130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.

129. päev - Pisut rahutu laupäev

Keset ööd ärkasime me üles seepärast, et akna taga käis kaunis muusika. Nimelt tagusid inimesed potte ja panne kokku. Kogu asja point on aga selles, et Istanbulis oli meeleavaldus ning nüüd korraldavad erinevad Türgi linnad toetuseks samuti meeleavaldusi. Meiega oli asi ohutu, sest olime kodudes ning välja ei roninud.  Tänavatel oli aga üsna palju inimesi. Seega, linn oli ärkvel ning äratas meidki, kuid mitte mingisugust ohtu meile ei kujutanud. Asi vaibus hommikul kella neljaks.

Laupäev ise oli vaikne. Hommikul tegime korterikaaslasega järjekordselt suurpuhastust. Seejärel käisin ja šoppasin mitu tundi. Otsisin endale sünnipäevakingitust ning selle ka leidsin. Võttis aega vaid neli tundi, et käia läbi kõik jalanõupoed, mida Eskis tean. Ja muidugi olid need jalanõud, mis lõpuks ostsin, selles poes, mida külastasin esimese 15 minuti jooksul. Ostsin endale jooksutossud. Kõlab uskumatult tõesti, kuid nii see on. Motivatsioon peab algama ilusatest jalanõudest - jõudsin sellele järeldusele mõni aeg tagasi. Õnneks oli mul meeldivaks kaaslaseks Kaisa, kes sai samuti endale mõnusad uued jalanõud (siiski üsna palju suvisemad kui minu omad).

Minu uued kaunid sinised jooksutossud

Pärastlõuna veetsin kodus ning õhtupoolikul läksime tüdrukutega Marje juurde pesu pesema. Loodame, et olukord täna öösel saab olema vaiksem ning saame probleemideta magada. Homme hommikul olen teel juba Bursa poole ning järgmine raport tuleb sealt.

128. päev – Lennutame lohesid

Minu hommik algas täna väga aeglaselt ja rahulikult. Kooli pidin minema alles kella 14ks, niiet sain rahulikult hommikul magada. Kooli jõudes ootas mind ees jälle hea üllatus, et tund saab olema ainult türgi keeles ning mina võin koju tagasi minna. Suundusin siis tagasi linna, tegin endale süüa ning kella 17st sain kokku tüdrukute ja Şamiliga, et minna Selale parki head aega veetma.

Enne parki jalutamist käisime läbi karikatuurimuuseumist (ülejäänud rahvas otsustas jääda pildist välja)

Selale pargis lennutasime lohesid ning nautisime ilusat ilma. Kaisa suutis oma lohe väga kõrgele lennutada, kuid lohe otsustas mingi hetk alla kukkuda ja puu otsa kinni jääda. Natukene aega sai tegeletud ka selle lohe kätte saamisega sealt. Samuti läks Şamili lohe katki ja lendas minema. Õnneks saime ikka lohe tagasi.

Lohed said taeva alla

Kaisa ja tema kaunike

Kaunike lõpetas puu otsas

Samil ja tema sõbranna kaunistasid oma lohet

Kolm kitse

Pärast lohelennutamist käisime ühes armas kohalikus restoranis, kus meile pakuti maitsmiseks mingisugust magustoitu ning kus jõime teed ning ajasime juttu sellest, milline mulje meil Türgist jäänud on.

Kahjuks polnud kõhud tühjad - ehk järgmisel korral

Pärast seda läks iga roju oma koju ning asus asjalikuks. Mina läksin magama veidi pärast 11st ning üles tõusin öösel kell 2. Sellest, miks ma üles tõusin räägib aga Mariliis pikemalt järgmises postituses.

Türgi tähelepanek 32: Maru põrsad on ikka need türklased. 

Koolisöökla laud - segadus, mida jätab türgi õpilane endast maha

127. päev – Ajapuudus tohutu, õpikoormus üüratu

Täna hommikul sain ennast erakordselt kiiresti püsti ning kooli hiljaks ei jäänud – jõudsin isegi pea pool tundi enne tunni algust kohale. Täna oli meil viimane IFR communication loeng koos eksamiga. Loeng ise kestis 20 minutit ja seal osalesid täpselt Eesti tüdrukud ja Emre. Ülejäänud piloodid olid parasjagu oma soololendudel, niiet tunnist osa võtta ei saanud. Kella 11st algas meie eksam selles aines. Eksami kohta saan nii palju öelda, et palju oli materjali, mida me pole tunnis läbi võtnud ning seda tunnistasid ka piloodid ise. Eksam oli kohati veidi keeruline ning mõne küsimuse puhul läksime kõik bingo loto peale välja.

Eksam läbitud käisid teised tüdrukud söömas (Marjel on probleem oma söögi broneerimise ja õigel ajal raha ära maksmisega, mistõttu ta juba mitmendat nädalat ei söö koolis...). Söömas käidud ühinesid teised minuga õppimise lainele. Tegelikult me vist keegi ei õppinud midagi, aga vähemasti tegime nägu nagu õpiks. Peagi läksid Mariliis ja Kaisa jõmmi ning mina ja Saskia jäime veel järgmiseks eksamiks õppima. Kuna me enam oma Flight Theory eksamiks väga õppida ei viitsinud hakkasime lollitama ja laulma. Mõned mööduvad tudengid vaatasid meid imelikult, kuid meie sellest väga välja ei teinud.

Kella 13st algas meil eksam. Eksami klassi leidsime kiiresti üles, kuid kui meile vaatas seal 3 pilooti vastu kohkusime veidi ja otsustasime õppejõudu ukse taga oodata. Õppejõud jõudis kohale 5 minutilise hilinemisega, andis meile eksami kätte ja läks ise minema. Niisiis istusime ja tegime eksamit, samal ajal piloodid edasi-tagasi sahkerdamas ja meid imelikult vaatamas. Eksam oli ise ülilihtne. Kõik mõisted ja küsimused olid ette teada ja need ei olnud midagi peadmurdvat. Ühele piloodile ei tohiks ju raske olla defineerida mõisteid nagu tiiva profiil, kõõl, tuul või aerodünaamika. Saime oma eksami 15 minutiga tehtud ning sellega sai meil täna 2 eksamit tehtud siin riigis. 6 veel minna ja kes teab palju Eestis.

Õhtupooliku veetsin kodus ning tegin konspekti Aircraft Instrument’i lõpueksami jaoks. Teoorias peaks see mul järgmine eksam olema, kuid eile leppisin Cem’iga kokku, et ta saadab mulle ajad, mil saan tema eksameid sooritada. Tuleb vaid loota, et asjakohane e-mail jõuab minuni rohkem kui 2 tundi enne eksamit. Blogipostitus on nüüd kirjas ja mina suundun tagasi lennuohutuse teemalist esseed kirjutama. Kuidagi peab ju ka Eestis deklareeritud ained läbima...

126. päev - Esimesed viimased

Kolmapäeva hommikul oli meil Kaisaga viimane ujulatund. Juunikuusse pakuti ainult hilisõhtuseid aegu ning neid me ei soovinud. Maikuu saab aga otsa. Püüdsime viimase korra puhul siis ikka tublid olla. Soojas basseinivees on see tiba raske, kuid tulime toime. Mina pusisin 1200 meetrit ära ja olin enda üle uhke. Lehvitasime ujulale hüvastijätuks ning lubasin endamisi, et suvel käin ikka kodus järves ujumas ka, mitte ei vahi vett ainult läbi akna. :D

Kella ühest algas meie viimane simutund. See oli pisut ringipööratud tund. Nimelt kasutasime täna radu teisipidi kui kõik eelnevad korrad. Esimesed 10 minutit läks ikka pusimiseks ja harjumiseks aega, ruleerimisteed uued, lennuväljaringid teised ja harjumatu oli maanduvaid lennukeid selja tagant otsida. Aga tulime mõlemad oma harjutusega kenasti toime.

Õppejõud oli üsna šokeeritud mu avaldusest, et ma lendan 14. ära ja eksam toimub 19. juuni. Uuris, et kunas ma tagasi tulen. Naeratasin ja teatasin, et mitte kunagi. :D Siis vajus ta suu lahti ja ütles, et no siis jääb mul eksam tegemata ja aine sooritamata. Me ajasime Kaisaga vastu, et meil Cemiga räägitud ja peab saama enne tehtud. Porises ja pirises ilmatuma kaua aega ja kutsus siis Cemi kohale. Cem ütles kaks lauset, siis oli tädil "problem yok", otsiti kalender välja ja uuriti, et kunas me siis eksamit teha soovime. Panime eksami kirja 13. juuniks.

Pärast kooli käisime Kaisaga ostlemas. Kasutasime võimalust viimast korda avatud riideturul käia ning raha raisata. Jätsin sinna umbes 70 liiri, mis on ligikaudu 30 eurot. Eestis ei saa selle raha eest suur midagi, siin sain seeliku, lühikesed püksid, neli pluusi, 12 paari sokke, kaks paari pesu, käekella ja käevõrud. Ei saa kurta. :D

Õhtupoolikul jamasime Kaisaga jälle oma esseede kallal, mis üldse kohe ei edene. Samuti õpime kõik homseks eksamiks. Marjel ja Saskial on lausa kaks eksamit homsesse planeeritud, me Kaisaga piirdume esialgu vaid ühega.

Mina olin nii unine, et vahepeal jäin lihtsalt magama. Siis õppisin veel pisut ja kellvaraennekeskööd läksin ära magama, sest pea enam ei võtnud mitte midagi külge. :)

125. päev - Aga kohe oleme kodus

Hommikul bussiga kooli, Marje magas sisse, oma loengusse ei jõudnud, kuid eksamiks oli kohal ideaalse ajastusega.

Eksam oli täiesti mõistlik, kuigi ootasin midagi pisut lihtsamat. Õppejõud pani meid oma kabinetti istuma, andis ristikeste tegemiseks tabelid ette ning küsimused kah. Ja siis me seal kolmekesi istusime ja tegime ristikesi. Õppejõud ise jalutas koridoris, ajas mingi muu rahvaga juttu ja käis aeg-ajalt vaatamas, et me ikka oma töö kallal pusiksime. Muidugi pusisime pisut ikka koos kah...

Päeva teine (ja õnneks ka viimane) loeng oli meie lemmikõpetajaga, kes see kord ainult pool tundi hilines. Kamp poisse tegi ettekannet lennunduse ajaloo kohta. Peale nende olimegi neljakesi ainsad õpilased tunnis. Ega me kuulata ei viitsinud, PP oli kehvasti loetav ning poiste inglise keel oli veelgi hullem. Tegutsesime järgmise nädala ning üleüldiselt juunikuu kalendri, trenniaegade, eksamite ning koolisöökla lõunate registreerimisega.

Siis sõime lõunat ning bussiga koju. Kaisaga käisime pärastlõunal ujumas. Viimased kaks korda on jäänud, juunikuus enam meile sobivaid ujumisaegu ei olnud. Seega üritasime täna pisut end ikka liigutada. Kuid vesi oli supp mis supp ning olime vaid pisut tublimad kui tavaliselt. Mina sain kirja kilomeetri, Kaisa poolteist.

Õhtupoolikul on jälle iga piiga omas kodus ning kõik õpivad ja on asjalikud. Marje õpib usinalt eksamiteks juba (või vähemalt ma arvan, et ta õpib, kui ta just juhuslikult 9gag'is ei istu). Tal tänase seisuga kaks nädalat siin veel olla ning selle aja sees liigpalju eksameid vaja kirjutada. Ja tema eksamid on pisut keerulisemad ka kui minu omad. Seega on ta juba usinalt õppimisega ametis.

Ahjaa, täna saime teada, et esimene lõpueksam on juba neljapäeval. Õnneks pole selleks eksamiks liiga palju õppida vaja. Niiet avame neljapäeval sessi ning kuulutame Türgis veel veedetava aja liiga lühikeseks, et kõike soovitud korda saata.

Täna Lujza juurde peole, tal Slovakkiast sõbrad külas. Tuleb veel viimased peod maha pidada, enne kui iga õhtu õppides möödub.

Kahjuks peab ikka veel ootama postitust eelmise nädala seikluste kohta. Mul pole õrna aimugi, kunas selleks aega leian, ehk neljapäeval.

124. päev - Viimane ametlik koolinädal

Esmaspäeva hommikul oli ärgata üsna raske ja uni oli veel silmas. Eks see puhkamine ning telgis magamine väsitab korralikult. Aga Kaisaga simutundi jõudsime siiski õigeks ajaks.

Esialgu olid mõlemad pseudopiloodikohad poisse täis ja me olime Kaisaga laisad. Seega istusime läpakates, viisime end viimase poole nädala infoga kurssi ning passisime niisama. Eks poisid olid maru huvitatud sellest, mis mäng on, sest eksam hakkab lähemale jõudma ning allkorrusel mängu nägemine enne seda tornis läbimängimist annab mõningase eelise.

Teises mängus sättisime end juba poiste kõrvale ning asusime pusima. Meile mäng allkorrusel väga raske polnud, kuid poistele üleval valmistas see omajagu peavalu. Tuule suuna muutus, paar-kolm hädaolukorda, windsheer, VFR lennud, touch-and-go lennud ja jooksvad vead tuli kõik neil ju peas ära sorteerida, lahterdada ja kõik mitukümmend lennukit ohutult õigetesse suundadesse juhtida.

Pärastlõunal alustasime selle nädala mitme tähtsa ülesandega. Homme on vaja järgi teha kommunikatsiooni vaheeksam (mille toimumise kohta eelmisel nädalal meil õrna aimugi polnud). Siis on vaja ära sorteerida pildid, kirjutada reisist blogi (milleni ei jõua ma veel vist mitu päeva), teha ära kaks tuutorluse kodutööd, kirjutada essee, teha korda cv ning kindlasti lisandub siia veel mingi ülimalt oluline ülesanne, mis lihtsalt ei anna järgmise nädalani oodata. :) Seega pusisime oma järjekordse õppejõuta inglise keele tunni ajal tasapisi nende ülesannete kallal.

Kella kolmest oli ka Saskia juba majas ning ajasime pisut juttu. Siis tuli keski tore kaasüliõpilane ja teatas meile, et meie kella viiene tund jääb ära. No tore. Saskia oli kooli üsnagi ilma asjata tulnud. Meie Kaisaga otsustasime, et ei taha kella kolmest kella seitsmeni koolis passida, et siis jõusaali minna. Kasutame seda aega parem kodus eelpoolmainitud ülesannete kallal töötamiseks. Seega olime pahad tüdrukud ja lasime jõusaali üle.

Õhtupoolikul lülitasin mina arvutimasinast interneti välja ja olin üle pika aja vägagi produktiivne. Ports asju sai tehtud, suurem ports ootab veel tegemist. Del Mundo oli ka täna veel plaanis ning seal saime kokku ka ühe kohaliku purilennupiloodiga. Neljapäeval läheme nende lennuklubi uudistama arvatavasti. Kui lennukid hooldusest enne seda tagasi jõuavad, kui koju ära läheme, siis saame lennata ka loodetavasti. Ja lennata saame tasuta, sest oleme lihtsalt nii ilusad, targad ja tublid. Ei, tegelikult saame tasuta lennata, sest tegemist on Türgiga... GPL litsensi tegemine koos kõikide lennutundidega on siin kah näiteks tasuta. Ei tee üldse kadedaks.

Öötunnid möödusid veel eksamiks õppides, lõpuks kui silm enam lahti ei seisnud, panin kella varajasemaks tirisema ning läksin magama ära.