111. päev - Juuuuurovisioooon

Eile õhtul oli mul maru peavalu. Arvatavasti tegin endale jõusaalis jooksmisega liiga. Igatahes lootsin, et hommikul on parem olla. Hommikul ärkasin kell kaheksa ja olla oli ainult hullem. Kiireid liigutusi teha ei saa, püsti tõusta ei saa, jalutada ei saa. Retk vannituppa oli üsna vaevaline ja pea lõhkus hullult. Kobisin voodisse tagasi ning otsustasin, et ei asu hetkel kinemaatikat õppima. Vaatasin hoopis ühe osa Air Crashi ja istusin niisama netis. Kehv oli olla ja seetõttu oli raske paigal püsida ja midagi polnud teha kah. Ja absoluutselt iga inimene, keda ma üldse kunagi oma elus kohanud olen, oli kas juba tööl-koolis või veel magas. Seega olin maru nukker peavalune ja mossitasin oma voodis.

Aga aitab pirisemisest, tänases päevas on seda juba rohkem kui küll olnud. Ennelõunal tuli Saskia minu juurde, pärastlõunal ühines meiega ka Kaisa. Seega tegime nägu, et õpime, ajasime niisama juttu, istusime arvutites ning sõime. Kuna ma end juba tasapisi liigutasin, siis oli ka parem olla.

Kella kolmeks vedas Kaisa mind hoolimata igasugusest vingumisest ja vastuväidetest ujuma. Ujumine mõjus väga hästi. Alguses oli pisut paha vee all olla, kuid üleüldiselt sobis kalaelu mulle rohkem, kui maa peal kõndimine. Tuuleveskiharjutustega alustasin ka, endal oli maru veider olla. Üle pika aja hingasin jälle tubli portsu vett sisse, kuid pole hullu. Harjutamine teeb meistriks, küll olen kuu lõpus juba tunduvalt osavam kroolija kui täna. Ja kindlasti olen osavam kroolija, kui enamik seda ujulat kasutavatest tegelastest.

Õhtupooliku veetsime jälle minu juures. Siis olime õppimises tunduvalt produktiivsemad. Kokkasime õhtusööki ning Marje ja Saskia ühinesid ka meiega. Üritasime Kaisaga end nädalavahetuse tasuta matkareisiks kirja panna, kuid kõik kohad olid juba täis. Kurbadena matsime siis selle mõtte maha ning nuputame nüüd, mida nädalavahetusel ette võtta.

Hetkel vaatame eurovisiooni ja õpime samaaegselt. Rohkem vaatame, vähem õpime. Minul on juba tiba parem olla, arvatavasti homme jälle üsna kehv. Aga eksam on vaja teha, õnneks on hommikul ujula ka. Seega saan vähemalt keha liikuma ning ehk on siis juba pärastlõunaks ok olla. Peamine on aga see, et eksam läheks hästi ja neljapäevaks oleksin jälle vormis, sest siis on järgmine jõusaal.

110. päev – Eksamid, eksamid, eksamid...

Tänane päev algas minu jaoks kell 9 hommikul eksamiga. Eksamile minek läks küll üle kivide ja kändude... Hommikul kohe kuidagi ei saanud üles ning kui siis viimasel hetkel uksest välja tormasin, taipasin, et mu Eskardil pole ju enam raha peal. Õnneks siiski nii palju oli, et kooli sain. Kooli sain muidugi alles 3. bussiga. Eksam ise kujutas ette essee kirjutamist (klassikaaslased tegid tõlketööd mu kõrval). Essee teema kätte saades pidin peaaegu, et naerma purskama. Teema algas küsimusega miks? ja sellele vastuseid oli täpselt kaks. Niisiis kirjutasin pikalt mula, et ikka normaalse essee pikkuse kätte saaksin. Poistelt kuulsin, et nende eksam oli veel jaburam kui minu oma ja kõvasti raskem ka.

Hommikul välja tulles olin plaaninud terve päeva koolis veeta ning õhtuseks eksamiks õppida. Tühjagi :D. Olin õhtuse tunni kodutöö koju jätnud, mistõttu pidin kõigepealt koju tagasi minema. Eskardile minu teaduskonnas raha peale panna ei saa, niiet sammusin keset tühermaad asuva putka poole. Raha eskardil, sain vähemalt koju sõita. Kuna nüüd mu plaanid olid luhtunud lootsin siis vähemalt kodus õppida... Aga kodus on ju nii palju muud ka teha peale õppimise L Pärast pooleteise tunnist üritamist otsustasin kooli tagasi minna ja ilma läpakata. Tavaliselt pole seal mitte midagi niikuinii teha ning sellisel juhul äkki tundub õppimine isegi äkki huvitav. Istusin siis seal aeda maha ja olin lausa 3 minutit üksinda! Siis jõudis minu juurde Atakan, kellega jutustama jäime. Pärast kahe tunnist jutustamist oli mul veel pool tundi aega õppida. See nüüd küll tark otsus polnud :D.

Eksamist ei teadnud ma midagi, mingi hetk olin kuulnud, et tuleb valikvastustega, aga ega selles väga kindel ei olnud. Eksami ülesehitus oli väga hea, natukene pidi lühidalt küsimustele vastama, mõned valikvastustega, mõned õige-vale väidetega ning mõned lünktekstiga. Mina muidugi eksamilt väga hea tundega välja ei tulnud ning sellele tundele aitasid kaasa ka tüdrukute vajadus analüüsida eksamit pärastpoole :D

Õhtuks plaanisime minna Del Mundosse, see jäi aga ära, sest pooled meist olid lihtsalt laisad ja pooled ei viitsinud :D.

109. päev - Sellest, et ma tahtsin lennutada lohet

Täna oli päevakavva võetud lohelennutamine kooli juures. Ega me väga sellest üritusest muud ei teadnud, kui see, et see algab keskpäeval kusagil kooli juures.

Jõudsin bussiga kohale ning linnaku keskne suur ja tühi muruplats oli täis peresid ja tuulelohesid. Muruplatsi ääres olid telgid päikese käest varjus olemiseks ning söömiseks. Otsisin üles Kaisa ja Halili. Nad olid pisut varem kohale jõudnud ning katsetasid juba Kaisa tuulelohet. Halil meisterdas Kaisale väga laheda lohe. See on läbipaistev ning suure sinise lennuki ja värvilise sabaga. Kui lohe lendab, siis on näha vaid lennukit. Tekib tunne, et lohet end polegi.

Vinge lennumasin

Lennutasime pisut seda Kaisa ägedat masinavärki ning siis seisime lõputusse järjekorda. Nimelt jagas üks Türgi telefonifirmadest tasuta tuulelohesid. Ootamine tasus end ära, lisaks kollasele naerunäoga lohele sain ka roosi. Roose jagati emadepäeva puhul (kuigi üsna kõikidele, hoolimata vanusest ja soost).

Lohe, nöör ja roos

Lohe kokkupanek oli väga lihtne: kinnitasin kolm pulka õigetesse kohtadesse, sidusin kaks nöörijuppi omavahel kokku, panin lohele saba taha ning valmis ta oligi. Siis lennutasime vahelduseks kollaseid lohesid.

Insener paneb lohet kokku

Lohed valmis, tüdrukud rõõmsad

Lohelennutamine oli väga äge, tegi mind rõõmsaks ning tõi naeru näole. Igati hästi veedetud pärastlõuna. Kuid professionaalseid lohelennutajaid meist kolmest ei saa. Meie lohed ei püsinud üldse väga hästi taevas, kukkusid pidevalt alla. Kuid seal oli ka neid, kes olid oma lohed väga kõrgele taevasse saanud ning nende lohed ei kavatsenudki alla tulla.

Kaks kaunist

No ma ütlen, et nad tulid kogu aeg alla

Aga me ei kurvastanud. Taevas oli täis kollaseid naerunägusid, ilm oli hea ning üritus mõnus.

Vaid pisike killuke kogu naerunägudega kaetud taevast

Õhtupoolik möödus kodus õppides ning koristades. Homsest algab jälle eksaminädal. See kord on mul õnneks ainult kolm eksamit.

Türgi tähelepanek 31: Türklased söövad tooreid ploome. Ausõna, neil on miski lemmiktoit see. Hetkel algas toore ploomi hooaeg ning kõik ostavad ja söövad neid, ka koolis pakuti. Hakkan toore ploomi maitsega juba harjuma, kõhuvalu pole veel tekkinud. Siiski eelistaksin neid valminutena.

Internetist leitud foto tooretest ploomidest (türgi keeles erik)

108. päev - Teeme ära! Türgi moodi

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kui te arvate, et eestlased on prügimajandusega jännis rahvas, sest me ei sorteeri seda nagu sakslased või austerlased, siis pole te kunagi kohanud ühtegi türklast. Prügimajanduse ainus reegel on see, et reegleid pole ja prügi ei sorteerita. Pandipakendist pole keegi siin kunagi midagi kuulnud (kuigi tuleb välja, et õllepudelitel on pandimärk peal), keegi kunagi ühtegi pudelit kuhugi masinasse või putkasse ei tagasta. Prügikastegi pole inimestel kodus, kusagil nurgas seisab või ukselingi küljes ripub see plastikkott, mis eile poest saadi ning sinna sisse käib kogu prügi. Ja plastikkotte on neil siin liiga palju, igalt poolt saab kõigega plastikkoti kaasa. Ainus asi üldse, mida kogutakse, on pudelikorgid. Nagu ma aru saan, siis miski jalgpallimeeskond vist lubas iga saja kilo kogutud korkide pealt annetada ühe ratastooli. Või midagi sinnapoole. Seega pudelikorgid on ainus asi, mida usinalt kogutakse. Muu prügi rändab kas ukse küljes rippuvasse kilekotti või tänavale maha.

Ja sealt tänavalt me teda täna koristasimegi. Hommikul saime 10.15 EsPargi ees kokku. Noh see tähendas muidugi, et liikuma hakkasime 10.45. Sõitsime trammiga paar peatust ning siis tellitud bussiga sihtkohta. Bussis saime endale valged "Teeme ära" t-särgid, mida kõik kandma pidime. Maru jubedad valged nokamütsid ning ülimalt vajalikud kindad saime ka. Siis astusime linna ääres bussist maha ning asusime koristama.

Valmis Türgit puhtaks tegema!

Türklaste püsivus on täpselt nagu neljaaastasel lapsel. Kaks prahti pistad kilekotti ja siis astud kümme sammu edasi. Meie jäime aga viieliikmelise kambana (Kaisa, Halil, kaks türgi tüdrukut ja mina) teistest kohe üsna palju maha. Kuskil oli keegi umbes 20 pudelit puruks loopinud ning koristasime seda hunnikut. Siis jalutasime teistele järgi ja koristasime, mida nemad ära koristanud polnud. Ühelt muruplatsilt leidsime veel hunniku klaasi, seekord oli tegemist aknaklaasiga, ja ka vannitoaplaate. Seega minu teine prügikott sai samuti klaasi täis. Kokku koristasin vist kuskil 15 kilo klaasi ära.

Kott tundus tühi, mõtlesin, et ronin sisse

Lõpuks jalutasime teistele järgi ning tegime väikese jäätisepausi. Siis koristasime türgi stiilis (kaks prahti kotti ning kümme sammu edasi), et grupiga koos püsida. Kella kahe paiku hakkas vihma tibutama, siis tõmmati päevale joon alla. Tegime grupipildi ja ronisime ära bussi, et tagasi linna sõita.

Lõunat sõime kõik koos ühes kiirtoidukohas, seejärel ostsime Kaisa, Lujza ja Darjaga endale õhtuks kinopiletid ja tulime kodudesse ära. Paar tundi sai õppida ning siis läksime kinno. Tänane film oli "Amore", kuid see oli siiani nähtutest kõige kehvem. Filmi teema ei olnud minu jaoks, sellistele asjadele ei soovi ma siin Türgis oma perest kaugel olles üldse mõelda. Aga muidu oli film täitsa hea, kuigi väga väga aeglane ning liiga paljude mõttepausidega.

Hilisõhtul kutsus Helena meid Saskiaga teed jooma. Helena on üks nendest neljast eesti tüdrukust, kellega me Antalya reisil kohtusime. Ta õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks ning on Türgis praktikal. Samuti on tal türgi noormees, kellega ta kohtus arvatavasti siis, kui poiss oli Erasmuse semestril Tallinnas. Noormehel ta külas oligi, sest poisi vanematekodu on Eskisehirs. Igatahes on nad koos olnud juba neli aastat ja pärast kooli lõpetamist kavatseb Helena siia kolida. Noormees oli igati tore ja asjalik ning temaga oli hea suhelda. Jõime teed ja ajasime tunnikese juttu. Siis jõudsime Saskiaga järeldusele, et kell on juba liigpalju ning asusime koduteele. Ja ausõna, me ei söönud üldse ühtegi šokolaadisimitit tagasiteel, sest pood ei jäänud tee peale ja see polnud avatud ja ma ei tahtnud Saskiale näidata, kui head need on. Ainult kumbki ühe. :)

107. päev - Lennukid ja maavärin

Hommikul olime üle pika aja jälle kõik neljakesi lennukit ehitamas. Minul oli kuidagi enesetunne kehv, seega lükkasin kõik vastutusrikkad tööd Kaisa kaela ja ise mõõtsin ja joonistasin. Viimaks oli aeg hakata tiibu paberiga katma. Horisontaalset stabilisaatorit katsin kaks korda, esimese tulemusega ei olnud rahul, võtsin lahti ja tegin uuesti. Töö edenes tasapisi, olime üleni liimised ja mitte väga õnnelikud. Aga lennukid said valmis küll. Saskia ja Marje Unicorn sai varem valmis ning nad läksid õue pildistama, meil Kaisaga läks pisut kauem aega.

Liimiga möllamas

Marje ja Saskia lennuk on juba nii kaugel

Kaks kaunist ja lennuk

Lõpuks sai siiski ka meie ES-MIK valmis. Siis käisime kõik pilte klõpsimas ja säbelesime oma plaaneritega ringi. Kahjuks neid täna lennutada ei saanud, sest ilm on pisut liiga tuuline. Me aga tõime Kaisaga oma lennuki poiste laborisse ära, sealt saame selle iga hetk kätte, kui lennutamiseks isu tekib.

Kaisa ja minu ES-MIK

Õhkutõusuluba ootamas

Kaunitarid ES-MIK ja UNICORN

Ülejäänud koolipäev ei olnud üldse enam nii huvitav. Saskia ja Marje läksid pärast lõunat koju ära, meil Kaisaga oli veel mehaanikasse vaja minna. Enne seda sisustasime aga paar tunnikest oma aega arvutites istudes ja mitte midagi tarka tehes.

Mehaanika on huvitav tund. Huvitav on selle tunni juures see, et esimese kolme minutiga lülitab aju end välja ja ei taha enam üldse infot vastu võtta. Umbes 10 minutit pärast tunni algus ütleb Kaisa mulle: "Hea, et me juba algklassides lugema õppisime." ja see oli täiesti õige kommentaar. Õppejõud lihtsalt luges sõna sõnalt seda materjali maha, mis tema ja meie kõikide ees paberil seisis. Täiesti mõttetu lugemistund. Üks hetk vaatas ta, et kõik juba säbelevad ringi ja siis tegi pausi. Muidugi läks pausi ajal ports inimesi minema, nimed said ju kirja pandud.

Pärast pausi aga läks säbelemine edasi. Meie Kaisaga mängime kogu aeg seal tunnis juba põhikoolist tuttavat nunbrimängu. Sama mängu mängivad Marje ja Saskia ka mingis tunnis pidevalt. See ei ole jäänud meie kahele lennujuhist sõbrale märkamata. Nüüd õpetasime Hasanile selle mängu selgeks. Aega läks, aga asja sai. Ja tekitasime kohe ka ülejäänud klassis huvi, et mida me talle õpetasime. Seega pool klassi istus pingiridadesse tema ümber ja läks numbrimängutamine lahti. Lootusetu olukord õppejõule. Eks ta siis tõmbas oma lugemistunniga otsad kokku ja näeme eksamil.

Pärast tundi käisime jõusaalis, kus täna jooksutasime end korralikult mööda linti. Järgmine kord jooksutame rohkem ja veelgi paremini. Siis läks Kaisa koju ning mina läksin turge kolama, et leida endale homseks koristuspäevaks jalanõusid. Tegelikult olen tahtnud siin juba ammu endale neid niiöelda Timberlandi matkasaabaste võltsversioone osta. Ja neid oli kevadel kõik kohad täis. Nüüd aga olen hooaja lootusetult maha maganud ning ei leidnud ühtegi paari....

Õhtupoolikul tuli Kaisa minu juurde. Mina tegin meile bulguripada õhtusöögiks ja tema tegi meile šokolaadikooki. Mõlemad tulid väga head ning nautisime oma õhtut väga. Lõpuks sattusin mina mingi pildikogu otsa, mida rõõmsalt lappasin, ning Kaisa mängis mingit lapsepõlve arvutimängu. Ja nii me kahekesi olimegi köögi laua taga rõõmsad.

Üks hetk naljatab Kaisa, et kuule, su maja väriseb. Maja väriseski... Mina naljatasin vastu, et seda siin väga tihti ei juhtu, ei tea, mis oli. Siis tuleb Ahseni poiss toast välja ja küsib, et kas me maavärinat tundsime. Me alguses ei tahtnud üldse uskuda, et tegemist oli maavärinaga, arvasime, et ta niisama naljatab meiega. Kui aga Halil Kaisalt Facebookis sama uuris, siis jäime lõpuks uskuma. Mina pole varem kunagi maavärinat tundud.

Väga lahe kogemus oli ja meil oli just selline paraja suurusega see maavärin. 3,3 (mõnedel andmetel 3,5) magnituudi ja epitsentriga siinsamas meie linnas. Väga väga lahe kogemus minu arust. Leidsime selle maavärina netist üles ka. Tegemist oli tänase päeva kõige suurema maavärinaga Türgis, pisemaid on olnud veel kusagil 30. Seega pole maavärin siin haruldane. Aga väga huvitav lõpp õhtule ning tekitas parajalt elevust ning pisut hirmu. Kuid rohkem oli ikka elevust.

Link meie maavärinale: http://www.emsc-csem.org/Earthquake/earthquake.php?id=316323

106. päev - International Day

Tänast hommikut alustasime Kaisaga jõusaalis. Mõlemad olime juba liigkaua sealt eemal olnud ning pisut jooksulinti kulus marjaks ära. Joosta tuleb rohkem, tosina jagu jõusaalikordi jääb veel tänase ja kojumineku vahele. Selle ajaga võiks jooksmise meeldivaks või vähemalt neutraalseks tegevuseks treenida. Eks näis...

Lõunasöök ja siis kooli inglise keele tundi. Pool tundi ootasime õppejõudu.... vaikus (tuletan meelde, et ka esmaspäeval jäi tund ära). Ja pärast poolt tundi otsustasime lahkuda, sest no kui ülbe võib üks õppejõud olla, et ta tundi lihtsalt kohale ei ilmu. Eestis ei oleks selline käitumine aksepteeritav, siin ei hooli keegi.

Siis vurasime bussiga linna, et külastada International Day üritust. Tegemist on meie ESNi poolt korraldatava üritusega peacampuses, kus kõik välisüliõpilased saavad oma riike tutvustada ning hästi aega veeta. Me magasime muidugi registreerimise maha ja ei viitsinud pärast enam väga siputada, seega me oma stendiga ei osalenud. Aga üritus oli üsna tore, väljas oli umbes 10 riiki oma stendide, lippude, toidu ja piltidega.

Slovakkia esindus

Leedukad olid kadunud, kasutasime juhust

Kaisa jälgib nooti ja hindab pillimehi - kontrabassimängija tunnistati kehvaks

Vaade kogu möllule

Maiustasime pisut, tegime pilte ja nautisime melu. Just siis alustati mängudega ka. Neist me tagasihoidlike eestlastena osa ei võtnud, jälgisime kõrvalt. Lõpuks kuulutati välja ka parim riik, võitjaks osutus Leedu ning nad said kõik tasuta piletid meie viimasele reisile Fethyiesse. Leedukaid oli seitse, ma ei kujuta ette, kust ESN selle raha välja võlub.

Poiste meikimise võistlus, võitis noormees punases

Vunts on Türgis moes

Käisime taksoga Mexicos

Siis võtsime Kaisaga ette retke koopiakeskusesse, et saada kätte järgmise nädala mehaanika eksami materjalid. Ja need me ka saime, see kord üle nädala varem (tuletan meelde, et eelmisel korral saime need 4h enne eksamit). Areneme tasapisi. :)

Teel sinna otsisime üles ka selle pagariäri, millest Tiina mulle eile õhtupoolikul rääkis. Kusagil Eskis müüdavat šokolaadiga rõngassaiu. Leidsime pagariäri, leidsime saiad. Ostsime mõlemad ühe, samuti kaks südamekujulist küpsist ning maiustasime nendega. Oi küll olid head!

Suure suure valikuga pagariäri, kahjuks ei mahtunud hea lõhn pildile

Nii maitsev šokolaadisai (šokolaad ei paista välja)

Maitsev südamekujuline küpsis

Õhtupoolikul käisime jälle kinos. Eilne film "Lore" oli parem (rohkem draamat, rohkem pisaraid) kui üleeilne ning tänane oli parem kui eilne. Täna vaatasime Taani filmi "The Hunt". Järjekordne draama ning see kord istusin küll pisarad kurgus. Võrratu film, meenutab oma ideelt pisut filmi "Atonement", kuid aeg ja tegevus on täiesti teine. Soovitan vaadata koos sooja kakao ja hunniku pabersalvrättidega.

105. päev - Kuhu ma nüüd sattunud olen???

Tänane päev sisaldas Kaisa ja Mariliisi jaoks simutundi, minul ja Saskial jäi loeng ära, kuid selle asemel pidime miskisugusest üritusest osa võtma. Kõik mida selle kohta teadsime oli see, et kell 10.45 peame olema oma kämpuse söökla juures. Hommikul sattusime Saskiaga üle pika aja ühe bussi peale kooli minnes ning söökla ette jõudsime kuskil 5 minutit varem. Loomulikult olime seal esimesed. Istusime maha ja ootasime, kuni ilmusid välja tudengid, kellele selja peale oli kirjutatud meie teaduskonna nimi. Saime aru, et peame nende seltskonda võtma, kuid ühtegi tuttavat nägu ei näinud veel, niiet ei hakanud ka veel küsima "Mis nüüd toimub?"

Veidi aega läks mööda kuni nägime oma kaaslasi ning Mehmetit, kes aitas siis hankida ka meile lipud, särgid ja värgid ning koos läksime bussi, mis pidi meid mingisuguse rongkäigu alguspunkti viima. Mina võtsin hoiaku, et lihtsalt järgnen valgesärkidele ja olen õnnelik. Muud nagu väga teha ei osanudki. Rongkäigu algus meenutas natukene laulupeo rongkäigu algust - tükk tükk aega tühja passimist, siis käbe ilusti rivvi ja siis veel tükk tükk aega tühja passimist enne kui lõpuks rongkäik algab.

Sellised pluusid olid meie teaduskonnal seljas

Tagaplaanil on näha natukene rongkäigu inimesi

Rongkäigu trummimehed, või õigemini  naised.

Ühel hetkel anti meile mingisugused lilled kätte, aga nende eesmärki kohe ei avaldatud. Lõpuks pärimise peale öeldi, et need tuleb rahvale anda, kes meid vaatavad... Veel prooviti meile türgi keelseid plakateid kätte anda, kuid nende eest peaaegu jooksime :D. Kui lõpuks rongkäik algas siis oli see nagu rongkäik ikka - inimesed laulavad, karjuvad ja vahepeal jääb kogu rongkäik seisma teadmata põhjustel. Rongkäik ise väga pikk ei olnud, kestis see asi aga kokku pea 3 tundi, sest ootamist oli palju ja meie jaoks segadust vaat et veel rohkem. Rongkäigu lõpus saime Halililt teada, et tegemist oli kohalike kevadpäevade avamisparaadiga. Kevadpäevad on suunitlusega tudengitele ja nende raames toimub igasuguseid erinevaid üritusi ja kontserte - võrreldav meie tudengipäevadega. 

Pärast rongkäiku jalutasime koju ja mina ei teinud tükk aega suurt midagi. Passisin seriaale ja jõin teed. Õues on pea 27 kraadi sooja ja Marje on haige... Aitäh bussi konditsioneerile, mis mulle 4 päeva jutti külma õhku peale puhus... Nüüd on õhtu käes ning peseme järjekordselt pesu. Mariliis ja Kaisa läksid miskisugust filmi vaatama ning minu pesumasin teeb jätkuvalt hääli nagu ta lendaks kohe Curiosity'le Marsile külla.

PS. Eesti keeles ma vist enam kirjutada ei oska, kuna see postitus on nõudnud juba päris mitut muudatust just lause ehituse ja õigekirja osas...