104. päev - Hamam ja filmifestival

Kaisa ja Mariliis olid jälle maru pahad lapsed ja panid täna koolist pausi. Olime eilsest inglise keele õppejõu käitumisest nii häiritud, et ei viitsinud täna tema tundi minna. Ja meil oli hoopis palju parem plaan. Käisime hamamis. Kella kümnest saime Kaisa juures kokku ning jalutasime läbi linna hamami poole.

Hamami uksel oli pisut umbkeelset seletamist, et mida me soovime ja palju selle eest maksame, kuid lõpuks sai kõik selgeks räägitud/vehitud. Sauna, riidest lahti ja mõnulema. Kui Eestis on saun selline suhtlemiskoht, siis Türgis on saun koht, kus võtad aega enda jaoks. Naised istusid kraanide ja kausside ümber ning sulistasid sooja veega soojas toas. Pisut selline loomaaia tunne tuli aeg-ajalt peale, igaüks sulistas üksinda ja  väga miskit suhtlust ei toimunud. Maailma veeprobleemile saaks ka Türgist lahenduse leida. Nimelt voolas pidevalt soe vesi vähemalt kahekümnest kraanist. Ja ma ei liialda, tõesti vesi voolas kogu aeg ja sellega valati end pidevalt üle.

Jälgisin inimesi, enamus saunaseltskonnast olid keskealised või vanemad inimesed. Kohe oli näha, kes on sügavalt usklikud, sest nende hallid juuksed olid vähemalt vööni. Juuksepikkus välja arvata, on Türgi vanemad naisterahvad eestlastele väga sarnased.

Sulistasime pisut veega ning siis tuli aeg küüritud saada. Mina olin esimene. Viskasin lavatsile pikali ning pesu võis alata. Nuustikuga (ilma seebita) küüriti mind korralikult puhtaks, kõik vana nahk tuli maha ja olin kena roosa ja pehme pärast. Siis sai Kaisa samasuguse küürimise osaliseks. Päris mõnus on, pikutad lihtsalt kivi peal ja keegi nühib sind tükk aega üle keha, et sa ikka korralikult puhtaks saaksid. Pisut sulistasime veel ning siis oli seebitamise kord. Jälle lavatsile, see kord säästeti meid karedast nuustikust, massaaži tehti käte ja seebivahuga. Vot see oli mõnus. Kõik kohad muditi läbi ning pärast oli üsna makaroni tunne.

Kokku veetsime saunas pisut üle pooleteise tunni. Tunne oli hea, kuid õues olev palavus tegi ka oma töö. Maru väsinud oli olla, jalutasime koju ja pikutasime pisut.

Kella kolmest tuli juba ujumas olla. Ka seal ei viitsinud ma midagi eriti teha. Naersin, et olen kogu ujula kõige laisem ujuja (kuid ma vähemalt ujusin, mitte ei istunud kogu aega raja otsas).

Õhtupoolikul otsustasime osa võtta hetkel käimasolevast filmifestivalist. Valisime välja filmi "Bekas", mis rääkis kahest pisikesest Kurdi poisist, kes tahavad rännata Ameerikasse, et kohata Supermani. Väga kurb ja südamlik film oli, kuid samal ajal saime kõvasti naerda. Jäime filmiga väga rahule. Soovitan kõikidel seda kindlasti vaadata.

15. Eskisehiri filmifestival

Kohustuslik piletipilt

103. päev - Kas otse kooli?

Oli õhkõrn võimalus, et jõuame Eskisse nii hilja, et peame bussi pealt otse kooli minema. Õnneks nii ei läinud, tagasitee läks imekiirelt alla 9 tunni ning olime Eskis enne nelja hommikul. See tähendas, et enne kooliminekut sai paar tundi magada ka. Super!

