135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks. 

134. päev – Ebaõnnestunud päev

Hommik algas Trends, Perspectives and Visions in ATM eksamiga. Eksam oli üsna keeruline ning kõik me murdsime pead nii mõneski kohas. Pärast eksamid olime õnnelikud, et saime vähemalt selle eksamiga ühele poole ning jälle sammukese lähemal eksamite lõpuni. Kaisal ja Mariliisil sai sellega päev läbi – nemad käisid veel jõmmis.

Minul ja Saskial oli veel teha Aircraft Instruments eksam. Selleks õppisime kogu vahepealse aja ning üritasime erinevatele keerulistele küsimustele  vastuseid leida. Kogu seda protsessi ja esimest pilku eksamitööle visates, kirjeldab kõige paremini järgnev pilt:

Nimelt olime Saskiaga õppinud täiesti valesid asju ning eksamile tulid kolmandad asjad sisse. Mingit üliväikest kasu sellest eelnevast õppimisest oli, kuid samahästi oleks võinud oma pead mitte vaevata. See eksam tõmbas meil õppimistahte täiesti alla. Ühe päevaga kaks ebaõnnestunud eksamit ei ole just kõige motiveerivam, et õhtul jätkata järgmiseks kaheks eksamiks...

Õhtul läksid teised tüdrukud väikesele korteripeole, mina otsustasin koju jääda ning üritada õppida. Kahjuks õppimisest midagi välja ei tulnud, niiet läksin magama juba kella 23st.

133. päev – Enne Eestisse tulekut lapsed puhtaks!

Tänane päev algas õige varakult. Olime tüdrukutega kokku leppinud, et lähme hamami. Võtsime endaga lisaks kaasa ka Lujza ja Iselini, kes polnud kunagi varem hamamis käinud. Kaisa jäi koju, kuna ta oli liiga väsinud, et kell 7.30 olla juba valmis uueks päevaks.

Esimest korda elus vist magas Mariliis sisse. Kohtumispaigas ootasime ilusti tema ära ning siis sammusime viiekesi hamami poole. Sissepääsu juures suutsime selgeks teha, mida me tahame jälle ning seda muidugi käte-jalgade abil seletades. Sisse saime kiiresti, kõik tädikesed olid väga abivalmid ja väga eleveli. Ikkagi nii vara hommikul juba neile tuleb sinna 5 yabanci örğencit (välistudengit) ning see on ju palju huvitavam, kui tavalised vanamutikesed :D Kogu hamami protseduur võttis meil aega pea 2 tundi. Kuna meid oli palju ja me kõik soovisime ju küürimist ja massaži läks meiega aega. Samuti oli hamam hommiku kohta juba üpris täis, niiet kohalikel tädikestel oli tööd kui palju.

Puhtad ja õnnelikud, suundusime edasi hommikusöögile. Alguses plaanisime minna samasse kohta, kus mina juba varem käinud olen, aga tuli välja, et kolmapäeviti ei ava nad nii varakult. Niisiis läksime ühte teise kohta, kus hommikusöök oli päris hea ja hea hinnaga. Sõime türgi tavapärast hommikusööki kurgi, tomati, saia, erinevate juustude, puuviljade, oliivide ja kõige muuga. Hommikusöök oli väga toitev ning kõigil said kõhud täis.

Pärast hommikusööki otsustasime Mariliisiga väikese šopingutuuri teha. Minule oli vaja veidi suuremat käsipagasit ning Mariliis tahtis endale võrkpalli jaoks põlvekaitsmeid. Šoping osutus igati edukaks ning tulime lõpuks tagasi rohkemate asjadega, kui sinna läksime J

Kella kolmest sain veel kokku Mehmetiga, kes jagas mulle eksami materjale. Tagasiteel koju käisin läbi koopiakeskusest ning poest. Koju jõudes hakkasin vaikselt ja rahulikult õppima järgmise päeva eksamiteks. Õppimine aga üldse ei tahtnud edeneda, niiet tegin lisaks veel kõike muud peale õppimise. Lõpuks suutsin vähemalt ühe aine materjalid läbi lugeda paar korda ning julgesin olla õnnelik selle üle. Loodetavasti lähevad eksamid hästi.

