Kohalikel tuleb silma peal hoida ka kodust

Täna hommikul tuli siis kuhugi suunas miski läbimurre. Üle terve Türgi lükkasid buldooserid kõik telklaagrid kokku ning ajasid herilasepesa eriti vihale. 

Espargi ees 17.06.

Espargist vähem kui saja meetri kaugusel oli täna hommikul rahva ning politsei vaheline kokkupõrge. Kui tavaliselt võis sellist pilti paar-kolm korda näha ööpimeduses, siis see kord juhtus konflikt täitsa päise päeva jooksul. Veekahuris on veele lisatud raskesti mahapestavat värvainet, et hiljem tunneksid politseinikud meeleavaldajad ära.

Nüüd on pool linna punanahku täis :)

PS: Eelmistesse postitustesse sai ka pilte juurde pandud, kerige alla, kes näinud pole. Samuti vist järgmise lehe esimesed kaks postitust said uusi pilte. :)

142. päev - Mitte veel päris kodus

Kell üks hommikul sain viimased kallistused kolmelt vapralt ning istusin oma transferbussile. Pidasin maru vapralt vastu ja ei valanud ühtegi pisarat. Vähem kui poole tunni pärast olin põhibussijaamas, sain kätte enda pileti ning jalutasin õige posti alla bussi ootama. Muidugi, kuna olin ju veel Türgis, siis tuli mingi kohalik poiss minuga juttu ajama ja uuris, kuhu ma lähen. Pisut jututasime, siis juba tuligi õige buss ette. Pagas bussi ja kuulsin, et üks teine noormees tahab ka viimaks Aasia poole lennujaama välja jõuda. Jätsin ta siis meelde, et saan vajadusel sappa võtta, kui hätta jään.

See õiges peatuses maha minek ning õige uue transferbussi leidmine oli mul ikka hingel, kartsin et see saab pisut keeruline olema. Bussis jõudsin üleval olla ning oma pisikesi mõtteid mõelda vaid seni, kuni esimene küpsise- ja mahlaring ära tehti. Siis panin arvutikaane kinni, otsustasin mitte midagi enam kirjutada, ning jäin magama. Ärkasin Istanbulis, koht oli pisut tuttav. Alla minuti hiljem sõitsin mööda sellest bussipeatusest, kust olime oma reisi veebruaris Istabulist alustanud (tulime Metroturismiga ja siin igal bussifirmal oma vahebussipark). Veel kaks minutit ja olingi oma bussifirma Aasia poole peatuses.

Ja transferi leidmine oligi täpselt nii lihtne, kui Taner lubas. Astusin bussist maha (võtsin sellele poisile sappa, kes samuti lennujaama suundus) ning kuue erineva transferbussi seast õige leidmine ei olnud probleem. Pakkisin end sinna peale ning magasin ka pooletunnise bussisõidu lennujaama. Üles ärkasin täpselt siis, kui keerasime bussiga lennujaamahoone ette.

Tarisin oma kohvri sisse ning uurisin infotahvleid. Kõik tundus mõistlik olevat. Seega istusin pingile (kell oli 7 hommikul, lend läks 10.20), otsisin välja oma šokolaadisaia ning ayranipudeli ja sõin mõnusa hommikusöögi. Siis pakkisin veidi asju ümber käsipagasist suurde pagasisse ja vastupidi ning otsisin pegasuse firma check-in lauad üles. Seal läks kiirelt, pagas oli pisut üle 21 kilo, nad palusid paar asja veel käsipagasisse torgata, seda ka tegin ning 20,8 oli juba lubatud ära saata. Türgi noormehed leti taga muudkui naeratasid ja olid väga viisakad.

Ja mis seal siis ikka enam passida, läksin väravatest ka läbi. Kena memuru (ametnik türgi keeles), kes mu passi ja elamisluba kontrollis, uuris, et mis lennundusala ma siis õpin (elamisloas on kirjas kool ja osakond). Oli väga rõõmus mu vastuse üle, naeratas ning lõi passi ja piletile lahkumiskuupäevaga templi.

Ja sellel hetkel kui sain talt passi tagasi ja vaatasin seda musta templit punase templi kõrval, tuli korraks pisar silma. Kurb on ikkagi lahkuda, tunded on nii segased. Minek on ikkagi kodust ja kodulinnast ning sõprade keskelt.

24.01. - 14.06.

