73. päev – Minijalgratta matk

Tänaseks päevaks oli meil plaanitud minna Erasmuse inimestega jalgrattaga sõitma. Hommikul olid Kaisa ja Mariliis tublid ning käisid varakult veel  jõmmis. Kokku pidime saama kella 12 paiku Esparki ees, et siis rattalaenutusse minna. Nagu tavaliselt ootasime kõigepealt kuskil pool tundi enne kui kõik kohale jõudsid. Ahjaa, Saskia sõitis hommikul Kaarliga Istanbuli ära, niiet nüüd olime kolmekesi.

Jalgrattad käes alustasime sõitu läbi linna pargi poole. Ausaltöeldes oli veidi hirmus, kuna sõitsime enamasti autotee peal ja siin teadagi pole liikluskultuur teab mis kiita. Üldjuhul ei kipu ma isegi Tartus jalgrattaga autoteele. Jalgrattaga sõitsime kuskil tunnikese maksimaalselt ja olimegi väga kenas pargis.

Parkisime oma  jalgrattad ära ning liikusime Sazova parki avastama. Park on väga kena ja Disney teemalise alatooniga. Jalutasime kõik koos pargis oleva muinasjutu lossini ning istusime maha. Ajasime juttu, sõime puuvilju, tegime pilte. Mingi hetk otsutasime tüdrukutega minna ülejäänud parki uudistama.

Tegime pargile väikese ringi peale ning suundusime tagasi teiste juurde, et uurida, millal tagasiminek on. See veel muidugi nii pea kätte ei jõudnud. Ülejäänud tahtsid veel palli taguda, seega otsisime endale mõnusa platsi, kus palli mängida. Meie aga otsustasime minna vaatama kahte lennukit, mida olime pargi sissepääsu juures silmanud. Tegemist oli arvatavasti mingisuguse teaduskeskuse ühe osana, mis oli aga tasuta kõigile ligipääsetav.

Pärast lennukite uudistamist ei läinud kaua aega, mil alustasime tagasi liikumist. Seekord otsustasime minna otsemat teed pidi ning sõitsime seega ka vähe aega. Andsime oma rattad tagasi ning suundusime koju. Minu kätte jäi kogemata üks jalgrattaluku võti, seega pidin koju jõudes korraks laenutusse tagasi marssima.

Õhtul käis Mariliis endale rongipiletit Ankarasse ostma ja pärast seda tuli minu juurde pesu pesema. Koos otsustasime minna õhtusele korteripeole, kus rahvast oli jälle hordides ja õhk oli suitsust sinine. Muidu polnud peol isegi viga ning sai ka suhelda vahelduseks teiste inimestega.

72. päev - Õhtupoolik

Meil on sel nädalal linnas tsirkus. Pisikene telk kohe EsPargi taga. Ja kuna mina pole kes teab kui kaua tsirkuses käinud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Sain Marje ja Kaisa nõusse ning 20.30 algavale seansile me sammud seadsimegi. Rahvast oli kõvasti.

Pisikene tsirkus eile päevasel ajal

Meie tsirkusepiletid

Tsirkus oli selline üsna kehvake. Kaisa õnneks polnud seal ühtegi looma, Marje õnneks oli kloun laval vaid kaks korda ning ta oli maru kole ja vähe värviline. Seega selline üsna kesine tsirkuseelamus. Ainus, mis tekkis, oli isu väga väga head tsirkust vaatama minna.

Pärast tsirkust jalutasime Serdivani, sest Saskia ja Kaarel olid seal. Serdivan on jõe ääres asuv vesipiibupubi, mis on Kaisa aknast väga ilusasti näha. Jõime teed ja mängisime tavlat, piibust ei hoolinud. Erasmuslasi tuli sinna lõpuks kokku üllatavalt palju, kuid me ei jaksand nendega väga suhelda. Ütlesime Kaarlile peatse kohtumiseni ning aitasin Saskiale Istanbuli kaardile kõik head vaatamisväärsused ära märkida. Nädalavahetuse ja uue nädala alguse veedavad nad seal ringi vaadates. Neljapäevast on Saskia tagasi Eskis.

Tavlat mängimas

Homme hommikul läheme trenni ning pärast seda rattamatkale. Ilm tõotab tulla ilus, päiksekreem on juba kotti pakitud.

Türgi tähelepanek 28: Türgi meestel ja naistel on miski silmahaigus. Iga kord, kui tuttavast türklasest mööda jalutame, siis tal üks silm tõmbleb... :D Tegelikult meeldib neile tervituseks silma pilgutada, kuid meile on see ikka veel väga harjumatu.

