, kuid arvuti jooksis kokku 10nda loo juures niiet otsustasin hoopis magama minna.

Pühapäeva hommikul tegi arvuti juba palju paremat koostööd minuga ning enam kokku ei jooksnud. Hommikupooliku veetsin Atakaniga, kellega ma käisin hommikust söömas ja bowlingut mängimas. Polnudki ammu mänginud ja seekord olin ikka täielik õnnekäsi, niiet tegin poisile kergesti 1-0 ära. Pärastlõuna ja õhtu veetsin jälle kodus filme vaadates. Mingi hetk jõudsid tagasi tripilt ka Mariliis ja Kaisa ning juba nad planeerivad järgmist :D. Ma usun, et palju sisukam postitus tuleb siia Mariliisi poolt, sest Eskis tõesti midagi huvitavat ei juhtunud kõik need kolm päeva :D

114. päev - Teise eksaminädala viimane eksam

Reedene päev möödus välgukiirusel.

Hommikul tulime Kaisaga varem kooli, et veel pisut mehaanika eksamiks õppida. Natukene saime õpitud, siis tuli miski meie koolis käinud Türgi poiss (kelle nime me muidugi ei mäleta) meiega juttu ajama. Ajasime siis temaga umbes pool tunnikest juttu ja leppisime kokku et läheme millalgi kõik koos Selale parki tuulelohesid lennutama.

Pool kaksteist olime juba ülesannete kirjutamisest soodad, pähe aga  väga midagi ei jäänud. Läksime trenni tegema. Pärast trenni õppisime veel pisut ning arvasime, et oleme nüüd eksamiks valmis.

Tühjagi olime. Eksam oli üsna raske - vähemalt minu jaoks. Mingisugused ülesanded lahendasin ära, teistega oli oi kui palju pusimist. Üks ei tulnud ikka üldse kohe välja ning teise puhul oli mul kahtlane tunne, et algandmeid oli liiga vähe, et ülesanne edukalt sooritada. Aga jah. Läks kuidas läks, andsin endast parima (või midagi sinnakanti ma endale korrutada üritan).

Igatahes jõudsime Kaisaga järeldusele, et selle eksamiperioodi eksamid läksid kõik võssa, ühegi tulemus ei kannata väga avalikustamist ning lõpueksamid tuleb nüüd seetõttu väga headele tulemustele kirjutada. Istusime tusatujustena bussi, sõitsime koju ning asusime asju pakkima.

Teisipäeval (või kunagi sinnakanti) tahtsime end registreerida laupäevaks mägede taha matkale, kuid kõik kohad olid juba täis. Sealt aga sündis plaan, et kui keegi meile reisi ei korralda, siis korraldame selle endale ise. Ja selline plaan saigi. Reede õhtuks sai plaanitud väljumine, kuid sellest juba järgmises postituses.

113. päev - Kõige võrratum pärastlõuna (ehk kuidas ma lendamas käisin)

Meil tekkis kaisaga kunagi mitu mitu nädalat tagasi idee, et maru äge oleks siin Türgis lendama saada. Idee hakkas mõõtmeid võtma, kui saime teada, et meie IFR õppejõud on pilootide instruktor ning klassikaaslasteks on kamp hetkel lendavaid piloodiõpilasi. Kõigepealt uuris Kaisa piloodihakatistelt, kas oleks lendamiseks kootust. Nemad teatasid, et kaasa on lubatud võtta vaid oma klassikaaslasi. Seejärel otsustasime, et kirjutame õppejõule ja uurime temalt. Kaisa vorpis ilusa kirja valmis ning pani teele. Vastust aga ei kusagil. Neljapäevases tunnis saime aga vastuse ning meie suureks rõõmuks, oli vastus positiivne.

Kõige vingem oli kogu asja juures see, et meie Kaisaga saimegi lendama juba neljapäeval. Alguses öeldi Kaisale, et tema saab õppejõuga kaasa lendama ning pärast sain minagi häid uudiseid. Ja minu uudised tõotasid väga väga kaunist pärastlõunat.

