79. päev - Peaaegu nädalavahetus

Aga muidugi oli täna lihtsalt võrratult lihtne ärgata. Üheksaks jõudsime siiski kõik vaevata kooli. Hommikut sisustas mudellennuki ehitamise tund. Jätkasime tiibadega ning tegime valmis ka horisontaalse ning vertikaalse stabilisaatori. Meie töötasime Kaisaga koos erinevate ülesannete kallal, et jõuaksime Marje ja Saskia lennukile järgi. Tunni lõpuks ka jõudsime. Seega on puudutud tund tasa tehtud, lennuk edeneb ja tuju on hea. Täna sai kõvasti liimitud, näpud olid täitsa kleepuvad kogu aeg.

Tiivad edenevad juba kenasti

Marje ja Saskia enda lennuki kallal pusimas

Tunnitöö sai valmis ja lugesime mudellennundusajakirju

Kuna õppejõud oli miskil koosolekul, siis jalutasime niisama vahepeal kooli peal ringi. Sattusime miskisse mootorite õppeklassi ja saime seal ringi vaadata. Üldse ei kurda, et neil klassi tagauks avaneb otse angaaride ja seisuplatside juurde. Jäime hommikupoolikuga väga rahule.

Koridorist leidsime sellise nunnu

Mehaanikute klassiruum

Pärastlõunane tund ei olnud enam nii hea. Marje pidi eksami uuesti tegema, sest kõik olid eksamid väga kehvasti kirjutanud. Seega tegid nad avatud materjalidega eksamit uuesti. Meie Kaisaga ootasime kõigepealt üle poole tunni õppejõudu ja siis püüdsime tundi mitte magama jääda. Kinemaatika ei ole just kõige huvitavam, kui uneaega on väheks jäänud. Filter käis täpselt nii, et kõik tahvlil olnu sai vihikusse kirja. Eks siis nädalavahetusel on aega lugeda ja mõelda seda kõike läbi. 

Hiline lõunauinak enne jõusaali (jutt käib muidugi Kaisast, kes on arvuti ja spordikoti taga peidus)

Pärast kooli ikka loomulikult jõusaal ning siis kodu. Õhtupoolikul oli järjekordne korterpidu ning seal oli päris tore. Igatahes nüüd jõudsin koju ja ei saa väga piriseda uneaja koha pealt, sest kell on juba jälle kaks. Seega lähen magama, sest homme ootab meid ees tegus päev. Minu plaanidesse mahub jõusaal ning paintball. 

78. päev - Uus õppeaine

Täna algasid meil veel viimase tundmatu õppeaine tunnid. Aine nimi on Air Traffic Communication. Seda annab endine hävitajapiloot ja aine tundub väga asjalik olevat. Algas ta nii hilja seepärast, et võtame ta kohe korraga läbi, sest õppejõud ei soovinud seda kogu semestri vältel teha. Tunnis on meid kuus; meie neli ja kaks Emret. Aine on täpselt see, mida peaksime arvatavasti õppima enne simutundi minekut. Alustasime sellest, kuidas mikrofoni rääkida, võtsime läbi tähtsaimad sõnad ja fraasid ning lugesime ette erinevaid situatsioone. Mina kiitsin igal juhul tunni heaks.

Pärast tundi läksime Kaisaga jõusaali, Marjel oli mingi tund veel ning Saskia läks arvatavasti vibu laskma. Jõmm edeneb kenasti. Nüüd tekib juba tasapisi tunne, et see trenn jääb lühikeseks. Võiks ju veel pisut aega end liigutada. Kahjuks on jõusaalis veedetav aeg väga selgelt piiritletud ning kauem seal olla ei saa. Trenniharjumus kujuneb, keha on liigutamise üle õnnelik. Nüüd tuleb vaid kuidagi endale selgeks teha, et sama jõudsalt tuleb jätkata kogu ülejäänud elu. :)

Ilmaga on jälle mõnusalt vedanud. Täna oli soe ja päikesepaisteline. Loodetavasti peab nädalavahetuseks ka head ilma. Esmaspäevast lubab juba vihma ja madalamat temperatuuri.