72. päev - Eksaminädala sisukas lõpp

Hommikul valitses postkastides ikka veel vaikus. Olukord polnud enam väga naljakas ning olime enda peale pahased, et lasime sel kõigel nii kaugele minna. Aga noh loll on loll olla ja tuleb sellega elada.

Kella üheksase eksamiga polnud probleemi. Eksam sisaldas endas lünkteksti, mõistete seletusi ning kahte kerget arvutusülesannet. Ühe mõistega jäime kõik hätta, sest seda polnud materjalis lahti kirjutatud. Aga õppeõu pisikese vihje peale taipasime kõik, millega on tegemist ning pusisime mingid inglisekeelsed selgitused sinna ära.

Pärast eksamit istusime Kaisaga nõutult koridori maha ja jäime pärastlõunast eksamit ootama (Marje ja Saskia läksid koju ära, nende eksaminädal sai läbi). Kell 9.50 saime viimaks eksami materjalid, korraga nii Tanerilt kui ka ühelt noormehelt, kes samuti seda ainet võtab. Esialgu ehmusin 40 leheküljelise paberipaki peale ära, kuid siis tuli kaasa ka selgitus, et peab näiteülesandeid lahendada oskama. Olukord muutus üsna palju lihtsamaks ning asusime neli tundi enne eksami algust materjali omandama.

Kolm ja pool tundi enne eksamit

Tegime endale selgeks neli tüüpülesannet, arutlesime need läbi ja lahendasime paar korda vihikusse. Alguses tundusid nad parajad pähklid olevat, kuid lõpuks tundus kõik juba üsnagi loogiline. Õnneks on meil mingi baas all gümnaasiumist ja eelmise semestri rakendusmehaanikast.

Sõime koos Taneri ja Haliliga lõunat ning kuulsime nende suurest õnnetusest. Eile õhtul teatati neile, et mingi väga vajaliku jupi tellimus jäeti lihtsalt täitmata ning neid sellest ei teavitatud. Seega on mingi väga oluline osa kusagilt puudu. Ja pärastlõunal tuli veelgi suurem uudis. See suur lennuk, millega nad Ameerikas võistlema pidid, seda ei lubata neil kaasa võtta. Turkish Airlines ütles, et kast, milles lennuk sees on, on liiga suur ning väiksemasse ei mahu lennuk ära. Seega on poiste mitme kuu töö nüüd kõik aia taga. Saavad minna vaid pisikeste lennukitega. Poisid olid uudisest  väga löödud. Me olime Kaisaga ka väga kurvad. Poisid nägid selle lennuki kallal nii kaua vaeva ja tõesti tegid kõike hingega. Ja nüüd saavad kolm päeva enne lendu teada, et nad ei saa oma lennukit kaasa võtta. Nii kurb oli olla.

Poolteist tundi enne eksamit

Meie Kaisaga õppisime usinalt edasi, Taner ja Halil jõid teed ning läksid siis lennukit lennutama. Ja no mis te arvate, mis juhtus...

Patarei kukkus puldist välja ja muidugi ei ole selle lennuki gliding ratio just kõige parem

Kaisa vaatab kahjusid üle

Lugesime neile sõnad peale, et mitte midagi ei tohi täna enam puudutada ja kohe tuleb koju minna. Enne kui veel kooli maha põletavad või midagi.

Pool tundi enne eksamit

Lõpuks hakkas kell kaks saama ning saime oma eksamit kirjutama minna. Eksamis olid täpselt samasugused ülesanded, kui olid näiteülesanded. Kahes ülesandes olid ainult arvandmed ära vahetatud. Meil vedas ilmselgelt. Saime oma tööd korralikult tehtud ning õppejõud oli väga üllatunud ning rahul, kui ta Kaisa põhjalikele lahenduskäikudele pilgu peale heitis. Samas oli klassiruumis ka neid õpilasi, kes vaatasid 10 minutit oma paberilehte ja viisid selle siis sama targalt tagasi...

Pärast kooli käisime jälle trennis ning siis koju. Nüüd läheme kohe Kaisa ja Marjega tsirkusesse. Eks näis, mis saab - Kaisale ei meeldi loomad tsirkuses ja Marjele klounid. Õhtul kirjutan, kuis läks.

Ahjaa... Maasikakilo on 90 eurosenti. Ostsin endale pool kilo maasikaid ja olen maru õnnelik.

