47. päev - Lõputu ootamine

Esmaspäevad ei ole minu ja Saskia lemmikpäev enam. Kohusetundlikud õpilased nagu ikka, kella kaheksast kooli (väikese hilinemisega, aga pole hullu) ning keda pole on õppejõud JÄLLE. Minu detektiivioskused viisid meid nii kaugele, et saime teada, millal sama tund türgi keeles on ning läksime siis selle ukse taha.... ja keda pole on õppejõud... Seekord nägime vähemalt ühte õpilast peale meie, see on juba saavutus. Läksime siis Cem'ile kurtma, et ega me ei taha ju nii koolis käia, kui loengud ei toimu ning pole just positiivne algus nädalale kui loeng ilma teatamata juba mitmendat korda ära jääb. Tema siis saatis õppejõule meili ja lootis, et me selle peale kohe õnnelikumaks muutuksime... Õnnelikud oleme alles siis, kui esmaspäeva hommikuti vahelduseks loeng ka toimub... Aine ise peaks olema huvitav ja sisaldama vahelduseks teadmisi, mida me veel ei tea. Kindlasti oleks ta ka kasulik tulevikus, järgmine aasta oleks ühte ainet vähemalt lihtsam õppida. 

Kella 10 paiku sai meil siis tegevus otsa ning jõmmi aja panime ka alles kella 13.30ks. See tähendas seda, et saime oodata kuni söökla lahti tehakse, et siis söömas käia ning seejärel oodata jälle. Lõbustasime oma aega Air Crash Investigationiga ja Internetis olemisega. Jõmm oli mõnus, saime lõpuks midagi teha peale ootamise ning saime ennast liigutada. Samas ega suurt viitsimist või tahtmist ei olnud, niiet piirdusime lihtsamate asjadega ning võtsime seekord veidi kergemalt. Pärast jõmmi saime jälle oodata kuna kell oli alles 15 ning järgmine loeng pidi algama alles 17st. Nüüd ootasid Kaisa ja Mariliis koos meiega. Mariliis tegi lõunauinaku kooli pinkidel, ta oli veel väga väsinud Antalya tripist. Vahepeal jõime teed ja sõime šokolaadi, et kõht loengus üleliia tühjaks ei läheks. Mina üritasin ka natukene magada, sest eks see ootamine päev läbi võtab ikka omadega läbi küll. Lõpuks jõudsime loengusse ning seal vaatasid meile vastu ainult graafikud erinevatest lennunduse trendidest. Loeng kestis kõigest tunnikese (sellepärast ootasime Saskiaga kokku pmst 7 tundi vahelduva eduga!!) Pärast loengut suundusid Kaisa ja Mariliis jõmmi (nemad said veel oodata), meie Saskiaga liikusime koju ära.

Õhtul oli tasuta õlleõhtu Del Mundo's, kuhu otsustasime minna. Üle pika aja käisid kõik 4 Eesti tüdrukut väljas :D Aga mida me keegi väga teha ei viitsinud, oli suhtlemine teiste inimestega. Niisiis ajasime natukene aega omavahel juttu, jõime õlle (Mariliis ja Kaisa mitte) ning üsna varsti liikusime koju tagasi. Sellega lõppes meie pikk pikk ootamise päev. Mina vaatasin õhtul veel filmi ning keerasin magama ära, et uuel ja ehk paremal päeval erk ja rõõmus olla. 

44. – 46. Päev - Pieces of Peace

Antalyas läks elu edasi kiirelt. Hommikusööke nautisime kõige rohkem, sest juba üle kuu aja saime esimest korda kaerahelbe putru süüa. See oli võrratu. Mina ei mõista, miks neil poes kaerahelbeid ei müüda.

Iga päev olime suures konverentsiruumis ning kuulasime kõnesid ning ettekandeid. Palju oli huvitavat, samas oli ka palju üsna igavat. Ning oli ka huvitavaid asju, mida me ei jaksand kuulata, sest olime liiga väsinud. Väsimus oli pidevalt teemas. Ajakava oli liiga tihe ning ega me õhtuti ka endile armu andnud. Seega olime pidevalt unesegased ja mitte just kõige paremini meelestatud selle tõttu.

Reedel käisime ekskursioonil. Külastasime mingit vanaaegset linna. Meil oli giid ka ja see kõik oleks olnud väga lahe, kuid olime ülimalt väsinud. See tähendas, et käitusime nagu 5. klassi lapsed, jooksime ringi ja ei kuulanud giidi. Aga koht oli tõesti ilus ning tegime palju pilte. Eks pean Wikipediast selle ajaloo kohta siis ise lugema.