Hommikuses simutunnis õnneks väsimus väga tunda ei andnud. Bussis sai ka paar tundi ju tukutud. Mäng oli täna umbes pooletunnine, kuid miskipärast tundus selline üsna ebameeldiv. Noh pole ka ime, kõigepealt oli hädaolukord, siis tuli vahetada maanduvate lennukite rada, siis muutus tuul ja seetõttu tuli uuesti rada vahetada. Ei midagi väga meeldivat. Esimene mäng läks seal tornis istuval lennujuhil väga kehvasti, kuidagi venis ja lonkas ainult. Teised poisid said oma ülesannetega tunduvalt paremini hakkama. Saime Kaisaga kõvasti piloote mängida, sest poisse oli jälle üsna vähe. Tuleb meile kasuks :D

Pärast lõunasöögiks söödud punast marineeritud kalmaarpaprikat (üks meie kõige vähem lemmikuid "salateid" lõuna kõrvale), läksime inglise keele tundi ootama. Ootama me jäimegi. Korra nägime õppejõudu, kes lubas 5 min pärast tagasi olla. Turkish time.... Tagasi jõudis ta umbes 45 min hiljem. Siis ütles, et täna midagi ei toimu ja näeme neljapäeval. Võrratu. Vähemalt sai Kaisa klassis magada ning mina reisi fotodega tegeleda.

Siis algas Kaisal keelekursus ja minul hakkas väsimus tunda andma. Seega viskasin pinkidele pikali ja magasin pisut. Marje ja Saskia jõudsid ka kooli ning viiest läksime ühiselt tundi. See kord päästeti meid jubedast kirjatööst ning anti kätte kodutöö. Õppejõud oli kusagil ära ja üks noormees simutunnist asendas teda. Vaatasime Air Crash Investigationi üht uuemat osa ja täitsime selle põhjal töölehte. See tuleb järgmiseks nädalaks ise kodus lõpetada. Järgmisel nädalal on eksam ka. Suurepärane! :D

Täna trenni ei teinud, sest keha tappa pole mõtet. Samuti olime kõik nii väsinud, et ei läinud ühtegi hetkel käimasoleva filmifestivali filmi vaatama. Ehk jõuab homme.

Ahjaa, turutänava pilti pole ma ka üles pannud.

Turutänav tavaliselt, esmaspäeviti ning esmaspäeva õhtuti

102. päev – Samsun ja koju!

Tänane päev algas hea uudisega, et vett ikka veel pole ja jätkuvalt on see puudu tervest külast. Väljas kuskil siiski mingi veevarustus oli, niiet pesime oma hambaid seal. Vesi oli üsna jahedavõitu, kuid otsustasime Mariliisiga siiski ka pead puhtaks pesta, kuna juuksed ei näinud just kõige paremad välja. Saime oma karastava pesemise tehtud ning läksime sööma. Söögi ajal tuli vesi tagasi, mistõttu lükkasime väljasõidu kellaaega edasi.

Tänane plaan oli tutvuda Samsuni linnaga ning kodu poole sõitma hakata. Samsun asub Ordust kuskil 170 km kaugusel ning sinna sõit võttis aega kuskil 2 tundi. Saime bussiaknast näha palju mägesid ja maastikku ning tunnelitest läbisõitmist oli ka päris palju. Kella 1 paiku jõudsime Samsuni ja suundusime lõunasöögile. Meid juhatati tänavale, kus olid restoranid ja poed ning anti poolteist tundi vaba aega söömiseks. Sõime kõik kanarulle (neid oli kõige lihtsam tellida). Tegime väikesed teed ka, kuna aega anti meile söömiseks üsna palju ning tänane ilm oli kergelt jahe. Söök söödud tegime väikese šopingutuuri ning suundusime kohtumispaika.

Lõunasöögilauas

Lõunasöök

Edasine plaan nägi välja selline, et külastasime linnamuuseumi ning välismaa turgu (otsetõlkena kõlab veidi valesti aga paremini ei oska). Linnamuuseum kujutas endast ette linna ajalugu ja palju erinevaid arheoloogilisi väljakaevamisi. Keset muuseumi oli suur mosaiikpõrand. Muuseum oli nagu muuseum ikka, mitte väga huvitav, aga mitte ka väga igav. Turg kujutas ennast ette suurt katuse all väikeste poodide kogumit. Seal anti meile aega pool tundi šoppamiseks. Ostsime endale uued sallid ning olime õnnelikud.