Maitsvad suvised maasikad

71. päev - Paitame lennukeid

Nagu Mariliis eile kirjutas siis, mina õppisin enamuse oma eilsest päevast eksamiks ning tegin seda kuni kuskil 3ni öösel. Magasin 6 tunnikest ja õppisin edasi :D Vähemalt sain asja pisut selgeks. Avastasin, et loengutes käimine selles aines oleks kindlasti mu õppimisaega vähendanud, kuid õnneks midagi konti murdvat siiski polnud. Palju aitas kaasa ka see, et üks tore piloodihakatis Eestist tegi mulle ja Saskiale mõned pildid enda õpiku küsimustest-vastustest. Sain kohe õpitut veidi kontrollida ja nagu eksamil avastasin, siis enamus küsimusi olidki õpikust :). 

Niisiis minu päevakene algas kella 9st. Kordasin natukene eelmine öö õpitut ning sõin hommikusööki!!! Kaisa ja Mariliis läksid kella 10st jõmmi ning pisut enne 12st pidime sööklas kokku saama, et lõunat nautida. Kui mina kohale jõudsin siis tüdrukud alustasid kohe kilkamisega, et nad hankisid endale kaks pilooti ka sappa. Niisiis sõime oma lõunat koos kahe kolmanda kursuse piloodiga. Üks neist vist on kõigi türklaste seas kõige väiksema karvkattega, täitsa sile poiss kohe.. :D Pärast sööki pidime Haliliga minema kohaliku kooli angaari. Poisid olid meile juba pikka aega lubanud meid sinna viia ning nüüd lõpuks oli see päev käes. Pidime küll veidi ootama, kuid saime oma aja sisustatud. Mina õppisin (JÄLLE), Mariliis tegi kodutütardele kuldvillaku küsimusi ning Kaisa nautis pisikest uinakut. Mariliis ja Kaisa iga natukese aja tagant üritasid ka teada saada, mis nende homsesse eksamisse tuleb. 

Angaari minek on siin lihtne - võtad õpilaspileti kaasa, annad selle valgesse putkasse ja jalutad lennuväljale sisse. Ning seal juba paistabki angaar, mille ette pargitud hunnikuga Cessnasid ja Pipereid. Meie kukkusime kohe kõik sädelema. Teeb kohe päeva rõõmsaks kui saab veidi aega lennukite seas veeta. Alustasime kohe piltide tegemist esimese Cessnaga. 

Angaari poole liikudes jätsime mugavuse mõttes oma kodinad välja. Angaaris uudistasime natukene aega kuidas mehed ja naised parandustöid teevad ning kui Halil mainis, et oleme kõik Eestist tuli kohe lause: "Ah, Estonia? Do you know Ülari?". Mehed muutusid kohe palju elavamaks ja rõõmsamaks (tegelikult olid nad juba enne), purssisime nendega juttu ajada pooleldi türgi ja pooleldi inglise keeles. Lubasime ka tervitada Ülarit kohaliku angaari poolt, eriti suured tervitused annab edasi Hangar Personnel Blind Man. Meestele me vist meeldisime, igatahes anti meile ühe lennuki võtmed ja öeldi: "Ronige sisse ja tehke pilte :)".

Lisaks näidati meile ka angaari varuosade ladu, kus kõik varuosad olid ära jaotatud lennuki tüübi ja muude erinevate parameetrite järgi. Siin pole angaar aga ainus koht, kus lennukeid võib leida. Lennuväljapoolses angaari otsas seisis neljamootoriline lennuk koos linnupesaga ning teises otsas lennukiromula. 

Lõpuks pakuti meile ka võimalust mingisugust kahemootorilist lennukit uudistada, mis aga pidi saabuma lennuväljale alles kahe tunni pärast. Sellel ajal pidi mul juba loeng olema, niisiis otsustasime homme tagasi minna ning Saskia ka kaasa võtta. Mariliis ja Kaisa läksid koju ära ning mina jäi kooli oma eksamit ootama ja õppima. Eksamiklassi sisse astudes vaatasid mulle kuskil 10 meest vastu (loengus on meil vaid 2 neid) ning need mehed olid veel rohkem üllatunud kui mina. Üks hetk kukkusid kõik naeratama ja siis lõpuks nägin ka ühte juba tuttavat meest - õnneks olin ikka õigesse klassi sisse astunud. Eksam midagi ületamatult rasket polnud, kuid ega see ka kõige kergemate killast polnud. Eksam tehtud liikusin koju ära, et seal homseks eksamiks materjal läbi lugeda. Mariliisil ja Kaisal vist õnnestus lõpuks saada kätte materjalid ja nemad said ka lõpuks õppima hakata oma eksamiks. Neil on homme kokku kaks eksamit. Loodetavasti läheb meil edukalt ka homme :)

70. päev - Simulaatorieksam

Hommikul seadsime Kaisaga sammud ujula poole. Meid ootas ees tihe ja tööd täis päev. Marje ja Saskia nautisid aga oma vaba päeva.

