50. päev - Cappadocia registreerimine

Mõistlikud nagu me oleme, otsustasime eile, et hoolimata õhtusest peost oleme kell 10 trennis. Saskia, Kaisa ja mina sinna jõudsimegi, Marje otsustas kodus siiski magada. Aga hommikune trenn oli minu arvates parem kui uni, see äratas ja tõi päikesegi välja. 

Täna on veel soojem ilm kui eile, ei võtnud jakki kodust välja tulles kaasagi ning õigesti tegin. Pärast sportimist oli meil maru kiire. Pooleteise tunniga oli vaja ära käia söömas ning seejärel linnas, et end kirja panna Cappadocia reisile, mille registreerimine algas kell 12. Kui me lõpuks kolmveerand üks end kirja saime, siis muidugi enam üheks tundi ei jõudnud. Aga pole hullu, ma ei jäänud arvatavasti millestki ilma ning õppejõud ei hooli, kas me käime kohal või mitte. Lisaks on tegemist ainega Aviation English, kus õppejõu keeletase jääb meie omale tunduvalt alla ning eelmise tunni sõnavara hulka kuulusid sõnad nagu price, business lounge, frequency, flexibility jms. Marje ja Saskia olid aga tublid ning läksid kenasti kella kaheks oma tundi.

Kodus olin pisut asjalik ning seejärel asusin unevõlga tagasi tegema. Mõtlesin, et magan tunnikese ning lähen siis jalutama, sest ilm on võrratu. Magasin kena neli tundi. Pärast seda tegime Ahseniga kogu korteri jälle puhtaks ning sõime õhtust. Tema ema oli ise pisikesi pelmeene meisterdanud. Näevad täpselt meie pelmeenide moodi välja, kuid on pisemad. Hapukoore asemel uputatakse nad jogurti sisse. Maitsesid väga hästi.

Õhtupooliku veetsin õppides. Tegin järgmiseks nädalaks pea-aegu valmis ühe esitluse ning otsisin teise jaoks välja artikli. Homme tuleb nende kallal veel vaeva näha. 

Kaisa sõitis pealinna avastama ja tuleb sealt homme hommikul tagasi, Marje ja Saskia tegemistest ei tea. Täna peole ei lähe, sest kõik joovad kusagil jälle oma tasuta õlut. Uni on ka vajalik ning homme tuleb vahva kuid keeruline koolipäev. Loodan, et hakkame lennukit homme ehitama. 

Türgi tähelepanek 24: Vett serveeritakse kohvikutes ning sööklas mitte pudelist vaid hoopis justkui jogurtitopsist.

Tänane lõuna: Patlıcan Kebap, Bulgur Pilavı, Cacık v Meyve 

Taksonupu sain ka pildile

49. päev - kolmapäevaturg ja džäss

Tänane hommik algas trenniga. Jõusaal on üsna kodu juba ja vaikselt hakkab trenniharjumus sisse ka jääma. Spordimajast sööklasse jalutades, jäi meil tee peale harukordne vaatepilt. Korraga lendasid üle kaks hävitajat ning üks pisem lennukike, kes linnaku kohal oma harjutusi tegi. Kahjuks ei olnud minu käed piisavalt kärmed, et pildimasinat välja võtta ning seega jäigi olukord vaid meile nautimiseks. Aga arvasime, et selline vaatepilt ennustab eduka päeva algust.

Lõunasöögilt läksime simutundi. Tänane mäng oli jälle palju raskem kui eelmise nädala oma. Samuti ei olnud me saanud esmaspäeval võimalust koos poistega mängida. Seega olime nagu kaks kapsaussi ja muudkui puterdasime seal.Saime ülesandeks kodus kõvasti harjutada ning järgmise nädala mäng tuleb veelgi keerulisem. :) Marje ja Saskia tulid ka täna vaatama-kuulama, mis me teeme. Usun, et nad olid nähtuga rahul (välja arvatud kaks lolli kapsaussi).

Koolist suundusime turule. Kuulsin oma toanaabrilt, et kolmapäeviti on Göztepe linnaosas riiete avaturg. Sinna sammud seadsimegi (tegelikult sõitsime trammiga). Turg võttis enda alla terve pika tänava. Kahju on neist inimestest, kes sel tänaval elavad. Aga turult võis leida igasugust veidrat kraami alates lõhnaõlidest ja sukapükstest kuni kleitide ning eheteni. Leidsime igaüks vist endale midagi. Mina sain helerohelise kleidi, sinise pluusi ja roosa õhukese kampsuni moodi tegelase. Kõik asjad maksid muidugi mõnusalt vähe. Kleit oli neist kõige kallim ja maksis 25 kohalikku, mis on pisut üle 10 euro. Kindlasti läheme sinna mõni nädal tagasi.

