114. päev - Teise eksaminädala viimane eksam

Reedene päev möödus välgukiirusel.

Hommikul tulime Kaisaga varem kooli, et veel pisut mehaanika eksamiks õppida. Natukene saime õpitud, siis tuli miski meie koolis käinud Türgi poiss (kelle nime me muidugi ei mäleta) meiega juttu ajama. Ajasime siis temaga umbes pool tunnikest juttu ja leppisime kokku et läheme millalgi kõik koos Selale parki tuulelohesid lennutama.

Pool kaksteist olime juba ülesannete kirjutamisest soodad, pähe aga  väga midagi ei jäänud. Läksime trenni tegema. Pärast trenni õppisime veel pisut ning arvasime, et oleme nüüd eksamiks valmis.

Tühjagi olime. Eksam oli üsna raske - vähemalt minu jaoks. Mingisugused ülesanded lahendasin ära, teistega oli oi kui palju pusimist. Üks ei tulnud ikka üldse kohe välja ning teise puhul oli mul kahtlane tunne, et algandmeid oli liiga vähe, et ülesanne edukalt sooritada. Aga jah. Läks kuidas läks, andsin endast parima (või midagi sinnakanti ma endale korrutada üritan).

Igatahes jõudsime Kaisaga järeldusele, et selle eksamiperioodi eksamid läksid kõik võssa, ühegi tulemus ei kannata väga avalikustamist ning lõpueksamid tuleb nüüd seetõttu väga headele tulemustele kirjutada. Istusime tusatujustena bussi, sõitsime koju ning asusime asju pakkima.

Teisipäeval (või kunagi sinnakanti) tahtsime end registreerida laupäevaks mägede taha matkale, kuid kõik kohad olid juba täis. Sealt aga sündis plaan, et kui keegi meile reisi ei korralda, siis korraldame selle endale ise. Ja selline plaan saigi. Reede õhtuks sai plaanitud väljumine, kuid sellest juba järgmises postituses.

113. päev - Kõige võrratum pärastlõuna (ehk kuidas ma lendamas käisin)

Meil tekkis kaisaga kunagi mitu mitu nädalat tagasi idee, et maru äge oleks siin Türgis lendama saada. Idee hakkas mõõtmeid võtma, kui saime teada, et meie IFR õppejõud on pilootide instruktor ning klassikaaslasteks on kamp hetkel lendavaid piloodiõpilasi. Kõigepealt uuris Kaisa piloodihakatistelt, kas oleks lendamiseks kootust. Nemad teatasid, et kaasa on lubatud võtta vaid oma klassikaaslasi. Seejärel otsustasime, et kirjutame õppejõule ja uurime temalt. Kaisa vorpis ilusa kirja valmis ning pani teele. Vastust aga ei kusagil. Neljapäevases tunnis saime aga vastuse ning meie suureks rõõmuks, oli vastus positiivne.

Kõige vingem oli kogu asja juures see, et meie Kaisaga saimegi lendama juba neljapäeval. Alguses öeldi Kaisale, et tema saab õppejõuga kaasa lendama ning pärast sain minagi häid uudiseid. Ja minu uudised tõotasid väga väga kaunist pärastlõunat.

Nii me siis ootasimegi pärast lõunasööki kooli hoovis ja õppisime mitte väga motiveeritult homseks mehaanika eksamiks. Aga ootus oli suur, üle oi kui pika aja, saame väikelennukis ratta maast lahti ning taevalaotust künda.

Ja lõpuks pisut enne kella kahte oligi minu võimalus. Instruktor Mart tuli kooli hoovi ning angaaride poole teele asusimegi. Tutvusime tee peal põgusalt. Mart on endine sõjaväe piloot ja lendas F-4 hävitajatega Eskisehiri kohal umbes 3000 lennutundi. Nüüd on ta juba neljandat aastat Anadolu ülikoolis pilootide instruktor.

Olen täna õnnega koos, sest minu tänane lend saab olema kolmetunnine. Lennuk Cessna 172 käis hiljuti hoolduses ning talle tehti mootorivahetus. Nüüd peab pisikene linnukene lendama mõnikümmend lennutundi, enne kui õpilased uuesti juhise taha lubatakse. Pisut kõhedusttekitav, kuid muidu just mulle sobiv variant. Seega saan istuda esimesel istmel, vaade on hea ning lend pikk pikk.

Jalutasime platsil seisva TC-SHO linnukese juurde. Mehaanik oli lennuki stardiks valmis pannud. Mart tegi lennuki ümber kohustusliku kontrolltiiru ning vaatas üle, et ikka kõik lennuks vajalikud osad (nagu näiteks tiib, kõrgustüür jms) olemaks oleksid. Olles tunnistanud linnukese lennukõlbulikuks, istusime sisse ja kinnitasime rihmad.

Lennueelne kontrollring

Mart seletas mulle checklisti punkte ning jälgisime siis koos, et kõik oleks kenasti paberitekohane. Juhtpinnad töötasid, näidikud näitasid mõistlikku pilti, kõik lülitid said õigetesse asenditesse ja varulennuvälja andmed GPS-masinale sisse söödetud. Siis võis mootori käima panna. Pisut põristamist, veel üks checklist ning seejärel võtsimegi juba tuttava Anadolu juhtimistorniga ühendust. Saime loa ruleerida stardirajani. Klotsid rataste alt ära ning teele!

Stardiraja ääres tuli läbi teha veel kolmaski checklist. Ka sellega saime kenasti hakkama ning siis anti meile ka palutud õhkutõusuluba. Oh kui hea oli jälle olla kõrgemal kui kikivarvukil. Ilm oli ilus, taevas olid kaunid valged pilvetupsud ning nähtavus oli hea. Startides loeti meile ette küll tuulevaikus rajal, kuid õhk oli siiski üsna turbulentne ning raputas kõvasti.

Vaade ülalt on üsna sarnane Eesti lapitekimaastikule. Erinevuseks on vaid see, et linnast põhja poole jäävad suured suured mäed. Ja nüüd sain ma ka viimaks teada, mis on nende mägede taga. Mägede taga on pisikene org koos sadade kasvuhoonetega ning siis veel kõvasti mägesid. :D Mardilt kuulsin, et vaade on sarnane eestimaale vaid siinpool Eskisehiri. Lõunapoole lennates on näha kollakat kivimit ning metsad, põllud ja muu rohelus ei kuulu selle maastiku juurde.

Vaade pöördepunktiks olevale külale ning mägedele selle taga

Lennuplaan näeb ette, et lendame kolm suurt ringi, iga ring pea tunniajane. Seda plaani siis kenasti täitma asusimegi ning Mart näitas mulle igat pöördepunkti juba kaugelt ning andis oma asukohast, kõrgusest ja kavatsusest igas punktis lennujuhile raadio kaudu kenasti teada. Umbes pärast poolt tundi lendamist, küsis Mart minult, et kas tahan ka proovida. Muidugi tahtsin.

Aga juhise sain näppu

Seejärel oli juhtimine minu kätes. Ta ütles, mis kurssi peab hoidma ning, et kõrgus peab olema 6000 jalga. Alguses oli mõlemal korraga silma peal hoidmine üsna keerukas, kuid lõpuks sain selle käppa. Pöörded tegin ka pöördepunktides kenasti ära ning võisin endaga rahul olla. Olin väga üllatunud, et ta mind nii usaldas ning lubas mul lennata. Ja ma ei lennanud paar-kolm minutit.... Kolmetunnisest lennust lendasin kokku 1,5 tundi. Seega kütsin poolteist tundi taevalaotusi täitsa üksinda. :D Vägev tunne!

Elu üle siin ei saa kurta!

Pärast esimest 40 minutit ütles ta, et katab mul näidikud kinni, kuna lendasin pidevalt oma kõrgust ja variomeetrit kontrollides. Kahjuks või õnneks ei leidnud ta aga lennukist suurt musta papitükki, mida selleks puhuks kasutatakse. Seega ta lihtsalt keelas mul näidikuid jälgida ning pidin hoidma kurssi ja kõrgust vaid loodust jälgides. Ka see võttis omajagu harjumist aega, kuid tasapisi hakkas tulema. Lõuks sai kõrguse hoidmine horisondi (eriti mägise horisondi) järgi üsna võimalikuks ülesandeks.

Kõik tähtsad näidikud ja ekraanikesed

Igatahes vaade oli kaunis, lend oli kaunis, sain juhtida, sain nautida. Sain isegi korra Anadolu torniga kontakti võtta ning meie asukoha, kõrguse ning kavatsuse ette lugeda. Väga väga lahe!

Kuna start oli veninud ning seetõttu lennuk tänasel päeval oma teisele lennule ei jõuaks, siis uuris Mart minult, et kas tahaksin veel tunnikese lennata. Mõtlesin hetke ning ütlesin, et ma siiski eelistaksin jääda lennuplaanijärgse kolmetunnise lennu juurde. Tema nõustus minuga ning avaldas arvamust, et hästi, siis saab ta juba varsti suitsule. Need türklased on kõik ahelsuitsetajad lihtsalt.

Mart kontrollib meie asukohta kaardilt

Lennu ajal nägime teisi õpilasi meist ülal- ja allpool tiirutamas. Kusagil seal oli ka Kaisa, kes lendas miski muu vahva lennumasinaga ning vist koos õpilase ning instruktoriga. Samuti nägime kaks korda toonekurge soojas õhuvoolus tiirutamas ning ilma nautimas.

Tähelepanelikud leiavad pildilt Eskisehiri, meie koolimaja ning muidugi ka lennuvälja

Kolm tundi tiksus täis imekiirelt ning juba oligi aeg tagasi maa peale tulla. Maandumine läks kenasti. Saime korralduse teha rajal backtracki ning siis kenasti angaaride juurde ruleerida. Ja kui me kenasti mööda maandumisrada ruleerisime, siis anti miskile järgmisele lennukile luba teha rajast madalalt ülelendu. Noh, vaade oli kena, kuigi ma ütleks, et pisut ohtlikum, kui mulle meeldinud oleks.

Selle pildi pealt peaks juba igaüks eelpoolnimetatud üles leidma

Miskipärast on pildil kaks lennukit

Angaari ees veel viimane checklist ja saigi lend läbi. Mehaanikud tankisid ja pesid lennuki puhtaks ning meie kandsime Mardiga lennu logiraamatusse sisse.

Õnnelik Mariliis pärast edukat lendu

Lennukile pisut juua

Ja logiraamatusse kõik kogetu kirja

Pärast kohtasin teisi meie tunni IFR piloodipoisse, kes uurisid, kuidas mul läks ning küsisid muljeid. Muidugi rääkisin, et oli väga lahe. Suur oli aga nende imestus, kui ütlesin, kes oli mu instruktor ning et suhtlesin temaga probleemideta kolm tundi inglise keeles. Poisid ütlesid suurte silmadega, et Mart ei räägi üldse inglise keelt. Ju siis olukord sundis, aga hakkama sai ta kenasti.

113. päev - kõrgemale, kõrgemale!

Tänane päev algas vahelduseks IFR communication tunniga. Toimus see tund üle nelja nädala esimest korda. Selle toimumises me muidugi sugugi kindlad ei olnud, niiet lihvisin oma stalkimise oskusi ning otsisin ühe meie klassikaaslase facebookist üles. Meeldiv on teada, et mu stalkimise oskused on ikka veel tasemel :D.

Hommikuses tunnis saime teada, et Kaisa ja Mariliis olid õppejõult küsinud, kas saaksime meiegi mingi aeg lendama. Õppejõud lubaski meid kõiki lendama viia ning Mariliis ja Kaisa said seda teha juba samal päeval. Tund ise koosnes seekord powerpointi läbi töötamisest ja vestluste harjutamisest.

Meie kodu kõrgemalt vaadatuna

Sellel ajal kui Kaisa ja Mariliis lendasid õppisid Saskia ja Marje usinalt õhtuseks eksamiks. Eksam järjekordselt ei olnud kõige meeldivam aga õnneks ka mitte kõige raskem. Õppimise käigus saime teada oma tulemused ka eilsest eksamist ning tegime järelduse, et kui kõige parem tulemus kogu klassi peale on 65, siis eks see vast oli ikka päris raske eksam. Samuti sain teada oma tulemuse Aviation Legislation'i essee kohta, milleks oli 70 punkti (silmas pidades, et õppejõud ütles selle kohta "perfect essay" järeldan küll, et minul ja õppejõul on veidi erinev arusaam sõnast "perfect").

Kaisa ja Mariliis olid aga üliõnnelikud, et lennata said ning õhtupooliku veetsid nad arvatavasti nende viimaseks eksamiks õppides. Mina veetsin oma õhtupooliku kodus ning läksin üsna varakult magama. Kõik need eksamid olid minust energia välja söönud ning üks mõnus uinak kulus marjaks ära.

112. päev - Kesknädalased eksamid

Tänane päev algas vees mulistamisega. Harjutasin jälle oma tuuleveskeid, see kord hingasin juba vähem vett kopsu ning pea valutas ka vähem. Ilma valuvaigistita siiski veel hakkama ei saa.

Marjel ja Saskial oli täna Performance eksam. See olevat eriti õudukas olnud, valikvastustega stiilis, et kõik vastused on õiged, vali kõige õigem. Loodavad mõistlikke tulemusi saada. Ahjaa, nad kirjutasid seda kusagil arvutiklassis pisikestes boksides, olevat maru veider olnud, pilti saab pärast kah.

Meie eksam oli ka maru tore. Ootasime seda kõige pealt kaks tundi (mis on täiesti normaalne). Hasan ja Ünsal tegid enne meid just viimastena oma pundist eksamit ja olid ka üpris närvis. Me olime Kaisaga ka vaheldumisi närvis ning rahulikud. Eksam iseenesest oli lihtne, mitte liiga kiire, ning täiesti mõistlik. Ainus kehv asi oli see, et keegi oli kaks idiooti torni lubanud. Hull üks Mariliis ja hull kaks Ilo-Kaisa. Koperdasime, ajasime asju sassi, tegime ülimalt rumalaid ja algajalikke vigu. Ühesõnaga - kohutav. Tulemused olid keskpärased, kuid keskpärane on meie jaoks allapoole arvestust. Lõpueksam tuleb täispunktidele kirjutada. Saab raske olema.

Igatahes olime oma eksamist maani muserdatud, mina lisaks veel peavalus kah. Õhtul koperdasin Kaisa juurde, kus vaatasime Eesti uudiseid, ringvaadet ja kõike muud ka veel, et ainult mitte õppida. Ja kui ma ka üritasin seda kinemaatika paberit vaadata, siis pähe midagi ei hakanud. Täiesti lootusetu. Aga homme on ka päev ja siis on motivatsiooni õppida rohkem (sest aega õppida on järjest vähem).

Igatahes Mariliis oli maru moss, Kaisa oli pisut vähem moss. Torisesime kahekesi keset Kaisa tuba. Lõpuks otsustasin Kaisa terroriseerimise ära lõpetada ja koju magama minna. Seega kirja on läinud Eski kõige kehvem päev, nüüd on võimalik minna vaid ülespoole.

Homme paistab päike, nädalane vihmasadu saab üle, väljas on soe, peavalu läheb üle ja mehaanika eksam on peaaegu tehtud. :D Ja ärge üle muretsege, tegelikult on kõik hästi.

111. päev - Juuuuurovisioooon

Eile õhtul oli mul maru peavalu. Arvatavasti tegin endale jõusaalis jooksmisega liiga. Igatahes lootsin, et hommikul on parem olla. Hommikul ärkasin kell kaheksa ja olla oli ainult hullem. Kiireid liigutusi teha ei saa, püsti tõusta ei saa, jalutada ei saa. Retk vannituppa oli üsna vaevaline ja pea lõhkus hullult. Kobisin voodisse tagasi ning otsustasin, et ei asu hetkel kinemaatikat õppima. Vaatasin hoopis ühe osa Air Crashi ja istusin niisama netis. Kehv oli olla ja seetõttu oli raske paigal püsida ja midagi polnud teha kah. Ja absoluutselt iga inimene, keda ma üldse kunagi oma elus kohanud olen, oli kas juba tööl-koolis või veel magas. Seega olin maru nukker peavalune ja mossitasin oma voodis.

Aga aitab pirisemisest, tänases päevas on seda juba rohkem kui küll olnud. Ennelõunal tuli Saskia minu juurde, pärastlõunal ühines meiega ka Kaisa. Seega tegime nägu, et õpime, ajasime niisama juttu, istusime arvutites ning sõime. Kuna ma end juba tasapisi liigutasin, siis oli ka parem olla.

Kella kolmeks vedas Kaisa mind hoolimata igasugusest vingumisest ja vastuväidetest ujuma. Ujumine mõjus väga hästi. Alguses oli pisut paha vee all olla, kuid üleüldiselt sobis kalaelu mulle rohkem, kui maa peal kõndimine. Tuuleveskiharjutustega alustasin ka, endal oli maru veider olla. Üle pika aja hingasin jälle tubli portsu vett sisse, kuid pole hullu. Harjutamine teeb meistriks, küll olen kuu lõpus juba tunduvalt osavam kroolija kui täna. Ja kindlasti olen osavam kroolija, kui enamik seda ujulat kasutavatest tegelastest.

Õhtupooliku veetsime jälle minu juures. Siis olime õppimises tunduvalt produktiivsemad. Kokkasime õhtusööki ning Marje ja Saskia ühinesid ka meiega. Üritasime Kaisaga end nädalavahetuse tasuta matkareisiks kirja panna, kuid kõik kohad olid juba täis. Kurbadena matsime siis selle mõtte maha ning nuputame nüüd, mida nädalavahetusel ette võtta.

Hetkel vaatame eurovisiooni ja õpime samaaegselt. Rohkem vaatame, vähem õpime. Minul on juba tiba parem olla, arvatavasti homme jälle üsna kehv. Aga eksam on vaja teha, õnneks on hommikul ujula ka. Seega saan vähemalt keha liikuma ning ehk on siis juba pärastlõunaks ok olla. Peamine on aga see, et eksam läheks hästi ja neljapäevaks oleksin jälle vormis, sest siis on järgmine jõusaal.

110. päev – Eksamid, eksamid, eksamid...

Tänane päev algas minu jaoks kell 9 hommikul eksamiga. Eksamile minek läks küll üle kivide ja kändude... Hommikul kohe kuidagi ei saanud üles ning kui siis viimasel hetkel uksest välja tormasin, taipasin, et mu Eskardil pole ju enam raha peal. Õnneks siiski nii palju oli, et kooli sain. Kooli sain muidugi alles 3. bussiga. Eksam ise kujutas ette essee kirjutamist (klassikaaslased tegid tõlketööd mu kõrval). Essee teema kätte saades pidin peaaegu, et naerma purskama. Teema algas küsimusega miks? ja sellele vastuseid oli täpselt kaks. Niisiis kirjutasin pikalt mula, et ikka normaalse essee pikkuse kätte saaksin. Poistelt kuulsin, et nende eksam oli veel jaburam kui minu oma ja kõvasti raskem ka.

Hommikul välja tulles olin plaaninud terve päeva koolis veeta ning õhtuseks eksamiks õppida. Tühjagi :D. Olin õhtuse tunni kodutöö koju jätnud, mistõttu pidin kõigepealt koju tagasi minema. Eskardile minu teaduskonnas raha peale panna ei saa, niiet sammusin keset tühermaad asuva putka poole. Raha eskardil, sain vähemalt koju sõita. Kuna nüüd mu plaanid olid luhtunud lootsin siis vähemalt kodus õppida... Aga kodus on ju nii palju muud ka teha peale õppimise L Pärast pooleteise tunnist üritamist otsustasin kooli tagasi minna ja ilma läpakata. Tavaliselt pole seal mitte midagi niikuinii teha ning sellisel juhul äkki tundub õppimine isegi äkki huvitav. Istusin siis seal aeda maha ja olin lausa 3 minutit üksinda! Siis jõudis minu juurde Atakan, kellega jutustama jäime. Pärast kahe tunnist jutustamist oli mul veel pool tundi aega õppida. See nüüd küll tark otsus polnud :D.

Eksamist ei teadnud ma midagi, mingi hetk olin kuulnud, et tuleb valikvastustega, aga ega selles väga kindel ei olnud. Eksami ülesehitus oli väga hea, natukene pidi lühidalt küsimustele vastama, mõned valikvastustega, mõned õige-vale väidetega ning mõned lünktekstiga. Mina muidugi eksamilt väga hea tundega välja ei tulnud ning sellele tundele aitasid kaasa ka tüdrukute vajadus analüüsida eksamit pärastpoole :D

Õhtuks plaanisime minna Del Mundosse, see jäi aga ära, sest pooled meist olid lihtsalt laisad ja pooled ei viitsinud :D.

109. päev - Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet

Täna oli päevakavva võetud lohelennutamine kooli juures. Ega me väga sellest üritusest muud ei teadnud, kui see, et see algab keskpäeval kusagil kooli juures.

Jõudsin bussiga kohale ning linnaku keskne suur ja tühi muruplats oli täis peresid ja tuulelohesid. Muruplatsi ääres olid telgid päikese käest varjus olemiseks ning söömiseks. Otsisin üles Kaisa ja Halili. Nad olid pisut varem kohale jõudnud ning katsetasid juba Kaisa tuulelohet. Halil meisterdas Kaisale väga laheda lohe. See on läbipaistev ning suure sinise lennuki ja värvilise sabaga. Kui lohe lendab, siis on näha vaid lennukit. Tekib tunne, et lohet end polegi.

Vinge lennumasin

Lennutasime pisut seda Kaisa ägedat masinavärki ning siis seisime lõputusse järjekorda. Nimelt jagas üks Türgi telefonifirmadest tasuta tuulelohesid. Ootamine tasus end ära, lisaks kollasele naerunäoga lohele sain ka roosi. Roose jagati emadepäeva puhul (kuigi üsna kõikidele, hoolimata vanusest ja soost).

Lohe, nöör ja roos

Lohe kokkupanek oli väga lihtne: kinnitasin kolm pulka õigetesse kohtadesse, sidusin kaks nöörijuppi omavahel kokku, panin lohele saba taha ning valmis ta oligi. Siis lennutasime vahelduseks kollaseid lohesid.

Insener paneb lohet kokku

Lohed valmis, tüdrukud rõõmsad

Lohelennutamine oli väga äge, tegi mind rõõmsaks ning tõi naeru näole. Igati hästi veedetud pärastlõuna. Kuid professionaalseid lohelennutajaid meist kolmest ei saa. Meie lohed ei püsinud üldse väga hästi taevas, kukkusid pidevalt alla. Kuid seal oli ka neid, kes olid oma lohed väga kõrgele taevasse saanud ning nende lohed ei kavatsenudki alla tulla.

Kaks kaunist

No ma ütlen, et nad tulid kogu aeg alla

Aga me ei kurvastanud. Taevas oli täis kollaseid naerunägusid, ilm oli hea ning üritus mõnus.

Vaid pisike killuke kogu naerunägudega kaetud taevast

Õhtupoolik möödus kodus õppides ning koristades. Homsest algab jälle eksaminädal. See kord on mul õnneks ainult kolm eksamit.

Türgi tähelepanek 31: Türklased söövad tooreid ploome. Ausõna, neil on miski lemmiktoit see. Hetkel algas toore ploomi hooaeg ning kõik ostavad ja söövad neid, ka koolis pakuti. Hakkan toore ploomi maitsega juba harjuma, kõhuvalu pole veel tekkinud. Siiski eelistaksin neid valminutena.

Internetist leitud foto tooretest ploomidest (türgi keeles erik)