Läbi viimaste turvaväravate, õnneks keegi mu ülekaalulist käsipagasit ei kaalnunud, kõik sujus probleemideta. Värava 202B juures istusin ja ootasin siis oma boardingut. Kaks tundi sisustasin Türgis tehtud fotode sorteerimisega ning aknast välja vaatamisega. Vaade oli kena, nägin pidevalt mitmeid lennukeid  ning samuti juppi maandumisrajast, kus aeg-ajalt keegi maandus või õhku tõusis. Kahe tunni jooksul nägin ära ka arvatavasti tuule suuna tõttu toimuva rajavahetuse (nüüd maandusid ja tõusid kõik õhku teisipidi).

Ilm polnud just kõige ilusam - esiplaanil mu lennuk

Viimaks saime oma lennukile ning istusin oma kohale 12F. Olin täpselt tiiva kohal mootori juures. Väga hea koht vaate nautimiseks. Siis tukkusin pisut, sest ootasime mingit kadunud pagasiga reisijat. :) Pegasusel on kõige ägedam safety demonstration, mida ma näinud olen. Neil on filmitud lennukis video, kus kõik tegelased on algklasside mudilased või veel pisemad ning stjuuardessiks riietatud pisikesed tüdrukud selgitavad siis täpselt, mis tuleb teha. Vaatasin huviga ning nautisin väga. Video lühikese variandi (usun et lennukis näidatu oli kuskil 4 minutiline) leiab siit.

Kuna kella mul ei olnud, siis polnud ajataju ka. Mingihetk aga saime õhku ning pea koheselt jäin jälle magama. Ärkasin kusagil Tšehhi kohal, tegin Brnost ja pealinnast paari pilti (kuigi pilvisus oli maru suur) ning jäin uuesti magama. Järgmine ärkamine oli kuskil kaks minutit enne seda, kui rattad Düsseldorfis maha saime. Ideaalselt suutsin ikka magada-ärgata terve reisi. Maanduma tulime minu hinnangu kohaselt ikka maru maru madalalt, kuid kes teab, ehk olen lihtsalt rumal ja ei teagi, et maanduma tulles peab madalal olema :D

Minu vaade

Minu lennutrajektoor

Ning maandumine, mis polnud just sulgpehme

Nägin, kuis mu kohver kõige esimesena lennukist välja tuli ning pagasiautole loobiti. Ega nad selle pagasi paigutamisega väga ettevaatlikud ei olnud jah... Lennukist välja minnes ajasin veel stjuuardesse segadusse. Nimelt tegid nemad vaatluse teel selgeks, et mulle tuleks inglise keeles nägemist soovida. Tänasin neid reisi eest ning soovisin nägemiseni vastu türgi keeles. Ehmusid teised pisut ära, et kuis nad nüüd polnud oma inimest ära tundnud ja mina muigasin endamisi.

Ees läheb mu must pagas punase lindiga

Pagasi sain kätte kiirelt. Pagas aga oli pisut ära lõhutud selle loopimisega. Puudu oli üks ratas ning üks taskutest oli pisut katki. Kuid selle registreerimine oli üks suur jama ja jube ettevõtmine. Seega jätsime selle tegemata. Sain kokku onu ning vanaisaga ning autosse ja "kodu" poole teele. Tunni pärast nägin ära ka ülejäänud pere. Kõiki polnud ju nii ammu näinud, kallistasime ning taaskohtumine oli tore. Kui olin kõik kenasti tervituseks ära kallistanud, oli see hetk, kus Mariliis enam ei suutnud. Otsisin pisut vaiksema koha ning nutsin pisut. :D Ikka pidid need pisarad ju ära tulema, pole võimalik, et kõik hüvastijätud ja tervitused ilma lähevad. Olin kurbrõõmus. Üks etapp on selja taga. 142 päeva oli lühike aeg kuid võrratu ning kindlasti kordumatute mälestustega.

Ja teate, Saksamaal räägivad inimesed normaalset keelt ja näevad maru ilusad välja! :D Ei jõua ära oodata, et Eestisse jõuaks, seal paraneb olukord veelgi. Silm puhkab...