Ilm oli täna võrratult soe ning aina paremat lubab. Pühapäevaks lubatakse 22 kraadi. Eks näis, loodame. Täna aga jalutasin juba lühikeste käistega.

Õhtupoolik möödus kodus mitte midagi tehes ja pisut tukkudes. Kell kaheksa läksime Kaisaga aga jatsu kuulama. Eskis on miski kolmepäevane džässfestival ning Ahsen käis eile ühel kontserdil. Krabasime Kaisaga ka ideest kinni ning seadsime sammud kooli kino poole. Piletid olid aga välja müüdud kõik. Tegime maruarmsaid nägusid ning ootasime pisut ning saime lõpuks ikkagi ka kontserdile. Ja väga hea, et saime, sest kontsert oli suurepärane. Seal mängis Türk Armoni Yildizlari. Tegemist oli hunniku vaskpuhkpillide, paari löökpilli, kahe kitarri, ühe klaveri ja ühe dirigendiga. Nendele lisaks nägi laval mitmeid soliste. Muusikat ma väga kommenteerida ei oska, sest puudub vastav haridus, kuid nautisin ma seda sellegi poolest  Vahva oli aga see, et dirigendil ei olnud ees ühtegi pabernooti vaid ta partituur jooksis i-padist.

Netist leitud pilt õhtul esinenud pundist

Pärast kontserti ühines meiega ka Marje ning seadsime sammud kesklinna, kus kõik Erasmuslased muidugi pidutsesid. Nautisime ka pidu mõned tunnid ning läksime siis koju, et valmis olla uueks päevaks.

Türgi tähelepanek 23: Türklastel on veider arusaam ilusast lilleseadest.

Lillede taga on krepp-paberist või papist tehtud alused, mida toestavad justkui söögipulgad. Ja kõik lillede ilu varjutab suur kole silt keset platsi.

48. päev - Sõpru iga nurga pealt

Tänane päev oli veidi parem kui eilne, loeng vähemalt toimus siis kui ta toimuma pidi :) Siiski oleksime Saskiaga peaaegu hiljaks jäänud, sest ilmnes igahommikune probleem - bussile on raske saada. Loeng ise väga huvitav just ei olnud ja võtsime teemat, mida oleme juba kordades võtnud nii Eestis kui ka Türgis. Seekord siis tegelesime atmosfääri tundma õppimisega ning Bernoulli seadusega. Õigemini jätsime lihtsalt mõlema teema kohta ühe lause meelde. Loengu ülesehitus on kergelt öeldes kaootiline. Mingit loogikat asjade võtmisel pole ning igaüks võib oma teemat esitada siis kui ta tahab. Loengust välja tulles ütlesin ühe üsna kurja lause selle tunni kohta: "Ma oleks peaaegu täna lollimaks jäänud." Kahjuks teised tüdrukud nõustusid minuga  ning kahjuks on see täiesti õigustatud lause selle loengu kohta. 

Pärast loengut käisime söömas. Söök oli täna tõsiselt hea ning maitsega :D Vahepeal käisid mingid kutid meiega rääkimas. Nad olid kursis sellega, kes me oleme ja kust tuleme, mingi hetk nad avaldasid, et teavad meid tänu Şamilile. Mis seal ikka, jutud liiguvad kiiresti siin väikeses külakeses. 

