56. päev - Rahvusvaheline õnnepäev

Seda, et tegemist on rahvusvahelise õnnepäevaga, lugesin alles õhtul feissbuukist, kuid sellegipoolest on päev nimele vastavalt veedetud.

Hommikul tegime hoogsalt trenni Kaisaga ning tundsime end jälle sammu võrra lähemal oma ideaalsetele minadele. Siis sõime neljakesi koos lõunat, miskeid kotlette ning maitsvat suppi ja kauboi kartuleid. Ilm oli ilus ja campuse kohal tiirutasid pidevalt erinevad lennukid. Jopet polnud vaja, isegi pusa polnud peale vaja, päike küttis ning lühikesed varrukad olid teemas.

Siis harjutasime Kaisaga tema stripe lugedes veel tublisti oma lauseid. Enne torni minekut käisime veel õues vaatamas, kuidas poisid mudellenukit lennutasid. Täna oli pisikese rohelise lennuki kord ja ta lendas väga kenasti. Selle aja jooksul, kui me õues olime, keegi teda ära ka ei lõhkunud. :D

Tornis läks ka meil tunduvalt paremini kui eelmisel korral. Tänane harjutus nõudis küll täit tähelepanu, kuid ei käinud üle jõu. Ühe korra pidime mängu siiski uuesti alustama, sest õppejõul ja minul tekkis lahkarvamus, et kas me jõuame ühe stardi enne maandumist ära teha või mitte. No muidugi ei jõudnud (mida ma talle ka seletada püüdsin). :D Mäng pandi uuesti käima selle pärast, et me pole veel go-around protseduure õppinud. Teine kord oleks äärepealt sama juhtunud, kui õhkutõusev lennuk õhku ei tõusnud (pseudopiloot oli jätnud ühe nupu vajutamata põhimõtteliselt). Õppejõud aga tegi mingeid trikke ning lennuk jõudis veel õhku tõusta ja sain maandumisloa järgmisele ära anda. Igatahes nautisime oma tundi ning harjutame nädalavahetusel veel, et olla järgmisel nädalal paremad.

Lootust on järgmisel nädalal ka kohaliku lennuvälja torni külastada.

Pärast kooli ostsin endale uue pisikese käekoti, sest vana oli juba üsna lagunenud ja kole. Olen ostuga väga rahul. :)

Õhtupoolik möödus kodus lugedes, puhates ja türgi keelt õppides. Võtsin end viimaks kokku ning alustasin audioõpikuga. Ehk jääb veel selle lühikese aja jooksul midagi külge. Loodame.

Reisiks said ka asjad kokku pakitud, passi otsisin mööda tuba pool tundi taga. Lõpuks avastasin, et see oli voodi ja seina vahele kukkunud. Kella üheksast tuleb Kaisa minu poole ning kell üksteist peame olema ülikooli peaväravas. Pool kaksteist algab meie seiklus Cappadocia poole. Hommikuks oleme seal. Loodetavasti saab bussis magada.

Teeme kindlasti kõvasti pilte ning kirjutame, kuis läks.

55. päev - Update

Tantsutund läks hästi, olime küll pisut sammudega hädas, sest vanad olid ununenud ning uute sisseharjutamine võttis aega. Aga üleüldiselt võis rahul olla. Saime kõik näidata oma passionit [hääldada peišön] ja tantsida oposite of o'clocko way. Huumorit kui palju. Ja kõige rohkem oli huumorit, kui preili Sarcasticus ja preili Irony vaatasid Pjotrit tantsimas ja muigasid endamisi väga palju, eks me ole Kaisaga pisut kurjad inimesed.

Pärast tantsutundi tegid leedukad tantsukursuse rahvale ettepaneku nende poole teed jooma minna. Teejoomine kell pool üks öösel ei ole just mu tavapärane tegevus, kuid otsustasin siiski nendega liituda. Teed oli neil terve kilone purk, mis on nii oma kaheliitrine ma arvan. Ja nad ütlesid, et sellest jätkub kaheks-kolmeks nädalaks, sest neil käib nii palju rahvast pidevalt teed joomas. Ja siis võttis Audrius kapist suitsusingi välja ja uuris, kas ma ka siga süüa tahan. Noh muidugi olid mu silmad nagu tõllarattad, pole kaks kuud siga pildiltki näinud, rääkimata söömisest. Tegime siis suitsusingi-tomativõikusid. Oh küll ma olin õnnelik. A poisid olid maru targad, nad võtsid kuus kilo seasuitsusinki siia kaasa. :D Pakkusid meie kallile tantsuõpetajale ka, kuid tema muigas ja keeldus. Tundis pisut muret ainult, et miks me seda enne söömist ei küpseta.

Koju jõudsin kahest, aga hommikul, nagu juba nädal aega järjest, teen 7.40 silmad lahti ja vaatan kella. Pole harjunud nii kaua magama. :D Nüüd trenni, õhtul kirjutab jälle.

55. päev - Kuidas kolm Eesti naist käisid mudellennukeid vaatamas ja üks lennukitest õnnetult otsa sai

Täna võis kaua magada, kool algas alles kell 11. Bussid olid jälle puupüsti täis, ma ei kujuta ette, miks nad ei või rohkem busse liinile sõitma panna.

Tänane päev koosnes ainult ühest tunnist, milleks oli Flight Theory. Selles aines teeme presentatsioone erinevatel lennunduslikel teemadel. Tänase tunni lõpuks olime me selles aines kokku kuulnud kahte presentatsiooni atmosfääri koostise kohta ning kolme lennuki osade ning lennunduse põhitõdede kohta. Võrratu!

Tund oli vot nii huvitav täna, et kõrvalpingis mingi kutt magas

Meie Saskiaga tegime ka oma presentatsiooni täna. Teemaks oli suurte kiiruste aerodünaamika ehk maakeeli lend ülehelikiirusel. Püüdsime maru lihtsa ja loogilise teha, kuid vist siiski oli pisut liiga keeruline ning arusaamatu.

Maru tähtis Mariliis

Aga vähemalt ei julgend keegi meie presentatsiooni ajal magada. Üks kutt isegi pani näpu suule ning näitas teistele, et vait peab olema, kui keegi julges juttu ajada. :D Igatahes läks presentatsioon peale (või siis ei saanud keegi millestki aru, mis oleks ka loogiline) ning Saskia pulgalt tõsteti seda vähemalt neljale pulgale edasi ning pärast palus üks noormees veel, et ma talle selle esitluse saadaksin.

Sellega sai tänase päeva sisutu osa läbi ning algas elu. :) Kiirelt käisime söömas ning tänast sööki eilsega võrrelda ei anna. Saime suppi, kartuliputru ning väga head kanaliha. Kartulipudrust on neil äge arusaam, sinna sisse käib arvatavasti kartulit ja võid samades kogustes. Väga rammus kõhutäis oli.

Ja täis kõhuga on muidugi hea trenni teha.

Pärast trenni otsisime üles poiste lennukilabori, sest täna lubasid nad üht oma mudelitest lennutada. Eile oli teinud esimese lennu suur mudel ning vaatasime seda videot. Väga lahe oli, loodame seda mõnipäev ka oma silmaga näha.

Poiste suur lennuk värvimis- ning ilutöid ootamas

Video eilsest lennust

Suur lennuk mingis fäänsis programmis

Väikesed mudelid aga tassisime õue ning panime seal tiivad külge ning seadsime lennuvalmis (ok, tegelt tegid kõike seda poisid ja meie vaatasime pealt ja olime ilusad). Siis läks üks lennuk ka tiirule. Esimese uhke tiiru sain filmi peale kenasti. Teist tiiru filmile ei saanud.

Tiib on eraldi ja käib kummipaeltega kere külge

Nii läks lennuk oma tänasele esimesele ringile

Teine ring oli aga üsna ebaõnnestunud, sest maandumisarvestus ei pidanud poistel paika. Lennuk ei saanud piisavalt vara pidama ning lõpetas suure mütsatusega Kaisa jalgades. Kaisa jäi õnneks terveks, lennuki kohta sama öelda ei saa.

Õnnetu lõpp valgele linnukesele

Korjasime kõik jupid kokku (kere läks viieks tükiks, tiib jäi enam-vähem ellu) ja viisime lennuki tagasi laborisse. Teine pisike lennuk täna ei lendandki. 

Lennuki jupid

Õhtupoolik möödus minul kodus õppides ning asjalik olles, varsti on aeg juba sellenädalaseks tangotunniks. Aeg lendab ikka liiga kiirelt siin Türgis olles. Edukat tantsimist mulle!

PS: Kaisast ka ilus pilt lennukiga 

Minu vaieldamatu lemmikpilt tänasest

54. päev - Esmaspäev lööb kurikaga ka Türgis

Esmaspäevad on tegelikult üsna sisutühjad, kuid samas väsitavad nad lihtsalt võimatult palju. Olen õnnelik, et matsin maha oma idee minna kell pool kaheksa hommikul turule. Ühelt poolt võitsin tunni magusat uneaega ja teiselt poolt sain teada, et turg avatakse alles lõuna paiku. Vot siis, Istanbulis oli turg küll varavalgest pimedani.

Kooli läksin täna hommikul üksinda, sest Marje ja Saskia otsustasid oma loengusse mitte minna (õppejõud oli neile igaks-juhuks ka öösel kell neli sõnumi saatnud, et loeng jääb ära) ning Kaisa oli kodus tõbine. Nagu ikka, kui hommikul üheksaks tahta kooli minna, on bussid puupüsti täis (3000 keelekursuse õpilast on vaja iga hommik üheksaks kooli saada). Jalutasin heaga eelmisesse bussipeatusesse, et oleks vähegi lootust bussile saada. Peatuses oli inimesi ikka kõvasti rohkem kui üks. Paar üsna täis bussi peatusid ning osa inimesi said kooli poole liikuma. Üks hetk sõitis ette aga täiesti tühi buss ja ma mõtlesin, et oh, nüüd saame küll kõik peale. Pakkisime bussi puupüsti täis, mina olin tagantpoolt kolmas, kes veel peale mahtus, ning bussipeatusesse jäi veel kuskil 20 inimest ootama. Mina jõudsin kooli 5-minutilise hilinemisega, ma ei tea, palju siis teised hiljaks jäid.

Seega tänane tornitund oli Mariliis ja mehed. Sain miski habemikuga (põhimõtteliselt siis tavapärane türklane) juttu ajada ning maapealset positsiooni mängida. Poistel oli täna väga raske mäng. Kasutuses olid kõik kolm rada ning kolm positsiooni nii tornis kui ka pseudopilootidel. Samuti muutus keset mängu tuule suund ning 05 rajale maanduv liiklus tuli ümber suunata maanduma rajale 35R. Noh nad ikka olid pisut hädas seal omadega. :D Mina jälle väga mängida ei saanud, sest mikker ikka veel jamas. Ühes mängus sain pisut mängida, sest paarimehe suitsunälg läks nii suureks, et ta võttis klapid peast ja andis need mulle ning läks suitsule. :D

Pärast simutundi käisin söömas. Söök oli täna nii vinge, et kahvlit polnud vajagi. Naersin endamisi, et kui need neli hernest ja kolm rosinat siit söögi seest välja tõsta, siis võib kogu selle ülejäänud söögi tilgutikotti valada ja kanüüliga otse veeni lasta. Ausõna see ei näinud üldse isuäratav välja.

Pärastlõunal oli inglise keele tund. Õppejõud jäi hiljaks 15 minutit ja siis nad ajasid järgmised 15 minutit türgi keeles Survivori ja Fear Factori kohta juttu. Siis arutlesime ühe artikli üle umbes 5 min ja siis ajasid nad veel mingitel teemadel tunnikese türgi keeles juttu. Sain nii palju targemaks .... not.

Pärast istusime Marje ja Saskiaga fuajees ning ootasime päeva kõige viimast, kuid kõige sisukamat tundi. Midagi suurt ja asjalikku tehtud ei saanud, lõime niisama aega surnuks.

Õhtune loeng oli üsna ok, sain targemaks küll, kuid käsi ei jõua nii kiirelt kirjutada, kui slaidid vahetuvad. Ma ei tea, kuidas need türgi õpilased siis veel sellega hakkama saavad. Ehk on nad ka vähem kohusetundlikumad ning ei hooli. Trenni sai ka õhtul tehtud, harjumus juba tekib.

Meist ei läinud vist mitte keegi täna Del Mundosse. Missugused kohutavad Erasmuslased me oleme. :D Väsimus murdis miskipärast täna täiega.

53. päev - õues on maru külm

Täna ei teinud me midagi arukat. Marje oli kogu päeva kodus ja vist pisut tõbine. Mina olin kodus hommikupooliku, käisin siis paaris poes ning tangot tantsimas. Tango on endiselt lahe, ainult need noormehed, kellega koos tantsime, ei ole nii lahedad. Mõni üksik tantsib väga hästi ning areneb, kuid enamikul on kaks vasakut jalga ja puudulik rütmitunnetus. Aga noh, tublid, et vähemalt üritavad. Ma üritan ka korra veel ja otsustan siis, mis edasi saab.

Õhtupoolikul olime Marje juures igaüks omas arvutis ja ei teinud ka midagi kasulikku. Üleüldiselt läks nädalavahetus liiga kiirelt ja mitte midagi ei saanud tehtud. Avastasime, et juba kolme kuu pärast lendame siit ära, päris kiiresti läheb see aeg siin. Ja eile oli kusagil tore popp-rokk kontsert ka, aga me ei läinud seda kuulama, sest olime liiga väsinud. Ma ei kujuta ette, kes paneb oma kontserdi pühapäeva keskööks vastu esmaspäeva.

Uuel nädalal uue hooga! Väljas on maru külm ja see võtab meid rajalt maha. Loodetavasti olukord paraneb. Järgmises nädalas on vaid kolm päeva - ülejäänud on pidu. :D

PS: Kuna mul midagi tarka kirjutada ei ole, siis teeme ühe väikese viktoriini...
Kes on need kaks tuntud näitlejat/tegelaskuju, kes on maskeerinud end Erasmuslasteks ning tulnud Türki õppima.?

Gregory (Poolast)

Audrius (Leedust)

52. päev - Väike jalkastaar

Laupäevane päev algas minu jaoks väga rahulikult. Tõusin alles 12 paiku ja vedasin ennast väga aeglaselt voodist välja. Täna õhtupoolikul pidin poistega jalgpalli mängima, aga mul ei olnud veel jalanõusidki, millega mängida. Baleriinadega vist päris vihma kätte mängima ei lähe :D Niisiis tegin kella 2 paiku kiire tiiru Esparki, kus olin varem näinud hea hinnaga spordijalanõusid, saingi endale hea hinnaga papud. Papud on täpselt nii suured, et kui Mariliis neid nägi kommenteeris ta nii :"Need on ju need papud, mis sa autos peegli külge riputad!". Koju tagasi jõudes kutsusid tüdrukud mind Mariliisi juurde sööma, aga ma olin selle jaoks liiga laisk, niiet olin kodus, tegin ise endale süüa ja vaatasin seriaale. Kaisa ja Mariliis vist hommikul õppisid veidi simutunniks ka. 