Ujula oli see kord tunduvalt tühjem. Saime väga hästi ujuda, sest olime Kaisaga rajal ainult kahekesi. Kaisa ujub minust laias laastus kaks korda kiiremini ja seetõttu ei ole vaja keset rada möödasõite harrastada. Ujusin täna 600 m, olen maru õnnelik selle üle. See pole mitte miski number, aga ikka parem, kui kõikidel neil, kes sel ajal kodus külge keerasid ja mõnusalt edasi magasid.

Pärast hommikust trenni liikusime kooli, et ära teha nädala kõige kardetum eksam - simulaatorieksam. Eksam oli täna ka pooltel kohalikel lennujuhtidel. Ootasime ukse taga vist umbes poolteist tundi, enne kui Kaisa sisse pääses, sest enne meid oli järjekorras veel kolm inimest. Pärast Kaisat oli minu kord ja minuga sai päeva viimane eksam tehtud. Eksam ei olnud väga raske, situatsioonid olid kõik tuttavad, tuli lihtsalt olla äärmiselt tähelepanelik. Ja sealkohas ma vea tegingi. Muidu väga hea soorituse rikkus see, et andsin stardiloa liiga kiirelt ja veendumata, et rada oleks tühi. Ja muidugi, nagu Murphy tahab, ei olnud rada veel tühi (selleks läks veel umbes 4 sekundit). Seega tegin hiiglasliku vea ja kaotasin 30 punkti. Aga pole hullu, ka 70% skoor on arvestatav ja Kaisa tõi ilusa 90% ära. Niiet tegelikult võib eksami kordaläinuks lugeda.

Õhtupoolikul oli plaan minna lennundusmuuseumisse. Sellega sai Marje ka tänase päeva jooksul nina esimest korda ukse vahelt välja. Ta oli terve päeva veetnud lennuki instrumente õppides, sest neil on homme selle peale eksam. Jalutasime lennundusmuuseumisse, et avastada, et internet ei sisalda alati tõest infot. Mina olin lugenud, et muuseum on avatud kella kaheksani, kuid väraval vaatas otsa silt 17.30. Kell oli sel hetkel 18.00. Seega jäi lennukite paitamine ära, kindlasti läheme mõnel teisel korral. Läksime hoopis suppi sööma ning pärast seda istusime EsPargi juures asuvas ühes minu lemmiku sisustusega kohvikus ja jõime teed.

Võite arvata, miks see kohvik mulle meeldib

Olin oma eksamitulemuse üle pisut tusatujune, kuid Kaisa oli nii armas ja kinkis mulle üllatusmuna. Sain head šokolaadi ning pisikese Sandy kujukese Käsna Kalle multikast. Ja teadmiseks, Saskia ei ole kunagi ühtegi Käsna Kalle multika osa näinud. :D

Ja saigi kolmapäev õhtusse veeretatud. Reedese mehaanika eksami kohta valitseb ikka veel vaikus, homne toob selgust. Samuti tunnen, et olen pisut tõbine. Loodan, et see läheb ööga üle. Siin Türgis pole aega ju haige olla, nii palju on teha.

69. päev - Nädala lihtsaim eksam

Täna oli meil vahva eksam. See koosnes neljast küsimusest, mida teadsime juba ette. Marje oli miskil pärastlõunal igavlenud ja need meile ära ka vastanud. Seega kirjutasime usinasti enda vihikutesse vastused ümber ja väga palju suurt muud midagi õppimiseks ei teinudki. Eksam oligi lihtne. :D Mina kirjutasin kuskil 20 minuti kanti seda. Marje tuli tiba hilinemisega, kirjutas 12 min ja kadus (kõike enne seda, kui ma jõudsin märgatagi, et ta klassis oli).

Eksamid kirjutatakse kõik sellistele tembeldatud tähtsatele paberitele

Ja see oligi kogu meie eksam. Saime kõik 100% ja kiita, et kirjutasime rohkemgi, kui vaja.