Söök söödud läksid teised tüdrukud linna, mina jäin veel kämpusesse, et jõmmi minna. Selle jaoks pidin eelnevalt ootama poolteist tundi. Selle aja jooksul ma vist ei jäänud kordagi üksinda :D Läksin tagasi oma teaduskonna majakesse puhkama ja juba tulid minu juurde minu raamatumehed, kes andsid mulle raamatu, mille järel nad olid käinud. Ajasin nendega natukene aega juttu, kuni nemad pidid loengusse minema. Siis läks kuskil minutike-kaks mööda, kui ilmus üks neist Şamili sõpradest kohale keda nägime enne sööklas. Ajasin siis temaga natukene aega juttu ning võib-olla õnnestub mul siin isegi vahetevahel poistega jalgpalli mängimas käia. Kui tema ära läks ilmus kuskilt välja mingisugune Mustafa, kelle kohta ma ei teagi, kust ma teda tean. Igatahes ajasin siis temaga ka kuskil pool tundi juttu, rääkisime Eestist ja türgi keelest ja koolist. Nüüd oli lõpuks mul aeg jõmmi minna ja tema pidi ka loengusse minema. Jõmmis kohtasin esimest korda inimest, kes rääkis väga ilusat inglise keelt ning siis jäin temaga ka juttu ajama (loomulikult olime mõlemad trenažööri peal). Jõmmi töötajatest keegi inglise keelt ei räägi niiet iga kord kui nad mulle midagi öelda tahavad, teevad seda türgi keeles, mina kehitan õlgu ja lähen edasi :D Tüdruk, kellega rääkisin oli väga sõbralik ja mõnus suhtleja. Ta on ise olnud Taanis vahetusõpilane ja nüüd hakkab vaikselt oma inglise keelt unustama, kuna ei räägi seda väga tihti. Seega sain mina ka täna ühe inimese õnnelikuks teha sellega, et suhtlesin temaga. Arvatavasti kohtun temaga jälle järgmine nädal teisipäeval jõmmis, sest nüüdsest vist hakkame kogu aeg samal ajal käima seal. 

Jõmmist koju tulles õnnestus mul peaaegu koduukseni ilma tuttavateta hakkama saada. Bussi pealt maha astudes nägin ühte Erasmust, kes kutsus õhtul pittu (kuhu ma siiski ei läinud) ja koduukse ees õnnestus veel naaber Sarat näha :D Ühesõnaga sõbrad iga nurga peal :D

Kodus hakkas mul kiiresti igav niiet otsisin kogu aeg endale uusi tegevusi. Õhtupoole käisime Saskiaga suppi söömas ja niisama juttu ajamas ning nüüd oleme kodus. Kaisa ja Mariliis läksid arvatavasti tangotundi. Ahjaa, eile rääkisime koduteel Hüsseyiniga pikalt uuest projektist, kus tahetakse tutvustada erasmustele türgi rahvatantse. Tema palus meil kindlasti sellest osa võtta, missest, et meile need ajad üldse ei sobinud. Täna hommikul pani ta siis kuulutuse püsti ja oh üllatust, seal olid ka pikkusepiirangud. Alla 160 cm naised Türgis ei tantsi! :D Ehk siis nüüdsest saan iga kord kui keegi tantsima kutsub vabanduseks tuua selle, et ma olen liiga lühike, et Türgis tantsida :D

47. päev - Lõputu ootamine

Esmaspäevad ei ole minu ja Saskia lemmikpäev enam. Kohusetundlikud õpilased nagu ikka, kella kaheksast kooli (väikese hilinemisega, aga pole hullu) ning keda pole on õppejõud JÄLLE. Minu detektiivioskused viisid meid nii kaugele, et saime teada, millal sama tund türgi keeles on ning läksime siis selle ukse taha.... ja keda pole on õppejõud... Seekord nägime vähemalt ühte õpilast peale meie, see on juba saavutus. Läksime siis Cem'ile kurtma, et ega me ei taha ju nii koolis käia, kui loengud ei toimu ning pole just positiivne algus nädalale kui loeng ilma teatamata juba mitmendat korda ära jääb. Tema siis saatis õppejõule meili ja lootis, et me selle peale kohe õnnelikumaks muutuksime... Õnnelikud oleme alles siis, kui esmaspäeva hommikuti vahelduseks loeng ka toimub... Aine ise peaks olema huvitav ja sisaldama vahelduseks teadmisi, mida me veel ei tea. Kindlasti oleks ta ka kasulik tulevikus, järgmine aasta oleks ühte ainet vähemalt lihtsam õppida. 

Kella 10 paiku sai meil siis tegevus otsa ning jõmmi aja panime ka alles kella 13.30ks. See tähendas seda, et saime oodata kuni söökla lahti tehakse, et siis söömas käia ning seejärel oodata jälle. Lõbustasime oma aega Air Crash Investigationiga ja Internetis olemisega. Jõmm oli mõnus, saime lõpuks midagi teha peale ootamise ning saime ennast liigutada. Samas ega suurt viitsimist või tahtmist ei olnud, niiet piirdusime lihtsamate asjadega ning võtsime seekord veidi kergemalt. Pärast jõmmi saime jälle oodata kuna kell oli alles 15 ning järgmine loeng pidi algama alles 17st. Nüüd ootasid Kaisa ja Mariliis koos meiega. Mariliis tegi lõunauinaku kooli pinkidel, ta oli veel väga väsinud Antalya tripist. Vahepeal jõime teed ja sõime šokolaadi, et kõht loengus üleliia tühjaks ei läheks. Mina üritasin ka natukene magada, sest eks see ootamine päev läbi võtab ikka omadega läbi küll. Lõpuks jõudsime loengusse ning seal vaatasid meile vastu ainult graafikud erinevatest lennunduse trendidest. Loeng kestis kõigest tunnikese (sellepärast ootasime Saskiaga kokku pmst 7 tundi vahelduva eduga!!) Pärast loengut suundusid Kaisa ja Mariliis jõmmi (nemad said veel oodata), meie Saskiaga liikusime koju ära.

Õhtul oli tasuta õlleõhtu Del Mundo's, kuhu otsustasime minna. Üle pika aja käisid kõik 4 Eesti tüdrukut väljas :D Aga mida me keegi väga teha ei viitsinud, oli suhtlemine teiste inimestega. Niisiis ajasime natukene aega omavahel juttu, jõime õlle (Mariliis ja Kaisa mitte) ning üsna varsti liikusime koju tagasi. Sellega lõppes meie pikk pikk ootamise päev. Mina vaatasin õhtul veel filmi ning keerasin magama ära, et uuel ja ehk paremal päeval erk ja rõõmus olla. 

44. – 46. Päev - Pieces of Peace

Antalyas läks elu edasi kiirelt. Hommikusööke nautisime kõige rohkem, sest juba üle kuu aja saime esimest korda kaerahelbe putru süüa. See oli võrratu. Mina ei mõista, miks neil poes kaerahelbeid ei müüda.

Iga päev olime suures konverentsiruumis ning kuulasime kõnesid ning ettekandeid. Palju oli huvitavat, samas oli ka palju üsna igavat. Ning oli ka huvitavaid asju, mida me ei jaksand kuulata, sest olime liiga väsinud. Väsimus oli pidevalt teemas. Ajakava oli liiga tihe ning ega me õhtuti ka endile armu andnud. Seega olime pidevalt unesegased ja mitte just kõige paremini meelestatud selle tõttu.

Reedel käisime ekskursioonil. Külastasime mingit vanaaegset linna. Meil oli giid ka ja see kõik oleks olnud väga lahe, kuid olime ülimalt väsinud. See tähendas, et käitusime nagu 5. klassi lapsed, jooksime ringi ja ei kuulanud giidi. Aga koht oli tõesti ilus ning tegime palju pilte. Eks pean Wikipediast selle ajaloo kohta siis ise lugema.

Grupipilt varemetes

Postid, postid, postid...

Reede õhtul läks viimaks ka meiepoolse panuse andmiseks. Meid jagati gruppidesse (muidugi kõik Eesti tüdrukud eraldi) ja alustasime karmi mõttetööga. Eesmärk oli esimeses workshopis tulla lagedale võimalikult paljude ideedega, mida saaksid Rotary inimesed töösse panna ning ideaalis selle kaudu maailmarahu saavutada. Minu grupp tuli lagedale 67 ideega. Nende seas oli ka erilisi „pärleid“. Vaid paar säravamat näidet: ÜRO istungitel peaksid nende riikide lipud olema madalamal, kellel on sõjalisi konflikte; Me peaksime kõik uskuma vaid ühte jumalat, sest vaid läbi kristluse saavutame me maailma rahu; me peaksime kõik kuulama, armastama ning hoolima teineteisest; Me peaksime ehitama hiiglasuure raamatukogu ja nimetama selle rahu templiks. Igatahes, mina hoidsin oma kommentaarid enda teada. :D Teises workshopis selgitasime oma ideid põgusalt ning jagasime need kolme kategooriasse: lühiajalised, keskmised ja pikaajalised. Meil tekkis ka neljas kategooria pealkirjaga soovid (kõik ei olnud tööülesandest väga hästi aru saanud).

