101. päev - Trabzon

Tänane plaan nägi ette lähedalasuva linna külastamist. Pärast hommikusööki selgus aga, et see linn pole üldse nii lähedal, kui arvasime. Hea oli, et ma arvuti kaasa võtsin bussi, sest sõitsime Trabzoni tervelt kolm tundi. Sai filmi vaadatud ning muusikat kuulatud.

Bussisõit oli nii pikk, et enne bussi peale minekut sõime hommikust ja bussi pealt maha astudes asusime kohe lõunasöögikohta otsima. Alguses üritas meie korraldustiim leida restorani, kuhu kõik 45 inimest sisse mahutada. Pärast neljanda lokanta käest eitavat vastust saades mõistsid nad aga, et olukord on lootusetu. Sõitsime siis mingi kaubanduskeskuse juurde, kus oli mitmeid kiirtoidukohti. Seal saime kõhud täis.

Lõuna merevaatega

Meil jäi pisut aega üle ning käisime poode mööda ka. Leidsime Saskiale uue tiigripildiga t-särgi ja uitasime niisama ringi. Mingi papi tahtis minust oma ifööniga pilti ka teha, kuid minu tõreda pearaputuse peale pani oma pildimasina nukralt taskusse tagasi. Aga noh seelikut kandes on alati teada, et keegi kusagil tahab sinust pilti teha.

Pärast lõunasööki istusime tagasi bussi ning asusime kultuuriprogrammi kallale. Eesmärk oli külastada Sumela kloostrit. Kuna meie korraldustiim ei teadnud kloostri kohta muud midagi, kui seda, et see on maru tähtis koht, siis võttis üks kreeka tüdruk ohjad enda kätte. Ta uuris koduste kaudu pisut infot ning andis meile siis kloostri kohta põgusa ülevaate.

Klooster ise asus maru kõrgel mäe otsas. Alguses hakkas kogu grupp jalutama rada pidi, mis oli mõeldud autodele ning oli 3 km pikk. Juhtisin nende tähelepanu asjaolule ning seejärel võtsime metsatukast paistva jalakäiate raja. Ma ei teagi, kas see oli parem otsus või kehvem, kuid järgmised 20-30 minutit rassisid kõik mäest üles jalutada. Muidugi polnud keegi selleks valmis. Läbi juhuse olin just bussis jalga ajanud mustad sukad ning vahetanud rihmikud balerinade vastu. Seega nägin enam-vähem okei välja ning suutsin kenasti mäest üles ronida.

Täitsa täitsa tee alguses

Samuti ei olnud meid mitte keegi hoiatanud, et üleval tuleb kloostrisse sisse saamiseks ette näidata oma muuseumikaart. Järjekordselt läks meil õnneks, sest kaardid olid kaasas. Ootasime viimased väsinud ronijad järgi ning läksime kloostrisse sisse.

Tiba infot Sumela kloostri kohta

Ootasime ei midagi erilist, mõnd maja ja kivihunnikut. Aga klooster oli väga kaunis, eriti koos selle sees asuva kirikuga, mis oli nii seest kui väljast kaunistatud võrratute maalidega. Mul oli tõesti väga kahju, et ma piiblilugudega nii hästi kursis ei olnud, et iga pildi pealt selle täielikku sisu välja lugeda. Veetsime seda kloostrit nautides pea tunni ning siis jalutasime järsust lõputust mäeveerust alla tagasi.

Kaunis kirikuosa kloostris

Kogu kirik on kaetud maalingutega

Kloostri taustal

Loodus on imeliselt roheline, mägine ning igal pool on must meri

Kultuuriprogramm sellega ka lõpes. Sõitsime tagasi Trabzoni ning saime linna peal õhtusöögiks poolteist tundi vaba aega. Enamiku ajast uudistasime veel kohalikke poode. Siis aga asusime kolmetunnisele tagasiteele Ordu poole, et jälle oma armsasse roosasse narivoodisse ronida. Ühikas saime teada, et vett pole, ei mingisugust, ei külma, ei sooja, ja keegi ei tea, kunas vesi tagasi tuleb. Tore uudis. Läksime magama, lootuses, et hommikul saab siis pessu.

Türgi tähelepanek 29: Türgis on avalik sektor, erasektor ja koristussektor. Nad tekitavad lihtsalt nii palju prahti, et iga kolmas inimene töötab minu arust miskitpidi koristusteenindajana.