Linnamuuseumis

Mosaiikpõrand

Turul müüakse hulganisti kätepuhastusvedelike pudeleid

Pärast turgu võtsime suuna tagasi bussi poole. Enne veel kui bussi liikusime käisime loomaaias. Loomaaia pilet maksis vaid 25 kurut (0,1 €). Loomaaias sai näha mõningaid linde, lõvisid, kaamleid, mingisuguseid kabajalisi ning suurimaks üllatuseks koeri ja kasse. Kusjuures koerad olid veel samasuguses puuris nagu lõvid... Väga eriline see loomaaed polnud ning poole tunniga oli võimalik kõik kohad läbi käia.

Pilt maru tähtsa kohaga - Siit algas Türgi vabadussõda

Loomaaias

Peadselt liikusime kõik koos bussi ning võtsime suuna Samsuni teise piirkonda, kus pidavat olema kuulus baaride tänav. Baaride tänavale meie ei jõudnud, tahtsime rohkem vetsu minna ning poest läbi käia enne tagasisõidu algust. Jalutasime natukene ringi ka rannal ning oligi aeg bussi liikuda ning tagasisõiduga alustada.

Samsuni linna mereäär on äärmiselt ilus. Siin on tehtud kõik väga kaunilt korda, parke on palju ning jalakäijate jaoks on loodud teid.

Ilusad tüdrukud jälle

Eks normaalne ongi igav olla ju...

Tagasi Eskisse peaksime jõudma 5-6 paiku hommikul. Loodetavasti läheb kõik nii nagu plaanitud ning öösel bussis äkki saab ka veidi magada. Tahaksin hommikul jõuda simutundi kuulama, sest eelmine nädal ilmselgelt sinnani ei jõudnud. 

101. päev - Trabzon

Tänane plaan nägi ette lähedalasuva linna külastamist. Pärast hommikusööki selgus aga, et see linn pole üldse nii lähedal, kui arvasime. Hea oli, et ma arvuti kaasa võtsin bussi, sest sõitsime Trabzoni tervelt kolm tundi. Sai filmi vaadatud ning muusikat kuulatud.

Bussisõit oli nii pikk, et enne bussi peale minekut sõime hommikust ja bussi pealt maha astudes asusime kohe lõunasöögikohta otsima. Alguses üritas meie korraldustiim leida restorani, kuhu kõik 45 inimest sisse mahutada. Pärast neljanda lokanta käest eitavat vastust saades mõistsid nad aga, et olukord on lootusetu. Sõitsime siis mingi kaubanduskeskuse juurde, kus oli mitmeid kiirtoidukohti. Seal saime kõhud täis.

Lõuna merevaatega

Meil jäi pisut aega üle ning käisime poode mööda ka. Leidsime Saskiale uue tiigripildiga t-särgi ja uitasime niisama ringi. Mingi papi tahtis minust oma ifööniga pilti ka teha, kuid minu tõreda pearaputuse peale pani oma pildimasina nukralt taskusse tagasi. Aga noh seelikut kandes on alati teada, et keegi kusagil tahab sinust pilti teha.

Pärast lõunasööki istusime tagasi bussi ning asusime kultuuriprogrammi kallale. Eesmärk oli külastada Sumela kloostrit. Kuna meie korraldustiim ei teadnud kloostri kohta muud midagi, kui seda, et see on maru tähtis koht, siis võttis üks kreeka tüdruk ohjad enda kätte. Ta uuris koduste kaudu pisut infot ning andis meile siis kloostri kohta põgusa ülevaate.

Klooster ise asus maru kõrgel mäe otsas. Alguses hakkas kogu grupp jalutama rada pidi, mis oli mõeldud autodele ning oli 3 km pikk. Juhtisin nende tähelepanu asjaolule ning seejärel võtsime metsatukast paistva jalakäiate raja. Ma ei teagi, kas see oli parem otsus või kehvem, kuid järgmised 20-30 minutit rassisid kõik mäest üles jalutada. Muidugi polnud keegi selleks valmis. Läbi juhuse olin just bussis jalga ajanud mustad sukad ning vahetanud rihmikud balerinade vastu. Seega nägin enam-vähem okei välja ning suutsin kenasti mäest üles ronida.