PS: Luban, et üks postitus tuleb veel. Tahan kirjutada üleüldiselt Türgist ja kõigest, mis ma selle riigi kohta teada-tunda sain. Aga postitus saab olema maru pikk ja ma ei tea, kunas mul seda kirjutada aega on. Niiet vaadake aeg-ajalt siia, ehk on midagi uut ilmunud. Ükskord see ilmub iseasi, kas varem või hiljem

141. päev - Eski nutab ühes meiega

Iga samm on hüvastijätt. Ilm oli täna kehv, muigasin, et Eski nutab ühes meiega. Aga et veeta veel kenasti viimane päev, läksime paadireisile. See oli üks neist asjadest, mida tahtsin kindlasti siinoleku ajal teha. Paadireis oli kena, kuid kahjuks väga lühike. Lootsin, et see võtab ikka kuskil poole tunni või tunni jagu aega, kuid arvan, et see oli umbes 10-15 minutit. Aga vähemalt oli seltskond tore ning sain paadiga mööda jõge ära käia.

Sünnipäevast oli veel mitu kilo arbuusi alles. Lõikusin tükkideks ja pakkisin karpi. Võtsime kaasa ning sõime vihmasajus jõe kaldal puu varjus istudes. Eski nuttis.

Otsustasime pisut sahlepit juua. Täiesti juhuslikult olime just selle koha kõrval, kus esimesel õhtul Eskis sahlepit joomas ja tavlat mängimas käisime. Seega oli ring täis, olime tagasi alguses. Jõime sahlepit ning Vojta õpetas Lujzale tavlat.

Tagasitee möödus paduvihmas, kuid ega Eesti tüdruk suhkrust pole. Kodu sai kaasa ostetud veel baklavad, šokolaadirõngassaia ning söödud sai viimane kumpir. Kõik oli maru hää!

Iselinilt sain kaalu ning koju pagasit kaaluma. Kõik oli liiga raske, viskasin veel paar kasutut asja minema ning pakkisin asju ümber. Lõpuks sai nii, et pagas oli 21 kilo (lubatud 20) ning käsipagas oli midagi 10 kanti (lubatud 8). Otsustasin, et sellest peab piisama. :)

Minu hüvastijätuõhtu oli Travelersis. Mind rõõmustas, et päris palju rahvast oli tulnud (kes minu pärast, kes niisama) ning õhtu oli tore. Jõin ise ära oma viimase tasuta õlle (sest Marjet ei olnud, kellele see anda ja no ühe õlle võib siis ju ka ise ära juua) ning ajasin sõpradega veel viimased jutud. Õnneks läksid hüvastijätud kenasti ning ei valanud ühtegi pisarat. Võrratu aeg sai siin veedetud ning loodan, et mälestused jäävad kõik alles ning mäletan neid aastate pärast sama elavalt kui praegu.

140. päev - Simueksam, sünnipäev ja stipendium

Hommik ei olnud õhtust palju targem. Hirm oli ikka alles. Sõin suure kausitäie putru koos murelitega ning hakkas pisut parem. Kuigi mitte väga kauaks. Mingihetk hakkas maru kõhus keerama. Aga õnneks tuli kell kümme kiirelt. Kaisa oli puldis esimene. Pool tundi ja tehtud. Tuli alla reipalt ning sain üles minekuks pisut julgustust juurde. Mäng oli lihtne ning kuigi jalg laua all värises, oli tegelikult olla rahulik. Sain kõigega kenasti hakkama, pisut sattusin ühe koha peal segadusse, kuid midagi valesti ei teinud. Sain 95%. Hindest "A" jääb puudu täpselt 1,3%. Suurepärane... tegelikult mitte. Aga vähemalt läks Kaisal hästi ja ta sai "A". :)

Simukoridoris oma õppejõududega

Ja nii veetsime me esmaspäevahommikuid - pseudopiloodikohad

Kaks kaunist lennujuhti

Ja koos õppejõuga ka

Kehvad uudised jätkusid. Meili peale saime Kaisaga mõlemad ühesugused kirjad stipendiumi kohta. Kahjuks ei läinud meil kummalgi see kord õnneks. Kurvastasime pisut, sõime Mesikäpa komme ning viimast korda koolisööklas. Nii hea oli teada, et rohkem ei pea sest vanglakandikust enam kunagi sööma. :D Pilti unustasin aga meie viimasest lõunast teha.