Grupipilt varemetes

Postid, postid, postid...

Reede õhtul läks viimaks ka meiepoolse panuse andmiseks. Meid jagati gruppidesse (muidugi kõik Eesti tüdrukud eraldi) ja alustasime karmi mõttetööga. Eesmärk oli esimeses workshopis tulla lagedale võimalikult paljude ideedega, mida saaksid Rotary inimesed töösse panna ning ideaalis selle kaudu maailmarahu saavutada. Minu grupp tuli lagedale 67 ideega. Nende seas oli ka erilisi „pärleid“. Vaid paar säravamat näidet: ÜRO istungitel peaksid nende riikide lipud olema madalamal, kellel on sõjalisi konflikte; Me peaksime kõik uskuma vaid ühte jumalat, sest vaid läbi kristluse saavutame me maailma rahu; me peaksime kõik kuulama, armastama ning hoolima teineteisest; Me peaksime ehitama hiiglasuure raamatukogu ja nimetama selle rahu templiks. Igatahes, mina hoidsin oma kommentaarid enda teada. :D Teises workshopis selgitasime oma ideid põgusalt ning jagasime need kolme kategooriasse: lühiajalised, keskmised ja pikaajalised. Meil tekkis ka neljas kategooria pealkirjaga soovid (kõik ei olnud tööülesandest väga hästi aru saanud).

Saskia klõps: esiplaanil vist nende tiim, keskel Kaisa tiim ja tagumise seina ääres on minu tiim

Päev oli ülimalt väsitav ning raske on teha end arusaadavaks inimestele, kelle keeletase on sinu omast tunduvalt madalam ning veel raskem on püüda nende selgitustest aru saada. Pärast õhtusööki oli meil sunniviisiline vabatahtlik tantsukursus. Õppisime lihtsaid türgi rahvatantse (eesti mõttes näiteks perekonnavalss) ja siis tantsisime neid. See oli lihtsalt jube. :D Tantsud olid üsna igavad ning väsimus tekitas igasuguse tahtmise mitte sellest kõigest osa võtta. Aga noh, eks me torisesime ja tantsisime.

Laupäeval kuulasime jälle kõnesid. Pärastlõunal oli meil tund rütmipillidega ning samuti värvisime tuvisid. Rütmipillide tund tundus alguses lärmilaager olevat, kuid lõpuks olin sellega väga rahul. Kogu tunnile lisas huumorit see, et minu buddy on täielikult ilma igasuguse rütmitunnetuseta. :D Ta suutis pidevalt mängida vales kohas või valesti või enamasti liiga palju ja suvaliselt. Vähemalt sai hea kõhutäie naerda. Tuvimaalimisel oli meil ette lõigatud puidust tuvid, mida pidime värvima. Tegin kaks tuvi, ühe Rotarytele ja teise endale. Saskia tegi ka imelise sinimustvalge tuvi.

Minu tuvi

Laupäeval oli ka viimane workshop. Seal pidime parimale kolmele ideele kirjutama kondikavad ning hindama nende kulu ning oodatavat tulemust. Minu rühm oli nii loominguline, et kolmest kolm olid minu ideed....... Kaisal ja Saskial vedas rühmadega rohkem. Aga jah, oma ideed siis kirja panime ning pärast esitasime need laval ka. Ootasin, et seal tuleb pärleid, sest meie grupis oli samuti palju ideid, mis tegelikult oleksid veel väärinud esitlemist. Pidin pettuma. Üks noor neiu rääkis näiteks kõige suurima õhinaga sellest, kuidas me peaksime looma ühise keele, mida kõik üle maailma õpiksid ja räägiksid. Siis ei oleks meil enam kunagi probleeme ning jõuaksime igikestva maailmarahuni.

Laupäeval oli ka esimene hetk, kui oli pisut vaba aega. Veetsime selle saunas ja basseinis logeledes. Saunu oli neil kokku neli. 75 ja 90 kraadised, aurusaun ning Türgi saun. See Türgi saun oli nii ägedalt nagu võõrkeha kogu selles ülimalt eruoopalikus hotellis. Samuti olid nad pisut puusse pannud oma aurusauna sildiga, kus seisis uhkelt „Finnish sauna“. Ja kui ma nende tähelepanu sellele asjaolule juhtisin, sain vastuseks: „Sauna finishes seven o’clock“.

