Hommikupoolikul ootas meid kool. Koolitee sai üles pildistatud, et ka te mõistaksite, kui üksluine ning pisut lagunenud on Istanbuli linn ning siin on kõik tänavad ühesugused.
Koolis võtsime suure tuhinaga materjali edasi. Õpetaja räägib meiega vaid türgi keelt, mis on tore, kuid ajab vahepeal ikka harja punaseks ka. Mõnedel hetkedel ei saa ikka mitte midagi aru, mis ta sinust tahab. Uusi sõnu tuli teine vähemalt 100 täna. Ma ei kujuta ette, kuidas me need kõik igapäevaselt selgeks peaksime saama. Tänane saavutus oli küsimuste moodustamine, mis on tegelikult üsna lihtne. :)
Pärast kooli käisime peatänaval jälle lõunatamas ning jalutasime sealkandis ringi. Kool lõpeb umbes pool üks ja esimene praam koju läheb alles kell pool neli. Seega oleme sunnitud seda kultuuri siin omandama. Vahva avastus oli, et keset peatänavat kõikide poodide ja toidukohtade vahel asus lihtsalt üks suur ja väga uhke kirik. Eile kõndisime täpselt samal tänaval ja lihtsalt jalutasime sellest mööda ning ei märganudki. Täna oli meil kõvasti vaba aega ja otsustasime sisse ka vaadata.
 |
| Kirik, mis jäi poetänava varju |
Taksimilt alla jalutades märkasime veel üht huvitavat maja koos kellatorniga. See on miski muuseum, kuid me otsustasime sinna mitte veel sisse minna. Kõigepealt peame endale muuseumikaardid muretsema, siis saab palju odavamalt, mitmed muuseumid on sellega tasuta.
 |
| Tundmatu maja, mida kindlasti külastame |
 |
| Tundmatu maja kellatorn |
Seejärel praamireis tagasi koju ning juba harjumuspärane internetiotsimine suure toa tagumistest nurkadest. Seega, isiklike netipulkadega pole mitte mingisugust edasiminekut, kuid oleme selle elutempoga vist juba harjunud ja võtame kõike üks päev korraga, või siis üks nädal korraga, sest päevaga ei liigu siin midagi.
 |
| Nii saab pilte netti panna |
Täna kokkasin mina, homme hommikul on Marje kord. :D