Tegin veel ära kaardipilti - sinise õpilaspileti andsin ära, nüüd kooliga lõpparve

Meile meenus ka, et meil on ju ometi lennuk lennutamata. Poiste töötoast saime selle kätte ning läksime teda õue testima. Lendas küll ja päris hästi, kuid me pole ikka piisavalt professionaalsed mudellennukilennutajad. Rõõmu oli vaid minutiteks, siis oli esimene õnnetus, lennutasin lennuki suure matsuga Saskia pihta. Kere kaunilt pooleks. Kiirelt paari patsikummiga probleem lahendatud ning nüüd lendas masin paremini kui enne. Aga järgmine õnnetus polnud ka mägede taga ning seal kaotas meie ES-MIK juba tiiva. Nüüd polnud küll temaga enam midagi teha. Seega lõbutsesime pisut ja hüpasime ta otsas niikaua, kui kõik täiesti puruks oli. Ja siis viskasime oma lennuki ära. Vähemalt sai kogu kurbus ja nördimus sinna valatud ning ülejäänud päeva võtsime vastu positiivse emotsiooniga.

Mari ja ES-MIK

Ta oli lennuvõimeline, ausõna!

Ja nüüd lennuvõimetu

Õhtupoolikul käisime veel pannkoogikohvikus. Sinna tuli kaasa ka meie sõber Tuna, kes töötab SunExpressis kaptenina. Ajasime juttu ning nautisime mõnusaid türgipäraseid pannkooke. Pärast seda käisime poes, et osta mu sünnipäevaks üht-teist vajalikku ning siis suundusime Saskia poole.

Saskia oli nii lahke, et lubas kasutada peoks oma korterit. Minu korter on lootusetult väike sellise ürituse jaoks ning korterikaaslane kirjutab lõputööd ka. Seega tuli kõik rahvas (mitte väga palju inimesi) kokku Saskia korterisse ning tähistasime ja jututasime seal. Kaisa meisterdas mulle imeilusa sünnipäeva"tordi" ning muidu sõime ikka eestipäraselt juurikaid ning kartulikrõpse. Õhtu oli nauditav ning kauniks hüvastijätuks Türgis veedetud ajale.

Kaisa vahva kingitus!

139. päev - Mahajäänute seiklus jätkub

Eelviimane päev ja eelviimane eksam. Saskia ja Marje tegid selle juba ette ära, meie Kaisaga tegime koos teistega õigel ajal. Aine nimi lennuteooria ja eksam ülilihtne. Ootame maksimumpunkte (ja need ka saime, ütleb ÕIS). Eksami kirjutasime jälle ära miski 20 minutiga. Õppejõudu end ei leidnud (eksamitel on alati mingid muud järelvaatajad). Temalt oli meil vaja allkirju saada, kuid ei õnnestunud see kuidagi kohe mitte. Homme on viimane võimalus.

Pärastlõunal oli simueksami ettevalmistus. Üle kahe nädala pole simu mänginud, närv oli ikka sees. Kardame homset eksamit väga. Mäng oli ok, saime enam-vähem hakkama. Kuigi all tegin Kaisale kogemata mingeid käkke ning kõrvalpiloot oli veelgi rohkem käpard. Loodetavasti ta meile homme piloote ei mängi, ta saab alati millegagi hakkama. Tunne sai pisut parem, kuigi mitte liiga palju.

Õhtupoolik möödus pisut veel shopates ning tasapisi asju pakkides. Kaua aega enam jäänud ei ole, tuleb kõik kotti torgata. Prügi viskasin ka hunniku ära, üks kotitäis puhtalt riideid, mida enam Eestisse kaasa ei võta. Kuid uusi riideid on see-eest mitu korda rohkem.

Magama jääda oli raske, hirm homse eksami ees on suur ning see ikka mõjutab väga. Kuigi homsest eksamist eriti midagi ju tegelikult ei sõltugi, lihtsalt "A" saamiseks on mul homme vaja saada eksamil 100%. Üsnagi võimatu, ma ütleks.

139. päev - Esimene õnnelikult kodus

Veel enne, kui koju hakkasin sõitma, käisime tüdrukutega Del Mundost läbi ja lunastasime oma tasuta õlled. Mariliis andis jälle oma õlle mulle ja mina olin õnnelik. Olin ka kuulutanud natukene oma Türgi sõpradele, et mina olen seal ja kes tahab veel näha peab ennast ise sinna vedama. Head aega käisid ütlemas Mehmet, Halil ja Görkem. Sinna kohapeale sattusid veel mõned türklased ja Erasmuse tudengid. Neile sai head aega ära öeldud ning siis koju, läpakas veel ära pakkida ning minekuks olingi valmis. Taneriga võtsime veel viimased headaega-shotid ning tegime paar pilti. Kella 01.00 pidi minema ülikooli kämpuse eest minu transfer-buss bussijaama ja sealt edasi kella 02.00st Istanbuli bussi poole.