Saskia klõps: esiplaanil vist nende tiim, keskel Kaisa tiim ja tagumise seina ääres on minu tiim

Päev oli ülimalt väsitav ning raske on teha end arusaadavaks inimestele, kelle keeletase on sinu omast tunduvalt madalam ning veel raskem on püüda nende selgitustest aru saada. Pärast õhtusööki oli meil sunniviisiline vabatahtlik tantsukursus. Õppisime lihtsaid türgi rahvatantse (eesti mõttes näiteks perekonnavalss) ja siis tantsisime neid. See oli lihtsalt jube. :D Tantsud olid üsna igavad ning väsimus tekitas igasuguse tahtmise mitte sellest kõigest osa võtta. Aga noh, eks me torisesime ja tantsisime.

Laupäeval kuulasime jälle kõnesid. Pärastlõunal oli meil tund rütmipillidega ning samuti värvisime tuvisid. Rütmipillide tund tundus alguses lärmilaager olevat, kuid lõpuks olin sellega väga rahul. Kogu tunnile lisas huumorit see, et minu buddy on täielikult ilma igasuguse rütmitunnetuseta. :D Ta suutis pidevalt mängida vales kohas või valesti või enamasti liiga palju ja suvaliselt. Vähemalt sai hea kõhutäie naerda. Tuvimaalimisel oli meil ette lõigatud puidust tuvid, mida pidime värvima. Tegin kaks tuvi, ühe Rotarytele ja teise endale. Saskia tegi ka imelise sinimustvalge tuvi.

Minu tuvi

Laupäeval oli ka viimane workshop. Seal pidime parimale kolmele ideele kirjutama kondikavad ning hindama nende kulu ning oodatavat tulemust. Minu rühm oli nii loominguline, et kolmest kolm olid minu ideed....... Kaisal ja Saskial vedas rühmadega rohkem. Aga jah, oma ideed siis kirja panime ning pärast esitasime need laval ka. Ootasin, et seal tuleb pärleid, sest meie grupis oli samuti palju ideid, mis tegelikult oleksid veel väärinud esitlemist. Pidin pettuma. Üks noor neiu rääkis näiteks kõige suurima õhinaga sellest, kuidas me peaksime looma ühise keele, mida kõik üle maailma õpiksid ja räägiksid. Siis ei oleks meil enam kunagi probleeme ning jõuaksime igikestva maailmarahuni.

Laupäeval oli ka esimene hetk, kui oli pisut vaba aega. Veetsime selle saunas ja basseinis logeledes. Saunu oli neil kokku neli. 75 ja 90 kraadised, aurusaun ning Türgi saun. See Türgi saun oli nii ägedalt nagu võõrkeha kogu selles ülimalt eruoopalikus hotellis. Samuti olid nad pisut puusse pannud oma aurusauna sildiga, kus seisis uhkelt „Finnish sauna“. Ja kui ma nende tähelepanu sellele asjaolule juhtisin, sain vastuseks: „Sauna finishes seven o’clock“.

Kaisa tegi imesid ja vedas mu tantsuplatsile kõigil kolmel õhtul. Tantsuplats oli pidevalt täis mingeid jalkapoisse, kes olid seal trennis ja püüdsid igale tüdrukule selgeks teha, et nad lahkuvad kohe homme hommikul. Noh nende laager oli vähemalt kahenädalane ma arvan.

Ahjaa, laupäeva hommik oli eriti andekas. Mina ärka üles, käin pesus, kõik on ok. Ja siis teel alla sööma saan teada järgmisi asju, millest ei olnud mul õrna aimugi: Saskia toakaaslane leidis endale mingi mehe ning nad olid Saskia toas üsna ebameeldivalt lärmakad. Selle peale tuli Saskia minu juurde ja ajas mu üles (kell oli hilja hilja öösel), ütles mulle, et ta tuleb minu kõrvale magama. Mina nõustusin ja jäin magama tagasi. Hommikul ärkas Saskia enne mind ja käis ujumas. Mina ärkasin siis, kui ta ujumast tagasi tuli.

Üleüldiselt sain targemaks küll, kuigi tunnen, et inimeste valik sinna rahukonverentsile ei olnud just kõige parem. Ma väga ei liialda, kui ütlen, et osade inimeste puhul jäid nende jalanumber ja IQ sarnasele tasemele. Uus avastus oli see, et Rotary on Lions organisatsiooniga tunduvalt sarnasem, kui arvasin. Kui kuulasin nende PP ettekannet, oleks võinud igas lauses Rotary vahetada Lions vastu ning 90% lausetest oleksid jäänud kehtima. Tõesti, kõik oli sarnane, alates liikmete arvust kuni selleni, et iga-aastaselt on neil rahvusvaheline kuberner, kes loob selle aasta moto ning sümboolika. Samuti olid sarnased väga paljud projektid, mida korraldavad ka Lionid.