Türgi tähelepanek 30: Friikartulid ja oliivid on Türgis hommikusöögi täiesti tavapärane osa ja selles pole mitte midagi imestada, et neid süüakse kõrvuti moosisaiaga.

100. päev – I love you, Greg!!!

Järjekordne päev lastega. Seekord liikusime põhikooli, kus käisime 6-8. klassi õpilastele endast ja oma riigist rääkimas. Tänane korraldus oli kehvapoolne, kui mitte öelda kaootiline. Bussis jagati meid kõiki rühmadesse. Nii mõnessegi rühma sattus mitu inimest ühest ja samast riigist. Rühmas oli üldjuhul 4-6 inimest ning minu rühmas oli kõigest 3 inimest. Lisaks sellele olime mina ja Saskia samas rühmas. Sellest hetkest kaotas projekt oma eesmärgi minu silmis, kuid türklasi see ei häirinud. Kolmandaks liikmeks oli meil Saksa tüdruk Theresa. Samuti oli koos meiega üks türgi tütarlaps, kes vajadusel meie juttu tõlkis.

Algus oli kõik väga segane, midagi aru ei saanud, kuhu minema peab ja mida tegema. Aga ega väga ei viitsinud närvitseda ka selle pärast, küll meie türklane meie eest muretseb. Enne koolimajja minekut meid juba piirati ümber laste poolt ning Saksa tüdruk meeldis neile väga. Mingi hetk tuldi ka minu ja Saskia juurde ja küsiti üks väga oluline küsimus: „Do you like Justin Bieber?“ (Kas sulle meeldib Justin Bieber?). Kui me neile veidi kõhklevalt vastasime „Ei“ olid nad veidi pettunud ning läksid oma järgmisi ohvreid otsima.

Palju mööda ei läinudki, kui olime juba klassis. Selles klassis käisid 8. klassi õpilased ning nii mõnigi neist oskas päris hästi inglise keelt. Aeglaselt rääkides said õpilased meist päris hästi aru, niiet andsime neile põgusa ülevaate Eestist ja selle loodusest  ning natukene ka inimestest. Küsimusi olid nad päris usinad esitama. Siiani olen sattunud vaid klassidesse, kus inimesed on väga tagasihoidlikud ja ei küsi midagi. Kulutasime päris tükk aega Eesti peale. Lõpuks lasime rääkida ka Saksa tüdukul. Kui tema oli ka ära rääkinud tegime klassiga pilti ning suundusime õpetajate tuppa.

Õpetajate toas saime teada oma järgmise klassi. Läksime sinna ning vastu vaatab mingi teine grupp nägudega „Mis te siin teete, see on meie klass, minge minema“ :D. Siiski jäime natukeseks ajaks sinna, sest see ruum oli ju meile antud ning Eesti ja Saksa esindajaid nende grupis polnud. Läks 3 minutit mööda kui meile teatati, et meile määrati kogemata vale klass ning peame hoopis mujale minema. Otsisime siis koos seda teist klassi (keegi ju ikkagi ei öelnud, kuhu täpselt minema peab). Kui lõpuks sinna jõudsime saime teada, et tegemist on 6. klassiga ning seekord peab tõlkima ka. Rääkisime oma Eesti jutu ära ning lubasime küsimusi neil küsida. Ja oi kui palju oskavad kuuendikud küsida... Veetisime Eestist jutustades oma 20 minutit kuni tuli meelde, et meil ju Saksamaa ka siin. Saksamaaga läks teised 15 minutit. Lapsed olid ülimalt huvitatud mõlemas riigist ning enne äraminekut võtsid nad kõik telefonid välja ja hakkasid meist pilte tegema. Asi läks nii kontrolli alt välja, et me peaaegu jooksime nende juurest minema.