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)

130. päev - Bursa

Bursa poole oli start koos mu tsehhi sõbraga üheksa hommikul, kümnest läks buss. Bursas olime keskpäevaks. Või noh bursa linnapiiril, sest buss läks sealt edasi Istanbuli ja muidugi linna sisse sõitma ei vaevunud. Aga õnneks olid linna piiril dolmused, millega siis kesklinnale lähemale saime. Viimase otsa kõndisime ikka jalgsi, sest ega see dolmus päris kesklinna ka ei roninud.

Kesklinna aga saime tänu google mapsi abile ning leidsime kiirelt üles ka meie tänase giidi - miski tehnikaharidusega kohaliku noormehe, kelle Vojta oli couchsurfingu kaudu leidnud. Ja meie tuur algas. Õnneks oli ilm ilus, kuigi ilmateade oli terveks päevaks vihma lubanud.

Kõigepealt nägime ära rohelise mošee ja rohelise hauakambri. Kumbki neist värvilt roheline polnud. Kuid kaunid vaadata olid nad küll, sest sisemised seinad olid kaetud sinise mosaiigiga. Eriti meeldis mulle see hauakamber, kus tõesti oleksin võinud neid seinu kaua kaua imetleda.

Roheline hauakamber

Seal sees magab see mees oma perega -tähtis valitseja

Seejärel käisime vahval sillal, mis on täis poekesi ja baare. Kahjuks on nad pühapäeva pärastlõunal kõik suletud, kuid tänu sellele sain nautida nende majade arhitektuuri. Nad on sarnased Eski Odunpazari majadele ning minu arvates võrratult armsad.

Siit pole arugi saada, et tegemist on sillag

Silla makett linnamuuseumis

Edasi külastasime me "Meie Isa ja Riigirajaja" Atatürgi monumenti ning selle kõrval asuvat linnamuuseumi. Vahelduseks ei olnudki linnamuuseum kivimuuseum ning väljakaevamisel leitud prahti oli seal vähe. Oli kaunis ülevaade linna ajaloost, traditsioonidest, vanaegsetest riietest ja tööriistadest, varjuteatri nukkudest, linna arengust ja selle muurustest ning loomulikult meie isa seotusest linnaga.

Iga linna kohustuslik monument

Varjuteatri nukud - miskist loomanahast meisterdatud

Ajaloolised lugude tegelased - töömehed ja nende narrid, kes moraali ülal hoidsid

Seejärel jäi teele meie giidi (kelle nime ma juba unustasin - vist oli Mehmet) kool, mis oli Bursa esimene poistekool vms ja väga tähtis maja. Nägi kena välja küll, sellisest koolis võiks õppida.

Tähtis poistekool

Ja juttu kah

Sealt edasi Ulucami (mošee), kus sees on suur purskkaev enda pesemiseks, ning Koza Han, mis hetkel on siidipoodide ning kohvikutega täidetud, kuid kunagi oli teerändurite puhkepaik.

Ulu camii

Ja sisevaade pesubasseinile, mis harjumuspäraselt on õues

Bursa on väga tuntud oma siidi poolest ja kesklinn on täis siidisallipoode. Ostsin ka üht-teist sealt kingituseks Eestisse. Püüdsin maru kiirelt teha, sest no kaks meest seisavad keset poodi, midagi teha ei oska, ja mina siis valin seal salle. :D Marunaljakas.

Sallid ostetud, käisime lõunat söömas ning edasine plaan oli ronida üles kellatorni juurde, et nautida kaunist vaadet linnale. Siis aga jõudis ilmateatele kohale, et tegemist ikkagi on pühapäevaga ja vihma ju lubati. Ootasime kohviku varikatuse all paduvihma möödumist. Õnneks liiga kaua seal seisma ei pidanud, piisas veerandtunnist. Seega saime lubatud vihma ka kirja. :)

Kellatorni mäekünkale ka ronisime. Vaade oli tõesti kaunis, kuigi kesklinna ühte kohta oli lihtsalt ports kõrghooneid ehitatud, mis rikkusid pisut vaadet suurele linnale. Bursas on umbes 2 miljonit inimest ja see on Türgi suuruselt neljas linn (Istanbul-Ankara-Izmir on esikolmik).

Üsna tume Mariliis ja linnavaade

Kellatorn

Edasi tahtsin Lonely Planeti suurte kiidusõnade tõttu külastada ka Meie Isa Bursa residentsi ning varjuteatri nukkude muuseumi, kuid kell oli juba liigpalju. Samuti oli teada, et esmaspäeval on nad ka suletud. Siiski jalutasime nendest kahest majast mööda ning tegime vähemalt väljast pilti. Meie Isa majas võiks elada küll, väga kaunis maja.

Teel mäest alla leidsin oma vaieldamatu lemmikmaja

Meie Isa Bursa residents - pole paha

Varjuteatri nukkude muuseum

Siis jõudsime vahva kohvikuni ja istusime tunnikese seal ning ajasime lihtsalt juttu. Poisid jõid õlut, mina teed. Pärast jätsime hüvasti, saime veel pisut vihma ning hakkasime leidma teed ööbimiskohta. Bursa on suur linn ja ega see ühistransport nii lihtsasti mõistetav ei ole. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et pidevalt on kusagil mingid dolmused, millel väga mingit mõistetavat süsteemi pole ja mis lihtsalt kusagilt algavad ja kusagil lõpevad. Ühe sellise pidimegi võtma. Aga veidi otsimise ja ootamise peale õige siniminibussi ka leidsime ning õigesse suunda teele asusime.

Meie majutaja (kelle nime ma samuti unustasin) tuli meile õigesse peatusesse vastu ning sõime koos lähedalasuvas lokantas õhtust. Siis läksime tema juurde ning ka sel korral tegid poisid ühed õlled. Mariliis istus arvutis ja ignoreeris seda joomisprotsessi täielikult - isegi teed ei tahtnud. :)

Juttu jätkus ja muljetasime nii käimasolevate rahutuste kui Euroopa kui ka Bursa kohta. Meie uus sõber oli käinud päeval Taksimil ning jagas neid muljeid. Näitas meile oma kaitsevarustust ning sain ka tühja pisargaasipurki käes hoida. Lõpuks saime kella ühe ajal magama.

129. päev - Pisut rahutu laupäev

Keset ööd ärkasime me üles seepärast, et akna taga käis kaunis muusika. Nimelt tagusid inimesed potte ja panne kokku. Kogu asja point on aga selles, et Istanbulis oli meeleavaldus ning nüüd korraldavad erinevad Türgi linnad toetuseks samuti meeleavaldusi. Meiega oli asi ohutu, sest olime kodudes ning välja ei roninud.  Tänavatel oli aga üsna palju inimesi. Seega, linn oli ärkvel ning äratas meidki, kuid mitte mingisugust ohtu meile ei kujutanud. Asi vaibus hommikul kella neljaks.

Laupäev ise oli vaikne. Hommikul tegime korterikaaslasega järjekordselt suurpuhastust. Seejärel käisin ja šoppasin mitu tundi. Otsisin endale sünnipäevakingitust ning selle ka leidsin. Võttis aega vaid neli tundi, et käia läbi kõik jalanõupoed, mida Eskis tean. Ja muidugi olid need jalanõud, mis lõpuks ostsin, selles poes, mida külastasin esimese 15 minuti jooksul. Ostsin endale jooksutossud. Kõlab uskumatult tõesti, kuid nii see on. Motivatsioon peab algama ilusatest jalanõudest - jõudsin sellele järeldusele mõni aeg tagasi. Õnneks oli mul meeldivaks kaaslaseks Kaisa, kes sai samuti endale mõnusad uued jalanõud (siiski üsna palju suvisemad kui minu omad).

Minu uued kaunid sinised jooksutossud

Pärastlõuna veetsin kodus ning õhtupoolikul läksime tüdrukutega Marje juurde pesu pesema. Loodame, et olukord täna öösel saab olema vaiksem ning saame probleemideta magada. Homme hommikul olen teel juba Bursa poole ning järgmine raport tuleb sealt.