Nii me siis ootasimegi pärast lõunasööki kooli hoovis ja õppisime mitte väga motiveeritult homseks mehaanika eksamiks. Aga ootus oli suur, üle oi kui pika aja, saame väikelennukis ratta maast lahti ning taevalaotust künda.

Ja lõpuks pisut enne kella kahte oligi minu võimalus. Instruktor Mart tuli kooli hoovi ning angaaride poole teele asusimegi. Tutvusime tee peal põgusalt. Mart on endine sõjaväe piloot ja lendas F-4 hävitajatega Eskisehiri kohal umbes 3000 lennutundi. Nüüd on ta juba neljandat aastat Anadolu ülikoolis pilootide instruktor.

Olen täna õnnega koos, sest minu tänane lend saab olema kolmetunnine. Lennuk Cessna 172 käis hiljuti hoolduses ning talle tehti mootorivahetus. Nüüd peab pisikene linnukene lendama mõnikümmend lennutundi, enne kui õpilased uuesti juhise taha lubatakse. Pisut kõhedusttekitav, kuid muidu just mulle sobiv variant. Seega saan istuda esimesel istmel, vaade on hea ning lend pikk pikk.

Jalutasime platsil seisva TC-SHO linnukese juurde. Mehaanik oli lennuki stardiks valmis pannud. Mart tegi lennuki ümber kohustusliku kontrolltiiru ning vaatas üle, et ikka kõik lennuks vajalikud osad (nagu näiteks tiib, kõrgustüür jms) olemaks oleksid. Olles tunnistanud linnukese lennukõlbulikuks, istusime sisse ja kinnitasime rihmad.

Lennueelne kontrollring

Mart seletas mulle checklisti punkte ning jälgisime siis koos, et kõik oleks kenasti paberitekohane. Juhtpinnad töötasid, näidikud näitasid mõistlikku pilti, kõik lülitid said õigetesse asenditesse ja varulennuvälja andmed GPS-masinale sisse söödetud. Siis võis mootori käima panna. Pisut põristamist, veel üks checklist ning seejärel võtsimegi juba tuttava Anadolu juhtimistorniga ühendust. Saime loa ruleerida stardirajani. Klotsid rataste alt ära ning teele!

Stardiraja ääres tuli läbi teha veel kolmaski checklist. Ka sellega saime kenasti hakkama ning siis anti meile ka palutud õhkutõusuluba. Oh kui hea oli jälle olla kõrgemal kui kikivarvukil. Ilm oli ilus, taevas olid kaunid valged pilvetupsud ning nähtavus oli hea. Startides loeti meile ette küll tuulevaikus rajal, kuid õhk oli siiski üsna turbulentne ning raputas kõvasti.

Vaade ülalt on üsna sarnane Eesti lapitekimaastikule. Erinevuseks on vaid see, et linnast põhja poole jäävad suured suured mäed. Ja nüüd sain ma ka viimaks teada, mis on nende mägede taga. Mägede taga on pisikene org koos sadade kasvuhoonetega ning siis veel kõvasti mägesid. :D Mardilt kuulsin, et vaade on sarnane eestimaale vaid siinpool Eskisehiri. Lõunapoole lennates on näha kollakat kivimit ning metsad, põllud ja muu rohelus ei kuulu selle maastiku juurde.

Vaade pöördepunktiks olevale külale ning mägedele selle taga

Lennuplaan näeb ette, et lendame kolm suurt ringi, iga ring pea tunniajane. Seda plaani siis kenasti täitma asusimegi ning Mart näitas mulle igat pöördepunkti juba kaugelt ning andis oma asukohast, kõrgusest ja kavatsusest igas punktis lennujuhile raadio kaudu kenasti teada. Umbes pärast poolt tundi lendamist, küsis Mart minult, et kas tahan ka proovida. Muidugi tahtsin.

Aga juhise sain näppu

Seejärel oli juhtimine minu kätes. Ta ütles, mis kurssi peab hoidma ning, et kõrgus peab olema 6000 jalga. Alguses oli mõlemal korraga silma peal hoidmine üsna keerukas, kuid lõpuks sain selle käppa. Pöörded tegin ka pöördepunktides kenasti ära ning võisin endaga rahul olla. Olin väga üllatunud, et ta mind nii usaldas ning lubas mul lennata. Ja ma ei lennanud paar-kolm minutit.... Kolmetunnisest lennust lendasin kokku 1,5 tundi. Seega kütsin poolteist tundi taevalaotusi täitsa üksinda. :D Vägev tunne!