Kella 17st pidi algama mäng. Kohe kuidagi ei tahtnud sinna enam minna, aga vedasin ennast siiski kohale. Ma pole ju tükk aega jalgpalli mänginud ja nüüd pidin kohe võõraste kuttidega mängima hakkama. Kaisa oma suure suuga oli ka kõigile kuulutanud, et ma olen väga hea mängija. Õnneks ei pannud poisid mulle kuigi suuri ootusi peale. Mäng oli päris lõbus ja mulle meeldis tohutult. Nii hea oli vahelduseks jõusaalist välja saada ja midagi muud teha. Muidugi õnnetus mul täna väga tubli olla ja 3 väravat lüüa ning mõned resultatiivsed söödud anda. Pärast teist väravat oli juba vastaste väravavaht ahastuses, sest ega siin ju poisid norimisega kitsid pole :D Nüüdsest kutsutakse mind alati mängudele kaasa, sest nagu välja tuli, olen ma parem mängija siin kui nii mõnedki poisid. Kaisa, Mariliis ja Saskia tulid ka mulle kaasa elama. Enamuse ajast istusid nad jalkaplatsi kõrval kohvikus ja jõid väga halba sahlep'it. Kaisa küll üritas väita, et ta nägi kogu mängu, kuid ühtegi minu väravat ta ei näinud :D

Poisid meisterdasid sellise pildi väravavahi norimiseks

Õhtul läksime välja. Mõned Erasmuse tudengid Ankarast tulid Eskişehiri ning meile oli siis antud ülesanne näidata, kuidas siin pidutsetakse. Alustasime baarist, kus baarileti taga olid täielikud juhmardid, lisaks kõigele väga aeglased. Valge veini kätte saamiseks kulus ligi 15 minutit, 4 shoti välja valamiseks kulus 3 minutit jne. Ajasime juttu oma kaaslastega natukene, mitte väga palju siiski. Pigem istusime Mariliisiga koos ja ajasime omavahel juttu ning ootasime homset päeva, et saaks koju minna. Edasi pidime minema kluppi. Mina sinna minna ei tahtnud ning otsustasin koju minna, Saskia tuli minuga kaasa. Mariliis läks kuhugi edasi ning Kaisa liikus arvatavasti kluppi.

Minu reedesed emotsioonid olid väga vastakad. Hommikune näputöö purilennuki kallal oli ideaalne. Nii mõnus on midagi oma kätega valmistada ja praktiliselt teha. 3 tundi möödusid lennates, me ei teinud tüdrukutega ühtegi pausi, sest meil oli lihtsalt nii huvitav ja nii suur tahtmine midagi teha kogu aeg. Minu teine loeng oli see eest juba omamoodi tase. Õppejõud lihtsalt ei taha rääkida inglise keeles, ta vist leiab, et türgi keeles seletamine tähendab seda, et saab loenguga kiiremini ühele poole. Ja kui eelmine nädal vähemalt slaidid olid inglise keeles, et ma saaks midagigi aru, siis see nädal jõudsime türgi keelsete slaidideni. Ausaltöeldes ei tea ma enam, miks ma seal kohal peaksin käima. Lisaks sain sealt endale nn koduõpetaja, kes siis seletab mulle, millest terve tund räägiti. Ja õppejõu lemmiksõnad on järgmised: "You really need to improve your turkish skills". 

51. päev - Ehitame lennukit

Tänane hommik oli väga lõbus. Mingi hetk tegin silmad lahti, märkasin, et juba on valge. Kellani sirutada ei vaevunud, äratus polnud ka helisenud, otsustasin tagasi magama jääda. Siis kuulen läbi une mingit võõrast heli, teen silmad lahti ja tuvastan, et minu türgi telefonile on tulnud sõnum. Veeren voodist välja ja võtan telefoni. Kaisa uurib, kus klassis tund on. Mina kontrollin sõnumi kellaega (06:47) ja olen segaduses, sest sellist sõnumit saadetakse kõige varemalt 5 min enne tunni algust. Mõtlen igaks juhuks ka teisest telefonist kella kontrollida. Jõuan sama vastuseni. Et olla eriti kindel, kontrollin kella ka laual olevast käekellast. See näitab kellaajaks olevat 9.05. Hommikune tund peaks hakkama kell 9. Nüüd on maru segadus ja mini heart-attack. Helistan Kaisale ja saan kinnitust, et kell on siiski enne seitset. Noh, klassi kohta ma midagi ei tea, seega teda aidata ei saa. Lähen tagasi magama ning magan veel tunnikese. See, mis mu käekellaga toimus, on endiselt müsteerium.

