127. päev – Ajapuudus tohutu, õpikoormus üüratu

Täna hommikul sain ennast erakordselt kiiresti püsti ning kooli hiljaks ei jäänud – jõudsin isegi pea pool tundi enne tunni algust kohale. Täna oli meil viimane IFR communication loeng koos eksamiga. Loeng ise kestis 20 minutit ja seal osalesid täpselt Eesti tüdrukud ja Emre. Ülejäänud piloodid olid parasjagu oma soololendudel, niiet tunnist osa võtta ei saanud. Kella 11st algas meie eksam selles aines. Eksami kohta saan nii palju öelda, et palju oli materjali, mida me pole tunnis läbi võtnud ning seda tunnistasid ka piloodid ise. Eksam oli kohati veidi keeruline ning mõne küsimuse puhul läksime kõik bingo loto peale välja.

Eksam läbitud käisid teised tüdrukud söömas (Marjel on probleem oma söögi broneerimise ja õigel ajal raha ära maksmisega, mistõttu ta juba mitmendat nädalat ei söö koolis...). Söömas käidud ühinesid teised minuga õppimise lainele. Tegelikult me vist keegi ei õppinud midagi, aga vähemasti tegime nägu nagu õpiks. Peagi läksid Mariliis ja Kaisa jõmmi ning mina ja Saskia jäime veel järgmiseks eksamiks õppima. Kuna me enam oma Flight Theory eksamiks väga õppida ei viitsinud hakkasime lollitama ja laulma. Mõned mööduvad tudengid vaatasid meid imelikult, kuid meie sellest väga välja ei teinud.

Kella 13st algas meil eksam. Eksami klassi leidsime kiiresti üles, kuid kui meile vaatas seal 3 pilooti vastu kohkusime veidi ja otsustasime õppejõudu ukse taga oodata. Õppejõud jõudis kohale 5 minutilise hilinemisega, andis meile eksami kätte ja läks ise minema. Niisiis istusime ja tegime eksamit, samal ajal piloodid edasi-tagasi sahkerdamas ja meid imelikult vaatamas. Eksam oli ise ülilihtne. Kõik mõisted ja küsimused olid ette teada ja need ei olnud midagi peadmurdvat. Ühele piloodile ei tohiks ju raske olla defineerida mõisteid nagu tiiva profiil, kõõl, tuul või aerodünaamika. Saime oma eksami 15 minutiga tehtud ning sellega sai meil täna 2 eksamit tehtud siin riigis. 6 veel minna ja kes teab palju Eestis.

Õhtupooliku veetsin kodus ning tegin konspekti Aircraft Instrument’i lõpueksami jaoks. Teoorias peaks see mul järgmine eksam olema, kuid eile leppisin Cem’iga kokku, et ta saadab mulle ajad, mil saan tema eksameid sooritada. Tuleb vaid loota, et asjakohane e-mail jõuab minuni rohkem kui 2 tundi enne eksamit. Blogipostitus on nüüd kirjas ja mina suundun tagasi lennuohutuse teemalist esseed kirjutama. Kuidagi peab ju ka Eestis deklareeritud ained läbima...

126. päev - Esimesed viimased

Kolmapäeva hommikul oli meil Kaisaga viimane ujulatund. Juunikuusse pakuti ainult hilisõhtuseid aegu ning neid me ei soovinud. Maikuu saab aga otsa. Püüdsime viimase korra puhul siis ikka tublid olla. Soojas basseinivees on see tiba raske, kuid tulime toime. Mina pusisin 1200 meetrit ära ja olin enda üle uhke. Lehvitasime ujulale hüvastijätuks ning lubasin endamisi, et suvel käin ikka kodus järves ujumas ka, mitte ei vahi vett ainult läbi akna. :D

Kella ühest algas meie viimane simutund. See oli pisut ringipööratud tund. Nimelt kasutasime täna radu teisipidi kui kõik eelnevad korrad. Esimesed 10 minutit läks ikka pusimiseks ja harjumiseks aega, ruleerimisteed uued, lennuväljaringid teised ja harjumatu oli maanduvaid lennukeid selja tagant otsida. Aga tulime mõlemad oma harjutusega kenasti toime.