Välja minnes ootas meid ees järjekorde grupipildi seeria ning lapsed tantsisid meile traditsioonilist türgi tantsu. Üks väike poiss tantsis eriti kihvtilt ning innukalt, et kohe lahe oli vaadata. Samas üks tütarlaps rikkus tantsu minu jaoks natukune ära, kuna temalt ei tulnud mingit emotsiooni ja pooled liigutused jättis tegemata, et oma juukseid kohendada. Pärast tantsu taheti teha ühist tantsimist, kuid sellest suurt midagi välja ei tulnud. Tüdrukud jooksid kõik kohe tormi Gregi peale. Tšehhi poiss, kes tüdrukute sõnade järgi on isegi ilusam kui Justin Bieber (ja see tegelane on siin väga teemas ning teda armastavad siin nii poisid kui ka tüdrukud. Niiet Justin, kui sa seda blogi loed, palun mine külasta Ordu põhikooli). Väljendid „I love you, Greg!“, „Can I take a picture with you!“ ning „Can I get an autograph?“ olid kindlasti kõige kuuldavamad.

Selline näeb välja kuulsuse elu...

Koolis käidud läksime tagasi oma koolimajja lõunat sööma ning edasi liikusime bussiga kohalike seas kuulsat kirikut vaatama. Kiriku nimeks inglise keeles on Jason Church. Kiriku juures jalutasime natukene aega veel mööda mereäärt ning suudusime edasi randa.

Juttu natukene kirikust

Jasoni legend

Kirik ise

Kolm kaunitari mere ääres

Rannas oli meil 2 tundi aega päevitada ja ujuda. Ilm oli mõnusalt soe ning enamus meist ujusid. Selle ranna juures oli veel ka see positiivne, et see oli üsna kõrvaline rand niiet saime rahus päevitada. Siiski leidus üks mees, kes meist pilti teha tahtis, kuid too sai kohe oma naiselt vastu päid ja jalgu selle eest.

Mariliis leidis võsast täiesti töötava telefoniputka

Liiv, Must meri ja Marje jalanõud

Rannas käidud, käisime ühikas duši all ning suundusime kõik koos õhtusööki sööma. Seekord saime mitmekäigulise õhtusöögi, mis sisaldas endas pearoona kohalikku kala. Pärast õhtusööki suundusime Ordu kesklinna vabale ajale. Selle aja jooksul tegime samasuguse tiiru nagu eelmine õhtu, kuid randa nautisime seekord lennukist ida pool.

Õhtusöögilauas

Õhtusöök

99. päev - Must meri, siit me tuleme!

Päev algas õhtuga. Enne üheksat saime kooliväravas kokku ning pakkisime end bussile. 11-tunnine sõit võis alata. See kord sain ka päris mitu tundi ööst magada. Kuigi vähemalt korra tunnis ärkasin üles,  tuli kogu magatud tundide arv üsnagi mõistlik. Kell kaheksa hommikul jõudsime viimaks Ordusse.

Meie elukoht on pisut Ordust väljas ühe keskkooli alal ning ööbime nende ühikates. Meie toas on viis Erasmuse tüdrukut ning ööbime armsates narivoodites roosade tekkide all. Ka poiste ühikatubades on roosad padjapüürid ja tekid. Pärast kiiret poolkülma dušši läksime koolisööklasse hommikusöögile. Söök oli kesine, kuid parem kui tavaline sai-mahl reisihommikutel.

Pool meie roosast toast koos Darjaga

Pärast hommikusööki läksime koolilaste tundidesse oma riike tutvustama. Mina olin arvatavasti vähe magada saanud, ning üsna kehvas tujus seetõttu. Seega ei jää nud mulle hommikupoolikust ka eriliselt head muljet. Lapsed tundusid kuidagi liiga lärmakad ning ebaviisakad. Riikide tutvustamine läks ka üsna ligadi-logadi.

Meie grupp miski klassiga

Kokku käisime kolmes tunnis. Teises naerdi mind lihtsalt puhtalt välja, sest lapsed ei saanud sõnagi aru, mis ma rääkisin. See šokeeris mind väga, sest räägin enda arust vägagi normaalse aksendiga arusaadavat inglise keelt. Ja ma ei rääkinud enda arvates üldse kiirelt (eriti arvestades fakti, et tutvustasin end, ütlesin oma vanuse, rahvuse ning eriala). Igatahes see võttis tuju üsna nulli. Samuti meiega kaasas olnud türgi „tõlkide“ pikad jutuajamised klassiõpilastega ei läinud minu arvates üldse eri kultuuride tutvustamisega teemasse. Ühes tunnis arutati viimaks kuskil viis minutit selle üle, palju meile siin õppimise eest Erasmus programm maksab. 

