54. päev - Esmaspäev lööb kurikaga ka Türgis

Esmaspäevad on tegelikult üsna sisutühjad, kuid samas väsitavad nad lihtsalt võimatult palju. Olen õnnelik, et matsin maha oma idee minna kell pool kaheksa hommikul turule. Ühelt poolt võitsin tunni magusat uneaega ja teiselt poolt sain teada, et turg avatakse alles lõuna paiku. Vot siis, Istanbulis oli turg küll varavalgest pimedani.

Kooli läksin täna hommikul üksinda, sest Marje ja Saskia otsustasid oma loengusse mitte minna (õppejõud oli neile igaks-juhuks ka öösel kell neli sõnumi saatnud, et loeng jääb ära) ning Kaisa oli kodus tõbine. Nagu ikka, kui hommikul üheksaks tahta kooli minna, on bussid puupüsti täis (3000 keelekursuse õpilast on vaja iga hommik üheksaks kooli saada). Jalutasin heaga eelmisesse bussipeatusesse, et oleks vähegi lootust bussile saada. Peatuses oli inimesi ikka kõvasti rohkem kui üks. Paar üsna täis bussi peatusid ning osa inimesi said kooli poole liikuma. Üks hetk sõitis ette aga täiesti tühi buss ja ma mõtlesin, et oh, nüüd saame küll kõik peale. Pakkisime bussi puupüsti täis, mina olin tagantpoolt kolmas, kes veel peale mahtus, ning bussipeatusesse jäi veel kuskil 20 inimest ootama. Mina jõudsin kooli 5-minutilise hilinemisega, ma ei tea, palju siis teised hiljaks jäid.

Seega tänane tornitund oli Mariliis ja mehed. Sain miski habemikuga (põhimõtteliselt siis tavapärane türklane) juttu ajada ning maapealset positsiooni mängida. Poistel oli täna väga raske mäng. Kasutuses olid kõik kolm rada ning kolm positsiooni nii tornis kui ka pseudopilootidel. Samuti muutus keset mängu tuule suund ning 05 rajale maanduv liiklus tuli ümber suunata maanduma rajale 35R. Noh nad ikka olid pisut hädas seal omadega. :D Mina jälle väga mängida ei saanud, sest mikker ikka veel jamas. Ühes mängus sain pisut mängida, sest paarimehe suitsunälg läks nii suureks, et ta võttis klapid peast ja andis need mulle ning läks suitsule. :D

Pärast simutundi käisin söömas. Söök oli täna nii vinge, et kahvlit polnud vajagi. Naersin endamisi, et kui need neli hernest ja kolm rosinat siit söögi seest välja tõsta, siis võib kogu selle ülejäänud söögi tilgutikotti valada ja kanüüliga otse veeni lasta. Ausõna see ei näinud üldse isuäratav välja.

Pärastlõunal oli inglise keele tund. Õppejõud jäi hiljaks 15 minutit ja siis nad ajasid järgmised 15 minutit türgi keeles Survivori ja Fear Factori kohta juttu. Siis arutlesime ühe artikli üle umbes 5 min ja siis ajasid nad veel mingitel teemadel tunnikese türgi keeles juttu. Sain nii palju targemaks .... not.

Pärast istusime Marje ja Saskiaga fuajees ning ootasime päeva kõige viimast, kuid kõige sisukamat tundi. Midagi suurt ja asjalikku tehtud ei saanud, lõime niisama aega surnuks.

Õhtune loeng oli üsna ok, sain targemaks küll, kuid käsi ei jõua nii kiirelt kirjutada, kui slaidid vahetuvad. Ma ei tea, kuidas need türgi õpilased siis veel sellega hakkama saavad. Ehk on nad ka vähem kohusetundlikumad ning ei hooli. Trenni sai ka õhtul tehtud, harjumus juba tekib.

Meist ei läinud vist mitte keegi täna Del Mundosse. Missugused kohutavad Erasmuslased me oleme. :D Väsimus murdis miskipärast täna täiega.

53. päev - õues on maru külm

Täna ei teinud me midagi arukat. Marje oli kogu päeva kodus ja vist pisut tõbine. Mina olin kodus hommikupooliku, käisin siis paaris poes ning tangot tantsimas. Tango on endiselt lahe, ainult need noormehed, kellega koos tantsime, ei ole nii lahedad. Mõni üksik tantsib väga hästi ning areneb, kuid enamikul on kaks vasakut jalga ja puudulik rütmitunnetus. Aga noh, tublid, et vähemalt üritavad. Ma üritan ka korra veel ja otsustan siis, mis edasi saab.