Täna läks Marje varakult magama, oleme kõik sel nädalal pisut väsinud ning uni kulub marjaks ära. Mina käisin Tšehhi erasmuslasega tavlat ja malet mängimas. Õhtul oli aga kellegi pool järjekordne korteripidu. Veetsime seal Kaisaga paar tundi. Siis läks Kaisa edasi kuhugi kostüümipeole ning mina tulin ära koju.

77. päev - Peaaegu Werneris, kuid läbi interneti

Kolmapäeviti, nagu ikka (juba teist korda), käisime Kaisaga ujumas. Täna tegi Kaisa korralikult trenni, mina võtsin tagasihoidlikumalt, sest mul on siin kurguga probleeme. Aga eile olin enda üle uhke. Tean nüüd, et olen võimeline rahulikus tempos ujuma jutti terve kilomeetri. See võtab küll üüratu aja, kuid siiski, see on midagi, mida ei uskunud, et teha suudan.

Pärast ujumist käis Kaisa kiirelt intervjuul ning mina jõin kodus kummeliteed. Kurk on juba pool nädalat valus, häälest tunda ei anna, kuid pidevalt on selle tõttu kehv olla. Ujumine aga tundub sellele hästi mõjuvat (või mõjub kummelitee ning köhakommid). Kaisa intervjuu läks kenasti, peame vist kõik selle läbi tegema, kuigi soovi väga pole. Aga õnneks pole tegemist millegi keerulisega.

Kella üheks läksime simutundi. Tänases tunnis võtsime esimest korda VFR maandumisi. Paberi peal on kõik lihtne ja loogiline. Mängus aga on üheksa lennukit liiga palju ja kõik vajalik ei tule nii kiirelt meelde, kui oleks tarvis. Mina mängisin esimesena torni ning Kaisa mängs poistega all piloote. Nad said seal kõhutäie naerda, sest vigu tuli sisse hulganisti. Aga vähemalt sain targemaks. Kaisa mäng läks ka kenasti, kuigi ega me kumbki oma sooritustega väga rahul ei olnud.

Pärast simutundi läksime koju. Viiest algas ÜE koosolek, mida Marje juurest arvutist ka jälgisime. Suure sõjaga sai paika pandud uue aasta koosseis. Me tundisime kõik puudust sellest, et oleks saanud olla koha peal. Arvuti kaudu arutelus osalemine on väga närvesööv ning üsna ebameeldiv.

Õhtupooliku veetsin mina filme vaadates ning Kaisa ja Marje käisid vist kuskil väljas. Homme on uus päev koos uue õppeaine esimese loenguga. Tõotab tulla kordades parem, kui tänane päev oli.

76. päev - Ohhoo, õppejõud jõudis kohale

Tänane päev algas minu jaoks ühe uue õppeainega, mis seekord õnneks ära ei jäänud. Tegemist on ainega, mis on viis korda ära jäänud ja eelmine nädal oleks pidanud ka selles aines eksam olema. Loomulikult jäi täna hommikul õppejõud 5 minutit hiljaks ning mul juba lasus kerge kahtlus, et tund jääb järjekordselt ära. Siiski õnneks ilmus ta täna välja. Aineks siis Performance II ja täna sain individuaaltunni, kuna Saskia on jätkuvalt Istanbulis. Lõbus see tund igatahes ei olnud. Õppejõud pobises kogu aeg enda ette ja väga raske oli teda natukenegi kuulda (ta seisis minust 2 meetri kaugusel). Lisaks sellele oli tegemist sissejuhatava tunniga, ehk siis võtsime läbi juba siinoleku aja jooksul 5 korda läbi võetud teemad ka kuuendat korda :). Pole ime, et mul kella 10 paiku silm kinni hakkas vajuma. Iseenesest peaks aga tund huvitav olema ning järgmisest nädalast lähme veidi detailsemaks oma õpingutega. Õpiku läbimisega peaksime hoogu küll maha võtma, kuna esimese tunniga võtsime läbi umbes 60 lk 210 lk-st. 

Kui tund läbi sai, läksin istusin kooli toolide peale ja ega mul väga palju üksi istuda ei lastudki. Sain vahepeal natukene Mariliisi kirjutisi Ankarast lugeda ja juba oligi Mariliis ise ka kohal, et suunduda meie järgmisesse loengusse. Õige pea oli ka Kaisa kohal ning loeng algas. Seal saime kätte oma eksami materjalid, niiet nüüd tuleb väga pingutada, et sinna üldse viitsiks kohale minna. Tänases tunnis ei teinud me suurt midagi. Järgmine kord peame Kaisaga veel oma presentatsiooni ära tegema. Tunnid läbi, käisime söömas ja liikusime koju. Kaisa ja Mariliis läksid ujuma ning mina õppisin natukene kodus. 

Õhtul läksime kolmekesi koos kumpiri sööma. Väga hea kumpir oli ning väga mõnusad teenindajad, kes hea meelega rääkisid meiega türgi keeles, kuid kui hätta jäime läksid ruttu ilusa inglise keele peale üle. Kindlasti lähme sinna kohta veel sööma, kuna seal olid päris mõistlikud hinnad. Sellega sai meie päevakene läbi ning iga roju läks oma koju.

Väga maitsev kumpir

75. päev - Teatripäev

Tänane hommik oli ärkamise poolest üsna raske. Aga ei ole siin midagi ületamatut ning kell 9 olime kenasti Kaisaga loengus. Tänasest hakkavad poisid õppima Emergency situatsioone. Seega saime meie Kaisaga kõvasti täna naerda, sest ka neile olid see fraseoloogia esmakordne ning tekitas kohati segadust. Kõlasid näiteks fraasid "Stand by for fire", "Noise gear failure" ja "We have two guns on board". Rõõmu kui palju.

Inglise keeles tegime viimaks ära oma esitluse. Tulime sellega kenasti toime, kuigi ma usun, et ega publikum vist sajaprotsendiliselt kõigest aru ei saanud. Selle jaoks olime liiga vähe ette valmistunud. Aga üht väga toredat esitlust kuulsime, mis on Türgi jaoks hetkel üsnagi aktuaalsel teemal. Ka õppejõule meeldis see ning nüüd on meil käes artikkel lõpueksamiks. See räägib kiirrongide ja lennukite omavahelisest konkurentsist transpordis. Tundub hea lugemine olevat. Igatahes eksamiküsimused (juunikuus toimuv lõpueksam) on käes. Püüame säilitada motivatsiooni ning aeg-ajalt tundides edasi käia. :D Ja vaheeksamid saime ka kätte. Mina sain 100% ja Kaisa 90%. Aga vastused olid meil pea sõna-sõnalt samad. Ja siis Kaisa rääkis enda töö ka maksimumpunktidele ära. Nii käib Türgis eksamite tegemine!

Pärast seda tundi oli mul paus ning Kaisal veebikursus türgi keeles. Maru palju huumorit jälle, sest süsteemiga oli mingi häda. Mina aga sain hetke, et kirjutada oma eilsest päevast. Mainimata jäi eilse kohta veel see, et kogu siinoleku aja jooksul oli mul nüüd esimesed 24 tundi, kus ei rääkinud sõnagi eesti keelt.

Siis jõudis kooli ka Marje. Ta oli täna maru tubli olnud ning jooksmas käinud. Samuti teinud esmaspäevast turulkäigu biitsepsitrenni. Käis turul kolme eest ning tõi koju kokku 17 kilo värskust. Sellest kuus oli mulle.

Päeva viimane tund oli üsna huvitav, nägime igasuguseid vahvaid tulevikulennukite pilte. Mina igatahes nautisin, kuigi konspekteerimiseks tuli, nagu ikka, väga kiirelt kirjutada.

Pärast kooli jõudsime kiirelt kodudest läbi ning siis teatrisse. Etenduse pealkiri oli Titaaniku orkester ning see oli täielikult türgi keeles. Laval oli viis tegelast ja muust me väga aru ei saanudki. Üks noormees mängis väga hästi, teised olid tunduvalt kehvemad. Üks tüdruk oli väga Helena Bonham Carteri moodi. Igatahes ta mängis väga kehvasti ja paisutas emotsioone kõvasti üle. Ning oma stseeniks puhkpillidega polnud vist keegi väga harjutanud, sest pillimängimisele sarnanes see vähe. Homme uurime türklastelt, mis etenduse sisu oli, sest kahjuks tõesti tekstist aru ei saanud. Kuid huvitav oli siiski ja uus äge kogemus.