Aga Antalya oli võrratu. Kuigi ilmad olid türklaste jaoks jahedad, sobib 16-18 kraadi ja pilvisus meile väga hästi. Mina käisin meres kaks korda ujumas ning see oli väga mõnus, pisut karastav, kuid mitte külm. Ja välibasseini vesi oli tunduvalt külmem mereveest (pidime ju ometi ka selle järgi proovima). Süüa sai samuti hästi. Kui esimesel päeval kuhjasime taldrikud kõike head ja paremat täis ning proovisime lihtsalt kõiki erinevaid asju, siis viimasel kahel päeval jalutasime ümber lettide ringi ja mõtlesime, et kas üldse midagi veel tahame. Viimasel lõunasöögil ei läinud ma magustoiduletti vaatamagi, sest teadsin, et ma sealt niikuinii midagi ei võta.

Pühapäeval saime veel kõvasti saunatada ning siis algas pikk ja väsitav tagasisõit. Jälle kuus tundi bussis. Õnneks olime kõik nii väsinud, et magasime suure osa ajast. Samuti lugesin ma oma romaanikest, vaatasin Kaisaga Air Crashi ja õppisin pisut fraseoloogiat. Koju sain kümneks ning unevõlg annab isegi nüüd, esmaspäeva pärastlõunal tunda.

Ja klõps tagasiteel samas kohas

44. päev - Mis muud mul ikka teha kui koolis käia

Täna hommikul suundusin siis kooli poole, sest kodus pole üksi midagi teha. Algas asi tavalise hommikuse tramburaiga, kas mõni buss üldse peale ka võtab mind? Kui umbes 5-6 bussi olid minust tuimalt möödunud sõitis mööda üks dolmuš, mis sõitis iki eylül'i, seega läksin selle peale. Tema aga päris õige kohani välja ei sõitnud ning pidin natukene maad jalutama. Edasi pidin otsima üles oma klassiruumi, mida aga majas polnud oli see kindel ruum. Kuna kuskilt mujalt abi ei osanud küsida seadsin oma sammud Cem'i juurde, kes leidis mulle inimese, kes viis mu õigesse kohta. Eks ruumi leidmine olegi raske kui klass on hoopiski teises majas, mille olemasoluga mina veel kursis ei olnud. Niisiis jäin kokkuvõttes kuskil pool tundi loengusse hiljaks ning üllatus-üllatus, ma olin esimene, kes sinna üldse jõudis. Kui õppejõud mind nägi oli ta üllatunud,  kuna tänane tund oleks pidanud ära jääma. Paari minuti jooksul ilmus kohale ka üks Poola poiss, kes võtab samuti ainet Model Aircraft Construction. Ainult minu pärast poleks tundi toimunud, kuid tänu Poola poisile see toimus. Tema ei tea lennunduse teooriast mitte midagi ning seetõttu õppisime juba kolmandat korda selle nädala jooksul aerodünaamika aluseid. Pauside ajal avastasime, et klassiruumi tagauks viib lennuväljale. Minu jaoks väga suur üllatus, et asjad siin nii lihtsad on. Seisime siis lennuväljal ja mõtlesime, et miks huvitav on kari kutte  ühe värvilise lastebasseini ümber ja seda täidavad. Kaua me selle üle juurdlema ei pidanud, kuna õige varsti keeras üks pilooditudeng oma cessnaga ette, kõik kutid jooksid kiiresti lennuki juurde ja tõmbasid vaese piloodihakatise sealt seest välja. Kutt oli lõpetanud just oma esimese soololennu ning siin Türgis on siis kombeks piloodihakatis kolm korda peadpidi veeämbrisse pista ning tagatipuks basseini visata :D Seda kõike muidugi jäädvustati kaameraga. Loeng ise minu jaoks väga huvitav ei olnud ja kohati olin isegi õppejõule abiks inglise keelsete terminite koha pealt. Järgmisest nädalast hakkame mudellennukeid ehitama - paaripeale üks ning poola kutt teeb üksinda, kuna loengutesse on registreerunud vaid 5 tudengit - 4 eesti tüdrukut ja 1 poola kutt. 

Esimene loeng lõppes varem kui oleks pidanud ning läksin pärast seda sööma. Söök oli täna kõike muud kui hea. Pärast sööki oli mul veel 2 tundi aega järgmise loenguni. Seega passisin ja ootasin jälle tükk aega. Teine loeng oli Aviation Legislation ja õppejõud ei saanud päris täpselt aru mida paganat üks pilooditudeng tema loengus teeb :D Loeng on rohkem suunatud mehaanikutele, kuid mina selles otsest probleemi ei näe. Küll aga on päris huvitav istuda loengus kus 90% on türgi keeles ja 10% inglise keeles. Imelik oli küll see, et sain aru siiski enamusest asjadest. Türgi keeles olid vaid seletused inglise keelsetele slaididele ning kuna enamus minu rühmast just väga tugevad ei ole, siis nad agaralt tõlkisid kõike türgi keelde ka. Igaüks sai ka inglise keele harjutamiseks kõva häälega ette lugeda slaididelt. Eks sain selle inglise keelega endale veidi ikka tähelepanu ka. Kui vabatahtliku vaja oli, siis suunasid kõik näpud minu poole ja ütlesid, las tema loeb, tal on nii hea hääldus ja ilus hääl :D Pärast loengut läksin mõnede kaaslastega koos aine jaoks raamatut ostma. Kohale jõudes saime aga teada, et raamatud pole veel valmis ning tulgu me tagasi laupäeval. Kutid teatasid, et mina laupäeval kohale ei pea tulema, nad toovad raamatu mulle esmaspäeval kooli. Mugavused :D Lisaks viskasid nad mind autoga koju ka. 

Nüüd tuleb mul hakata kõvasti türgi keelt õppima, sest oleks tore ka õppejõu seletustest aru saada, võib-olla tuleksid need ka mulle kasuks. Igatahes väga raske ei tohiks see olla ning sain ka endale juba väikese türklasest abimehe, kes on nõus mind õpetama. 

43. päev - Antalya

Läbi raskuste saavad postitused Antalyast ka üles viimaks.

Tänane hommik algas eriti vara. Minu esimene äratuskell helises 3.45 ja sain kenasti üles. Kell neli tuli kontrollkõne Marjelt. Sain teada, et Marje ei tule! Ta oli terve öö oksendanud ja ei tundnud end ikka veel piisavalt hästi. Lihtsalt väga kahju, sest lootsime kõik koos seda võrratut reisi nautida. Aga kodus on Marjel parem terveneda, bussisõit oleks tappev.

4.15 saime nukal kokku ning kiirustasime peacampuse värava juurde. Karm käsk oli 4.30 seal olla ja mitte hiljaks jääda. 4.28 olime seal, enamus rahvast oli kohal ja väljas oli maru külm. Kolm korda võite arvata, millal buss tuli. Ootasime bussi ja külmetasime pea pool tundi. Aga viimaks saime sooja ja teele.

Antalya asub umbes kuuetunnise bussisõidu kaugusel lõunas mere ääres. Enamus bussisõitu möödus seega magades. Öine unevõlg sai enam-vähem tasa tehtud.

Vahepeatus bussisõidul

Jõudsime Antalyasse „Miracle“ hotelli juurde pisut enne ühtteist. Pisut oli sagimist, saime kätte konverentsi pluusid, kaelakaardid ning hotellitubade kaardid. Hotell on väga ilus. Viis tärni ning meil on kõik hinnas. See tähendab, et saame tasuta süüa, toas on karastusjoogid ja snäkid, igal ajal võime kasutada ujulat ning saunasid, lisaks on baaris tasuta kokteilid.

Vaade hotellile üle basseininurga. Kahte maja ühendavat lüli kutsusime vesilennukiks.

Oleme kahestes tubades, Mina ja Kaisa ühes, Saskia koos Vaidaga teises. Meie toad on kõrvuti ning neid ühendab uks. Selle tegi hotellipersonal meie jaoks ka lahti. Nüüd elaksime justkui ühes toas.

Oleme vallutanud oma hotellitoa

Vaade hotelliaknast. Nägime sealt pidevalt lennukeid ka lendamas ja olime muidugi maru õnnelikud.

Lõuna oli väga rikkalik. Kuhjasime taldrikud head-paremat täis ning nautisime kõike täiel rinnal. Kõhud said punni ja olime kui maakerad. Samuti proovisime magusaletist kõike, mis silma paitas.

Siis vedas Kaisa meid jalutama, et me tuppa magama ei roniks. Käisime mere ääres, mis on hotellist ehk kahe minuti kaugusel. Pidime muidugi vee ka ära katsuma. Jalgupidi vette ronides jõudsime järeldusele, et vesi on väga soe. Või noh, mitte väga soe, aga piisavalt soe, et seal sees saaks ujuda. Ujuma me siiski ei läinud, sest tahtsime enne konverentsi algust veel sauna jõuda.

Testisime, kas vesi on soe

Lõpuks sai siis ka hamamis ära käidud (türgi saun). See on suur soe ruum, kus inimesed istuvad ja on soojas ning siis saab tellida endale masaaži. Meie jaoks on hamam üsna leige, kuid lätlased võtsid vahumasaaži ning see nägi küll väga ahvatlev välja. Siin me seda ei katseta, kuid Eskis proovime kindlasti järgi. Saunatasime siis klassikalistes saunades (neil oli Soome saun muidugi aurusauna uksele kirjutatud) ja käisime ka sisebasseinis ujumas.

Kella neljast alustasime konverentsiga. Mitu korda pidime üles oma tuppa minema, sest võtsime kaasa valed kaardid, et rentida kõrvaklappe (osad kõned pidavat olema türgikeelsed ning sealt tuleb sünkroontõlge). Lõpuks saime siiski klapid kätte ning istusime suurde ning hästi kaunistatud konverentsisaali.

Saskia pilt oma konverentsimaterjalidest

Rotary klubi on üsna sarnane oma ülesehituselt ja korralduselt Lionsitega, seda ka toretsevate avatseremooniate koha pealt. :D Väga lahe oli lippude tseremoonia, mis algas sellega, et ekraanile lasti ükshaaval kõikide osalevate riikide lipud (24 riiki) ning osalejad nendest riikides tõusid püsti. Pärast seda toodi ükshaaval sisse Rotary erinevad tähtsad lipud ning viimaks Türgi riigilipp. Riigilipu austamiseks tõusid inimesed muidugi viisakalt püsti (türklased olid sellise viisakusavalduse üle üllatunud ning tänulikud). Kuulsime ka Türgi hümni, mis on Eesti hümnikga võrreldes marsilikum ning minu arvates militaarse alatooniga.

Tänane kava nägi ette sissejuhatust konverentsi ning kuulasimegi kõnesid tähtsatelt klubiliidritelt ning organisatsiooni Türgi kubernerilt. Samuti tutvustati meile Rotary selle aasta teemat ning sümboleid (volditud kurg ja kirsiõied – rahvusvaheline kuberner on ilmselgelt Jaapanist).  Pärast lühikest kohvipausi, kuulsime aga päeva kõige liigutavamat kõnet. Tegemist oli naisterahvaga, kes saab paari kuu pärast saja aastaseks. Ta rääkis oma elust, kogemustest kahe maailmasõja ajal ning türgi sõdade ajal. See läks väga hinge ja tõesti pani mõtlema selle peale, et sellised sõjalised vägivallakolded on kohalikele elanikele laastavad ning ebavajalikud. Kuidagi peab olema võimalik elada ilma nendeta.

Mind isiklikult kõnetas selle vana daami kõne väga sügavalt, sest lood olid tuttavad küüditamise teemal kogututega paari aasta tagusest ajast ning kogu arutlus sõdade üle tõi mulle meelde Meeta ning tema räägitud lood.

99-aastane kõneleja. Juhin tähelepanu veel sellele, et nurgast vaatab meid ikka suur isa ja juht

Õhtusöögi ajal sõime end jällegi maakeradeks. Pärast seda oli paar hetke vaba aega ning siis algasid õhtused jäämurdmismängud. Mängud ei olnud just kõige tabavamad, nad olid mõeldud väiksemale grupile. Samas oli teada ju kui palju inimesi on tulemas. Siiski veetsime mõnusalt aega ning saime kõhutäie naerda.

Peas kummitas veel idee soojast mereveest ja otsustasime selle ellu viia. Vahetasime kiirelt riided, läksime alla randa ning vette. :D Esimene ujumine tehtud 7. märtsil. :D Vesi oli mõnus, nii sooja veega ujutakse meil juba ammugi. Aga hotellivalvuri ehmatasime vist küll ära, sest ta tuli uurima, mida need hullud seal vees teevad.

Õhtul tantsisime hotelli klubis ning saime üsnagi ebamõistlikul ajal magama. Ees ootab pikk ja seiklusrohke päev.