Mina ja minu korterikaaslane Taner

Kodust välja astudes alustas minu pagas jonnimist (ja ta jonnis teise koduni välja). Rattad kukkusid peaaegu et kokku ja normaalselt vedada sai vaid mingi kindla nurga all, mis oli tohutult ebamugav. Niisiis lasin Taneril seda jonnipunni vedada. Tranfser-buss jäi vähekene hiljaks, aga see-eest oli minul rohkem aega tüdrukute ja Taneriga. Tanerile kinkisime ka Vana Tallinna, kuna poiss on olnud väikeseks abliseks meile kõigile ja igal ajal. Transfer-buss viis mind bussijaama, kus pidin ligi 20 minutit ootama järgmist bussi. Üsna igav ootamine oli. Bussi peale minnes tahtsin oma pagasi alla panna, kuid poiss, kes seal sildikesi jagas ei saanud aru, et minuga tuleb aeglasemalt rääkida, et mina midagi aru saaksin. Lõpuks siiski sain aru, et küsib mult istekoha numbrit ja nii sai siis ka lõpuks pagas ära antud ning reis Istanbuli poole võis alata.

Nagu ikka, bussis ma oluliselt magada ei saanud, iga asend on ebamugav. Pärast 5 tunnist sõitu olin aga Istanbuli põhibussijaamas ning sain alustada oma teekonda lennujaama poole. Istanbuli bussijaam on jõhkralt suur, mitmetasandiline ja seal ikka andis ekselda. Suunataju õnneks suunas mind õigele poole ning metroopeatuse ülesleidmine ei olnudki väga raske. Metroo kasutamiseks olin saanud Saskialt nööbi, kus pidi olema peal 20 liiri, tegelikult oli seal peal aga 2 liiri ja selle kulutasin mina ära Nööp pidi aga Eestis edasi minema Saskia vanematele, kes Istanbuli jõudes saaksid selle abil reisida. Metrooga sõit lennujaama oli jälle pikk ja tüütu. Lennujaamas panin nööbile uuesti raha ja hakkasin nuputama – kuhu nüüd. Lennujaama sisse saamiseks tuli turvakontrollist läbi minna ning seal täiesti unustasin, et läpakas tuleb ikka kotist välja ka võtta, seega sain kaks korda sellest läbi käia.

Kell oli aga alles 7.30 ning minu lennuk väljus 11.00, seega oli mul oma poolteist tundi vaba aega niikuinii. Veetsin sellest tunnikese Starbucksis ning jõin kohvi. Nüüdseks olin ka oma pagasi põhja alt näinud ära kukkumas vähemalt 3 tükki, laguneb teine täitsa jõudsalt. Kohv joodud läksin otsima õiget letti, mis väljastaks mulle pardakaardi ja võtaks mu pagasi ära. Selles lennujaamas on kõigepeal vaja muidugi üles leida rahvusvahelised lennud (võimalik ära eksida regionaallendudesse), sealt edasi tuleb vastu letiridu, mille tähed lõpevad kuskil I või J juures ja neis igas on omakorda pea 40 letti. Leidsin oma leti lihtsalt üles (kasutades loomulikult ekraanide abi, kus vajalik informatsioon on üleval) ning leti ees ei pidanud ootamagi – järjekorda polnud. Pagas ära antud, järgmine samm on passikontroll.

Passikontrolli järjekord oli aga pikk ning seal pidin veidi ootama. Kui kord leti taha jõudsin esitasin kõik 

dokumendid, mis vaja. Letitagusel mehel aga tekkis probleem ja ta ka ei öelnud mulle, mis probleem on. 

