140. päev - Simueksam, sünnipäev ja stipendium

Hommik ei olnud õhtust palju targem. Hirm oli ikka alles. Sõin suure kausitäie putru koos murelitega ning hakkas pisut parem. Kuigi mitte väga kauaks. Mingihetk hakkas maru kõhus keerama. Aga õnneks tuli kell kümme kiirelt. Kaisa oli puldis esimene. Pool tundi ja tehtud. Tuli alla reipalt ning sain üles minekuks pisut julgustust juurde. Mäng oli lihtne ning kuigi jalg laua all värises, oli tegelikult olla rahulik. Sain kõigega kenasti hakkama, pisut sattusin ühe koha peal segadusse, kuid midagi valesti ei teinud. Sain 95%. Hindest "A" jääb puudu täpselt 1,3%. Suurepärane... tegelikult mitte. Aga vähemalt läks Kaisal hästi ja ta sai "A". :)

Simukoridoris oma õppejõududega

Ja nii veetsime me esmaspäevahommikuid - pseudopiloodikohad

Kaks kaunist lennujuhti

Ja koos õppejõuga ka

Kehvad uudised jätkusid. Meili peale saime Kaisaga mõlemad ühesugused kirjad stipendiumi kohta. Kahjuks ei läinud meil kummalgi see kord õnneks. Kurvastasime pisut, sõime Mesikäpa komme ning viimast korda koolisööklas. Nii hea oli teada, et rohkem ei pea sest vanglakandikust enam kunagi sööma. :D Pilti unustasin aga meie viimasest lõunast teha.

Tegin veel ära kaardipilti - sinise õpilaspileti andsin ära, nüüd kooliga lõpparve

Meile meenus ka, et meil on ju ometi lennuk lennutamata. Poiste töötoast saime selle kätte ning läksime teda õue testima. Lendas küll ja päris hästi, kuid me pole ikka piisavalt professionaalsed mudellennukilennutajad. Rõõmu oli vaid minutiteks, siis oli esimene õnnetus, lennutasin lennuki suure matsuga Saskia pihta. Kere kaunilt pooleks. Kiirelt paari patsikummiga probleem lahendatud ning nüüd lendas masin paremini kui enne. Aga järgmine õnnetus polnud ka mägede taga ning seal kaotas meie ES-MIK juba tiiva. Nüüd polnud küll temaga enam midagi teha. Seega lõbutsesime pisut ja hüpasime ta otsas niikaua, kui kõik täiesti puruks oli. Ja siis viskasime oma lennuki ära. Vähemalt sai kogu kurbus ja nördimus sinna valatud ning ülejäänud päeva võtsime vastu positiivse emotsiooniga.

Mari ja ES-MIK

Ta oli lennuvõimeline, ausõna!

Ja nüüd lennuvõimetu

Õhtupoolikul käisime veel pannkoogikohvikus. Sinna tuli kaasa ka meie sõber Tuna, kes töötab SunExpressis kaptenina. Ajasime juttu ning nautisime mõnusaid türgipäraseid pannkooke. Pärast seda käisime poes, et osta mu sünnipäevaks üht-teist vajalikku ning siis suundusime Saskia poole.

Saskia oli nii lahke, et lubas kasutada peoks oma korterit. Minu korter on lootusetult väike sellise ürituse jaoks ning korterikaaslane kirjutab lõputööd ka. Seega tuli kõik rahvas (mitte väga palju inimesi) kokku Saskia korterisse ning tähistasime ja jututasime seal. Kaisa meisterdas mulle imeilusa sünnipäeva"tordi" ning muidu sõime ikka eestipäraselt juurikaid ning kartulikrõpse. Õhtu oli nauditav ning kauniks hüvastijätuks Türgis veedetud ajale.

Kaisa vahva kingitus!

139. päev - Mahajäänute seiklus jätkub

Eelviimane päev ja eelviimane eksam. Saskia ja Marje tegid selle juba ette ära, meie Kaisaga tegime koos teistega õigel ajal. Aine nimi lennuteooria ja eksam ülilihtne. Ootame maksimumpunkte (ja need ka saime, ütleb ÕIS). Eksami kirjutasime jälle ära miski 20 minutiga. Õppejõudu end ei leidnud (eksamitel on alati mingid muud järelvaatajad). Temalt oli meil vaja allkirju saada, kuid ei õnnestunud see kuidagi kohe mitte. Homme on viimane võimalus.