Seda teemat pidasin ma küll vägagi ebaviisakaks. Viimases tunnis aga unustati mu kohalolek üldse ära ning ma ei jõudnudki ei enda ega oma riigi tutvustamiseni. Seega jah, minu jaoks mitte väga kordaläinud hommik.

Vahepeal seal kusagil sõime ka lõunat ning pärast ettekandeid liikusime linna. Lubatud linnaekskursioon oli olematu. Jalutasime pisut linnas ringi ja siis sõitsime köisraudteed pidi linnavaadet nautima. See oli võrratu vaade, ilm oli ilus ja hea tuju tuli tagasi. Nautisime üleval mäe otsas päikest ning vaadet mustale merele tükk aega.

Teleferik ehk köisraudtee rannalt mäe tippu

Piletipilt

Seisma pidi õige koha peal, et gondlisse ikka sisse mahuks

Nautisime sõitu

Vaade mäeküljelt oli oh kui kaunis

Ja teel alla

Täna sai üks minu pisikestest unistustest täidetud. Olen juba aastaid tahtnud minna musta mere äärde ja siin ma nüüd olengi. Ja meri oli mõnus. Kartsime, et ta on jahe, kuid ta oli meeldivalt soe. Kahjuks küll üsna räpane, kuid see on vist Türgi viga. Lühikese jalutuskäigu ajal mööda rannariba, leidsin veest maasika, kilekoti, plastiktopsi ning traktori rehvi. Seega jah, must meri on üsna must.

Must meri!

Pärast linnavaate ja köisraudteega rallimist oli meil linna peal pisut vaba aega. Selle veetsime niisama jalutades. Siis suundusime tagasi oma koolimajja, et süüa õhtust. Söök pole siin kes teab mis hea, kuid tuleb olemasoleva üle õnnelik olla.

Pärast sööki aga tagasi linna. Nüüd oli meil pisut rohkem vaba aega. Jõime kohvikus teed-kohvi ja seejärel võtsime kamba peale veini ning istusime tunnikese rannal. Ajastus oli ideaalne. Just sel hetkel, kui vein välja valatud sai ning klaase kokku lööma hakkasime, algas kaugusest ilutulestik. Nautisime siis seda ka.

Öine vaade rannalt linnale

Ööpimeduses näeb meri koos linnatuledega veelgi kaunim välja. Tegime pilte ning ajasime juttu. Kohtasime mööda randa jalutades ka lennukit ning muidugi tegime ka sellest pilte. Siis liikusime bussiga tagasi koolimajja ning nüüd oleme armsalt oma narivoodites ning kõik peavad kuulama mu klaviatuuri monotoonset klõbistamist. 

98. päev - Punane päev parkides käimiseks

Tänaseks olime plaaninud retke Selale parki koos oma kahe uue sõbra Renata ja Arbiga. Marje aga andis hommikul teada, et tal ei ole väga hea olla ning ta ei ühine meiega. Läksime siis neljakesi.

Selale pargis me varem käinud ei olnud, kuid Arbi ja Renata teadsid, kus see asub. Hommikul kell 10 oli juba päris palav ja nautisime päikesepaistelist ilma väga. Sõitsime trammiga mõned peatused ja seejärel jalutasime. Möödusime ka karikatuurimuuseumist, mille kohta olin netist lugenud, kuid selle asukohta ei teadnud. Kahjuks oli se tänasel punasel päeval suletud. Aga vähemalt teame nüüd, kus see asub ja saame siia iseseisvalt mõni päev tagasi tulla.

Parki saamiseks tuli tükk aega ülesmäge jalutada. Kui meie kodud on Eski põhjaosas, siis park asub linnast lõunas künka otsas. Sealt avaneb imeline vaade kogu linnale. Jalutasime pisikeses pargis tükk aega ringi, nautisime päikest, vaadet ning seltskonda.

Plastikhirve ja vaatega

Kaunid piigad

Kahjuks oli aga aeg liigvarajane (umbes kell 11) ja üheski kohvikus veel jäätist ei serveeritud. Seega otsustasime tagasi mäest alla jäätisejahile minna. Proovisin granaatõunamaitselist Magnumi pulgajäätist ja see oli väga väga hea. Järgmine kord ostan ka seda.