Del Mundos käisime ka, kuid seal oli täna vähe rahvast. See nädal on osadel veel eksamid ja kõik õpivad tublisti. Mängisime Kaisaga tavlat ning siis ajasime niisama kambakesi juttu. Uni oli siiski juba üsna peal ning tulime varakult koju ära.

74. päev - Ankara

Minu pühapäev möödus Ankaras. Kuna ESN meile pealinnaekskursiooni ei korralda, tuli Darjal idee sinna ise minna. Ta võttis Vojta kampa ning kahekesi meisterdasid reisi valmis ning kutsusid sõpru kaasa. Minu käest uuriti ka, et kas ma tahan minna, ning muidugi läksin hea meelega pealinna avastama. Esialgse plaani kohaselt pidime minema kuuekesi ning Ankaras lubasid kaks kohalikku tüdrukut meiega ühineda, kuid lõppkokkuvõttes jäi reisiseltskond pisut väiksemaks. Iselin otsustas puhata ja mitte tulla ning üks Türgi tüdrukutest ei saanud samuti mingil kummalisel põhjusel meiega ühineda. Kuid reis oli sellegipoolest võrratu.

Hommikul pidime saama 7.20 kokku EsParki ees. Seal saime teada esimestest kadudest, puudu olid Iselin ja Piotr. Mis seal siis ikka, jalutasime rongijaama ning läbi turvaväravate rongile. Mõni hetk enne väljumist jõudis ka Piotr kellel oli maru varajasel hommikul väga kiireks läinud. Iselin aga jäigi koju. Rongilt leidsime samuti pundi Läti erasmuslasi, kes otsustasid ka oma pühapäeva pealinnas veeta. Nendega siiski koos ei liikunud, sest me ei suhtle väga palju.

Reis kiirrongiga läks tõesti kiirelt, lootsime rongis veel pisut magada saada, kuid see siiski ei õnnestunud.

Rongis istub pool vagunit ühte pidi ja pool teisipidi. Meie kohad olid täpselt keskel. Pildil on Darja ja Vojta.

Kõikjal ühistranspordis näidatakse issi lemmikmultikat. Pöörake tähelepanu ka rongi kiirusele, mis on kirjas üleval paremal nurgas.

Ankara rongijaam on umbes sama suur kui Tallinna bussijaam, seega ei midagi väga hiiglaslikku. Oma kohalikku giidi, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud, pidime ootama pea tunni, sest tal oli pisut ühistranspordiga nihu läinud ja Ankara on nii suur, et õigesse kohta tulek võtab aega. Aga see ongi Türgi.

Ilm oli võrratu ning meie giid oli vähemalt sama hea. Ta oli korralikult ette valmistanud nimekirja kohtadest, mida võiks külastada ning see nimekiri oli veelgi põhjalikum kui märgid Vojta kaardil.

Rongijaamast üsna üle tee pargis tervitas meid pisike kohvik

Alustasime jalutuskäiguga pargis ning nautisime sooja päikest. Külastasime Atatürgi monumenti, iidseid varemeid, kaunist mošeed, ning ka teist pisikest parki, kus mängis kohalik väidetavalt stressi vähendava toimega muusika. Tuğba (meie kohalik sõber ja abimees) rääkis meile, mis ta linnast ning nendest kohtadest teadis ning vajaduse korral tõlkis erinevaid tutvustusi ning silte.

Päike oli nii soe, et tuli end korduvalt kreemitada. Pildil on Lujza.

Kaunis park, kahjuks tegid purskkaevud just "õigel" hetkel pausi

Euroopa delegatsioon. Vasakult: Tšehhi, Eesti, Valgevene, Poola ja Slovakkia. Pilti klõpsas Türgi ning koju magama jäi Norra.

Olles teinud kesklinnale tiiru peale, võtsime suuna Ankara lossi poole. See on ammu ammu ehitatud loss, mis on käinud käest kätte ning näinud erinevaid valitsejaid. Tee mäe otsa ning vähemalt paarisajast trepiastmest üles, möödus pildistamispauside saatel. Iga kord oli vaja hõigata "Group picture! Where is the ESN flag?". Lubasin, et järgmiseks reisiks muretsen meile ka selle suure kauni valge lipu, ilma milleta ükski grupifoto mööduda ei tohi.

Kohaliku türklase majatagune vaade - olen kade

Pisikesed türgi põngerjad jooksid riigilipuga ringi ning mängisid 

Lossi sisse me kahjuks ei pääsenud, kuid Tuğba leidis müüri äärest elamas kohalikud, kes näitasid meile oma maja taga asuvat müüriäärt ning lubasid sinna ronida. Vaade oli võrratu. Minu tagaaias võiks ka selline müür ning linnavaade olla. Sealt poolt paistis Ankara vanem osa, kus on lõputult pisikesi madalaid lagunenud punaste katustega maju. Minule läksid nad väga südamesse, teised neist vist nii palju ei hoolinud.

Vaade Ankara vanale osale

Aga Ankara on ka väga suur. Künka otsast müüri pealt ei olnud linna äärt näha. Samas on ta vähemalt viis korda väiksem kui Istanbul. Ankaras elab umbes 5 miljonit inimest.

Vojta foto Darjast ja minust Ankara katusel

Linnamüür vallutatud, liikusime edasi Türgi kõige suurema muuseumi juurde. Osad meist võtavad ülikoolist mingit türgi kultuuriga seotud ainet ning neil on kohustus seda muuseumi külastada. Ja kuna see muuseum tundus huvitav, läksime seda kõik hea meelega avastama. Kahjuks oli üle poole muuseumist restaureerimistööde tõttu suletud ning saime külastada vaid kahte saali. Samas olid ka need kaks saali seda külastust täielikult väärt.

"Oleme siin!" Pildil Darja, Vojta ja Piotr.

Imepisikesed ja ülimalt armsad loomakujukesed muuseumis

Keraamikakunsti ka

Seejärel oli aeg lõunatada ning pärast hiiglaslikku kõhutäit proovisime viimaks ära ka türgi jäätise - dondurma. Wikipedia andmetel sisaldab see jäätis piima, suhkrut, sahlepipulbrit ja mingit erilist pistaatsiapuu mahla. Jäätisel oli tõesti eriline maitse ning samuti ei sulanud ta sarnaselt meie tüüpilisele jäätisele. Kõige vahvam oli aga see trikitamine, mida jäätisemüüjad teevad. Seda peab lihtsalt ise nägema, seda on raske kirjeldada. Vojta tegi video ka, püüan selle temalt kätte saada ning üles riputada. Igatahes minul oma jäätist esimesel katsel müüalt kätte saada ei õnnestunud. Tema oli kordi osavam ning kiirema reaktsiooniga kui mina. :D

Wikipedia foto türgi jäätisest ning jäätisemüüjast. Juhin tähelepanu sellele, missugune jäätis välja näeb, kus ta on ja missuguse pulgaga teda jagatakse. :D

Nautisime jäätist ning jalutasime järgmise muuseumini. See oli miski vahva muuseum Türgi riigi loomisest ning tähtsatest inimestest vabariigi esimestel aastatel. Kahjuks seal sees pilte teha ei lubatud. Kohtasime seal Türgi kõige suuremat patriooti. Tegemist oli 84-aastase vanapapiga, kes rääkis meiega elavalt türgi keeles. Iga kolmas sõna oli "Atatürk" ja pool tema jutust koosnes loosungitest. Tuğba püüdis meile seda kõike tõlkida, kuid vanapapi rääkis kordi liiga kiirelt ja elavalt, et seda jõuaks tõlkida. Saime kõvasti naerda ning tänasime papit tema jutuajamise eest. Samuti vaatasime miskit filmi Türgi iseseisvuse saavutamisest, kuid see jäi aeg-ajalt seisma ning seetõttu ei saanudki seda lõpuni näha.

Sealt ruttasime edasi Atatürgi mausoleumi juurde. Välisvärava ees olime 16.26. Muuseumi sulgemisajaks näitas 16.30. Pooljooksuga ruttasime väljakule, käisime vaatasime Hauakambri üle ning suundusime siis muuseumisse. Saime veel viimastena muuseumi sisse ning jalutasime selle üsna kiirkorras läbi. Arvan, et kui seal kõike vaadata-lugeda-uudistada, siis võtab see aega kusagil kolm tundi. Meil läks umbes 30 minutit. :) Aga muuseum oli hiiglaslik ning väga suursugune. Seal leidus nii kauneid maale, Türgi vabadussõja stseene ja näiteks ka Atatürgi enda raamatukogu ning ööriided.

Vojta foto Lujzast ja minust

Pärast muuseumis sees käiku, saime veel väljas uudistada ning ringi vaadata. Kõik oli väga ilus ning suursugune ning iga natukese aja tagant seisis sõdur valves ning täiesti liikumatult. Teised tegid sõduritega pilte ka, kuid meie Darjaga ei kiitnud seda heaks ning ei ühinenud nendega. Vahtkonnavahetust õnnestus meil ka näha ning Türgi sõdurite marsisamm on väga väga veider. Ma ütleks, et isegi naljakas, kuid sõduri üle naerda pole viisakas.

ESN lipu puudumisel grupipilt Türgi-kujulise lipuga. Vasakult: Darja, Vojta, Tuğba, Piotr, Mariliis ja Lujza. 

Edasi sõitsime metrooga tagasi kesklinna poole. Külastasime veel ühte mošeed (meie giid on esimene türklane, keda ma isiklikult tean, kes palvetab viis korda päevas). Ka see oli väga kaunis ning meenutas mulle kõige esimest mošeed, mida Istanbulis külastasin. Väga palju vitraaži ja värvilist valgust.

Uudistasime pisut ringi ühel turul ning tegime siis kaunis kohvikus kose juures kohvipausi. Oi kui pehmed olid istmed ja kui hea oli jalgu puhata. Lujza oli ainus, kes jõi kohvi ning Tuğba ennustas tema kohvitassist talle tulevikku. See oli maru naljakas. Piotr ei saanud aru, kuidas see küll kõik nii saab olla ja kuidas need ennustused alati täppi lähevad. Selgitasime siis koos Tuğbaga, et suur osa sellest ennustamisest on oma "ohvri" reaktsioonide jälgimine ning nendele vastavalt oma jutu jätkamine.

Fortune teller

Jalutasime kesklinna ning seal veel pisut turgudel ringi. Otsisime Piotrile jalanõusid, kuid sobivaid siiski ei leidnud. Mina leidsin ilusad jooksutossud, kuid kahjuks on nad valged ja mina ning valge värv ei saa väga hästi läbi.

Kui olime ära näinud ka kohaliku ööelu tänava (mis oli hoolimata pühapäevast rahvast ja elu täis), hakkasime liikuma bussijaama poole, et saada viimaks koju. Rongid olid kõik täis, seda teadsime juba laupäeval. Seega tulime tagasi bussiga, mis maksab pisut vähem, kuid sõidab tunnikese kauem. Bussijaamas kohtusime juhuslikult ka Gregoryga, kes samuti tahtis tagasi Eskisse saada. Tuğba sai meile piletid ka soodukaga ning enne õhtusööki bussijaamas jätsime temaga hüvasti, soovisime edu esmaspäevastel eksamitel ning tänasime teda võrratu päeva eest.

Bussisõit möödus mul magades. Kahjuks ei peatunud buss pealinnaku ees. Aga õnneks saime tasuta Shuttle bussiga pealinnaku ette ning pisut pärast üht öösel jõudsingi koju. Selja taga pealinna avastusretk ning võrratu pühapäev.

Tagasi kodulinnas. Nüüd peaksid kõik nimed juba selged olema, lugege ise vasakult alates. :)

Türgi tähelepanek 29: Tänavatel on alati mingi sodi maas. Enamasti on keegi arvatavasti sinna tühjendanud oma veepudeli, kuid kunagi ei saa olla kindel, et tegemist ikka veega on. Seega tuleb jalutades olla alati ettevaatlik, et suvalisse lompi ei astuks.

74. päev - Hamam

Kui laupäeva hommikul oli neljast kolm Eskişehiris alles, siis pühapäeva hommikul oli meid järgi jäänud vaid kaks - Marje ja Kaisa. Mariliis sõitis hommikul Ankara poole linna uudistama, eks ta muljetab mingi aeg teile ise sellest tripist.

Meie Kaisaga aga võtsime varahommikuse käigu hamami poole (kohalik sauna-pesemislaadne koht :D ). Äratus oli mul kell 6.30 hommikul ning sammusin reipalt Kaisa poole. Kaisa suutis muidugi sisse magada, niiet sain tema järel veidi oodata. Kella 7.30ks olime pärast väikest ekslemist kohal ning alustasime oma seiklust hamamis. Sissepääsu juures suutsime ilusti selgeks teha, et tahame lisaks sissepääsule ka sees massaži saada. Meie juurde tuli üks tädike, kes hakkas meid juhendama. Meile oli otsaette kirjutatud, et oleme sellises kohas esimest korda ja meil pole õrna aimu ka, mida tegema peab ja kuidas käituma :D Tädike küll inglise keelt ei rääkinud, aga kehakeeles oli ta osav.

Pärast mõningaid arusaamatusi hamami dress-code'i koha pealt ning lõpuks siis korrektses eevaülikonnas marssisime hamami oma väikese sinise veekopsikuga. Meile näidati, kuhu võime istuda. Edasi üritasime vaadelda ja käituda nii nagu teised naised. Muidugi see väga meil ei õnnestunud, kuna omasime vaid seda sinist kopsikut endale vee pähe kallamiseks. Türgi naistel olid kaasas igasugused küürimiskindakesed ja seebi ja muud vidinad. Meie õnneks nägime ära ka eelnevalt milline hakkab välja nägema meie küürimine, vaatlesime ja õppisime :D

Lõpuks jõudis meie kätte kord küüritud saada ning oi kui mõnus see oli. Kogu mustus küüriti maha ja järgi jäid ainult roosad beebipepud. Lõpetuseks tehti ka mõnus massaž. Välja tulles olime nagu kaks õnnelikku puhast beebit.

Meie päevaplaanis polnud aga ainult hamam, nüüd oli käes aeg Kaisa katus korda teha ning sinna päevitama minna. Teepealt tahtsime veel ka veinikese võtta, aga pühapäeva varahommikul on ilmselgelt poed veel kinni (kell oli kuskil 9). Otsustasime siis hiljem poodi tagasi minna ning kõigepealt katuse korda teha ja hommikust süüa. Kaisa juures kolistasime korralikult ning vahepeal avastasime, et ühest toast, kus magas kaks türgi meest, oli üks neist suutnud ära kaduda. Avastasime ta teisest toast, aga müsteeriumiks jäi see, millal ta liikus ühest kohast teise... Kokkuvõttes ajasime kõik poisid üles oma pideva säramise ja naermisega ja eks poistele vast meeldis ka hommikune vaatepilt - kaks kleidikeses säravat tütarlast :D

Poisid üles aetud läks Kaisa neilt küsima "Where is the nearest alcohol store?" ja oi millised pilgud tulid poistel :D Nemad vist tõsimeeli arvasid, et teeme nendega nalja :D. Siiski saime neilt mingi vastuse ning käisime käbe poes ära. Nüüd on kell juba 10 saanud ja päike isegi veidi pistab oma nina pilve tagant välja. Panime endale bikiinid selga ning läksimegi päevitama. Päevitamisest sai aga üsna kiirelt pilvitamine, sest päike läks järjest rohkem pilve taha ning kuskil 1 paiku olime sunnitud tuppa ronima ja riided selga panema. Ülejäänu päev möödus lebotades ja aega raisates. Vahepeal magasime ka natukene ning tegime jälle oma lolle nalju.

Täna on ka see päev mil poisid sõidavad Los Angelesse ära ja minul on nüüd korter 10 päeva tühi. Siin võib päris igavaks minna, kui teisest toast pidevalt mingisugust muusikat ei tule ning keegi korteri peal ringi ei konda. Aga me nüüd kõik hoiame pöialt, et poistel läheks võistlustel hästi. Kõige suuremaks rõõmuks on hetkel see, et nad said ikkagi oma suure lennuki kaasa võtta niiet kogu nende kuude pikkune töö ei ole veel täielikult luhta läinud :)