Pärastlõunal oli simueksami ettevalmistus. Üle kahe nädala pole simu mänginud, närv oli ikka sees. Kardame homset eksamit väga. Mäng oli ok, saime enam-vähem hakkama. Kuigi all tegin Kaisale kogemata mingeid käkke ning kõrvalpiloot oli veelgi rohkem käpard. Loodetavasti ta meile homme piloote ei mängi, ta saab alati millegagi hakkama. Tunne sai pisut parem, kuigi mitte liiga palju.

Õhtupoolik möödus pisut veel shopates ning tasapisi asju pakkides. Kaua aega enam jäänud ei ole, tuleb kõik kotti torgata. Prügi viskasin ka hunniku ära, üks kotitäis puhtalt riideid, mida enam Eestisse kaasa ei võta. Kuid uusi riideid on see-eest mitu korda rohkem.

Magama jääda oli raske, hirm homse eksami ees on suur ning see ikka mõjutab väga. Kuigi homsest eksamist eriti midagi ju tegelikult ei sõltugi, lihtsalt "A" saamiseks on mul homme vaja saada eksamil 100%. Üsnagi võimatu, ma ütleks.

139. päev - Esimene õnnelikult kodus

Veel enne, kui koju hakkasin sõitma, käisime tüdrukutega Del Mundost läbi ja lunastasime oma tasuta õlled. Mariliis andis jälle oma õlle mulle ja mina olin õnnelik. Olin ka kuulutanud natukene oma Türgi sõpradele, et mina olen seal ja kes tahab veel näha peab ennast ise sinna vedama. Head aega käisid ütlemas Mehmet, Halil ja Görkem. Sinna kohapeale sattusid veel mõned türklased ja Erasmuse tudengid. Neile sai head aega ära öeldud ning siis koju, läpakas veel ära pakkida ning minekuks olingi valmis. Taneriga võtsime veel viimased headaega-shotid ning tegime paar pilti. Kella 01.00 pidi minema ülikooli kämpuse eest minu transfer-buss bussijaama ja sealt edasi kella 02.00st Istanbuli bussi poole.

Mina ja minu korterikaaslane Taner

Kodust välja astudes alustas minu pagas jonnimist (ja ta jonnis teise koduni välja). Rattad kukkusid peaaegu et kokku ja normaalselt vedada sai vaid mingi kindla nurga all, mis oli tohutult ebamugav. Niisiis lasin Taneril seda jonnipunni vedada. Tranfser-buss jäi vähekene hiljaks, aga see-eest oli minul rohkem aega tüdrukute ja Taneriga. Tanerile kinkisime ka Vana Tallinna, kuna poiss on olnud väikeseks abliseks meile kõigile ja igal ajal. Transfer-buss viis mind bussijaama, kus pidin ligi 20 minutit ootama järgmist bussi. Üsna igav ootamine oli. Bussi peale minnes tahtsin oma pagasi alla panna, kuid poiss, kes seal sildikesi jagas ei saanud aru, et minuga tuleb aeglasemalt rääkida, et mina midagi aru saaksin. Lõpuks siiski sain aru, et küsib mult istekoha numbrit ja nii sai siis ka lõpuks pagas ära antud ning reis Istanbuli poole võis alata.

Nagu ikka, bussis ma oluliselt magada ei saanud, iga asend on ebamugav. Pärast 5 tunnist sõitu olin aga Istanbuli põhibussijaamas ning sain alustada oma teekonda lennujaama poole. Istanbuli bussijaam on jõhkralt suur, mitmetasandiline ja seal ikka andis ekselda. Suunataju õnneks suunas mind õigele poole ning metroopeatuse ülesleidmine ei olnudki väga raske. Metroo kasutamiseks olin saanud Saskialt nööbi, kus pidi olema peal 20 liiri, tegelikult oli seal peal aga 2 liiri ja selle kulutasin mina ära Nööp pidi aga Eestis edasi minema Saskia vanematele, kes Istanbuli jõudes saaksid selle abil reisida. Metrooga sõit lennujaama oli jälle pikk ja tüütu. Lennujaamas panin nööbile uuesti raha ja hakkasin nuputama – kuhu nüüd. Lennujaama sisse saamiseks tuli turvakontrollist läbi minna ning seal täiesti unustasin, et läpakas tuleb ikka kotist välja ka võtta, seega sain kaks korda sellest läbi käia.