Trammiga tagasi EsPargi juurde ja käisime Saskiaga lõunal. Külastasime lõpuks seda kohta, kus kõik Erasmuslased söömas käivad. See on kiirtoidukoht nimega Donas, kus pakutakse kohalikke wrappe. Kõht täis, suundusime kodu poole, et pisut pikutada, päike oli meid täitsa ära väsitanud.

Mingi meeleavaldus oli ka tänase kauni päeva puhul

Pärastlõunal otsustasime lennukiparki piknikule minna. Kuna me aga ei teadnud, kas see park on täna avatud või suletud, läksime kindla peale välja ning jalutasime hoopis Büyük Parki. Seal sõime rõõmuga hunniku puuvilju ja lesisime veel päikese käes. Jalutuskäik sinna võttis aega umbes 20 minutit. Selle aja jooksul said lühikestes pükstes eesti tüdrukud ainult üheksa signaali ja ühe vilistamise. Tagasiteel oldi signaalidega tagasihoidlikumad, kuid saime ühe aplausi.

Puuviljad on nosimiseks valmis

Kõht on täis ja hea on lesida

Nüüd pakime kõik kotte, et minna järjekordsele Türgi avastusretkele. Meid ootab ees Põhja-Türgi. Neli päeva reisimist, tagasi tuleme esmaspäeva hommikul. Kui netti on, kirjutan, kui netti pole, peate esmaspäevani vastu pidama.

97. päev - Siis kui kooli minna ei viitsi

Otsustasin eile, et täna ei viitsi end kooli vedada. Täna toimus ainult üks loeng, kus me tavaliselt targemaks ei saa ning kuna olen iga nädal seal kohal käinud, otsustasin endale vaba päeva lubada. Õigesti tegingi. Marje ja Saskia käisid koolis ning ütlesid, et mitte midagi tarka ei toimunud. Mina magasin rõõmsalt kodus pea keskpäevani.

Keskpäevast edasi sõin eriti hilise hommikupudru ning logelesin edasi. Tegelesin pisut viimase nädala fotodega, kuid mitte väga palju. Kella kolmeks vedasin end ujuma. Olin tubli ja ujusin 1200 m. Üksinda on ainult üsna igav ujuda, vee all ei kuule muusikat ka... Peab selle vastu midagi välja mõtlema, et oleks huvitavam.

Päev otsa on miskid huvitavad lennumasinad üle pea plärisenud. Kaks hävitajat lendasid väga madalalt, siis nägin kahte suuremat lennukit (mis polnud siiski reisilennukid ja neid siin varem kohanud ei ole) ning viimaks nägin kolme helikopterit kenasti teineteise sabas lendamas. Ju tulevad kõik juba tasapisi nädalavahetuse lennupäevadeks kohale. Olen maru maru kade.

Õhtupoolikul käisime Saskia ja Marjega pannkooke söömas. Seekord võtsin juustu-tomati pannkoogi ja see oli väga maitsev. Õpin neid tegema ja siis võin koju tagasi tulles teile ka teha. Pärast õhtusööki käisime EsPargis ringi vaatamas. Saime Marjega mõlemad endale suvised jalanõud ning olime õnnelikud. Samuti leidsime ühest poest hea hinnaga ehteid ja veetsime seal kaua kaua aega.

Nüüd veetsin aega järgukatseid koostades ja lähen ära magama varsti. Homme on siin ka punane püha ja kooli pole. Läheme veel üht Eski parki avastama koos Renata ja Arbiga. Kuna täna logelesin ja ei teinud midagi tarka, siis homme alustame varakult - juba kell 9 hommikul.

96. päev - Lühikese koolinädala algus

Esmaspäeva hommik algas nagu tavapäraseltki simutunniga. Kuna Kaisa on veel Bursas, siis kutsusin Saskia ja Marje vaatama-kuulama. Saskia tuligi mingihetk. Meid oli täna aga tunnis nii vähe, et mängisin üht piloodikohta täiesti üksinda. Tavaliselt jätkub ikka kaks inimest piloodikohale ning on neidki, kes joovad lihtsalt teed või vaatavad ringi. Täna aga pidin võõra ja üsna keerulise mänguga hakkama saama.

Kõige lõbusam selle 55-minutilise mängu juures oli see, et see oli vigu täis. Seega ei olnud mul kõike infot, mida vaja oleks, aeg-ajalt ruleerisid lennukid sinna, kus nad poleks pidanud, ning paar korda oli veel miskeid hädasid. Seega läks mul alguses väga vaevaliselt. Mõtlesin, et lennujuht üleval tornis arvab kindlasti, et ma olen idioot. :D Teine mäng läks aga juba paremini, sest kohale tuli veel üks noormees, kes mind aitas. 