Üheksaks jõudsin ma aga kenasti kooli ning mõneminutilise hilinemisega tuli ka Kaisa. Klassi asukohta Marje teadis ning olime seal siis rõõmsalt ootamas. Tundi võtamegi meie neli ja poolakas. Täna alustasime ka siis oma lennukite ehitamisega. Teeme paari peale purilennuki ning poolaka tempot arvestades teeb ta tõesti vaid pool lennukit. Olime nagu väikesed säbelejad seal ja tegime hunniku pilte ning kädistasime pidevalt. Töökvaliteet aga selle all ei kannatanud, ausõna tegime väga tublilt oma lennukeid. Täna jõudsime välja lõigata tiiva jupid ning need kokku sobitada, järgmisel korral hakkame liimima ning mässame edasi. See on väga lahe aine ning ma ei jõua juba ära oodata, millal meie lennuk valmis saab, et saaksime seda kooli kõrval muruplatsil katsetada (ning selle arvatavasti ära lõhkuda). Kahjuks ei ole vist kuidagi võimalik neid lennukeid Eestisse toimetada.

Selline saab olema lennuk

No siit saab tunduvalt parema ettekujutluse lennukist (pildil on kaks purjekat)

Õpetus on küll türgikeelne, kuid siiski täitsa hästi jälgitav

Erinevad tähtsad tiivajupid (tiiva ning stabilisaatori ribid enamasti)

Teoksil on täpne saagimistöö

Pisut enne tunni lõppu, tiiva sõrestik saab paberile kokku laotud

Maagia, mis paneb lennukid lendama

Järgmise tunnini oli kaks võrratut tühja tundi, mille jooksul käisime söömas ning siis passisime niisama.

Tänase lõuna juurde kuulus traditsiooniline türgi magustoit Kadayıf - maitses nagu siirupivees seisnud kiirnuudlid.

Mina tegelesin pisut järgmise nädala ettekandega ning Marje ja Kaisa jõid teed ning nautisin vihmast vaatepilti. Siis aga läks Marje Avi Legi tundi ning meie Kaisaga esimest korda mehaanika tundi. Noh, alguses tundus olukord üsna vinge, tekkis lausa tunne, et leidsime tunni, kus tõesti õpime midagi. Pärast natukene ajupingutust ning mäluharjutusi jõudsime järeldusele, et hetkel tegeletakse ühikvektoritega. Pärast pausi liikusime edasi vektorite skalaarkorrutise õppimiseni. Ei taha ära sõnuda, kuid kui nii jätkub, siis veab meil ka selle ainega. :)

Kui koolist viimaks pääsesime, võtsime minu juures kaks teed ja siis kappasime Marje juurde pesupesu tegema. Samal ajal kui masin möllas, käisime kooki söömas. Oleme juba lugematu arv kordi igasugustest armsatest koogipoodidest mööda kõndinud ning otsustasime nüüd need koogid järgi proovida. Põhjust oli ka, meil sai Marjega 47. päeval kolmandik Türgis veedetud ajast täis. Seda on ju vaja kuidagi tähistada. Koogid olid maru magusad, kuid täitsa head.

Minu eriti šokolaadine koogike

Homme loodame, et on ilus ilm, teeme pisut kodutöid, loodetavasti õpime türgi keelt ja läheme vaatama, kuidas Marje erasmuslastega jalkat mängib.

Türgi tähelepanek 25: Kui osad eurooplased ronivad oma jalanõudega kas või söögilauale, siis türklased ei taha neid tuppagi lubada, jätavad kõikidele koridori vaatamiseks.

Tõestusmaterjal

Türgi tähelepanek 26: Prügi käib kah koridori, küll koristaja selle sealt ukse tagant ära viib.