Kell oli aga alles 7.30 ning minu lennuk väljus 11.00, seega oli mul oma poolteist tundi vaba aega niikuinii. Veetsin sellest tunnikese Starbucksis ning jõin kohvi. Nüüdseks olin ka oma pagasi põhja alt näinud ära kukkumas vähemalt 3 tükki, laguneb teine täitsa jõudsalt. Kohv joodud läksin otsima õiget letti, mis väljastaks mulle pardakaardi ja võtaks mu pagasi ära. Selles lennujaamas on kõigepeal vaja muidugi üles leida rahvusvahelised lennud (võimalik ära eksida regionaallendudesse), sealt edasi tuleb vastu letiridu, mille tähed lõpevad kuskil I või J juures ja neis igas on omakorda pea 40 letti. Leidsin oma leti lihtsalt üles (kasutades loomulikult ekraanide abi, kus vajalik informatsioon on üleval) ning leti ees ei pidanud ootamagi – järjekorda polnud. Pagas ära antud, järgmine samm on passikontroll.

Passikontrolli järjekord oli aga pikk ning seal pidin veidi ootama. Kui kord leti taha jõudsin esitasin kõik 

dokumendid, mis vaja. Letitagusel mehel aga tekkis probleem ja ta ka ei öelnud mulle, mis probleem on. 

Kutsus ainult endaga kaasa. Eks ma siis läksin, käisime pea kõik passikontrolli letid läbi, kuni viimase juurde ta mind jättis ja näitas, et ma siin uuesti oma dokumendid esitaksin. Esitasin siis uuesti ja sain ilusti endale templi passi ja passikontrollist läbi. Selleks ajaks teatas mu loogika, et teistel lettidel siis ei olnud ilmselt vajalikku templit, millega saaks mind riigist välja lasta. Pärast passikontrolli tuli järjekordne turvakontroll. A, kuskil eelnevalt oli veel üks olnud, aga enam ei mäleta, kus see täpselt oli. Turvakontrollis oskasin seekord enne juba läpaka välja võtta ning seega sain sealt läbi ilma mingisuguste probleemideta. Kui aga hakkasin läpakat kotti panema avastasin, et mul on käsipagasis 500ml täis veepudel, mis isegi pole plastikkoti sees. Niisiis õnnestus mul tulla turvakontrollidest niimoodi läbi, et keegi ei avastnud, et mul on vales koguses vedelikku kaasas. Mis seal ikka, nüüd oli juba viimane turvakontroll läbitud ja enam vahet ei olnud.

Liikusin edasi oma värava poole. Minu värava ooteruumis pakuti väikest näksi ja juua. Oodata sai nii, et vaade oli maanduvatele lennukitele. Lennukid tulid ka täpselt nii tihedalt, et oli võimalik taevalaotuses korraga näha 4 lennukit rivis, suunaga maandumisraja poole. Pool tundi enne lennuki väljumist hakati meid lubama lennukisse.  Mina sellega väga ei kiirustanud, kuna inimesi oli palju ning niisama järjekorras ei ole ka mõtet seista. Tänaseks lennukiks oli A320.

Lennu väljumine hilines kokku kuskil 20 minutit, aga see ooteaeg oli lühikene ning stjuardessid oli igati hoolitsevad ja agarad seal. Üleüldse oli seekordne teenindus kõvasti parem, kui eelmine kord ja eelmine kord oli see juba hea. Minu kõrval istus üks kazahstani mees, kes oli oma trennilastega vist kuskile laagrisse minemas. Tema aga arvas, et kui ma oskan öelda talle „aitäh“ vene keeles, siis ma juba olen vene keele filoloog ning suudan temaga ka kõnelusi maha pidada. Mingi aeg ta õnneks siiski andis alla ning jäi magama.

Õhku tõusmine oli väga sujuv ning ta terve lend sujus väga hästi. Enamuse lennu ajast vaatasin mina aknast välja ning imetlesin pilvede mänglemist või siis Euroopa erinevate riikide loodust. Lendasime kuskil 12 km kõrgusel ning seal üleval oli ilm täitsa ilus. Süüa saime ka pardal ning seda sai ka seekord valida. Oma viimase türgi pärase lõunasöögi sõin lennukis ning see oli tõepoolest hea. Minu kõrval olev meed muidugi ei saanud hakkama endale vee küsimisega, sest meie stjuardess vene keelt ei rääkinud, niiet aitasin teda ja loomulikult leidis ta jälle, et oleks aeg minuga rääkima hakata. Ahjaa, vipidel oli olemas oma pardakokk, kes neid teenindas. Muidu pardakokk on normaalne nähtus Turkishil, kui tegemist on üleookeaniliste lendudega, aga seekord oli siis ka meie lennul.

Lend Eestisse oli tõeliselt lühikene. Laskumine ja maandumine võtsid väga vähe aega. Kuskil Viljandimaa kohal öeldi, et maandume 12 minuti pärast ning siis olimegi juba maas. Maandusime Eestis pea 20 minutit varem kui ette oli nähtud, seega oli lend seekord kokku pea 40 minutit kiirem.

Sellise triki "tegi"mu lennuk ka :)

Esimest korda elus sain ka olla lennukis reisijana, kui lennuk liigub läbi vesiväravatest. Lisaks vesiväravatele ootas meid ees punane vaip ning orkester. Tegelikult olid need küll mõeldud meie lennukist tulevate vipide jaoks, kuid sain ka ise paar sammu punase vaiba peal teha, enne kui läksin lennujaama bussi. Buss viis meid terminali ukse juurde ja seal esimene asi, mis ma näen on Juho lõust. Eks neid lennuakadeemia tudengeid ikka leidub seal lennujaamas.

Eestis turvakontolli läbimine ja pagasilindi juurde jõudmine võttis mul ligikaudu 15 minutit. Aga mäletate, kui veel mainisin, et mu pagas jonnis? Eestis ta igatahes ei tahtnud üldse lennukist minuni jõuda. Nägin küll kuidas mu pagas on juba pagasikäru peale pandud, kui lennukist maha tulin, siiski kulus mul pagasi kätte saamiseks pea 45 minutit. Selle aja sees jõudsin juba lost-and-foundis käia, kus oma muret kurtsin ning need seal minu pagasi otsima hakkasid. Seal oli ka üks teine paarikene, kelle pagas samuti polnud nendeni jõudnud, kui see pagas leiti kiiresti. Mina ikka pean veel ootama, äkki poisid all suudavad selle tuvastada. Jõudsin seal juba öelda ka, et kui leiate selle homse-ülehomse päeva jooksul, siis ärge üldse vaevuge mulle seda koju tooma, kuna passin niikuinii lennujaamas praktikal. Lõpuks mu pagas siiski leiti ning sain selle kätte. Oli isegi veel ühes tükis, kuid ei teadnud enam täpselt palju tükke oli ta suutnud kaotada vahepeal. Kohver käes, sain lõpuks viimase Istanbuli lennu inimesena terminalist välja ja kodu poole teele. Ema ja Toomas olid mulle vastu tulnud ning edasine kojusaamine läks juba ilma pisiäpardusteta. Kell 15.30 oli mina kodus ning kogu reisi ajaks kujunes 14,5 tundi. 

138. päev - Marje lahkumispäev

Tänase päeva sees pidi Marje tegema neli eksamit. Seda on kolm eksamit liiga palju. Aga tubli tüdruk, nagu ta on, sai ta nende kõikidega eeskujulikult hakkama. :)

Meie Kaisaga alustasime oma hommikut lennusimulaatoris. Käisime külas ja vaatamas, mis toimub. Kaisal oli tee ja olukord juba selge, ta käis seal ka eelmisel esmaspäeval. Minule oli aga kõik uus ja huvitav. Saime piloodipoiste lendu jälgida ning mina sain neile lennujuhti mängida ning raadiosidet pidada.

Valmis õhkutõusuks

Selline vahva simu on neil Türgimaal

Päris vahva oli, poiste lendu ja nende koostööd oli huvitav jälgida. Samuti pole ma simus kunagi Eestiski sees istunud mängu ajal, seega oli ka see mulle uus kogemus. Kahjuks ise kätt proovida ei saanud.

Mäletate veel seda päeva? Nüüd oleme viimast korda kooli ees.

Pärastlõunal läksime oma eksamit kirjutama. Klass aga oli tühi, õppejõudu ei leidnud ning kedagi kusagilt ei paistnud. Mõtlesime siis, et ootame hetke-kaks. Türgile on ju ikka omaks veidi hilineda. Ühel hetkel tuli mul aga kaval idee minna ja kontrollida, kas oleme ikka õiges klassiruumis. Muidugi ei olnud. Kiirustasime siis õigesse klassi, võtsime kohad sisse ja kirjutasime elu kõige kiirema eksami. Aega oli täpselt 15 minutit ja kogu selle aja ka kirjutasime. Kaks A4 paberit sai täis kirjutatud ning usun, et sai täitsa ok (ja vaatasin tulemusi, oligi 100%).

Üle pika aja jõudsin ka turule. Kokku jõudsin sinna kogu Eskis veedetud aja jooksul vist vaid neljal korral. Ostsin pisikese arbuusi söömiseks ja pudru peale mureleid. Ja viimaks leidsin endale teeklaaside komplekti ka. Tahtsin juba pikka aega türgipäraseid klassikalisi teeklaase ning alustasse, kuid kusagilt ei leidnud täpselt seda, mida vaja. Nüüd leidsin. Loodan, et peavad reisi Eestisse vastu.

Kooli pealinnakus sai ka ring tehtud, sest kooliga on vaja suhted lõpetada ning kõikvõimalikest osakondadest allkirjad koguda. See võttis oma tunnikese. Pärastpoole võtsin ette tee Selale parki. Olen seal päeval käinud juba kaks korda, kuid Renata soovitas minna päikeseloojanguks, sest linn pidi olema eriti ilus. Mõeldud-tehtud. Täpselt päikeseloojanguks Vojtaga sinna jõudsimegi ning tegime loojuvast linnast ning tärkavatest tuledest hunniku pilte. Üles ja alla jalutamisega sai tehtud ka tänane trenn ning minu arust oli vaade seda jalutuskäiku igati väärt.

Öine Eski - kaunis vaatepilt

Õhtul oli Marje teelesaatmine Del Mundost. Ta kallistas kõik kenasti läbi ning kell üks panime ta bussile. 72 tundi minu lahkumiseni. :)

137. päev - Shoppamine

Järjekordselt sai magatud nii et maa oli must ja ajasin end alles keskpäevaks üles. Tõin Marje juurest ära oma värvilise pesu (mida on üllatavalt suur hunnik võrreldes heleda ja tumeda pesuga). Uurisin, et kuis tal õppimine läheb (sest esmaspäeval ootab teda ees terve hunnik eksameid). Ta teavitas mind, et pole veel alustanud, kuid küll jõuab.

Minu edasine plaan oli linnas maru palju raha raisata ning sellega Türgi majanduskasvule kaasa aidata. Plaan õnnestus täielikult, järgneva kolme tunni jooksul jätsin kesklinna hunniku liire ning sain vastutasuks suurema hunniku head-paremat. Endale sai spordikoti ning pesukomplekti, siis ostsin veel pisut suveniire, teed, kohvi, kohalikku vägijooki, lokumi ning halvaad. Paar-kolm soovi jäi veel täitmata, kuid küll uuel nädalal veel vajadusel jõuab. 

Lõunaks proovisim viimaks ära ciböreki, mis on õlis küpsetatud lihapirukas (kuid ikka hoopis teistsugune kui meie lihapirukad siin Eestis). Maitses hää ja airan sobis ka sinna kõrvale väga hästi.

Tagasiteel jalutasime läbi EsPargi ees asuvast telklinnakust, kuhu ilmub iga päevaga telke juurde. Sinna on justkui omaette elu ja kogukond tekkinud. Meeleolu on rahulik ning vaikne, inimesed loevad raamatuid, õpivad eksamiteks ning mängivad tavlat. Vabatahtlikud teevad õhtuti tasuta supikööki ning pidevalt jagatakse tasuta teed-kohvi. Leidsime üles Vojta buddy telgi ning ajasime temaga pisut juttu. Ta kinnitas samuti, et olukord on rahulik ning politseid pole juba mitu päeva näha olnud. Samas ootavad nad neid esmaspäeva õhtul, sest üleriigiliselt oli kästud kõik telgid maha võtta ning muidugi keegi seda käsku ei täida. Seega ootame esmaspäeva.

Nii see algas 4. juunil

Tänane pilt

Görkemil külas

Vaade tulevikku (11. juuni hommik)

Marjele viisin ära pakitud kotitäie riideid (sest kasutan oma sõbrannasid kohutavalt ära, et minu kohver oleks kergem). Seejärel saime kokku Saskiaga et enne kojuminekut veel Renatat ja Arbit näha. Käisime pisikeses lokantas söömas. Söök oli maitsev ning hea hinnaga. Hiljem vaatasime üle ka nende korteri ning pisikese kutsika. Kuts oli maruarmas ning tegi pidevalt Saskiale musi. Mängisime temaga paar tundi, ajasime juttu, jõime rohelist teed ning sõime Maroko maiustusi. Järjekordselt väga hästi veedetud õhtu.

Öösel sai jõutud järeldusele, et pisut peaks esmaspäevaseks eksamiks õppima ka. Lugesin siis artikli korra läbi, teise korra poole pealt jäin aga magama. Eks hommik ole õhtust targem.

136. päev - Viimane laupäev

Laupäevaks olime kokku leppinud pesu- ja õppimispäeva Marje juures. Kuna kohe-kohe on minek, siis tuleb veel kõikvõimalik pesu ära pesta. Keskpäevaks (sest ega keegi ju ometi varem ärgata ei viitsinud) marssisime kõik oma kompsudega sinna, lükkasime esimese masinatäie pesu käima ja üritasime maru produktiivsed õppimise koha pealt olla. Muidugi ei õppinud me pea midagi. Vähemalt mina ei õppinud küll ikka kohe üldse mitte midagi (noh, tuutorlust lugesin, aga see on selline 40 min tegevust). Peamised ajasisustajad olid 9gag, rumalad naljad isekeskis ja muu jututamine. Marje oli meist vist kõige produktiivsem, ta õppis oma kolmesadatkuutkümmet miskit rasket küsimust.

Kaks masinatäit sai pestud, lõunasöök sai söödud ja kolmas masinatäis hakkama pandud. Siis läksime Kaisaga oma teed ning Saskia ja Marje jäid veel Marje juurde - loodetavasti oli õpikeskkond peale meie kahe lahkumist pisut parem.

Meil Kaisaga oli ees aga deit. Enne kojuminekut tahtsime veel kokku saada oma kahe lennujuhipoisiga, kes meile on enamiku ajast piloote mänginud ning alati nõu ja jõuga abiks olnud. Ünsal pakkus välja, et teeb meile õhtusööki ning võtsime rõõmuga pakkumise vastu. Hasanil oli aga tuhat vabandust, et mitte tulla, ja ükski päev talle ei sobinud. Me Kaisaga arvasime, et see on juba pisut kahtlane ning õhtu jooksul saimegi teada, et meie mõttekäigud olid täiesti õiget rada pidi jooksnud.

Nimelt oleme me Kaisaga Euroopa naistena väga väga väga ohtlikud ning Hasani tüdruksõber oli keelanud tal meiega kokku saada. Vot nii on lood... Aga sellegipoolest veetsime meeldiva õhtu, sõime mõnusa õhtusöögi, panime pisut puslet ja ajasime juttu. Hasani asemel oli seltskonnas veel üks teine lennujuht, kellega vaid umbes nädala varem tutvunud olime. Igatahes võis õhtu kordaläinuks lugeda.

Pool üksteist tuli aga olla klubis 222, et panna punkt Erasmuse semestrile. Läbi paduvihma ja kleitides sinna ka jooksime ning jõudsime läbimärgadena kohale. Tegemist oli ametliku hüvastijätupeo ning oscarite jagamisega. Nimelt on neil siin traditsioon, et iga semestri lõpus jagatakse oscareid ning eelnevalt oli olnud ka hääletus, et igaüks saaks valida oma lemmiku. Kuna suurem osa erasmuse seltskonnast on hispaanlased, korjasid nad ka kõige suurema saagi ning said hunniku oscareid. Muidugi oli neid, kes olid sellise ebavõrdsa eurovisiooniliku hääletuse üle väga pahased.

Üleüldiselt oli üsna jama pidu. Ja nii oligi. :D

135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks.