86. päev - Koolinädala lõpp

Hommikune loeng jäi ära, sest õppejõu tütar sai haiglast välja, ning õppejõud oli tal abis. Seega lennukeid ehitada ei saanud. Selle asemel käisime Kaisaga trennis.

Mehaanika tunnis ei saanud järjekordselt oma eksamitulemusi teada, sest õppejõud polnud nende parandamiseni veel jõudnud. Aga tegime mingeid kinemaatika näidisülesandeid, mida me Kaisaga väga jälgida ei viitsinud. Mina mängisin numbrimängu ning Kaisa püüdis mitte magama jääda. Tunni teises pooles jõudsid kohale ka kaks meie simutunni lennujuhti. Siis muidugi läks säbelemine klassi taganurgas lahti. Poisid täitsid mingit lennujuhi emergency aruannet ja siis arutasime erinevate hädajuhtude üle. Lõõpisid, et hakkavad meie tunnis ka meile pilootidena igasugust sodi eetrisse rääkima.

Mingihetk kirjutas Lujza mulle, et Görkem organiseerib Vojtale salajast sünnipäevapidu ning eesti tüdrukud on ka peole oodatud. See tähendab, et kell kuus läksime siis sünnipäeva pidama. Marje ja Görkem olid juba seal, kui me Kaisaga jõudsime. Mina lõin oma põlve vastu pinki oi kui valusaks ja siniseks ning olin seetõttu terve õhtu maru mossis. Koju lonkasin. Aga sünnipäevapidu oli täitsa ok, kuigi üllatusest ei tulnud midagi välja. Görkem oli kogemata Lujzale mõeldud sõnumi Vojtale saatnud. Aga šokolaadikooki sai küll ja väga maitsev oli.

Marje kiidab koogilõigu heaks

Kodus ei viitsinud kohe kuidagi reisiks asju pakkida. Istusin niisama netis, tegin süüa ja veetsin aega. Keskööst tulid tüdrukud teed jooma. Jõime teed ja tegime hilist õhtusööki. Nii veetsime aega kuni kella poole kolmeni, siis võtsime igaüks oma kolm kompsu ning jalutasime koos ülikooli peavärava juurde, kuskohast oli start Antalyasse.

85. päev - Viimast korda Kaisa katusel

Aga ma pole üldse ju kirjutanud, et söön hommikuti maaasikaid banaani pamplite ning piimaga. Nämm nämm, ainus asi, mille üle vinguda võib, on see, et piim pole päris sellise maitsega kui Eestis.

Hommikul toimus teine IFR loeng. See kord oli kaks rühma koos. See tähendab, et teise-kolmanda kursuse piloodipoisse oli umbes 20. Kuulasime terve kolm tundi igasuguseid raadioside lõike ning kirjutasime seda infot vihikusse.

Kuulamisülesanded Saskia vihikus

Minu ja Kaisa jaoks oli see täitsa mõistlik ülesanne, sest oleme juba mitu nädalat raadiosidet kuulanud ning enamus lõikudes sisalduvast fraseoloogiast on tuttav. Saskial ja Marjel oli info kätte saamine palju keerulisem. Mõtlesime, et peaks need failid kõik Marje pulgale tõstma, et saaks ka kodus kuulata. Siis aga jõudsime Saskiaga järeldusele, et võime ka ju internetist otse-eetrit kuulata.

"Lennusimulaator"

Aga päris lennusimukat saime ka näha. Seal oli mingitel pilootidel tund sees ning saime minna uudistama. Väga väga lahe oli. Simu ise nägi välja sarnane Lennuakadeemia omale. Seal sees istudes oli tunne ikka ehe küll.

Minu ja Kaisa päev jätkus inglise keele tunniga, kus õppejõud kasutas terve tunni vältel ainut viit ingliskeelset lauset. Ükski neist ei olnud tunni teemaga seotud. Kaks ettekannet tehti ka, mõlemad türgi keeles. Me ei vaevunud isegi slaide lugema, kirjutasime tagapingis eelmise nädala mehaanikat ümber.

Trennis käisime ka. Ei midagi erilist ja huvitavat sellel lainel.

Siis tegin kodus plaaditäie maitsvaid kaerahelbe-banaaniküpsiseid. Tulid väga head, retsept toimib ja võib teine kordki neid veel meisterdada.

Küpsisepätsikesed ahjus

Õhtul istusime Kaisa juures ja tähistasime tema peatset väljakolimist. Siis läksime kambakesi Travellersi. Sealt tagasi Kaisa katusele veel viimast korda linnavaadet nautima. Öö aga oli üsna külm. Õnneks lubab nädalavahetuseks paremat ilma.

84. päev - 26 lennukit 52 minutit

Eile said ostetud prillid, täna oli vaja need siis ju järgi katsetada. Tegin ujulas personaaltreeneri ning isikliku vetelpäästja valva pilgu all vette välja hingamise ning plaadiga ujumise harjutusi. Ei, tegelikult aitas Kaisa mind ja näitas, missuguseid harjutusi teha. Ja neist oli tõesti kasu, sest trenni lõpuks tundsin, et ei upu iga kord ära, kui pean näo vette panema ning välja hingama. :D Ja vetelpäästja vaatas, et ma mullitan seal oma rajal ning pidas mind arvatavasti endale ning ümbritsevatele ujujatele väga ohtlikuks. Tuli istus mu raja otsa ja jälgis mind umbes 10 minutit. Seejärel leidis, et olen ohutu ning läks oma tavapärasele istumiskohale tagasi. Igatahes olin endaga rahul. Järgmisel kolmapäeval vaatab, mis sellest nädalast külge jäi.

Koolis oli meil siiamaani kõige ägedam simutund. Tegime kaks pikka mängu, mõlemad üle 50 minuti. Mängisime kahte positsiooni (torn ja maa) ning poisid mängisid all meile piloote. Õhkutõuse oli 14 ja maandumisi 12. Maapealne positsioon oli lihtne, kuid pidevalt tempokas. Mingitel hetkedel läks minu ja piloodi vahel pisut võistluseks. Kõigepealt jõudsin mina temast kiiruselt ette ja jooksutasin ta pisut kokku ning siis muidugi kogus ta end ja tegi kohe tagasi. Aga see on siin pilootide ja torni vahel alati toimuv sõbralik huumor, mille eesmärgiks on tekitada suuremat töökoormust ning potentsiaalselt ohtlikke olukordi, et valmistada lennujuhti ette nendeks ka päriselus. Aga tornipositsioon oli kordades raskem, sest VFR liiklus ning liiklusinfo jagamine on veel meie jaoks keeruline ning vajab harjutamist. Sellel positsioonil mängides sain õppejõult pidevalt tuge ja abi. Seda oli ka vaja, sest mingitel hetkedel ei jagunud tähelepanu nii mitmesse kohta korraga, kui oleks vaja. Jõuan jälgida kahte radarit, lennurada ning oma stripe, kuid tähelepanu ei jagu, et jälgida ruleerimisteid ning lennuvälja läheduses õhus olevaid lennukeid. Aga arvan, et mängud võib lugeda kordaläinuteks, sest saime ülesandega hakkama ning mängiksime hea meelega veel selliseid pikki ja keerulisi mänge, sest need arendavad kõvasti.

Pärast kooli käisime Kaisaga riideturul. Eesmärgiks oli leida mulle trennipüksid ja Kaisale suvised sandaalid. Trennipüksid leidsime, sandaalidega nii õnneks ei läinud. Aga Marje suurusnumbris leiab turult ülipalju ilusaid pluuse ja kleite ja jalanõusid. Rahakotile mõjub hästi, et ma ei ole suurus 34. Aga ilm oli jahe, seega ei veetnud turul väga palju aega. 

Ilmad on meil see nädal väga jahedad ning aeg-ajalt sajab vihma. Saskia hoiab meid pidevalt kursis sellega, mitu kraadi on Eestis soem kui meil Eskis. Aga vähemalt lubab nädalavahetuse Antalya reisiks uuesti 23 kraadi sooja ja päikest. Liiv ja meri, me oleme valmis.

Õhtul pesime Marje juures pesu ja vaatasime AirCrash'i. Marje korteris on maru külm, sest me ei tea, kuskohast küte sisse käib ja Taner on veel USAs. Aga ronisime teki alla ja vaatasime filmi ja oli päris tore. Ahjaa, netti ka polnud, sest arve on vist maksmata. :D 

Homme läheme Kaisa juurde tema korterist välja kolimist tähistama, reedel kolib ta uude sisse ja öösel vastu laupäeva stardime Antalyasse. 

83. päev - Marje ja Kaisa presentatsioon

Ahjaa, Kaisa leidis endale korteri juba sama päeva õhtuks, kui ta sai teada, et peab eelmisest välja kolima. Nüüd kolib arvatavasti paari tänava kaugusele meist väga toreda tütarlapse ning noormehe juurde. Aga tänasest siis...

Hommikul oli Marjel ja Saskial see uus tund. Keda aga ei olnud, oli õppejõud. Ta ei ilmunudki kohale. Päris tore. Mina aga sain korralikult magada, sest täna algas kool alles kell 11 ja eile läksin varakult magama.

Kell 11 oli Marje ja Kaisa kord teha esitlust. Teemaks oli neil valitud "Tiiva mehaniseerimise vahendid". Nad olid tänases tunnis ainsad esinejad ning said oma ülesandega kenasti hakkama. Pärast seda ajas õppejõud natukene kõikidega türgi keeles juttu. Seejärel teatas meile, et järgmisel nädalal esmaspäeval ja teisipäeval tunde ei ole. Teisipäev on miski tähtis püha siin ning esmaspäeva tunnid jäävad ka seetõttu ära. Ainult tore uudis, sest järgmise nädala alguses oleme ära reisil. Kuid eks see reis sinna meelega plaanitud saigi.

Marje ja Kaisa maru tähtsat juttu ajams

Pärast lõunaks söödud kala saigi tänane koolipäev läbi. Teisipäevad on kõige lühemad meil siin. Ilm on ka täna kehv, külmetasime ja ootasime bussi. Saskia ütles, et isegi Eestis on täna soem kui meil siin Türgis. Ehk on tal tõesti õigus.

Pärastlõunal käisime Kaisaga ujumas ning jäime endiga rahule. Mul tuli idee, et peaksin endale ostma ujumisprillid ning ikka normaalselt ujuma õppima. Hetkel ulbin niisama vee peal ning liigun aeglaselt edasi. Kuigi ega see üldsusest väga ei erine. Täna ujusid meie rajal kaks noormeest ka ning saime nende üle nii palju naerda. Üks ujus pool ajast koera ning teise poole ajast lahmis nii, et vett lendas igale poole. Teisega oli paremini, ta lihtsalt kaldus aeg-ajalt rajast kõrvale ning ei ujunud enamuse ajast. Igatahes üks ots ja siis hunnik passimist. Ja ega sa peale vaadates aru ka ju ei saa, kas ta tahab ujuda või veel oodata.

Igatahes prillid ma endale ka ostsin. Käisin kõigepealt läbi kogu EsParki ja jõudsin järeldusele, et 30 liiri ma oma prillide eest maksta ei taha. Seega jalutasin pisut edasi juba tuttava spordiasjade poeni. Seal oli prillide valik lõputu. Hinnad algasid kümnest liirist ja lõppesid kuuekümnega. Valisin endale sealt sobivad välja ja olin õnnelik, läksid maksma vaid 12.50. Seega ujumisprillid kuue euroga, ei kurda üldse. Homme proovin järgi, kas olen võimeline nendega ka ujuma. Ma ei ole väga osav veel oma pea vee alla toppimisega, kuid homme pusin ja harjutan. Aga sealt spordipoest ostan enne kojuminekut endale kindlasti tossud ka, siin on jooksujalatsid umbes kaks korda odavamad kui Eestis.

Õhtusöögiks kokkasin mõnusat riisipada ning nautisin seda. Homme aga tuleb järjekordne vihmane ja külm päev. Kui padukat ei saja läheme riideturule. :)

82. päev - Järjekordse nädala algus

Tänane hommik algas nagu alati simutunniga. Tänaseks teemaks oli wind shear. Lisaks sellele muidugi ka igasugused katkised mootorid, maod lennukis, teliku- ja hüdraulikaprobleemid. Põhimõtteliselt sai nalja kõvasti. Oleme Kaisaga seltskonda sisse sulanud ning omaks võetud. Piloodipositsioonidel naersime pool ajast. Alguses mängisid poisid, siis lükati meid Kaisaga kahekesi pulti. Maapealse positsiooniga polnud mul probleeme, sest seal on mul kõik nupud selged juba. Ühe korra ütlesin eetrisse pisut ebakorrektse lause, kuid muidu oli hää. Maanduvate lendudega on keerulisem, sest seda olen vähem mänginud ning käskluste sisestamine ei ole veel selge. Samuti sellest tuulest ning hädaolukordadest teatamine pole veel selge. Aga küll tasapisi tuleb, ega neilgi väga hästi ei läinud sellega. Ühe lennukiga tegime kaks korda go-around'i, sest lennujuht ei teatanud tuulest. Ja viimases mängus oleks äärepealt õnnetus juhtunud. Piloot luges ühele lennukile tema ruleerimisloa ette ning sai ka korrektse readbacki. Aga pseudopiloot unustas enne maandumisrada seisma jääda. Muidugi oli Murphy kohal ja samal ajal tegi teine lennuk õhkutõusu. Väga napikas.

Üleüldiselt võis hommikuga rahule jääda. Kuulsime mängude ajal ka väga ilusat fraseoloogiat ning poisid on ikka väga palju kiiremad kui meie. Kuigi aeg-ajalt on neil pikemad juhtmed. Ühel hetkel tuli õppejõud alla ja selgitas poistele türgi keeles, et mis õnnetusest nad nüüd teatama peavad. Poisid ei saanud aga mitte midagi aru. Siis ma seletasin neile inglise keeles uuesti üle, mida nad tegema peavad. Ja siis juhendasin kõrvalt, kunas mida öelda. :D

Pärastlõunane tund oli maruigav nagu alati. Kuulasime kahte presentatsiooni. Rohkem siiski lugesime neid, sest kuulata sai vaid türgi keeles, kuid tahvlile jooksis ettekanne inglise keeles. Aga vähemalt sai õhtuse tunni materjal vihikusse ümber kirjutatud.

Kaisa ei saanud keelekursusest osa võtta, sest ta arvuti ei ühildunud internetiga ning minu omas oli ka nett nii aeglane, et ei olnud mõtet isegi üritada. Seega tema tegi pisikese uinaku ning mina jõin teed ja vaatasin fotosid läbi. Vaatasin läbi kõik fotod alates jaanuarist kuni märtsi lõpuni ning valisin välja need, millel on kõige rohkem midagi öelda, või need, millega käib kaasas mõni huvitav lugu. Hetkel on albumis koos 199 fotot. :D Kokku olen teinud reisi ajal umbes 2000 fotot. :D

Õhtuseks tunniks olin nii kapsas, et ei viitsinud konspekteerida. Õnneks on mul kolm kaunist sõpra, kes kõik kirjutasid usinalt. Seega sai kogu vajalik info ikkagi paberile ning saan selle järgmisel nädalal millalgi oma vihikusse kanda.

Õhtu möödus jõusaali hittide saatel. Tasapisi teeme oma edusamme ning muutume kergemateks ning kaunimateks. Nüüd veel nädalavahetusel päikese alla ja ongi maru hää. :)

81. päev - Kaisa kolib välja

Eile õhtune pidu möödus kiirelt. Paar-kolmkümmend inimest sadas Kaisa elutuppa. Pool tundi joodi seal, siis tuli naabritelt märkus, et oleme liiga valjud ja nad kutsuvad politsei kohale. Siis läks seltskond laiali. Aga me olime katusel ja nautisime sealset elu. Eelmise semestri erasmuslaste lemmikklubi "Up and Down" oli taasavatud ning vaatasime selle ka üle. Ei olnud midagi väga väärt.

Täna hommikul tulid tüdrukud minu juurde hommiksöögile. Kokkasime kõike head paremat ning nautisime hommikut täiel rinnal.

Hommikusöögiks pakuti praemuna; kaerahelbe putru banaanide, õunte, maasikate ja nutellaga; teed ja värskelt pressitud apelsinimahla.

Nämm nämm

Puuviljade all on puder ka peidus - ausõna

Pärastlõunal oli kavas üks tangotund. Kohale tuli tantsuõpetaja ning viis inimest. Alguses plaanisime tundi ära jätta, kuid siis otsustasime ikkagi tantsida. Ja hea oli, et nii otsustasime. See oli minu arvates üks parimaid tangotunde siiamaani. Tantsisin ühe noormehega, kellest mul on väga väga kehv esmamulje jäänud. Kuid ta tantsis täiesti mõistlikult ning tundsin, et ka minu tantsuoskus arenes pisut edasi. Pool ajast tantsisin aga tantsuõpetajaga ning temaga tantsides tekib tunne, et isegi nagu oskaks midagi. Aga no selle jaoks ei tohi kordagi peeglist oma liikumist jälgida, muidu kaob see arvamus kohe.

Õhtupoolikul sai Kaisa kehva uudise. Nimelt müüs nende korteriomanik (kes ei ela seal korteris) korteri maha ning järgmiseks nädalavahetuseks peavad kõik selle korteri elanikud välja kolima. Seega otsivad nüüd Kaisa ja tema neli korterikaaslast uusi kodusid. Väga väga väga kahju on, et Kaisa peab nüüd kodu vahetama. Aga ta juba uuris uusi võimalusi ning hetkel on tal kolm pakkumist. Ühte korterit käis täna vaatamas ka, kuid ma ei tea, kuis seal läks.

Mina tegelesin õhtul pisut kodutütarde asjadega ning hetkel katsetan Marje peal oma töö vilju. Täna hämmastaval kombel keegi ühtegi pidu polegi välja kuulutanud. Tegelikult on see nädal nii piduderikas olnud sellepärast, et enamikul lõppesid vaheeksamid. Vaid me olime nii õnnelikud, et saime enda omadest jagu juba eelmisel nädalal.

80. päev - Üllatusi täis laupäev

Tänane puhkepäev algas jõusaaliga. Sealt jõudsin kenasti koju, sõin lõunat ja siis jalutasin pealinnaku värava juurde. 12.15 pidime seal kokku saama, et minna paintballi mängima. Olin esimene, kes kohale jõudis ning aeglaselt hakkas rahvast juurde tilkuma. Mängimiseks oli vaja vähemalt 14 inimest. Poole tunni jooksul jõudis kohale 10 tegelast, kellest osa oli veel kas purjus või siis pohmakanähtudega. Otsustasime, et lükkame mängu tundmatusse tulevikku edasi.

Läksime peavärava eest Marjega minu poole. Jõime teed ja vaatasime filmi. Mina jäin magama, Marje otsustas, et film on igav. Korraldasime plaanid ümber ning otsustasime minna viimaks lennundusmuuseumisse.

Ilm oli lihtsalt võrratult soe ja päikesepaisteline. Saime kõik neljakesi nukal kokku ning jalutasime muuseumini. Mina lõin tee peal pea vastu mingit lolli posti ära. Ma tõesti üldse ei näinud seda posti. Igatahes on mul üks oimukoht nüüd punane ja homme arvatavasti sinine.

Muuseum oli aga väga kena. Kuna sissepääs on tasuta, siis läheme kindlasti sinna tagasi. Ideaalne koht, kus viita päikesepaisteline pärastlõuna ning nautida võrratut seltskonda. Lennukid olid kaunid ning veetsime seal mõnusalt aega.

Kaks kaunikest

Olime lennuki kõrval päris pisikesed

Ajasin lennukiga juttu

Päike paistis ja ilm oli suvine

Õhtupoolikul saime kokku, et minna Kaisa juurde. Ta kokkas meile täna imemaitsvat riisipada. Sõime Kaisa katusel asuval terrassil. Sealt avaneb kaunis vaade linnale ning ümbruskaudsetele majadele. Kaisa oli selle koha kenasti puhtaks küürinud. Pärast päikseloojangut istusime küünlavalgel ning ajasime juttu. Linnatuled ja taevatähed andsid valgust siis, kui küünlad otsa said.

Õhtusöök linna kohal

Romantilised küünlad. Marje teeb kella üheksasi võimlemisharjutusi

Linnatuled

Kaisa sai täna teada, et tema korterikaaslased pakkusid lahkelt nende korterit erasmuslaste peo jaoks. Seega vajub nüüd mingikell siia umbes kuuskümmend inimest sisse ning läheb peoks. Loodetavasti jäävad seinad alles ja homset ei pea Kaisa veetma järjekordselt koristades.

Tänane päev on aga olnud väga mõnus. Raske on neid tundeid sõnadesse panna. Eski on järjest kodusem ja meie neljane punt sobib siia hetkel väga hästi.