Õhtupoolikul olime Marje juures igaüks omas arvutis ja ei teinud ka midagi kasulikku. Üleüldiselt läks nädalavahetus liiga kiirelt ja mitte midagi ei saanud tehtud. Avastasime, et juba kolme kuu pärast lendame siit ära, päris kiiresti läheb see aeg siin. Ja eile oli kusagil tore popp-rokk kontsert ka, aga me ei läinud seda kuulama, sest olime liiga väsinud. Ma ei kujuta ette, kes paneb oma kontserdi pühapäeva keskööks vastu esmaspäeva.

Uuel nädalal uue hooga! Väljas on maru külm ja see võtab meid rajalt maha. Loodetavasti olukord paraneb. Järgmises nädalas on vaid kolm päeva - ülejäänud on pidu. :D

PS: Kuna mul midagi tarka kirjutada ei ole, siis teeme ühe väikese viktoriini...
Kes on need kaks tuntud näitlejat/tegelaskuju, kes on maskeerinud end Erasmuslasteks ning tulnud Türki õppima.?

Gregory (Poolast)

Audrius (Leedust)

52. päev - Väike jalkastaar

Laupäevane päev algas minu jaoks väga rahulikult. Tõusin alles 12 paiku ja vedasin ennast väga aeglaselt voodist välja. Täna õhtupoolikul pidin poistega jalgpalli mängima, aga mul ei olnud veel jalanõusidki, millega mängida. Baleriinadega vist päris vihma kätte mängima ei lähe :D Niisiis tegin kella 2 paiku kiire tiiru Esparki, kus olin varem näinud hea hinnaga spordijalanõusid, saingi endale hea hinnaga papud. Papud on täpselt nii suured, et kui Mariliis neid nägi kommenteeris ta nii :"Need on ju need papud, mis sa autos peegli külge riputad!". Koju tagasi jõudes kutsusid tüdrukud mind Mariliisi juurde sööma, aga ma olin selle jaoks liiga laisk, niiet olin kodus, tegin ise endale süüa ja vaatasin seriaale. Kaisa ja Mariliis vist hommikul õppisid veidi simutunniks ka. 

Kella 17st pidi algama mäng. Kohe kuidagi ei tahtnud sinna enam minna, aga vedasin ennast siiski kohale. Ma pole ju tükk aega jalgpalli mänginud ja nüüd pidin kohe võõraste kuttidega mängima hakkama. Kaisa oma suure suuga oli ka kõigile kuulutanud, et ma olen väga hea mängija. Õnneks ei pannud poisid mulle kuigi suuri ootusi peale. Mäng oli päris lõbus ja mulle meeldis tohutult. Nii hea oli vahelduseks jõusaalist välja saada ja midagi muud teha. Muidugi õnnetus mul täna väga tubli olla ja 3 väravat lüüa ning mõned resultatiivsed söödud anda. Pärast teist väravat oli juba vastaste väravavaht ahastuses, sest ega siin ju poisid norimisega kitsid pole :D Nüüdsest kutsutakse mind alati mängudele kaasa, sest nagu välja tuli, olen ma parem mängija siin kui nii mõnedki poisid. Kaisa, Mariliis ja Saskia tulid ka mulle kaasa elama. Enamuse ajast istusid nad jalkaplatsi kõrval kohvikus ja jõid väga halba sahlep'it. Kaisa küll üritas väita, et ta nägi kogu mängu, kuid ühtegi minu väravat ta ei näinud :D

Poisid meisterdasid sellise pildi väravavahi norimiseks

Õhtul läksime välja. Mõned Erasmuse tudengid Ankarast tulid Eskişehiri ning meile oli siis antud ülesanne näidata, kuidas siin pidutsetakse. Alustasime baarist, kus baarileti taga olid täielikud juhmardid, lisaks kõigele väga aeglased. Valge veini kätte saamiseks kulus ligi 15 minutit, 4 shoti välja valamiseks kulus 3 minutit jne. Ajasime juttu oma kaaslastega natukene, mitte väga palju siiski. Pigem istusime Mariliisiga koos ja ajasime omavahel juttu ning ootasime homset päeva, et saaks koju minna. Edasi pidime minema kluppi. Mina sinna minna ei tahtnud ning otsustasin koju minna, Saskia tuli minuga kaasa. Mariliis läks kuhugi edasi ning Kaisa liikus arvatavasti kluppi.