Elu üle siin ei saa kurta!

Pärast esimest 40 minutit ütles ta, et katab mul näidikud kinni, kuna lendasin pidevalt oma kõrgust ja variomeetrit kontrollides. Kahjuks või õnneks ei leidnud ta aga lennukist suurt musta papitükki, mida selleks puhuks kasutatakse. Seega ta lihtsalt keelas mul näidikuid jälgida ning pidin hoidma kurssi ja kõrgust vaid loodust jälgides. Ka see võttis omajagu harjumist aega, kuid tasapisi hakkas tulema. Lõuks sai kõrguse hoidmine horisondi (eriti mägise horisondi) järgi üsna võimalikuks ülesandeks.

Kõik tähtsad näidikud ja ekraanikesed

Igatahes vaade oli kaunis, lend oli kaunis, sain juhtida, sain nautida. Sain isegi korra Anadolu torniga kontakti võtta ning meie asukoha, kõrguse ning kavatsuse ette lugeda. Väga väga lahe!

Kuna start oli veninud ning seetõttu lennuk tänasel päeval oma teisele lennule ei jõuaks, siis uuris Mart minult, et kas tahaksin veel tunnikese lennata. Mõtlesin hetke ning ütlesin, et ma siiski eelistaksin jääda lennuplaanijärgse kolmetunnise lennu juurde. Tema nõustus minuga ning avaldas arvamust, et hästi, siis saab ta juba varsti suitsule. Need türklased on kõik ahelsuitsetajad lihtsalt.

Mart kontrollib meie asukohta kaardilt

Lennu ajal nägime teisi õpilasi meist ülal- ja allpool tiirutamas. Kusagil seal oli ka Kaisa, kes lendas miski muu vahva lennumasinaga ning vist koos õpilase ning instruktoriga. Samuti nägime kaks korda toonekurge soojas õhuvoolus tiirutamas ning ilma nautimas.

Tähelepanelikud leiavad pildilt Eskisehiri, meie koolimaja ning muidugi ka lennuvälja

Kolm tundi tiksus täis imekiirelt ning juba oligi aeg tagasi maa peale tulla. Maandumine läks kenasti. Saime korralduse teha rajal backtracki ning siis kenasti angaaride juurde ruleerida. Ja kui me kenasti mööda maandumisrada ruleerisime, siis anti miskile järgmisele lennukile luba teha rajast madalalt ülelendu. Noh, vaade oli kena, kuigi ma ütleks, et pisut ohtlikum, kui mulle meeldinud oleks.

Selle pildi pealt peaks juba igaüks eelpoolnimetatud üles leidma

Miskipärast on pildil kaks lennukit

Angaari ees veel viimane checklist ja saigi lend läbi. Mehaanikud tankisid ja pesid lennuki puhtaks ning meie kandsime Mardiga lennu logiraamatusse sisse.

Õnnelik Mariliis pärast edukat lendu

Lennukile pisut juua

Ja logiraamatusse kõik kogetu kirja

Pärast kohtasin teisi meie tunni IFR piloodipoisse, kes uurisid, kuidas mul läks ning küsisid muljeid. Muidugi rääkisin, et oli väga lahe. Suur oli aga nende imestus, kui ütlesin, kes oli mu instruktor ning et suhtlesin temaga probleemideta kolm tundi inglise keeles. Poisid ütlesid suurte silmadega, et Mart ei räägi üldse inglise keelt. Ju siis olukord sundis, aga hakkama sai ta kenasti.

113. päev - kõrgemale, kõrgemale!

Tänane päev algas vahelduseks IFR communication tunniga. Toimus see tund üle nelja nädala esimest korda. Selle toimumises me muidugi sugugi kindlad ei olnud, niiet lihvisin oma stalkimise oskusi ning otsisin ühe meie klassikaaslase facebookist üles. Meeldiv on teada, et mu stalkimise oskused on ikka veel tasemel :D.