Õppejõud oli üsna šokeeritud mu avaldusest, et ma lendan 14. ära ja eksam toimub 19. juuni. Uuris, et kunas ma tagasi tulen. Naeratasin ja teatasin, et mitte kunagi. :D Siis vajus ta suu lahti ja ütles, et no siis jääb mul eksam tegemata ja aine sooritamata. Me ajasime Kaisaga vastu, et meil Cemiga räägitud ja peab saama enne tehtud. Porises ja pirises ilmatuma kaua aega ja kutsus siis Cemi kohale. Cem ütles kaks lauset, siis oli tädil "problem yok", otsiti kalender välja ja uuriti, et kunas me siis eksamit teha soovime. Panime eksami kirja 13. juuniks.

Pärast kooli käisime Kaisaga ostlemas. Kasutasime võimalust viimast korda avatud riideturul käia ning raha raisata. Jätsin sinna umbes 70 liiri, mis on ligikaudu 30 eurot. Eestis ei saa selle raha eest suur midagi, siin sain seeliku, lühikesed püksid, neli pluusi, 12 paari sokke, kaks paari pesu, käekella ja käevõrud. Ei saa kurta. :D

Õhtupoolikul jamasime Kaisaga jälle oma esseede kallal, mis üldse kohe ei edene. Samuti õpime kõik homseks eksamiks. Marjel ja Saskial on lausa kaks eksamit homsesse planeeritud, me Kaisaga piirdume esialgu vaid ühega.

Mina olin nii unine, et vahepeal jäin lihtsalt magama. Siis õppisin veel pisut ja kellvaraennekeskööd läksin ära magama, sest pea enam ei võtnud mitte midagi külge. :)

125. päev - Aga kohe oleme kodus

Hommikul bussiga kooli, Marje magas sisse, oma loengusse ei jõudnud, kuid eksamiks oli kohal ideaalse ajastusega.

Eksam oli täiesti mõistlik, kuigi ootasin midagi pisut lihtsamat. Õppejõud pani meid oma kabinetti istuma, andis ristikeste tegemiseks tabelid ette ning küsimused kah. Ja siis me seal kolmekesi istusime ja tegime ristikesi. Õppejõud ise jalutas koridoris, ajas mingi muu rahvaga juttu ja käis aeg-ajalt vaatamas, et me ikka oma töö kallal pusiksime. Muidugi pusisime pisut ikka koos kah...

Päeva teine (ja õnneks ka viimane) loeng oli meie lemmikõpetajaga, kes see kord ainult pool tundi hilines. Kamp poisse tegi ettekannet lennunduse ajaloo kohta. Peale nende olimegi neljakesi ainsad õpilased tunnis. Ega me kuulata ei viitsinud, PP oli kehvasti loetav ning poiste inglise keel oli veelgi hullem. Tegutsesime järgmise nädala ning üleüldiselt juunikuu kalendri, trenniaegade, eksamite ning koolisöökla lõunate registreerimisega.

Siis sõime lõunat ning bussiga koju. Kaisaga käisime pärastlõunal ujumas. Viimased kaks korda on jäänud, juunikuus enam meile sobivaid ujumisaegu ei olnud. Seega üritasime täna pisut end ikka liigutada. Kuid vesi oli supp mis supp ning olime vaid pisut tublimad kui tavaliselt. Mina sain kirja kilomeetri, Kaisa poolteist.

Õhtupoolikul on jälle iga piiga omas kodus ning kõik õpivad ja on asjalikud. Marje õpib usinalt eksamiteks juba (või vähemalt ma arvan, et ta õpib, kui ta just juhuslikult 9gag'is ei istu). Tal tänase seisuga kaks nädalat siin veel olla ning selle aja sees liigpalju eksameid vaja kirjutada. Ja tema eksamid on pisut keerulisemad ka kui minu omad. Seega on ta juba usinalt õppimisega ametis.

Ahjaa, täna saime teada, et esimene lõpueksam on juba neljapäeval. Õnneks pole selleks eksamiks liiga palju õppida vaja. Niiet avame neljapäeval sessi ning kuulutame Türgis veel veedetava aja liiga lühikeseks, et kõike soovitud korda saata.

Täna Lujza juurde peole, tal Slovakkiast sõbrad külas. Tuleb veel viimased peod maha pidada, enne kui iga õhtu õppides möödub.

Kahjuks peab ikka veel ootama postitust eelmise nädala seikluste kohta. Mul pole õrna aimugi, kunas selleks aega leian, ehk neljapäeval.

124. päev - Viimane ametlik koolinädal

Esmaspäeva hommikul oli ärgata üsna raske ja uni oli veel silmas. Eks see puhkamine ning telgis magamine väsitab korralikult. Aga Kaisaga simutundi jõudsime siiski õigeks ajaks.

Esialgu olid mõlemad pseudopiloodikohad poisse täis ja me olime Kaisaga laisad. Seega istusime läpakates, viisime end viimase poole nädala infoga kurssi ning passisime niisama. Eks poisid olid maru huvitatud sellest, mis mäng on, sest eksam hakkab lähemale jõudma ning allkorrusel mängu nägemine enne seda tornis läbimängimist annab mõningase eelise.

Teises mängus sättisime end juba poiste kõrvale ning asusime pusima. Meile mäng allkorrusel väga raske polnud, kuid poistele üleval valmistas see omajagu peavalu. Tuule suuna muutus, paar-kolm hädaolukorda, windsheer, VFR lennud, touch-and-go lennud ja jooksvad vead tuli kõik neil ju peas ära sorteerida, lahterdada ja kõik mitukümmend lennukit ohutult õigetesse suundadesse juhtida.

Pärastlõunal alustasime selle nädala mitme tähtsa ülesandega. Homme on vaja järgi teha kommunikatsiooni vaheeksam (mille toimumise kohta eelmisel nädalal meil õrna aimugi polnud). Siis on vaja ära sorteerida pildid, kirjutada reisist blogi (milleni ei jõua ma veel vist mitu päeva), teha ära kaks tuutorluse kodutööd, kirjutada essee, teha korda cv ning kindlasti lisandub siia veel mingi ülimalt oluline ülesanne, mis lihtsalt ei anna järgmise nädalani oodata. :) Seega pusisime oma järjekordse õppejõuta inglise keele tunni ajal tasapisi nende ülesannete kallal.

Kella kolmest oli ka Saskia juba majas ning ajasime pisut juttu. Siis tuli keski tore kaasüliõpilane ja teatas meile, et meie kella viiene tund jääb ära. No tore. Saskia oli kooli üsnagi ilma asjata tulnud. Meie Kaisaga otsustasime, et ei taha kella kolmest kella seitsmeni koolis passida, et siis jõusaali minna. Kasutame seda aega parem kodus eelpoolmainitud ülesannete kallal töötamiseks. Seega olime pahad tüdrukud ja lasime jõusaali üle.

Õhtupoolikul lülitasin mina arvutimasinast interneti välja ja olin üle pika aja vägagi produktiivne. Ports asju sai tehtud, suurem ports ootab veel tegemist. Del Mundo oli ka täna veel plaanis ning seal saime kokku ka ühe kohaliku purilennupiloodiga. Neljapäeval läheme nende lennuklubi uudistama arvatavasti. Kui lennukid hooldusest enne seda tagasi jõuavad, kui koju ära läheme, siis saame lennata ka loodetavasti. Ja lennata saame tasuta, sest oleme lihtsalt nii ilusad, targad ja tublid. Ei, tegelikult saame tasuta lennata, sest tegemist on Türgiga... GPL litsensi tegemine koos kõikide lennutundidega on siin kah näiteks tasuta. Ei tee üldse kadedaks.

Öötunnid möödusid veel eksamiks õppides, lõpuks kui silm enam lahti ei seisnud, panin kella varajasemaks tirisema ning läksin magama ära.

120. - 123. päev - Pamukkale, Fethiye, Ölüdeniz

Kell viis ostsime ära oma õhtu- ja hommikusöögid, pakkisime kompaktsaiad kotti ning asusime teele.

Toit mahtus kõik Marje kotti, tuju hea, reis alaku

Reede õhtupoolikul ei juhtunud mitte midagi väga huvitavat. Jõudsime oma sihtkohta kauni järve kaldal, püstitasime telgi, sõime ära enamiku kompaktsaiadest ning läksime tuttu.

Hommikune vaade ei olnud kahjuks võrreldav eelmiste vaadetega, kuid siiski oli olukord üsna mõnus. Olime kauni järve kaldal, nautisime sooja hommikupäikest ning hävitasime ülejäänud kompaktsaiad koos šokolaadipähklikreemiga. Telk kokku ja edasi teele.

Hommikused kaunitarid

15 m telgiuksest - kaks väga kahtlase väärtusega paati ja järv

Mariliis oma igahommikuse lemmikülesandega

Järgmiseks sihtkohaks oli Kaklik cave, mis jäi tee peale enne Denizlisse jõudmist. Koopa juurde jalutades sain ma ülima õnne osaliseks. Nimelt lasi mulle lind kenasti plärts pähe. Nalja kui palju, kuid erilist õnnekoguse mitmekordistumist ei täheldanud. Aga selle koopa näol on tegemist kauni maa-aluse koopaga, kus voolab palju vett ning on soolast tekkinud justkui valged pilvekesed. Vesi oli ülimalt läbipaistev ning kogu koobas nägi väga kaunis välja. Jalad said märjaks, kuid me ei hoolinud sellest väga, nautisime kaunist vaadet ning veesolinat.

Vesi voolas sulisedes maa pealt maa alla

Ülimalt kaunis ja läbipaistev

Piigad

Infot ka teile

Vesi tuleb sealt looduslikult maa alt ja maa pealt. Vaade on võrratu, sest vesi on täiesti läbipaistev ning infotahvli järgi ka maitsetu. Maitsta me seda aga ei soovinud, sest kogu koobas oli täidetud üsnagi jubeda mädamunalõhnaga, sest vee väävlisisaldus on üpris suur.

Koopa juurest liikusime edasi meie tänase päeva peasihtkohta Pamukkalesse. Jõudsime sinna ning saime kokku Vojta sõbraga, kes pakub meile täna öösel majutust. Sõbral, kelle nime ma ei mäleta, oli kaasas ka neli läti tüdrukut ja üks prantsuse (või oli see nüüd hispaania) poiss. Samuti miskisugused sõbrad, kellega ühiselt siis päeva veetsime.

Kaugelt kaugelt läbi akna paistab Pamukkale (see valge laik)

Jätsime oma hiiglaslikud seljakotid lähedalasuvasse lokantasse, vahetasime riided ujukate vastu ning läksime Pamukkalet avastama. Pamukkale on looduslik allikas, mis veevoolu ja suure mineraalide sisalduse tõttu on loonud kaunid terrassid. Pamukkale on pea kolm kilomeetrit pikk ning umbes 600 m lai. Kogu selle ala jalutasime läbi paljajalu, sest kõikjal voolab soe vesi ning jalanõud ei ole lubatud.

Varbad sooja väävlivette

On meil siin nüüd suvi või talv?

Naiskad lombis

Igatepidi vaja "puuvillatupsude" vahel poosetada

Kohustuslik grupipilt lipuga

Iga natukese aja tagant on tee peal suur justkui bassein. Need on kõik täidetud sooja allikaveega ning basseini põhja katab valge savi, mis lõhnab ka pisut väävli järgi. Basseinidesse saab sisse ronida ning seal sulistada. Seda ka rõõmuga tegime. Siputasime, möslasime saviga, pritsisime teineteist ja olime üleni hallikasvalged sellest savist.

Õige pisut mudane

Võtsime kuuevarbalised ka pildile

Igatahes rõõmu oli kui palju. Viimases basseinis oli ka kena pisike kosk, mille all enamiku savist maha pesta saime. Siis avastasime, et jalutada on veel palju, kuid me ei võtnud kaasa vahetuspesu. Seega tatsasime ringi poolalasti, kuid see ei häirinud kedagi, sest ilm oli soe ning seal oli ka teisigi bikiinides.

Veel üks saviga möllamise foto

Tegelt sinna vist ronida ei tohtinud, kuid noh jah, tegime kiirelt pildi ära

Uudistasime ümbrust, kuid lähedalasuvatesse vanadesse varemetesse enam minna ei viitsinud - neid kivimuuseume ja ülimalt suure olulisusega iidseid linnu oleme näinud juba söögi alla ja söögi peale. Ja söögiga oli kehvasti, sest meie viimane söögikord oli hommikul ning kell hakkas juba viiele lähenema.

Hierapolise varemed

Kaisa kotrollis, kas väide vastab tõele - vastas küll

Miski marukalli turistibasseini leidsime ka üles, kus oli sees soe looduslik mineraalvesi. Lähedalasuvast kaevust/pumbast sai seda ka maa alt välja pumbata, et juua. Maitses nagu soe ja üsna vastik mineraalvesi.

Turistilõks - sissepääs 35 liiri

Soe soolavesi :D

Meie giid/kohalik arvas, et me võiksime miskeid teisi väidetavalt sooje ja tervislikke basseine külastada. Kuigi kõhud olid tühjad ja see hakkas tuju alla viima, nõustusime tema ettepanekuga. Basseinide juurde jõudmiseks läks järgmine poolteist tundi. Aga mitte selle pärast, et need oleksid kaugel olnud. Pigem selle pärast, et meie giidmees oli üsna möku ja ei suutnud meile sinna bussi orgunnida ja siis oli tal vaja mingi hotelli hoovis olevas mikrominipamukkales tatsata koos nende läti tüdrukutega ja siis oli veel läbi turu vaja jalutada ning viimaks viimaks jõudsime lubatud basseinide juurde. Need nägid välja nagu jubedad vetikatesse kasvanud Luunja lastelaagri betoonbasseinid, kus põhja ei näinud, sest vesi oli nii roheline.

Basseini sissepääas maksis hingehinda 10 liiri. Meie sõber sai hinna alla seitsmele, kuid siiski kellegi nägudest huvi ei peegeldanud. Vähemalt mind ei kutsunud küll sinna rohelisse vetikavette sulistama. Seega võtsime Dolmuse tagasi ning sõitsime Denizlisse.

Sinna jõudsime vist mingi seitsmeks või poole kaheksaks. Ostsime suurest kaubanduskeskusest õhtusöögimaterjali ja loksusime järgmise dolmusega näljaste nägudega oma sõbra korteri poole. Bussis hakkas selguma aga see, et ka läti tüdrukud jäävad tema juurde öömajale. Lootsime siis, et tegemist on paleega, kus meie sõber elab, kuid pidime korralikult pettuma. Tegemist oli no ikka täies aus tudengikorteriga, kus köögil polnud ustki ning teksad vedelesid kraanikausi ees maas. Voodipindadega ka väga kiita ei olnud.

Noh siis võttis suur sõber kätte ja orgunnis meile öömaja oma sõbra juures, kuhu loksusime juba järgmise dolmusega. Tüdrukute pahameel ja tusatuju haihtus, kui meid uuele öömajalisele tutvustati. Üsna kehva väljanägemisega mökumees sai vahetatud täiesti ok väljanägemisega ja palju asjalikuma noormehe vastu. Kahjuks ei osanud viimane aga pea üldse inglise keelt.

Lõpuks, pärast 12,5 tunni möödumist hommikusöögist, saime viimaks istutud õhtusöögilauda ning nautisime mõnusat pastat kanakastmega. Jäime päevaga üldiselt rahule, kuigi nõustusime kõik, et planeerisime sellesse päeva liiga vähe ning ilma sõbra mökumeheta oleksime jõudnud rohkem korda saata.

Järgmisel hommikul ärkasime varakult ning seadsime end teele. Jätsime hüvasti oma võõrustajatega ning tänasime neid külalislahkuse eest. Suund edasi oli hommikusöögile ning siis Fethiyesse.

Järgi said proovitud erinevad kohalikud pagaritooted

Et te ei arvaks, et me siin liiga vähe saia sööme

Fethiyesse jõudsime umbes-täpselt õigeks ajaks. Ööbimiskoha leidmisega oli tiba raskusi, sest esmalt sõitsime sellest bussiga mööda ja pidime 7 km teed tagasi leidma. Aga pole hullu, oleme ilusad, targad ja osavad ning jõudsime lõpuks kohale.

Meie tuba ja voodi, kuhu mahtusime pea-aegu edukalt kolmekesi ära

Vaade ridaelamutele, parempoolne oranž kaadrist väljas boks oli meie jagu

Saime ta kaadrisse kah 

Metsa all sellised imearmsad lebotamis- ja teejoomiskohad

Siis tegi Kaisa ära oma esimese proovikivi selle reisi jooksul - keelekursuse suulise eksami. Eksam ise läks hästi, kahjuks aga ajas eksamineerija pool ajast, et Kaisal on türgi sõber kõrval, kes talle vastuseid ette ütleb. Jõudsime hiljem järeldusele, et ta kuulis arvatavasti iseenda vestluse kaja, sest vestlus hilines päris korralikult. Aga maru ebameeldiv on ikkagi eksamit teha, kui sind pidevalt süüdistatakse. Noh, muidu oli eksam ok ja päike paistis, niiet probleemi polnud.

Kaisa eksamil - palun mitte segada

Meie ööbimiskohaks oli miski kaunis pisike pansionaat Fethiye külje all. Ridaelamute moodi väikesed majakesed ning metsaalune loodus tegid kohakese väga armsaks. Ja kõige parem oli see, et meri oli vaid mõnesaja meetri kaugusel. Ja meri oli justkui paradiis.

Kas pole mitte võrratu?

Igaüks sai pildi mere ja mäega kah

Marje pilt

Ja Kaisa kah sulistamas

Kaunis vaade sinisinisele merele, mägedele ning võrratule liivarannale ootas meid ees, kui mööda teerada metsatukast välja jõudsime. Saime loa kasutada ka lähedalasuva hotelli päevitustoole. Seega siis sulistasime vees, päevitasime ning nautisime sooja päikest ja soolast vett. Mingihetk käisid Marje ja Kaisa koos meie võõrustajaga poes ning ostsid õhtusöögimaterjali.

Sarnaselt eelmisele õhtule kohtasime ka siin teisi külalisi. Couchsurfingu kaudu olid tee siia leidnud ka miskid horvaatia tüdrukud, kes korraldasid lähedalasuvas linnas noortefestivali. Sõime kõik koos õhtust ning siis läksime tagasi vee äärde, kus nautisime veini ning ajasime pimeduse liiga tihedaks muutumiseni juttu.

Vahepeal propeller puhus, et lihal palav ei hakkaks

Hunnikus liha, saia ja salatit

Vaade ridaelamutele ööpimeduses

Järgmise hommiku kohta otsustasime lahkumist pisut edasi lükata, sest meil ei olnud veel isu seda paradiisi selja taha jätta. Seega lesisime hommikul veel kolm tunnikest päikese käes ja soolvees. Oleme kõik parajalt pruunid plikad juba. :)

Ja nii kaunis elu ongi

Seejärel dolmusega Fethiyesse ning seal kiire lõuna ning edasi Ghost city poole. Ghost city oli ülimalt lahe. Marje ütles, et see on ta ideaalne lapsepõlve mängumaa ning mina kujutasin ette, kuidas siin saaks ideaalset 100 vs 100 inimest airsoft lahingut pidada. Tegime lagunenud majade ja kivimürakatega pilte ning ei jõudnudki tervet linna läbi jalutada. Ghost city on mahajäätud ning lagunenud linn Kayaköy külje all, mis ehitati kaua kaua aega tagasi, kui tehti kokkulepe kreeklaste ja türklaste vahel, et igaüks läheb oma riiki tagasi elama. Kahjuks jäi aga selle ümberasustamise jooksul linn, mis mahutab meie arvates oma 2000 inimest, tühjaks ning seda ei asustatud. Maavärinate ning Kayaköy inimeste pikkade näppude tõttu lagunes linn aastate jooksul. Nüüd on see pandud kaitse alla ning seda saab muuseumina külastada.

Vaade kummituslinnale. Pildil ka meie teekaaslane tänaseks - Horvaatia tüdruk

Marje oma mängumaal

Võidujooks mäe tippu

Marje tegi ülevalt panoraami - nii kaunis

Jõudsimegi mäe otsa, pilt vaatega hiigelsuurele kummituslinnale

Ghost city võttis enda alla tunduvalt rohkem aega, kui olime planeerinud ning otsustasime jätta vahele esialgu kavasse planeeritud Butterfly Valley. Seega tegime ümber sõiduplaanid ning suundusime otse Ölüdeniz linna külje all oleva lahe juurde. Kaardi peal ei tundunud see üldse nii hull turistilõks olevat, kui koha peal selgus. Pea iga samm oli maksustatud ning toidupoeski nägime üllatavaid hindu. Uurisime, kuhu telki püsti panna, kuid ka selle eest sooviti hingehinda.

Samas oli meil silme ees kaunis meri, koos mägede ning kõige võrratuma vaatega maailmas. Nimelt oli pidevalt õhus kümneid paraplaane. See on üks Türgi kõige populaarsemaid kohti, kus teha paraplaaniga tandemhüpet. Iga nurga peal seda ka 100 liiri eest pakuti. Eelistasime siiski neid varjureid vaadata ja ise mitte osa võtta.

Ei kurda sellise vaate üle

Arvatavasti ei kurda nemad ka

Karlsonid olid ainult selja pealt puudu kõikidel

Sõime õhtusööki otse rannal täitsa lainepiiri lähedal. Pärast õhtusööki veensid Kaisa ja Marje mind ikka vette ka tulema, kuigi esialgu pirisesin, et olen väsinud ja mul on jahe. Vetteminek oli suurepärane idee. Vesi oli veelgi helesinisem, kui eelmises ööbimiskohas ning suured lained pakkusid omajagu lõbu ja naeru. Tehtud said ka kohustuslikud pildid ESN lipuga.

Õhtusöök rannal

Siis kuulasime Marje head ideed ööbimiskoha suhtes. Lähedalasuva mäekülje peal oli Marje märganud üht enam-vähem lauget platsi, kuhu saaks telgi püsti panna. Hämarduva õhtu varjus alustasime siis arvatavasti keelatud retke mööda mäekülge üles.

Teekond sinna oli kõike muud kui lihtne, lahtine liiv ja üsna suur kallak andsid meile korralikku trenni. Aga abiks oli nelivedu ning lõpuks üles me jõudsimegi. Plats oli telkimiseks ideaalne ning pärast sellist takistusrada olime kindlad, et ei üksi politseinik ega turvamees meile järgi ronida ei suudaks/kavatseks.

Öö oli minu ja Marje jaoks rahutu, ärkasime iga poole tunni tagant ning keerutasime ja kruttisime end ühele poole ja teisele poole. Siiski olid kõik negatiivsed asjaolud kui peoga pühitud, kui hommikul vaadet nautida saime. Seda ei anna sõnadesse panna, olime mäeküljel ning jälgisime, kuis päike rajab teed mööda randa.

Tere hommikust!

Julge rändur Kaisa asub teele esimesena

Marje vaatab, kas kõik asjad said ikka telgist kaasa võetud

Sõberipilt

Ka me tulime alla jalgadel mitte tagumikel

Kiire hommikusöök mäe otsas ning Kaisa alustas laskumist. Tegi meist alt ka pilti, et oleks ikka näha, kui kõrgel-kaugel oleme. Siis panime telgi kokku ning laskusime ka alla. Allaminek oli kordades kergem, kui ülestulek.

Kaisa tegi kodust pilti ja tõmbas punase ringi ka ümber

Sealt võtsime dolmuse Fethiyesse ning sealt pidime edasi minema bussiga Denizlisse. Täna oli Kaisal plaanis keelekursuse kirjalik eksam ning pidime Denizlis olema õigeks ajaks. Arvata on aga, et Murphy tahtis saada oma osa ning meil oli tegemist mingi tunne-türgimaad bussiga, mis sõitis igast võimalikust külakesest läbi. Ja bussijaamas lubatud saabumisajast oli asi kaugel. Kella kahe asemel jõudis buss Denizlisse pärast kolme.

Aga eksam pidi algama 2.30 ja bussis muidugi netti pole. Päris paha lugu. Saskia oli õnneks päästeingel ning lubas Kaisa eksami ära kirjutada. See mure seega siis pea-aegu edukalt lahendatud.

Denizlis sõime lõunat samas kaubanduskeskuses, kus juba korra käinud olime. Ja suur oli mu kõrvade üllatus, kui kuulsin, et kaubanduskeskuses mängitakse keset maikuud türgikeelset Püha Ööd. Positiivseid uudiseid oli aga ka. Eksamisüsteem oli maas ja eksam jäi ära. Seega saab Kaisa oma eksami ikkagi ise teha ja muret pole.

Denizlist viimane ots (ikkagi mitu mitu mitusada kilomeetrit) Eskisse ning ega meil otsebusse pole. Afyonis tuli sõiduvahendit vahetada. Lõpuks jõudsime siiski õnnelikult koju. Järjekordne seiklus selja taga, kogemused ja head mälesused taskus ning kaunid vaated mällu salvestatud.

See kord läbisime pea 1300 km :)