Pärast eksamit sõime lõunat, Saskia ja Kaarel läksid vibu laskma ning meie kolmekesi tagasi linna. Täna oli meil Kaisaga esimene ujulatrenn. Tee ujulasse on "nuka" pealt 20 minutit. Teel kohtasime aga vähemalt kümmet tuttavat ja igaühega tuli paar sõna juttu ajada. Samuti nägime mingit väga huvitavat poliitilist õpilaste meeleavaldust. Ujuma jõudsime siiski õigeks ajaks.

Meeleavaldus: 30 inimest karjuvad oma loosungeid, siis on 60 märulivarustuses politseiniku ning teisel pool neid karjuvad veel 30 inimest oma loosungeid. Kakluseks ei pidavat kunagi minema. :)

Ujula on pisike (25 x 16 m bassein) ja ülerahvastatud. Meie rajal ujus viis inimest. Ja kui mina mõtlesin, et olen kehv ujulakasutaja, siis seal oli ikka igasuguseid näiteid. Alustades ujumismütside kasutamisega hädas olevatest noormeestest ja lõpetades nendega, kes ujusid rajal valepidi ringi. Ja vesi oli ka nagu supp. Kuid kõikidest vigadest hoolimata oli meil väga tore trenn ja nautisime vees olekut väga.

Õhtupoolikul arutasime, et midagi peaks veel päevaga peale hakkama. Otsustasime minna Kent parki, mis asub linna ääres bussijaama kõrval (sõjaväelennuvälja läheduses).

Nii lähedalt nägime sõjalennuvälja

Istusime trammile ja sõitsime lõpp-peatusesse. Pargi värava leidsime pärast mõningast jalutuskäiku üles ning nautisime oma õhtut väga. Pargis on suur tiik/järv/misiganesveekogu. Seal ääres istusime ning nautisime õhtut. Jalutasime enamikule pargist ringi peale, uudistasime ringi ja tegime pilte. Kui pimedaks läks, tuli pargi kaunis valgusmäng kenasti esile. Jõime pisikeses kohvikus teed ja olime õnnelikud.

68. päev - Eksaminädala algus

Täna oli eksam nii meil Kaisaga kui ka Marjel. Meie Kaisaga olime tublilt kell 9 koolis, et poiste simutunnist osa võtta. Mida aga ei olnud, oli poiste simutund. Nüüdseks usume, et tegemist on sellega, et eksaminädalal tavalisi tunde ei toimu. Aga eks saime siis kenasti veel õppida ja muid aineid ümber kirjutada. Kahjuks ei näinud aga seda noormeest, kelle käest reedeseks eksamiks materjale saama pidime. Eks üritame muudmoodi.

Eksam ise algas meil aga kell üks ja kestis kolmveerand tundi. Küsimusi teadsime ette, artiklit võis kasutada. Kirjutasime mõlemad kaks A4 teksti ja olime saavutusega üsna rahul. Eks nädala pärast ole näha, mis tulemus on.

Marje eksam nii kenasti ei läinud, kuid midagi katastroofilist ka ei juhtunud. Pärast eksamit sai ta bussis juhuslikult Haliliga kokku, kes küsis, mis aines Marjel eksam oli. Pärast Marje vastust oli ta ette lugenud peast eksami küsimused. Kahjuks oli selleks korraks juba hilja... aga abiks järgmisel kahel eksamil. :)

Pärast tunde tulime koju ja maru väsimus oli siiski miskipärast peal. Vihmasajuga sai ka turul ära käidud ning 10,5 liiri eest nädalaks sööki ostetud. Poest pean ainult nüüd mõnipäev jogurtit ostma ja ehk kanaliha ka. Ei kurda.

Õhtul oli muidugi kohustuslik käik Del Mundosse. Saskia võttis Kaarli ka kaasa ning õhtu möödus jututades. Nägi ju üle pika aja neid, kes reisile kaasa ei tulnud ja tunti huvi, et kuidas reis läks. Sain vähemalt leedukad kadedaks ajada oma reisimuljetega. Koju jõudsin täpselt südaööks, et olla valmis homseks eksamiks.

Ahjaa, hommikul oli üks äge juhtum ka. Mina kõnnin bussi peale ja teisel pool tänavat peatub hetkeks üks naisterahvas. Ja siis ta hakkab pisikesi prahitükke maast üles korjama. Mina mõtlesin, et oh näe, esimene loodusest hooliv kohalik. Ja järgmisel hetkel asetas see naisterahvas kogu korjatud peotäie prügi kaks sammu edasi maja seina äärde. Ma ei mõista. :D