Hommikuses tunnis saime teada, et Kaisa ja Mariliis olid õppejõult küsinud, kas saaksime meiegi mingi aeg lendama. Õppejõud lubaski meid kõiki lendama viia ning Mariliis ja Kaisa said seda teha juba samal päeval. Tund ise koosnes seekord powerpointi läbi töötamisest ja vestluste harjutamisest.

Meie kodu kõrgemalt vaadatuna

Sellel ajal kui Kaisa ja Mariliis lendasid õppisid Saskia ja Marje usinalt õhtuseks eksamiks. Eksam järjekordselt ei olnud kõige meeldivam aga õnneks ka mitte kõige raskem. Õppimise käigus saime teada oma tulemused ka eilsest eksamist ning tegime järelduse, et kui kõige parem tulemus kogu klassi peale on 65, siis eks see vast oli ikka päris raske eksam. Samuti sain teada oma tulemuse Aviation Legislation'i essee kohta, milleks oli 70 punkti (silmas pidades, et õppejõud ütles selle kohta "perfect essay" järeldan küll, et minul ja õppejõul on veidi erinev arusaam sõnast "perfect").

Kaisa ja Mariliis olid aga üliõnnelikud, et lennata said ning õhtupooliku veetsid nad arvatavasti nende viimaseks eksamiks õppides. Mina veetsin oma õhtupooliku kodus ning läksin üsna varakult magama. Kõik need eksamid olid minust energia välja söönud ning üks mõnus uinak kulus marjaks ära.

112. päev - Kesknädalased eksamid

Tänane päev algas vees mulistamisega. Harjutasin jälle oma tuuleveskeid, see kord hingasin juba vähem vett kopsu ning pea valutas ka vähem. Ilma valuvaigistita siiski veel hakkama ei saa.

Marjel ja Saskial oli täna Performance eksam. See olevat eriti õudukas olnud, valikvastustega stiilis, et kõik vastused on õiged, vali kõige õigem. Loodavad mõistlikke tulemusi saada. Ahjaa, nad kirjutasid seda kusagil arvutiklassis pisikestes boksides, olevat maru veider olnud, pilti saab pärast kah.

Meie eksam oli ka maru tore. Ootasime seda kõige pealt kaks tundi (mis on täiesti normaalne). Hasan ja Ünsal tegid enne meid just viimastena oma pundist eksamit ja olid ka üpris närvis. Me olime Kaisaga ka vaheldumisi närvis ning rahulikud. Eksam iseenesest oli lihtne, mitte liiga kiire, ning täiesti mõistlik. Ainus kehv asi oli see, et keegi oli kaks idiooti torni lubanud. Hull üks Mariliis ja hull kaks Ilo-Kaisa. Koperdasime, ajasime asju sassi, tegime ülimalt rumalaid ja algajalikke vigu. Ühesõnaga - kohutav. Tulemused olid keskpärased, kuid keskpärane on meie jaoks allapoole arvestust. Lõpueksam tuleb täispunktidele kirjutada. Saab raske olema.

Igatahes olime oma eksamist maani muserdatud, mina lisaks veel peavalus kah. Õhtul koperdasin Kaisa juurde, kus vaatasime Eesti uudiseid, ringvaadet ja kõike muud ka veel, et ainult mitte õppida. Ja kui ma ka üritasin seda kinemaatika paberit vaadata, siis pähe midagi ei hakanud. Täiesti lootusetu. Aga homme on ka päev ja siis on motivatsiooni õppida rohkem (sest aega õppida on järjest vähem).

Igatahes Mariliis oli maru moss, Kaisa oli pisut vähem moss. Torisesime kahekesi keset Kaisa tuba. Lõpuks otsustasin Kaisa terroriseerimise ära lõpetada ja koju magama minna. Seega kirja on läinud Eski kõige kehvem päev, nüüd on võimalik minna vaid ülespoole.

Homme paistab päike, nädalane vihmasadu saab üle, väljas on soe, peavalu läheb üle ja mehaanika eksam on peaaegu tehtud. :D Ja ärge üle muretsege, tegelikult on kõik hästi.