Minu reedesed emotsioonid olid väga vastakad. Hommikune näputöö purilennuki kallal oli ideaalne. Nii mõnus on midagi oma kätega valmistada ja praktiliselt teha. 3 tundi möödusid lennates, me ei teinud tüdrukutega ühtegi pausi, sest meil oli lihtsalt nii huvitav ja nii suur tahtmine midagi teha kogu aeg. Minu teine loeng oli see eest juba omamoodi tase. Õppejõud lihtsalt ei taha rääkida inglise keeles, ta vist leiab, et türgi keeles seletamine tähendab seda, et saab loenguga kiiremini ühele poole. Ja kui eelmine nädal vähemalt slaidid olid inglise keeles, et ma saaks midagigi aru, siis see nädal jõudsime türgi keelsete slaidideni. Ausaltöeldes ei tea ma enam, miks ma seal kohal peaksin käima. Lisaks sain sealt endale nn koduõpetaja, kes siis seletab mulle, millest terve tund räägiti. Ja õppejõu lemmiksõnad on järgmised: "You really need to improve your turkish skills". 

51. päev - Ehitame lennukit

Tänane hommik oli väga lõbus. Mingi hetk tegin silmad lahti, märkasin, et juba on valge. Kellani sirutada ei vaevunud, äratus polnud ka helisenud, otsustasin tagasi magama jääda. Siis kuulen läbi une mingit võõrast heli, teen silmad lahti ja tuvastan, et minu türgi telefonile on tulnud sõnum. Veeren voodist välja ja võtan telefoni. Kaisa uurib, kus klassis tund on. Mina kontrollin sõnumi kellaega (06:47) ja olen segaduses, sest sellist sõnumit saadetakse kõige varemalt 5 min enne tunni algust. Mõtlen igaks juhuks ka teisest telefonist kella kontrollida. Jõuan sama vastuseni. Et olla eriti kindel, kontrollin kella ka laual olevast käekellast. See näitab kellaajaks olevat 9.05. Hommikune tund peaks hakkama kell 9. Nüüd on maru segadus ja mini heart-attack. Helistan Kaisale ja saan kinnitust, et kell on siiski enne seitset. Noh, klassi kohta ma midagi ei tea, seega teda aidata ei saa. Lähen tagasi magama ning magan veel tunnikese. See, mis mu käekellaga toimus, on endiselt müsteerium.

Üheksaks jõudsin ma aga kenasti kooli ning mõneminutilise hilinemisega tuli ka Kaisa. Klassi asukohta Marje teadis ning olime seal siis rõõmsalt ootamas. Tundi võtamegi meie neli ja poolakas. Täna alustasime ka siis oma lennukite ehitamisega. Teeme paari peale purilennuki ning poolaka tempot arvestades teeb ta tõesti vaid pool lennukit. Olime nagu väikesed säbelejad seal ja tegime hunniku pilte ning kädistasime pidevalt. Töökvaliteet aga selle all ei kannatanud, ausõna tegime väga tublilt oma lennukeid. Täna jõudsime välja lõigata tiiva jupid ning need kokku sobitada, järgmisel korral hakkame liimima ning mässame edasi. See on väga lahe aine ning ma ei jõua juba ära oodata, millal meie lennuk valmis saab, et saaksime seda kooli kõrval muruplatsil katsetada (ning selle arvatavasti ära lõhkuda). Kahjuks ei ole vist kuidagi võimalik neid lennukeid Eestisse toimetada.

Selline saab olema lennuk

No siit saab tunduvalt parema ettekujutluse lennukist (pildil on kaks purjekat)

Õpetus on küll türgikeelne, kuid siiski täitsa hästi jälgitav

Erinevad tähtsad tiivajupid (tiiva ning stabilisaatori ribid enamasti)

Teoksil on täpne saagimistöö

Pisut enne tunni lõppu, tiiva sõrestik saab paberile kokku laotud

Maagia, mis paneb lennukid lendama

Järgmise tunnini oli kaks võrratut tühja tundi, mille jooksul käisime söömas ning siis passisime niisama.

Tänase lõuna juurde kuulus traditsiooniline türgi magustoit Kadayıf - maitses nagu siirupivees seisnud kiirnuudlid.

Mina tegelesin pisut järgmise nädala ettekandega ning Marje ja Kaisa jõid teed ning nautisin vihmast vaatepilti. Siis aga läks Marje Avi Legi tundi ning meie Kaisaga esimest korda mehaanika tundi. Noh, alguses tundus olukord üsna vinge, tekkis lausa tunne, et leidsime tunni, kus tõesti õpime midagi. Pärast natukene ajupingutust ning mäluharjutusi jõudsime järeldusele, et hetkel tegeletakse ühikvektoritega. Pärast pausi liikusime edasi vektorite skalaarkorrutise õppimiseni. Ei taha ära sõnuda, kuid kui nii jätkub, siis veab meil ka selle ainega. :)

Kui koolist viimaks pääsesime, võtsime minu juures kaks teed ja siis kappasime Marje juurde pesupesu tegema. Samal ajal kui masin möllas, käisime kooki söömas. Oleme juba lugematu arv kordi igasugustest armsatest koogipoodidest mööda kõndinud ning otsustasime nüüd need koogid järgi proovida. Põhjust oli ka, meil sai Marjega 47. päeval kolmandik Türgis veedetud ajast täis. Seda on ju vaja kuidagi tähistada. Koogid olid maru magusad, kuid täitsa head.

Minu eriti šokolaadine koogike

Homme loodame, et on ilus ilm, teeme pisut kodutöid, loodetavasti õpime türgi keelt ja läheme vaatama, kuidas Marje erasmuslastega jalkat mängib.

Türgi tähelepanek 25: Kui osad eurooplased ronivad oma jalanõudega kas või söögilauale, siis türklased ei taha neid tuppagi lubada, jätavad kõikidele koridori vaatamiseks.

Tõestusmaterjal

Türgi tähelepanek 26: Prügi käib kah koridori, küll koristaja selle sealt ukse tagant ära viib.

50. päev - Cappadocia registreerimine

Mõistlikud nagu me oleme, otsustasime eile, et hoolimata õhtusest peost oleme kell 10 trennis. Saskia, Kaisa ja mina sinna jõudsimegi, Marje otsustas kodus siiski magada. Aga hommikune trenn oli minu arvates parem kui uni, see äratas ja tõi päikesegi välja. 

Täna on veel soojem ilm kui eile, ei võtnud jakki kodust välja tulles kaasagi ning õigesti tegin. Pärast sportimist oli meil maru kiire. Pooleteise tunniga oli vaja ära käia söömas ning seejärel linnas, et end kirja panna Cappadocia reisile, mille registreerimine algas kell 12. Kui me lõpuks kolmveerand üks end kirja saime, siis muidugi enam üheks tundi ei jõudnud. Aga pole hullu, ma ei jäänud arvatavasti millestki ilma ning õppejõud ei hooli, kas me käime kohal või mitte. Lisaks on tegemist ainega Aviation English, kus õppejõu keeletase jääb meie omale tunduvalt alla ning eelmise tunni sõnavara hulka kuulusid sõnad nagu price, business lounge, frequency, flexibility jms. Marje ja Saskia olid aga tublid ning läksid kenasti kella kaheks oma tundi.

Kodus olin pisut asjalik ning seejärel asusin unevõlga tagasi tegema. Mõtlesin, et magan tunnikese ning lähen siis jalutama, sest ilm on võrratu. Magasin kena neli tundi. Pärast seda tegime Ahseniga kogu korteri jälle puhtaks ning sõime õhtust. Tema ema oli ise pisikesi pelmeene meisterdanud. Näevad täpselt meie pelmeenide moodi välja, kuid on pisemad. Hapukoore asemel uputatakse nad jogurti sisse. Maitsesid väga hästi.

Õhtupooliku veetsin õppides. Tegin järgmiseks nädalaks pea-aegu valmis ühe esitluse ning otsisin teise jaoks välja artikli. Homme tuleb nende kallal veel vaeva näha. 

Kaisa sõitis pealinna avastama ja tuleb sealt homme hommikul tagasi, Marje ja Saskia tegemistest ei tea. Täna peole ei lähe, sest kõik joovad kusagil jälle oma tasuta õlut. Uni on ka vajalik ning homme tuleb vahva kuid keeruline koolipäev. Loodan, et hakkame lennukit homme ehitama. 

Türgi tähelepanek 24: Vett serveeritakse kohvikutes ning sööklas mitte pudelist vaid hoopis justkui jogurtitopsist.

Tänane lõuna: Patlıcan Kebap, Bulgur Pilavı, Cacık v Meyve 

Taksonupu sain ka pildile

49. päev - kolmapäevaturg ja džäss

Tänane hommik algas trenniga. Jõusaal on üsna kodu juba ja vaikselt hakkab trenniharjumus sisse ka jääma. Spordimajast sööklasse jalutades, jäi meil tee peale harukordne vaatepilt. Korraga lendasid üle kaks hävitajat ning üks pisem lennukike, kes linnaku kohal oma harjutusi tegi. Kahjuks ei olnud minu käed piisavalt kärmed, et pildimasinat välja võtta ning seega jäigi olukord vaid meile nautimiseks. Aga arvasime, et selline vaatepilt ennustab eduka päeva algust.

Lõunasöögilt läksime simutundi. Tänane mäng oli jälle palju raskem kui eelmise nädala oma. Samuti ei olnud me saanud esmaspäeval võimalust koos poistega mängida. Seega olime nagu kaks kapsaussi ja muudkui puterdasime seal.Saime ülesandeks kodus kõvasti harjutada ning järgmise nädala mäng tuleb veelgi keerulisem. :) Marje ja Saskia tulid ka täna vaatama-kuulama, mis me teeme. Usun, et nad olid nähtuga rahul (välja arvatud kaks lolli kapsaussi).

Koolist suundusime turule. Kuulsin oma toanaabrilt, et kolmapäeviti on Göztepe linnaosas riiete avaturg. Sinna sammud seadsimegi (tegelikult sõitsime trammiga). Turg võttis enda alla terve pika tänava. Kahju on neist inimestest, kes sel tänaval elavad. Aga turult võis leida igasugust veidrat kraami alates lõhnaõlidest ja sukapükstest kuni kleitide ning eheteni. Leidsime igaüks vist endale midagi. Mina sain helerohelise kleidi, sinise pluusi ja roosa õhukese kampsuni moodi tegelase. Kõik asjad maksid muidugi mõnusalt vähe. Kleit oli neist kõige kallim ja maksis 25 kohalikku, mis on pisut üle 10 euro. Kindlasti läheme sinna mõni nädal tagasi.

Ilm oli täna võrratult soe ning aina paremat lubab. Pühapäevaks lubatakse 22 kraadi. Eks näis, loodame. Täna aga jalutasin juba lühikeste käistega.

Õhtupoolik möödus kodus mitte midagi tehes ja pisut tukkudes. Kell kaheksa läksime Kaisaga aga jatsu kuulama. Eskis on miski kolmepäevane džässfestival ning Ahsen käis eile ühel kontserdil. Krabasime Kaisaga ka ideest kinni ning seadsime sammud kooli kino poole. Piletid olid aga välja müüdud kõik. Tegime maruarmsaid nägusid ning ootasime pisut ning saime lõpuks ikkagi ka kontserdile. Ja väga hea, et saime, sest kontsert oli suurepärane. Seal mängis Türk Armoni Yildizlari. Tegemist oli hunniku vaskpuhkpillide, paari löökpilli, kahe kitarri, ühe klaveri ja ühe dirigendiga. Nendele lisaks nägi laval mitmeid soliste. Muusikat ma väga kommenteerida ei oska, sest puudub vastav haridus, kuid nautisin ma seda sellegi poolest  Vahva oli aga see, et dirigendil ei olnud ees ühtegi pabernooti vaid ta partituur jooksis i-padist.

Netist leitud pilt õhtul esinenud pundist

Pärast kontserti ühines meiega ka Marje ning seadsime sammud kesklinna, kus kõik Erasmuslased muidugi pidutsesid. Nautisime ka pidu mõned tunnid ning läksime siis koju, et valmis olla uueks päevaks.

Türgi tähelepanek 23: Türklastel on veider arusaam ilusast lilleseadest.

Lillede taga on krepp-paberist või papist tehtud alused, mida toestavad justkui söögipulgad. Ja kõik lillede ilu varjutab suur kole silt keset platsi.

48. päev - Sõpru iga nurga pealt

Tänane päev oli veidi parem kui eilne, loeng vähemalt toimus siis kui ta toimuma pidi :) Siiski oleksime Saskiaga peaaegu hiljaks jäänud, sest ilmnes igahommikune probleem - bussile on raske saada. Loeng ise väga huvitav just ei olnud ja võtsime teemat, mida oleme juba kordades võtnud nii Eestis kui ka Türgis. Seekord siis tegelesime atmosfääri tundma õppimisega ning Bernoulli seadusega. Õigemini jätsime lihtsalt mõlema teema kohta ühe lause meelde. Loengu ülesehitus on kergelt öeldes kaootiline. Mingit loogikat asjade võtmisel pole ning igaüks võib oma teemat esitada siis kui ta tahab. Loengust välja tulles ütlesin ühe üsna kurja lause selle tunni kohta: "Ma oleks peaaegu täna lollimaks jäänud." Kahjuks teised tüdrukud nõustusid minuga  ning kahjuks on see täiesti õigustatud lause selle loengu kohta. 

Pärast loengut käisime söömas. Söök oli täna tõsiselt hea ning maitsega :D Vahepeal käisid mingid kutid meiega rääkimas. Nad olid kursis sellega, kes me oleme ja kust tuleme, mingi hetk nad avaldasid, et teavad meid tänu Şamilile. Mis seal ikka, jutud liiguvad kiiresti siin väikeses külakeses. 

Söök söödud läksid teised tüdrukud linna, mina jäin veel kämpusesse, et jõmmi minna. Selle jaoks pidin eelnevalt ootama poolteist tundi. Selle aja jooksul ma vist ei jäänud kordagi üksinda :D Läksin tagasi oma teaduskonna majakesse puhkama ja juba tulid minu juurde minu raamatumehed, kes andsid mulle raamatu, mille järel nad olid käinud. Ajasin nendega natukene aega juttu, kuni nemad pidid loengusse minema. Siis läks kuskil minutike-kaks mööda, kui ilmus üks neist Şamili sõpradest kohale keda nägime enne sööklas. Ajasin siis temaga natukene aega juttu ning võib-olla õnnestub mul siin isegi vahetevahel poistega jalgpalli mängimas käia. Kui tema ära läks ilmus kuskilt välja mingisugune Mustafa, kelle kohta ma ei teagi, kust ma teda tean. Igatahes ajasin siis temaga ka kuskil pool tundi juttu, rääkisime Eestist ja türgi keelest ja koolist. Nüüd oli lõpuks mul aeg jõmmi minna ja tema pidi ka loengusse minema. Jõmmis kohtasin esimest korda inimest, kes rääkis väga ilusat inglise keelt ning siis jäin temaga ka juttu ajama (loomulikult olime mõlemad trenažööri peal). Jõmmi töötajatest keegi inglise keelt ei räägi niiet iga kord kui nad mulle midagi öelda tahavad, teevad seda türgi keeles, mina kehitan õlgu ja lähen edasi :D Tüdruk, kellega rääkisin oli väga sõbralik ja mõnus suhtleja. Ta on ise olnud Taanis vahetusõpilane ja nüüd hakkab vaikselt oma inglise keelt unustama, kuna ei räägi seda väga tihti. Seega sain mina ka täna ühe inimese õnnelikuks teha sellega, et suhtlesin temaga. Arvatavasti kohtun temaga jälle järgmine nädal teisipäeval jõmmis, sest nüüdsest vist hakkame kogu aeg samal ajal käima seal. 

Jõmmist koju tulles õnnestus mul peaaegu koduukseni ilma tuttavateta hakkama saada. Bussi pealt maha astudes nägin ühte Erasmust, kes kutsus õhtul pittu (kuhu ma siiski ei läinud) ja koduukse ees õnnestus veel naaber Sarat näha :D Ühesõnaga sõbrad iga nurga peal :D

Kodus hakkas mul kiiresti igav niiet otsisin kogu aeg endale uusi tegevusi. Õhtupoole käisime Saskiaga suppi söömas ja niisama juttu ajamas ning nüüd oleme kodus. Kaisa ja Mariliis läksid arvatavasti tangotundi. Ahjaa, eile rääkisime koduteel Hüsseyiniga pikalt uuest projektist, kus tahetakse tutvustada erasmustele türgi rahvatantse. Tema palus meil kindlasti sellest osa võtta, missest, et meile need ajad üldse ei sobinud. Täna hommikul pani ta siis kuulutuse püsti ja oh üllatust, seal olid ka pikkusepiirangud. Alla 160 cm naised Türgis ei tantsi! :D Ehk siis nüüdsest saan iga kord kui keegi tantsima kutsub vabanduseks tuua selle, et ma olen liiga lühike, et Türgis tantsida :D