Kaisa tegi imesid ja vedas mu tantsuplatsile kõigil kolmel õhtul. Tantsuplats oli pidevalt täis mingeid jalkapoisse, kes olid seal trennis ja püüdsid igale tüdrukule selgeks teha, et nad lahkuvad kohe homme hommikul. Noh nende laager oli vähemalt kahenädalane ma arvan.

Ahjaa, laupäeva hommik oli eriti andekas. Mina ärka üles, käin pesus, kõik on ok. Ja siis teel alla sööma saan teada järgmisi asju, millest ei olnud mul õrna aimugi: Saskia toakaaslane leidis endale mingi mehe ning nad olid Saskia toas üsna ebameeldivalt lärmakad. Selle peale tuli Saskia minu juurde ja ajas mu üles (kell oli hilja hilja öösel), ütles mulle, et ta tuleb minu kõrvale magama. Mina nõustusin ja jäin magama tagasi. Hommikul ärkas Saskia enne mind ja käis ujumas. Mina ärkasin siis, kui ta ujumast tagasi tuli.

Üleüldiselt sain targemaks küll, kuigi tunnen, et inimeste valik sinna rahukonverentsile ei olnud just kõige parem. Ma väga ei liialda, kui ütlen, et osade inimeste puhul jäid nende jalanumber ja IQ sarnasele tasemele. Uus avastus oli see, et Rotary on Lions organisatsiooniga tunduvalt sarnasem, kui arvasin. Kui kuulasin nende PP ettekannet, oleks võinud igas lauses Rotary vahetada Lions vastu ning 90% lausetest oleksid jäänud kehtima. Tõesti, kõik oli sarnane, alates liikmete arvust kuni selleni, et iga-aastaselt on neil rahvusvaheline kuberner, kes loob selle aasta moto ning sümboolika. Samuti olid sarnased väga paljud projektid, mida korraldavad ka Lionid.

Aga Antalya oli võrratu. Kuigi ilmad olid türklaste jaoks jahedad, sobib 16-18 kraadi ja pilvisus meile väga hästi. Mina käisin meres kaks korda ujumas ning see oli väga mõnus, pisut karastav, kuid mitte külm. Ja välibasseini vesi oli tunduvalt külmem mereveest (pidime ju ometi ka selle järgi proovima). Süüa sai samuti hästi. Kui esimesel päeval kuhjasime taldrikud kõike head ja paremat täis ning proovisime lihtsalt kõiki erinevaid asju, siis viimasel kahel päeval jalutasime ümber lettide ringi ja mõtlesime, et kas üldse midagi veel tahame. Viimasel lõunasöögil ei läinud ma magustoiduletti vaatamagi, sest teadsin, et ma sealt niikuinii midagi ei võta.

Pühapäeval saime veel kõvasti saunatada ning siis algas pikk ja väsitav tagasisõit. Jälle kuus tundi bussis. Õnneks olime kõik nii väsinud, et magasime suure osa ajast. Samuti lugesin ma oma romaanikest, vaatasin Kaisaga Air Crashi ja õppisin pisut fraseoloogiat. Koju sain kümneks ning unevõlg annab isegi nüüd, esmaspäeva pärastlõunal tunda.

Ja klõps tagasiteel samas kohas

44. päev - Mis muud mul ikka teha kui koolis käia

Täna hommikul suundusin siis kooli poole, sest kodus pole üksi midagi teha. Algas asi tavalise hommikuse tramburaiga, kas mõni buss üldse peale ka võtab mind? Kui umbes 5-6 bussi olid minust tuimalt möödunud sõitis mööda üks dolmuš, mis sõitis iki eylül'i, seega läksin selle peale. Tema aga päris õige kohani välja ei sõitnud ning pidin natukene maad jalutama. Edasi pidin otsima üles oma klassiruumi, mida aga majas polnud oli see kindel ruum. Kuna kuskilt mujalt abi ei osanud küsida seadsin oma sammud Cem'i juurde, kes leidis mulle inimese, kes viis mu õigesse kohta. Eks ruumi leidmine olegi raske kui klass on hoopiski teises majas, mille olemasoluga mina veel kursis ei olnud. Niisiis jäin kokkuvõttes kuskil pool tundi loengusse hiljaks ning üllatus-üllatus, ma olin esimene, kes sinna üldse jõudis. Kui õppejõud mind nägi oli ta üllatunud,  kuna tänane tund oleks pidanud ära jääma. Paari minuti jooksul ilmus kohale ka üks Poola poiss, kes võtab samuti ainet Model Aircraft Construction. Ainult minu pärast poleks tundi toimunud, kuid tänu Poola poisile see toimus. Tema ei tea lennunduse teooriast mitte midagi ning seetõttu õppisime juba kolmandat korda selle nädala jooksul aerodünaamika aluseid. Pauside ajal avastasime, et klassiruumi tagauks viib lennuväljale. Minu jaoks väga suur üllatus, et asjad siin nii lihtsad on. Seisime siis lennuväljal ja mõtlesime, et miks huvitav on kari kutte  ühe värvilise lastebasseini ümber ja seda täidavad. Kaua me selle üle juurdlema ei pidanud, kuna õige varsti keeras üks pilooditudeng oma cessnaga ette, kõik kutid jooksid kiiresti lennuki juurde ja tõmbasid vaese piloodihakatise sealt seest välja. Kutt oli lõpetanud just oma esimese soololennu ning siin Türgis on siis kombeks piloodihakatis kolm korda peadpidi veeämbrisse pista ning tagatipuks basseini visata :D Seda kõike muidugi jäädvustati kaameraga. Loeng ise minu jaoks väga huvitav ei olnud ja kohati olin isegi õppejõule abiks inglise keelsete terminite koha pealt. Järgmisest nädalast hakkame mudellennukeid ehitama - paaripeale üks ning poola kutt teeb üksinda, kuna loengutesse on registreerunud vaid 5 tudengit - 4 eesti tüdrukut ja 1 poola kutt. 

Esimene loeng lõppes varem kui oleks pidanud ning läksin pärast seda sööma. Söök oli täna kõike muud kui hea. Pärast sööki oli mul veel 2 tundi aega järgmise loenguni. Seega passisin ja ootasin jälle tükk aega. Teine loeng oli Aviation Legislation ja õppejõud ei saanud päris täpselt aru mida paganat üks pilooditudeng tema loengus teeb :D Loeng on rohkem suunatud mehaanikutele, kuid mina selles otsest probleemi ei näe. Küll aga on päris huvitav istuda loengus kus 90% on türgi keeles ja 10% inglise keeles. Imelik oli küll see, et sain aru siiski enamusest asjadest. Türgi keeles olid vaid seletused inglise keelsetele slaididele ning kuna enamus minu rühmast just väga tugevad ei ole, siis nad agaralt tõlkisid kõike türgi keelde ka. Igaüks sai ka inglise keele harjutamiseks kõva häälega ette lugeda slaididelt. Eks sain selle inglise keelega endale veidi ikka tähelepanu ka. Kui vabatahtliku vaja oli, siis suunasid kõik näpud minu poole ja ütlesid, las tema loeb, tal on nii hea hääldus ja ilus hääl :D Pärast loengut läksin mõnede kaaslastega koos aine jaoks raamatut ostma. Kohale jõudes saime aga teada, et raamatud pole veel valmis ning tulgu me tagasi laupäeval. Kutid teatasid, et mina laupäeval kohale ei pea tulema, nad toovad raamatu mulle esmaspäeval kooli. Mugavused :D Lisaks viskasid nad mind autoga koju ka. 

Nüüd tuleb mul hakata kõvasti türgi keelt õppima, sest oleks tore ka õppejõu seletustest aru saada, võib-olla tuleksid need ka mulle kasuks. Igatahes väga raske ei tohiks see olla ning sain ka endale juba väikese türklasest abimehe, kes on nõus mind õpetama. 

43. päev - Antalya

Läbi raskuste saavad postitused Antalyast ka üles viimaks.

Tänane hommik algas eriti vara. Minu esimene äratuskell helises 3.45 ja sain kenasti üles. Kell neli tuli kontrollkõne Marjelt. Sain teada, et Marje ei tule! Ta oli terve öö oksendanud ja ei tundnud end ikka veel piisavalt hästi. Lihtsalt väga kahju, sest lootsime kõik koos seda võrratut reisi nautida. Aga kodus on Marjel parem terveneda, bussisõit oleks tappev.

4.15 saime nukal kokku ning kiirustasime peacampuse värava juurde. Karm käsk oli 4.30 seal olla ja mitte hiljaks jääda. 4.28 olime seal, enamus rahvast oli kohal ja väljas oli maru külm. Kolm korda võite arvata, millal buss tuli. Ootasime bussi ja külmetasime pea pool tundi. Aga viimaks saime sooja ja teele.

Antalya asub umbes kuuetunnise bussisõidu kaugusel lõunas mere ääres. Enamus bussisõitu möödus seega magades. Öine unevõlg sai enam-vähem tasa tehtud.

Vahepeatus bussisõidul

Jõudsime Antalyasse „Miracle“ hotelli juurde pisut enne ühtteist. Pisut oli sagimist, saime kätte konverentsi pluusid, kaelakaardid ning hotellitubade kaardid. Hotell on väga ilus. Viis tärni ning meil on kõik hinnas. See tähendab, et saame tasuta süüa, toas on karastusjoogid ja snäkid, igal ajal võime kasutada ujulat ning saunasid, lisaks on baaris tasuta kokteilid.

Vaade hotellile üle basseininurga. Kahte maja ühendavat lüli kutsusime vesilennukiks.

Oleme kahestes tubades, Mina ja Kaisa ühes, Saskia koos Vaidaga teises. Meie toad on kõrvuti ning neid ühendab uks. Selle tegi hotellipersonal meie jaoks ka lahti. Nüüd elaksime justkui ühes toas.

Oleme vallutanud oma hotellitoa

Vaade hotelliaknast. Nägime sealt pidevalt lennukeid ka lendamas ja olime muidugi maru õnnelikud.

Lõuna oli väga rikkalik. Kuhjasime taldrikud head-paremat täis ning nautisime kõike täiel rinnal. Kõhud said punni ja olime kui maakerad. Samuti proovisime magusaletist kõike, mis silma paitas.

Siis vedas Kaisa meid jalutama, et me tuppa magama ei roniks. Käisime mere ääres, mis on hotellist ehk kahe minuti kaugusel. Pidime muidugi vee ka ära katsuma. Jalgupidi vette ronides jõudsime järeldusele, et vesi on väga soe. Või noh, mitte väga soe, aga piisavalt soe, et seal sees saaks ujuda. Ujuma me siiski ei läinud, sest tahtsime enne konverentsi algust veel sauna jõuda.

Testisime, kas vesi on soe

Lõpuks sai siis ka hamamis ära käidud (türgi saun). See on suur soe ruum, kus inimesed istuvad ja on soojas ning siis saab tellida endale masaaži. Meie jaoks on hamam üsna leige, kuid lätlased võtsid vahumasaaži ning see nägi küll väga ahvatlev välja. Siin me seda ei katseta, kuid Eskis proovime kindlasti järgi. Saunatasime siis klassikalistes saunades (neil oli Soome saun muidugi aurusauna uksele kirjutatud) ja käisime ka sisebasseinis ujumas.

Kella neljast alustasime konverentsiga. Mitu korda pidime üles oma tuppa minema, sest võtsime kaasa valed kaardid, et rentida kõrvaklappe (osad kõned pidavat olema türgikeelsed ning sealt tuleb sünkroontõlge). Lõpuks saime siiski klapid kätte ning istusime suurde ning hästi kaunistatud konverentsisaali.

Saskia pilt oma konverentsimaterjalidest

Rotary klubi on üsna sarnane oma ülesehituselt ja korralduselt Lionsitega, seda ka toretsevate avatseremooniate koha pealt. :D Väga lahe oli lippude tseremoonia, mis algas sellega, et ekraanile lasti ükshaaval kõikide osalevate riikide lipud (24 riiki) ning osalejad nendest riikides tõusid püsti. Pärast seda toodi ükshaaval sisse Rotary erinevad tähtsad lipud ning viimaks Türgi riigilipp. Riigilipu austamiseks tõusid inimesed muidugi viisakalt püsti (türklased olid sellise viisakusavalduse üle üllatunud ning tänulikud). Kuulsime ka Türgi hümni, mis on Eesti hümnikga võrreldes marsilikum ning minu arvates militaarse alatooniga.

Tänane kava nägi ette sissejuhatust konverentsi ning kuulasimegi kõnesid tähtsatelt klubiliidritelt ning organisatsiooni Türgi kubernerilt. Samuti tutvustati meile Rotary selle aasta teemat ning sümboleid (volditud kurg ja kirsiõied – rahvusvaheline kuberner on ilmselgelt Jaapanist).  Pärast lühikest kohvipausi, kuulsime aga päeva kõige liigutavamat kõnet. Tegemist oli naisterahvaga, kes saab paari kuu pärast saja aastaseks. Ta rääkis oma elust, kogemustest kahe maailmasõja ajal ning türgi sõdade ajal. See läks väga hinge ja tõesti pani mõtlema selle peale, et sellised sõjalised vägivallakolded on kohalikele elanikele laastavad ning ebavajalikud. Kuidagi peab olema võimalik elada ilma nendeta.

Mind isiklikult kõnetas selle vana daami kõne väga sügavalt, sest lood olid tuttavad küüditamise teemal kogututega paari aasta tagusest ajast ning kogu arutlus sõdade üle tõi mulle meelde Meeta ning tema räägitud lood.

99-aastane kõneleja. Juhin tähelepanu veel sellele, et nurgast vaatab meid ikka suur isa ja juht

Õhtusöögi ajal sõime end jällegi maakeradeks. Pärast seda oli paar hetke vaba aega ning siis algasid õhtused jäämurdmismängud. Mängud ei olnud just kõige tabavamad, nad olid mõeldud väiksemale grupile. Samas oli teada ju kui palju inimesi on tulemas. Siiski veetsime mõnusalt aega ning saime kõhutäie naerda.

Peas kummitas veel idee soojast mereveest ja otsustasime selle ellu viia. Vahetasime kiirelt riided, läksime alla randa ning vette. :D Esimene ujumine tehtud 7. märtsil. :D Vesi oli mõnus, nii sooja veega ujutakse meil juba ammugi. Aga hotellivalvuri ehmatasime vist küll ära, sest ta tuli uurima, mida need hullud seal vees teevad.

Õhtul tantsisime hotelli klubis ning saime üsnagi ebamõistlikul ajal magama. Ees ootab pikk ja seiklusrohke päev.

43. päev - Antalyasse? Ei, koju haigust põdema...

Vahelduseks kirjutan siis mina ka siia paar sõnakest oma mõtetest ja tegudest. 

Koolinädal on siiani väga igav olnud, sest loengud sisaldavad ainult materjale, mis on juba ammu läbi töötatud Eestis. Aineid läbi saada tundub olevat tohutult lihtne, keegi ei nõua meilt praktiliselt midagi peale kohalkäimise. Koolis istudes tullakse pidevalt meie juurde ja küsitakse kust olete pärit ja mida õpite. Üllatavalt paljud inimesed on varem kuulnud Eestist ning nii mõnigi on ise mõelnud Eestisse vahetussemestriks õppima minna. 

Kolmapäeval suutsin saada endale mingit sorti kõhuprobleemi/toidumürgituse, seega pool päeva kõhus keeras. Õhtuks läks aga asi enam-vähem üle ning otsustasin siiski õhtul välja minna. Välja minemine vist sai ka mulle saatuslikuks, sest koju jõudes oli mul nii paha olla, et ei saanud magada, ei saanud üleval olla. Kokkuvõttes ei suutnud ennast Antalya tripile kaasa vedada, tundsin, et bussisõit oleks minu jaoks väga ebameeldivaks osutunud ja võimlik, et ka teiste jaoks. Kokkuvõttes läks kõhuvärgendus üle kella 7ks hommikul alles. Täna koolis ei käinud, kuid homme lähen arvatavasti. Sain täna mõnuga voodis magada ja lesida ning puhata, see mõjus üsna hästi ja nüüd on juba hea olla. Õhtupoolikul helistasid tüdrukud skype teel mulle ja uurisid kuidas mul on ja rääkisid natukene oma elust seal ka. Luksust on neil palju!!! Natukene olen isegi kade, aga samas see pole viimane Antalya trip. Aprilli lõpus lähme sinna uuesti. Katsugu ma ainult siis haigeks jääda!!

Homsest koolipäevast ootan natukene rohkem, meil algab aine Model Aircraft Construction, kus lõpuks teeme ise minilennuki valmis. Kahjuks aga loengutesari hakkab pihta juba meile armsaks saanud õhusõiduki ehituse aluste, aerodünaamika ja muu juba ammu äraõpitud asjadega. Kui mingi päev õppejõudu nägime, siis ta küsis meie käest, kas oleme kursis, milline näeb lennuki tiib välja ja oleme varem kuulnud terminit "angle of attack". Kuna neid asju teadsime, siis ütles ta, et meie jaoks saab eksam lihtne olema. Teine loeng on minul Aviation Legislation, selle kohta ei oska ma midagi arvata, sest vaadates kursuse plaani, siis vähemalt kursuse lõpuks olen kursis Türgi lennundusreeglitega ja põgusalt ka Euroopa reeglitega. Loodetavasti keskendume tegelikkuses siiski rohkem rahvusvahelistele asjadele, sest Türgi asjadega ei ole mul tulevikus suurt midagi peale hakata. 

Ma olen avastanud, et ma olen saanud super hea korteri ning suurepärase korterikaaslase. Põhimõtteliselt on mul siin elu väga väga hea. Täna saatsin sõnumi Tanerile, et olen haige ja jäin sellepärast koju ning tema tuli koju šokolaadiga, Mariliisi saadetud rohud jättis ta küll töökotta, aga küll need ka minuni mingi hetk jõuavad. Lisaks olen ma endale siia kogemata saanud teise aeg-ajalt korterikaaslase, kes väga tahab mulle türgi keelt õpetada. Tema millegipärast ei suuda minuga inglise keeles rääkida ja google-translate on üks osa meie vestlustest. PS! Ärge kunagi kasutage google-translate'i, sellega saab väga väga väga palju nalja, aga õigeid sõnu kätte ei saa :D

Türgi tähelepanek nr 22: Kõik suitsetavad toas ning aknaid lahti teha väga ei viitsi. Pidudel tähendab see seda, et tuba on täis sinist suitsu ning näha ei ole võimalik peaaegu mitte midagi.

42. päev - Keskpärane kolmapäev

Hommikul magasin mõnusalt, sest kolmapäeviti algab kool alles kella ühest. Marje ja Saskia peavad koolis tunni varem olema. Olin viimaks usin ja tubli ning käisin ostsin oma telefonile laadija ära. Samuti panin kõnekaardile raha ning saan nüüd viimaks ka mobiilseid võimalusi kasutada.

Kaheteistkümneist saime Kaisaga kokku ning läksime kooli. Tänasest lõunasöögist pilti ei teinud, sest see nägi üsna vastik välja. Üheks osaks oli marineeritud paprika, mis nägi välja nagu ligane kaheksajalg. Magustoiduks oli midagi piimakisselli ja vaniljepudingi vahepealset, kuhu keegi oli kogemata mõrud pähklid sisse pannud. Mitte väga tore.

Aga päev läks paremaks, sest simutund oli tore. Alguses läks pea tund, et programmi käima saada, sest see streikis, kuid seejärel läks olukord aina paremaks. Täna mängsisime mängu, kus oli 4 lahkuvat ning 4 saabuvat lennukit. Üks meist kahest oli tornipositsioonil ning teine piloodipositsioonil. Saime mänguga üsna hästi hakkama, kuid arenguruumi on veel kõvasti. Samas, hetkel teeme 8 operatsiooni umbes 20 minutiga, mis pole ka väga paha. :D Õppejõult saime ka kiita, sest mõlemad tulime samale ideele püüda lennukite õhkutõusu kiiremaks muuta, reastades nad nii, et kergem oli eespool. Samuti oleme vist tublisid edusamme teinud, sest õppejõud mainis Kaisale, et varsti saame ehk juba koos Türgi õpilastega tundides käia (ja nendel on kursuse teine osa). Aga eks näis, selleni on veel aega.

Pärast tundi läksime kaisa juurde ja viisime läbi operatsiooni "Mariliis brünetiks". Nüüd olen jälle ilus tume ning mingit koledat väljakasvu näha ei ole. Koduteel olin maru õnnelik, sest hävitajad tegid ülimadalalt lende üle linna täpselt minu pea kohalt. Kõndisin nagu opakas kogu aeg taevast vahtides.

Saskiat ja Marjet ei näinudki, sest nende tund oli meist erineval ajal. Aga kuulsin, et olid oma loenguga rahule jäänud ning olnud tublid ja jõusaali ka täna külastanud.

Nüüd õhtul läheme kuhugi välja, sest kodus on muidu maru igav ja paha istuda. Öösel kell 4.30 on start Antalya poole ning homme kuuleb meist juba sealt.

Türgi tähelepanek 20: Populaarsed siin on kätepuhastuseks niisked salvrätikud. Huvitaval kombel kasutatakse neid aga pärast söömist mitte enne. Me hullud välismaalased oleme ainsad, kes oma käsi enne sööki puhastavad. Kätepesulappide asemel võib kohata sama tugevalt lõhnavat puhastusvedelikku pudelis, mida sulle siis lihtsalt kätele valatakse.


Türgi tähelepanek 21: Eskis ei ole vaja takso kutsumiseks kuhugi helistada. Tänavanurkadel on postide küljes pisikesed karbikesed nupuga. Kui nupule vajutad, tuleb lähim takso sinu juurde.

41. päev - Trenn ja tantsuklass

Tänane hommik algas ühise koolimineku ning Flight Theory tunniga. Tegemist on aerodünaamikalaadse ainega, mida annab juba eilsest tuttav naisterahvas. Ka tänane tund pakkus meile omajagu muhelemist. Selles aines läbime teemasid nagu atmosfäär, aerodünaamika alused, lendamise alused ning lennuõnnetused. Igaks tunniks valmistab üks grupp õpilasi ette PP ettekande mingil teemal ning siis arutatakse ning selgitatakse seda koos. Nüüd tuleb aga konks. Teemad peavad olema väga väga väga üldised ning PP ei pea ise tegema, tuleb netist midagi otsida ning see kaks korda enne tundi tulekut läbi lugeda. Meie tegime muidugi sellise plagiaadihaisu peale ninakirtsutamist ja saime loa ise oma PP ettekanded koostada. Teemadeks mõtlesime välja (oleme kaks erinevat gruppi) tiiva mehaniseerimise vahendid ning ülehelikiirusel toimuv lend. Need on kogu loengusarja kaks kõige spetsiifilisemat teemat (ma ei julge kujutledagi, mis siis ülejäänud on).  Ahjaa, ja eksamitel sisse tulev materjal mainitakse tundides ära. No vot siis, haridust.

Pärast tundi käisime koos söömas. Söömine on ikka sealt kandiku seest üks maru veider tegevus. Aga tänane söök oli samuti väga maitsev ning pilti kah ikka onju.

Şehriye Çorbası, Piliç Pirzola, Yoğ. Karışık Kış Tava ve Meyve Suyu 

Pärast sööki läks Marje kodu ning meie passisime kolmekesi tükk aega koolimajas, et siis jõmmi minna. Jõmmis oli tore, tegime Kaisaga esimest korda tutvust jooksulindiga. Ei kukkunudki ninali nagu multikates. :D

Õhtupoolik möödus rahulikult kodus istudes ja mitte midagi tehes. Feisbuukist avastasime, et täna algavad Erasmuslaste tangotunnid. Sain Saskia ja Kaisa nõusse, Marje otsustas mitte tulla ning hilisõhtusesse tantsutundi liikusimegi. Kell kümme kohtusime EsParki nurgal ja oh üllatust, poisse oli rohkem kui tüdrukuid (ja poisid ei olnud türklased vaid Erasmuslased üle Euroopa). Tantsusaal ei ole üldse väga kaugel ning õpetaja on tangost lausa vaimustuses. Lubas meid kõiki nelja kuuga tantsima panna ning tangoõhtutele viia. Kõige parem on see, et trenn on tasuta, maksame vaid ruumi renti 2 liiri kord.

Trenn ise oli väga lahe. Kõige keerulisem osa sai partnerite valimisega läbi ning siis algas juba huvitav sissejuhatus tango tantsimisse. Alguses õppisime lihtsalt ruumis liikuma ning omavahel tasakaalu leidma. Hiljem võtsime mõned põhisammud ning liikumised. Nendega sai palju nalja, poisid olid lootusetud ja trampisid tüdrukute varvastel ning sammud läksid pidevalt sassi. Ja siis kui veel muusika käima pandi... üks oli kindel, minu tantsupartnerit ei häirinud muusika olemasolu küll kuidagi. :D Rütmitunne on sellest poisist oi kui kaugelt mööda läinud.

Esimese tantsutunni inimesed

Kokkuvõttes veetsime vahva hilisõhtu ning kindlasti jätkame tundidega ka edaspidi. Koduuksest astusin sisse kell kolmveerand üks (õnneks elan tee peal, seega saatsid Saskia ja poolakad mind ukseni ära).

Türgi tähelepanek 18: Igas korralikus Türgi kodus on kaks tualetti. Üks on potiga ja teine auguga. Kohalikud eelistavad enamasti auguga varianti. Sama lugu on koolides, kus ühes kabiinis on pott ja teises auk.

Türgi tähelepanek 19: Kõiki toiduasju katsutakse siin käega. Kohalikku saia müüakse lahtiselt, nii et igaüks võib ise pätsi võtta. Samuti toob sulle lokantas või kohvikus kelner saia käega.