Täitsa täitsa tee alguses

Samuti ei olnud meid mitte keegi hoiatanud, et üleval tuleb kloostrisse sisse saamiseks ette näidata oma muuseumikaart. Järjekordselt läks meil õnneks, sest kaardid olid kaasas. Ootasime viimased väsinud ronijad järgi ning läksime kloostrisse sisse.

Tiba infot Sumela kloostri kohta

Ootasime ei midagi erilist, mõnd maja ja kivihunnikut. Aga klooster oli väga kaunis, eriti koos selle sees asuva kirikuga, mis oli nii seest kui väljast kaunistatud võrratute maalidega. Mul oli tõesti väga kahju, et ma piiblilugudega nii hästi kursis ei olnud, et iga pildi pealt selle täielikku sisu välja lugeda. Veetsime seda kloostrit nautides pea tunni ning siis jalutasime järsust lõputust mäeveerust alla tagasi.

Kaunis kirikuosa kloostris

Kogu kirik on kaetud maalingutega

Kloostri taustal

Loodus on imeliselt roheline, mägine ning igal pool on must meri

Kultuuriprogramm sellega ka lõpes. Sõitsime tagasi Trabzoni ning saime linna peal õhtusöögiks poolteist tundi vaba aega. Enamiku ajast uudistasime veel kohalikke poode. Siis aga asusime kolmetunnisele tagasiteele Ordu poole, et jälle oma armsasse roosasse narivoodisse ronida. Ühikas saime teada, et vett pole, ei mingisugust, ei külma, ei sooja, ja keegi ei tea, kunas vesi tagasi tuleb. Tore uudis. Läksime magama, lootuses, et hommikul saab siis pessu.

Türgi tähelepanek 29: Türgis on avalik sektor, erasektor ja koristussektor. Nad tekitavad lihtsalt nii palju prahti, et iga kolmas inimene töötab minu arust miskitpidi koristusteenindajana.

Türgi tähelepanek 30: Friikartulid ja oliivid on Türgis hommikusöögi täiesti tavapärane osa ja selles pole mitte midagi imestada, et neid süüakse kõrvuti moosisaiaga.

100. päev – I love you, Greg!!!

Järjekordne päev lastega. Seekord liikusime põhikooli, kus käisime 6-8. klassi õpilastele endast ja oma riigist rääkimas. Tänane korraldus oli kehvapoolne, kui mitte öelda kaootiline. Bussis jagati meid kõiki rühmadesse. Nii mõnessegi rühma sattus mitu inimest ühest ja samast riigist. Rühmas oli üldjuhul 4-6 inimest ning minu rühmas oli kõigest 3 inimest. Lisaks sellele olime mina ja Saskia samas rühmas. Sellest hetkest kaotas projekt oma eesmärgi minu silmis, kuid türklasi see ei häirinud. Kolmandaks liikmeks oli meil Saksa tüdruk Theresa. Samuti oli koos meiega üks türgi tütarlaps, kes vajadusel meie juttu tõlkis.

Algus oli kõik väga segane, midagi aru ei saanud, kuhu minema peab ja mida tegema. Aga ega väga ei viitsinud närvitseda ka selle pärast, küll meie türklane meie eest muretseb. Enne koolimajja minekut meid juba piirati ümber laste poolt ning Saksa tüdruk meeldis neile väga. Mingi hetk tuldi ka minu ja Saskia juurde ja küsiti üks väga oluline küsimus: „Do you like Justin Bieber?“ (Kas sulle meeldib Justin Bieber?). Kui me neile veidi kõhklevalt vastasime „Ei“ olid nad veidi pettunud ning läksid oma järgmisi ohvreid otsima.

Palju mööda ei läinudki, kui olime juba klassis. Selles klassis käisid 8. klassi õpilased ning nii mõnigi neist oskas päris hästi inglise keelt. Aeglaselt rääkides said õpilased meist päris hästi aru, niiet andsime neile põgusa ülevaate Eestist ja selle loodusest  ning natukene ka inimestest. Küsimusi olid nad päris usinad esitama. Siiani olen sattunud vaid klassidesse, kus inimesed on väga tagasihoidlikud ja ei küsi midagi. Kulutasime päris tükk aega Eesti peale. Lõpuks lasime rääkida ka Saksa tüdukul. Kui tema oli ka ära rääkinud tegime klassiga pilti ning suundusime õpetajate tuppa.

Õpetajate toas saime teada oma järgmise klassi. Läksime sinna ning vastu vaatab mingi teine grupp nägudega „Mis te siin teete, see on meie klass, minge minema“ :D. Siiski jäime natukeseks ajaks sinna, sest see ruum oli ju meile antud ning Eesti ja Saksa esindajaid nende grupis polnud. Läks 3 minutit mööda kui meile teatati, et meile määrati kogemata vale klass ning peame hoopis mujale minema. Otsisime siis koos seda teist klassi (keegi ju ikkagi ei öelnud, kuhu täpselt minema peab). Kui lõpuks sinna jõudsime saime teada, et tegemist on 6. klassiga ning seekord peab tõlkima ka. Rääkisime oma Eesti jutu ära ning lubasime küsimusi neil küsida. Ja oi kui palju oskavad kuuendikud küsida... Veetisime Eestist jutustades oma 20 minutit kuni tuli meelde, et meil ju Saksamaa ka siin. Saksamaaga läks teised 15 minutit. Lapsed olid ülimalt huvitatud mõlemas riigist ning enne äraminekut võtsid nad kõik telefonid välja ja hakkasid meist pilte tegema. Asi läks nii kontrolli alt välja, et me peaaegu jooksime nende juurest minema.

Välja minnes ootas meid ees järjekorde grupipildi seeria ning lapsed tantsisid meile traditsioonilist türgi tantsu. Üks väike poiss tantsis eriti kihvtilt ning innukalt, et kohe lahe oli vaadata. Samas üks tütarlaps rikkus tantsu minu jaoks natukune ära, kuna temalt ei tulnud mingit emotsiooni ja pooled liigutused jättis tegemata, et oma juukseid kohendada. Pärast tantsu taheti teha ühist tantsimist, kuid sellest suurt midagi välja ei tulnud. Tüdrukud jooksid kõik kohe tormi Gregi peale. Tšehhi poiss, kes tüdrukute sõnade järgi on isegi ilusam kui Justin Bieber (ja see tegelane on siin väga teemas ning teda armastavad siin nii poisid kui ka tüdrukud. Niiet Justin, kui sa seda blogi loed, palun mine külasta Ordu põhikooli). Väljendid „I love you, Greg!“, „Can I take a picture with you!“ ning „Can I get an autograph?“ olid kindlasti kõige kuuldavamad.

Selline näeb välja kuulsuse elu...

Koolis käidud läksime tagasi oma koolimajja lõunat sööma ning edasi liikusime bussiga kohalike seas kuulsat kirikut vaatama. Kiriku nimeks inglise keeles on Jason Church. Kiriku juures jalutasime natukene aega veel mööda mereäärt ning suudusime edasi randa.

Juttu natukene kirikust

Jasoni legend

Kirik ise

Kolm kaunitari mere ääres

Rannas oli meil 2 tundi aega päevitada ja ujuda. Ilm oli mõnusalt soe ning enamus meist ujusid. Selle ranna juures oli veel ka see positiivne, et see oli üsna kõrvaline rand niiet saime rahus päevitada. Siiski leidus üks mees, kes meist pilti teha tahtis, kuid too sai kohe oma naiselt vastu päid ja jalgu selle eest.

Mariliis leidis võsast täiesti töötava telefoniputka

Liiv, Must meri ja Marje jalanõud

Rannas käidud, käisime ühikas duši all ning suundusime kõik koos õhtusööki sööma. Seekord saime mitmekäigulise õhtusöögi, mis sisaldas endas pearoona kohalikku kala. Pärast õhtusööki suundusime Ordu kesklinna vabale ajale. Selle aja jooksul tegime samasuguse tiiru nagu eelmine õhtu, kuid randa nautisime seekord lennukist ida pool.

Õhtusöögilauas

Õhtusöök

99. päev - Must meri, siit me tuleme!

Päev algas õhtuga. Enne üheksat saime kooliväravas kokku ning pakkisime end bussile. 11-tunnine sõit võis alata. See kord sain ka päris mitu tundi ööst magada. Kuigi vähemalt korra tunnis ärkasin üles,  tuli kogu magatud tundide arv üsnagi mõistlik. Kell kaheksa hommikul jõudsime viimaks Ordusse.

Meie elukoht on pisut Ordust väljas ühe keskkooli alal ning ööbime nende ühikates. Meie toas on viis Erasmuse tüdrukut ning ööbime armsates narivoodites roosade tekkide all. Ka poiste ühikatubades on roosad padjapüürid ja tekid. Pärast kiiret poolkülma dušši läksime koolisööklasse hommikusöögile. Söök oli kesine, kuid parem kui tavaline sai-mahl reisihommikutel.

Pool meie roosast toast koos Darjaga

Pärast hommikusööki läksime koolilaste tundidesse oma riike tutvustama. Mina olin arvatavasti vähe magada saanud, ning üsna kehvas tujus seetõttu. Seega ei jää nud mulle hommikupoolikust ka eriliselt head muljet. Lapsed tundusid kuidagi liiga lärmakad ning ebaviisakad. Riikide tutvustamine läks ka üsna ligadi-logadi.

Meie grupp miski klassiga

Kokku käisime kolmes tunnis. Teises naerdi mind lihtsalt puhtalt välja, sest lapsed ei saanud sõnagi aru, mis ma rääkisin. See šokeeris mind väga, sest räägin enda arust vägagi normaalse aksendiga arusaadavat inglise keelt. Ja ma ei rääkinud enda arvates üldse kiirelt (eriti arvestades fakti, et tutvustasin end, ütlesin oma vanuse, rahvuse ning eriala). Igatahes see võttis tuju üsna nulli. Samuti meiega kaasas olnud türgi „tõlkide“ pikad jutuajamised klassiõpilastega ei läinud minu arvates üldse eri kultuuride tutvustamisega teemasse. Ühes tunnis arutati viimaks kuskil viis minutit selle üle, palju meile siin õppimise eest Erasmus programm maksab. 

Seda teemat pidasin ma küll vägagi ebaviisakaks. Viimases tunnis aga unustati mu kohalolek üldse ära ning ma ei jõudnudki ei enda ega oma riigi tutvustamiseni. Seega jah, minu jaoks mitte väga kordaläinud hommik.

Vahepeal seal kusagil sõime ka lõunat ning pärast ettekandeid liikusime linna. Lubatud linnaekskursioon oli olematu. Jalutasime pisut linnas ringi ja siis sõitsime köisraudteed pidi linnavaadet nautima. See oli võrratu vaade, ilm oli ilus ja hea tuju tuli tagasi. Nautisime üleval mäe otsas päikest ning vaadet mustale merele tükk aega.

Teleferik ehk köisraudtee rannalt mäe tippu

Piletipilt

Seisma pidi õige koha peal, et gondlisse ikka sisse mahuks

Nautisime sõitu

Vaade mäeküljelt oli oh kui kaunis

Ja teel alla

Täna sai üks minu pisikestest unistustest täidetud. Olen juba aastaid tahtnud minna musta mere äärde ja siin ma nüüd olengi. Ja meri oli mõnus. Kartsime, et ta on jahe, kuid ta oli meeldivalt soe. Kahjuks küll üsna räpane, kuid see on vist Türgi viga. Lühikese jalutuskäigu ajal mööda rannariba, leidsin veest maasika, kilekoti, plastiktopsi ning traktori rehvi. Seega jah, must meri on üsna must.

Must meri!

Pärast linnavaate ja köisraudteega rallimist oli meil linna peal pisut vaba aega. Selle veetsime niisama jalutades. Siis suundusime tagasi oma koolimajja, et süüa õhtust. Söök pole siin kes teab mis hea, kuid tuleb olemasoleva üle õnnelik olla.

Pärast sööki aga tagasi linna. Nüüd oli meil pisut rohkem vaba aega. Jõime kohvikus teed-kohvi ja seejärel võtsime kamba peale veini ning istusime tunnikese rannal. Ajastus oli ideaalne. Just sel hetkel, kui vein välja valatud sai ning klaase kokku lööma hakkasime, algas kaugusest ilutulestik. Nautisime siis seda ka.

Öine vaade rannalt linnale

Ööpimeduses näeb meri koos linnatuledega veelgi kaunim välja. Tegime pilte ning ajasime juttu. Kohtasime mööda randa jalutades ka lennukit ning muidugi tegime ka sellest pilte. Siis liikusime bussiga tagasi koolimajja ning nüüd oleme armsalt oma narivoodites ning kõik peavad kuulama mu klaviatuuri monotoonset klõbistamist. 

98. päev - Punane päev parkides käimiseks

Tänaseks olime plaaninud retke Selale parki koos oma kahe uue sõbra Renata ja Arbiga. Marje aga andis hommikul teada, et tal ei ole väga hea olla ning ta ei ühine meiega. Läksime siis neljakesi.

Selale pargis me varem käinud ei olnud, kuid Arbi ja Renata teadsid, kus see asub. Hommikul kell 10 oli juba päris palav ja nautisime päikesepaistelist ilma väga. Sõitsime trammiga mõned peatused ja seejärel jalutasime. Möödusime ka karikatuurimuuseumist, mille kohta olin netist lugenud, kuid selle asukohta ei teadnud. Kahjuks oli se tänasel punasel päeval suletud. Aga vähemalt teame nüüd, kus see asub ja saame siia iseseisvalt mõni päev tagasi tulla.

Parki saamiseks tuli tükk aega ülesmäge jalutada. Kui meie kodud on Eski põhjaosas, siis park asub linnast lõunas künka otsas. Sealt avaneb imeline vaade kogu linnale. Jalutasime pisikeses pargis tükk aega ringi, nautisime päikest, vaadet ning seltskonda.

Plastikhirve ja vaatega

Kaunid piigad

Kahjuks oli aga aeg liigvarajane (umbes kell 11) ja üheski kohvikus veel jäätist ei serveeritud. Seega otsustasime tagasi mäest alla jäätisejahile minna. Proovisin granaatõunamaitselist Magnumi pulgajäätist ja see oli väga väga hea. Järgmine kord ostan ka seda.

Trammiga tagasi EsPargi juurde ja käisime Saskiaga lõunal. Külastasime lõpuks seda kohta, kus kõik Erasmuslased söömas käivad. See on kiirtoidukoht nimega Donas, kus pakutakse kohalikke wrappe. Kõht täis, suundusime kodu poole, et pisut pikutada, päike oli meid täitsa ära väsitanud.

Mingi meeleavaldus oli ka tänase kauni päeva puhul

Pärastlõunal otsustasime lennukiparki piknikule minna. Kuna me aga ei teadnud, kas see park on täna avatud või suletud, läksime kindla peale välja ning jalutasime hoopis Büyük Parki. Seal sõime rõõmuga hunniku puuvilju ja lesisime veel päikese käes. Jalutuskäik sinna võttis aega umbes 20 minutit. Selle aja jooksul said lühikestes pükstes eesti tüdrukud ainult üheksa signaali ja ühe vilistamise. Tagasiteel oldi signaalidega tagasihoidlikumad, kuid saime ühe aplausi.

Puuviljad on nosimiseks valmis

Kõht on täis ja hea on lesida

Nüüd pakime kõik kotte, et minna järjekordsele Türgi avastusretkele. Meid ootab ees Põhja-Türgi. Neli päeva reisimist, tagasi tuleme esmaspäeva hommikul. Kui netti on, kirjutan, kui netti pole, peate esmaspäevani vastu pidama.