Kutsus ainult endaga kaasa. Eks ma siis läksin, käisime pea kõik passikontrolli letid läbi, kuni viimase juurde ta mind jättis ja näitas, et ma siin uuesti oma dokumendid esitaksin. Esitasin siis uuesti ja sain ilusti endale templi passi ja passikontrollist läbi. Selleks ajaks teatas mu loogika, et teistel lettidel siis ei olnud ilmselt vajalikku templit, millega saaks mind riigist välja lasta. Pärast passikontrolli tuli järjekordne turvakontroll. A, kuskil eelnevalt oli veel üks olnud, aga enam ei mäleta, kus see täpselt oli. Turvakontrollis oskasin seekord enne juba läpaka välja võtta ning seega sain sealt läbi ilma mingisuguste probleemideta. Kui aga hakkasin läpakat kotti panema avastasin, et mul on käsipagasis 500ml täis veepudel, mis isegi pole plastikkoti sees. Niisiis õnnestus mul tulla turvakontrollidest niimoodi läbi, et keegi ei avastnud, et mul on vales koguses vedelikku kaasas. Mis seal ikka, nüüd oli juba viimane turvakontroll läbitud ja enam vahet ei olnud.

Liikusin edasi oma värava poole. Minu värava ooteruumis pakuti väikest näksi ja juua. Oodata sai nii, et vaade oli maanduvatele lennukitele. Lennukid tulid ka täpselt nii tihedalt, et oli võimalik taevalaotuses korraga näha 4 lennukit rivis, suunaga maandumisraja poole. Pool tundi enne lennuki väljumist hakati meid lubama lennukisse.  Mina sellega väga ei kiirustanud, kuna inimesi oli palju ning niisama järjekorras ei ole ka mõtet seista. Tänaseks lennukiks oli A320.

Lennu väljumine hilines kokku kuskil 20 minutit, aga see ooteaeg oli lühikene ning stjuardessid oli igati hoolitsevad ja agarad seal. Üleüldse oli seekordne teenindus kõvasti parem, kui eelmine kord ja eelmine kord oli see juba hea. Minu kõrval istus üks kazahstani mees, kes oli oma trennilastega vist kuskile laagrisse minemas. Tema aga arvas, et kui ma oskan öelda talle „aitäh“ vene keeles, siis ma juba olen vene keele filoloog ning suudan temaga ka kõnelusi maha pidada. Mingi aeg ta õnneks siiski andis alla ning jäi magama.

Õhku tõusmine oli väga sujuv ning ta terve lend sujus väga hästi. Enamuse lennu ajast vaatasin mina aknast välja ning imetlesin pilvede mänglemist või siis Euroopa erinevate riikide loodust. Lendasime kuskil 12 km kõrgusel ning seal üleval oli ilm täitsa ilus. Süüa saime ka pardal ning seda sai ka seekord valida. Oma viimase türgi pärase lõunasöögi sõin lennukis ning see oli tõepoolest hea. Minu kõrval olev meed muidugi ei saanud hakkama endale vee küsimisega, sest meie stjuardess vene keelt ei rääkinud, niiet aitasin teda ja loomulikult leidis ta jälle, et oleks aeg minuga rääkima hakata. Ahjaa, vipidel oli olemas oma pardakokk, kes neid teenindas. Muidu pardakokk on normaalne nähtus Turkishil, kui tegemist on üleookeaniliste lendudega, aga seekord oli siis ka meie lennul.

Lend Eestisse oli tõeliselt lühikene. Laskumine ja maandumine võtsid väga vähe aega. Kuskil Viljandimaa kohal öeldi, et maandume 12 minuti pärast ning siis olimegi juba maas. Maandusime Eestis pea 20 minutit varem kui ette oli nähtud, seega oli lend seekord kokku pea 40 minutit kiirem.

Sellise triki "tegi"mu lennuk ka :)

Esimest korda elus sain ka olla lennukis reisijana, kui lennuk liigub läbi vesiväravatest. Lisaks vesiväravatele ootas meid ees punane vaip ning orkester. Tegelikult olid need küll mõeldud meie lennukist tulevate vipide jaoks, kuid sain ka ise paar sammu punase vaiba peal teha, enne kui läksin lennujaama bussi. Buss viis meid terminali ukse juurde ja seal esimene asi, mis ma näen on Juho lõust. Eks neid lennuakadeemia tudengeid ikka leidub seal lennujaamas.

Eestis turvakontolli läbimine ja pagasilindi juurde jõudmine võttis mul ligikaudu 15 minutit. Aga mäletate, kui veel mainisin, et mu pagas jonnis? Eestis ta igatahes ei tahtnud üldse lennukist minuni jõuda. Nägin küll kuidas mu pagas on juba pagasikäru peale pandud, kui lennukist maha tulin, siiski kulus mul pagasi kätte saamiseks pea 45 minutit. Selle aja sees jõudsin juba lost-and-foundis käia, kus oma muret kurtsin ning need seal minu pagasi otsima hakkasid. Seal oli ka üks teine paarikene, kelle pagas samuti polnud nendeni jõudnud, kui see pagas leiti kiiresti. Mina ikka pean veel ootama, äkki poisid all suudavad selle tuvastada. Jõudsin seal juba öelda ka, et kui leiate selle homse-ülehomse päeva jooksul, siis ärge üldse vaevuge mulle seda koju tooma, kuna passin niikuinii lennujaamas praktikal. Lõpuks mu pagas siiski leiti ning sain selle kätte. Oli isegi veel ühes tükis, kuid ei teadnud enam täpselt palju tükke oli ta suutnud kaotada vahepeal. Kohver käes, sain lõpuks viimase Istanbuli lennu inimesena terminalist välja ja kodu poole teele. Ema ja Toomas olid mulle vastu tulnud ning edasine kojusaamine läks juba ilma pisiäpardusteta. Kell 15.30 oli mina kodus ning kogu reisi ajaks kujunes 14,5 tundi. 

138. päev - Marje lahkumispäev

Tänase päeva sees pidi Marje tegema neli eksamit. Seda on kolm eksamit liiga palju. Aga tubli tüdruk, nagu ta on, sai ta nende kõikidega eeskujulikult hakkama. :)

Meie Kaisaga alustasime oma hommikut lennusimulaatoris. Käisime külas ja vaatamas, mis toimub. Kaisal oli tee ja olukord juba selge, ta käis seal ka eelmisel esmaspäeval. Minule oli aga kõik uus ja huvitav. Saime piloodipoiste lendu jälgida ning mina sain neile lennujuhti mängida ning raadiosidet pidada.

Valmis õhkutõusuks

Selline vahva simu on neil Türgimaal

Päris vahva oli, poiste lendu ja nende koostööd oli huvitav jälgida. Samuti pole ma simus kunagi Eestiski sees istunud mängu ajal, seega oli ka see mulle uus kogemus. Kahjuks ise kätt proovida ei saanud.

Mäletate veel seda päeva? Nüüd oleme viimast korda kooli ees.

Pärastlõunal läksime oma eksamit kirjutama. Klass aga oli tühi, õppejõudu ei leidnud ning kedagi kusagilt ei paistnud. Mõtlesime siis, et ootame hetke-kaks. Türgile on ju ikka omaks veidi hilineda. Ühel hetkel tuli mul aga kaval idee minna ja kontrollida, kas oleme ikka õiges klassiruumis. Muidugi ei olnud. Kiirustasime siis õigesse klassi, võtsime kohad sisse ja kirjutasime elu kõige kiirema eksami. Aega oli täpselt 15 minutit ja kogu selle aja ka kirjutasime. Kaks A4 paberit sai täis kirjutatud ning usun, et sai täitsa ok (ja vaatasin tulemusi, oligi 100%).

Üle pika aja jõudsin ka turule. Kokku jõudsin sinna kogu Eskis veedetud aja jooksul vist vaid neljal korral. Ostsin pisikese arbuusi söömiseks ja pudru peale mureleid. Ja viimaks leidsin endale teeklaaside komplekti ka. Tahtsin juba pikka aega türgipäraseid klassikalisi teeklaase ning alustasse, kuid kusagilt ei leidnud täpselt seda, mida vaja. Nüüd leidsin. Loodan, et peavad reisi Eestisse vastu.

Kooli pealinnakus sai ka ring tehtud, sest kooliga on vaja suhted lõpetada ning kõikvõimalikest osakondadest allkirjad koguda. See võttis oma tunnikese. Pärastpoole võtsin ette tee Selale parki. Olen seal päeval käinud juba kaks korda, kuid Renata soovitas minna päikeseloojanguks, sest linn pidi olema eriti ilus. Mõeldud-tehtud. Täpselt päikeseloojanguks Vojtaga sinna jõudsimegi ning tegime loojuvast linnast ning tärkavatest tuledest hunniku pilte. Üles ja alla jalutamisega sai tehtud ka tänane trenn ning minu arust oli vaade seda jalutuskäiku igati väärt.

Öine Eski - kaunis vaatepilt

Õhtul oli Marje teelesaatmine Del Mundost. Ta kallistas kõik kenasti läbi ning kell üks panime ta bussile. 72 tundi minu lahkumiseni. :)