Kaks pseudopiloodikohta, vasakul groundi ja paremal toweri hallata.  Vasakul mängin mina ning kõige parempoolne meesterahvas on üks meie õppejõududest.

Kolmandas mängus juba teadsin, kus mingid hädad on ning sain sellega päris hästi hakkama. Vähemalt jätsin Saskiale asjaliku mulje. Ka endale jätsin hea mulje, sest märkasin, et suutsin teha rohkem ülesandeid korraga, kui varemalt olen teinud. Mäletan esimesi tunde esmaspäeviti, kus imestasin, kuidas poisid räägivad kahe lennuki eest, samal ajal panevad kirja ruleerimisteed kolmandale lennukile ning ajavad veel omavahel ka juttu. Nüüd olen ka pea-aegu sellel tasemel.

Pärast kolme mängu käisime Saskiaga söömas ning seejärel ruttasin linna. Nimelt oli täna viimane „Teeme ära“ konverents Eskisehiris. Mind paluti sinna rääkima ning läksin hea meelega. Oleksn konverentsil pea-aegu magama jäänud, sest kõik jutt oli ju türgikeelne ning iste oli pehme ja ruum pime. Oma jutuga sain kenasti hakkama, kuigi paar asja unistasin ära, mis rääkida tahtsin.

Pärast konverentsi oli mul umbes tunnike vaba aega, enne kui kooli naasma pidin. Jalutasin siis kesklinna poole ning põikasin mõningatesse poodidesse sisse. Ühest leidsin endale armsa tumesinise lilledega kleidi. Ja kuna ta oli täiesti mõistliku hinnaga, siis ostsin ta ära. Viimase nädala ilmad soosivad kleidikandmist, sest väljas on mõnusalt soe. Ka see nädal lubab 25-27 kraadi iga päev. Seega igati õige otsus ja hea ost.

Siis sõitsin tagasi kooli, kus oli loeng koos Marje ja Saskiaga. Loengu tempo oli nii kiire, et me ei jõudnud ka teksti omavahel ära jaotades kõike slaididelt maha kirjutada. Ei ole minu arvates väga arukas rääkida 45 minutiga 90 minuti jutt ära. Õnneks saime vist enam-vähem kõik paberile.

Õhtul ikka trenn, kuigi see kord üksinda. Seejärel pesime Marje juures pesu ning käisime DelMundos sotsialiseerumas. Homme ma kooli ei lähe, seal pole midagi tarka teha. Magan parem kodus justtäpselt nii kaua kui tahan.

PS: Nädalavahetuse kirjeldus sai ka üles, tuleb lihtsalt pisut allapoole kerida...

93.-95. päev - Marje seiklused

Nagu Mariliis kirjutas, siis mina jäin reedel koju. Või noh, tegelikult ikkagi suundusin kooli ja olin tubli tudeng. Hommik algas jälle lennuki ehitamisega ning seekord olime siis Arturiga kahekesi. Õppejõud jäi ka hiljaks kuskil pool tundi ja terve see aeg rääkis Artur mulle millestki tema jaoks väga huvitavast, kuid minu jaoks väga igavast asjast. Igatahes jätsin talle „hea“ mulje, kuna kohe üldse ei viitsinud nii vara hommikul alustada elavate vestlustega.

Lennukit ehitasin mõnuga edasi. Nüüdseks on minu ja Saskia Unicorn jõudnud nii kaugele, et veel vaja vaid tiibadele katted peale tõmmata ja lennuki kere kokpitiga ühendada. Seekord siis ühendasin kõik tiivajupid omavahel (ilusti 11 cm V-nurga all), tegin väikest õmblustööd, et asi ikka tugevalt kinni jääks ning läksin tülli meie liimipotskuga. Õnneks jõudis lennukini vaid vajalik kogus liimi, ülejäänud jõudis minu käte peale ja minu töölaua peale. Liimipotsik jääb aga edaspidi Saskia käsutusse. Mina võin muid asju teha nagu lõikamine, saagimine, värvimine jne. Õppejõud ütles, et nüüd peaks lennuk valmis saama kahe nädalaga ning meil on aega seda teha veel 5 nädalat. Seega saame rahulikult reedeid kasutada reisimiseks.

Kahe loengu vahepeal seiklesin Yunus Emre linnakusse, et ennast registreerida Musta mere reisi jaoks. Mariliis ja Saskia olid õnneks juba minu nime kirja pannud ning mina pidin vaid raha maksma ja oma passi numbri andma. Jõudsin Erasmuse kontorisse pool tundi pärast registreerimise algust ja selleks hetkeks oli heal juhul 1-2 kohta veel alles. Nüüd seiklesin tagasi Iki Eylüli linnakusse, et seal veel ühte loengusse liikuda.

Teiseks loenguks oli Aviation Legislation, mis tavaliselt on mul enamus aega türgi keeles. Eelmine nädal leppisime õppejõuga kokku, et see nädal räägime ainult inglise keeles ja vaatame, kuidas ülejäänud klass selle peale reageerib. Õppejõud pidas päris kenasti vastu, esimese 45 minuti jooksul rääkis 40 inglise keeles, teise jooksul 35 minutit inglise keeles ja viimane läks käest ära ning oli ainult türgi keeles. Pauside ajal istusin koos oma klassikaaslastega, kes rääkisid ka ainult türgi keeles. Natukene nad siiski õnneks inglise keelest aru saavad, kuid ütlesid, et tunnis ei saa nad midagi aru. Kahju natukene ning edaspidi hakkavad loengud olema arvatavasti jälle enamusest türgi keeles.

Pärast loengut suundusin koju  pakkisin asjad ning enne keskööd alustasin liikumist Eskişehri bussijaama. Pidin pileti  iseseisvalt ostma ning nalja sai ka sellega. Üritasin seda teha nii inglise kui ka türgi keeles, aga kuna rääkisime müüjaga ikka üksteisest mööda, lubas ta mu leti taha, pani arvuti taha istuma ning lasi mul ise täita vajalikud lüngad ja nii sain endale ise pileti printida. Pilet käes võeti mind käeotsa ning juhatati õige bussi peale. Bussis istus alguses üks naine minu kõrval, kuid mingi hetk liikus ta kuhugi mujale istuma, niiet nüüd oli mul ruumi magamiseks ka. Seekord sain isegi bussis magada natukene ja leidsin endale päris mugava magamisasendi. Kokku magasin kuskil 3 tunnikest, kuna kell 5.30 hommikul oli bussis juba äratus ja jagati „hommikusööki“. See koosnes keeksist ja mahlatopsist. Izmiri bussijaama jõudsin kell 6.30 hommikul.

Izmiri bussijaam on jube suur ja segane. Vähemalt alguses tundus nii. Igatahes läks mul sellega harjumine natukene aega. Izmiri tulin üldse selle pärast, et minu armsad psühholoogid olid siin mingisugusel psühholoogide konverentsil. Siiski ei võinud ju nad mitte Izmiris paikneda, vaid puhkasid kuskil 70 km eemal Özdere pisilinnakese läheduses. Inna pidin saama mingisuguse minibussiga. Minibussi leidmine raske polnud. Kuid kuna kell oli veel varajane siis sinna suunas liikuma veel ei tahtnud hakata. Selle asemel tutvusin bussijaamaga ning otsisin endale midagi hamba alla. Kuskil kaheksa paiku istusin minibussi peale ja tegin juhile selgeks, kus ma maha tahan saada. Liikuma hakates oli buss üsna mõistlikuls täis. Kuskil Izmiri teises otsas tegime peatuse, kust võtsime veel inimesi peale ning mingis linnas võtsime veel inimesi peale. Inimeste peale võtmine polnud aga ainus asi. Iga kord vahetus ka bussijuht, niiet kokku nägin ma nelja bussijuhti. Ja mis te arvate, kas viimase bussijuhini jõudis info, kus ma maha tahan saada? Loomulikult mitte. Seega olin sunnitud ise silmad lahti hoidma ning õige hotelli ees peatust küsima. Õnneks olid tüdrukud kõige esimeses ja suuremas hotellis ning see kahe silma vahele väga jääda ei saa :D.

Minibussi seiklus möödas, teavitasin Helenale, et olen nüüd kohal. Hotelli väravast aga sisse saamine pakkus ka nalja. Värava peal küsiti mu nime ja taheti teada, mida ma siit tahan. Ütlesin siis oma nime ja et tuli sõbrannale külla. Kirja igatahes läks, et ma olen Maria Müller. Siis pandi mind mingisuguse auto peale, mis viis mind hotelli lobby’sse. Autojuht oli sõbralik ning teepeal ajasime natukene juttu. Selles hotellis on vahemaad täpselt nii suured, et isegi jõuab sõidu ajal juttu ajada. Üles jõudes ootas mind Helena juba ees.

Hotell oli siin suur ja segane :D mina aru ei saanud kuidas kuhu liikumine käib. Järgmisel hommikul sain juba enam-vähem aru. Päeva sisustasime Helena ja Liisaga ringi käies. Peesitasime päikese käes, mängisime võrkpalli, nautisime veepargi mõnusid ning ajasime niisama juttu. Kokku oli hotellis 300 psühholoogia tudengit 30 erinevast riigist. Eestist oli neid 9 ning mul õnnestus nende sekka väga kiiresti sulanduda. Kõik nad olid väga toredad ja mõnusad inimesed ning võtsid minu ka kiiresti omaks.

Õhtupoolikul oli nende üritusel lõputseremoonia ning Alumni Gala. Osalesin loomulikult mõlemal ning üllatavalt ei hakanud isegi väga igav. Psühholoogid on veidi imelikud ka oma muši-muši tantsuga, mis neile endale väga meeldib. Kui olin ise selle tantsu ühekorra läbinud tundsin ennast juba nagu sisseõnnistatud psühholoogia tudeng (pilootidele: ärge muretsege, eriala ma siiski vahetama ei hakka J). Magama läksime Helenaga üsna varakult – natukene enne ühte, Liisa see ees ajas inimestega juttu kella 8ni hommikul ning läks siis paariks tunniks magama.

Hommikul pakkisime kiirelt asjad, käisime söömas ja nautisime natukene päikest. Plaanisime kella 12st liikuma hakata Izmiri poole, et tüdrukud ikka kindlasti kõik bussi peale jõuaksid ja sealt edasi lennuki peale, et siis veel teise lennuki peale jõuda... Ühesõnaga ootab neid ees väga-väga pikk reis kodu poole. Nagu ikka, ei õnnestunud meil päris 12st veel liikuma hakata, kuid pole hullu. Arvestasime selle reisi jaoks niikuinii tohutu ajavaru. Izmiri plaanisime minna selle sama minibussiga, millega mina olin siia saabunud. Läksime siis hotelli värava ette ning nägime, et üks selline parasjagu seisab seal. Nemad aga tahtsid meilt oluliselt rohkem raha, kui olime maksnud hotelli sõites. Pärast pikemat seletamist ja arutamist saime aru, et tegemist on taksoga, mitte sellega, mis meie mõtlesime. Seega astusime kaks sammu edasi bussipeatusesse ning ootasime minibussi. Kui see lõpuks saabus olime õnnelikud, et buss tühi oli. See tähendas, et 7 Eesti tüdrukut mahtusid kõik oma kodinatega bussi. Kuskil 1,5 tundi hiljem olimegi juba Izmiri bussijaamas.

Bussijaamas aitasin tüdrukutel piletid osta, ostsin endale ka pileti Eskisehiri (seekord ei läinud leti taha J) ning enne kui teele asusime sõime veel tavuk dönerit (kanarull). Minu buss väljus 1,5 tundi hiljem kui tüdrukute oma. Saatsin oma nunnukesed bussi peale, näen neid alles kahe kuu pärast (nuuks-nuuks). 

Igatahes oli see seiklus Eskişehirist Izmiri väärt seda. Nüüd vaikselt hakkab kätte ka minu aeg bussi peale liikuda ning loodetavasti jõuan keskööks juba koju. Homme hommikul on plaanis minna Mariliisiga tornisimu tundi raadiosidet kuulama. Selleks pean ennast juba 9ks kooli ajama (tavaliselt algavad esmaspäeval mul tunnid 5st õhtul).

PS! Pilte minu blogi kahjuks hetkel ei sisalda, kuna minul ju fotokat pole. Kui ma peaksin mõne Eesti tüdruku pildid kunagi kätte saama, siis on lootust, et ma need siia lisan J Senikaua aga nautige pilti ükssarvest: