119. päev - Kiire kiire kiire

Täna hommikul olime laisad, sulistasime vees niisama, vaatasime, kuidas teised ujuvad, tegime rumalaid kommentaare ja ei olnud üldse tublid. Eks palavus vist annab tunda... või siis lihtsalt laiskus.

Ja päeva pärastlõunane pool möödus simulaatoris. Täna mängisime mõlemad vaid ühe mängu, kuid võtsime edasi uut osa. Uueks osaks on maandumisraja vahetus tuule suuna muutumise tõttu. Paberi peal ei ole see mitte midagi keerulist. Kui see tuleb aga lisaks kõikidele VFR ja IFR lennukitele ning pseudopilootidele, kes püüavad sulle käru keerata, siis on olukord üsna keeruline.

Ja ega täna piloodid allkorrusel armu ka ei andnud. Iga võimalust teha olukorda raskemaks, kasutasid nad ära ning püüdsid meie töökoormust tõsta nii kõrgeks kui võimalik. Kaisale tegid poisid eriti kurja nalja ning viisid oma ähvardused teoks. Nimelt tegid nad keset ruleerimisteed emergency teadaande ning tuututasid, et ei saa liikuda hüdraulikavea tõttu. Õppejõud sai vist selle pärast poiste peale pisut pahaseks ka. Aga no neil oli seal allkorrusel nalja nabani samas kui meie üleval higistasime.

Aga nüüd olen kodus veel oma veerand tundi. Asjad on pea-aegu pakitud. Ees ootab reis Pamukkalesse ja Fethiyesse. Lööge googlesse sisse, näete kauneid pilte. Kui enne netti ei saa, siis oleme tagasi pühapäeval.

118. päev - Viimane Erasmuslaste ühine väljasõit

Täna hommikul pakkisime end Kaisaga bussi erasmuslaste viimasele ühisele projektile. Bussiga viidi meid umbes 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Beylikova linna. Seal tutvustasime oma riike põhikooli ning keskkooli lastele. Lapsed olid taaskord väga armsad ning meie jutust huvitatud. Kuulasid kõrvad kikkis ning küsisid küsimusi.

Koolimaja ees tervitati meid šokolaadiga (ja tagaplaanil järgneb poiss koos kätepesuhaisuvedeliku pudeliga)

Ka mul endal oli huvitav kuulata, sest olin koos ühes grupis valgevene tüdruku ning hispaania poisiga. Nende esitlusi varem kuulnud ei olnud, enamasti olen kuulnud baltikumi esitlusi ning Poolat Poolat Poolat.

Lõunat sõime koos õpilastega nende ühiselamus. Ennelõunal tegime ühe esitluse kaheksanda klassi lastele ning pärastlõunal teise lähedalasuva kooli 11. klassi lastele. Minul oli kasutada ka Kaisa poolt tehtud PP ettekanne ning sellest oli oma jutu visualiseerimisel kõvasti kasu.

Ettekannet pole pildil näha, on näha vaid targutav Mariliis

Samuti esitasid lapsed meile kohalikku rahvatatsu. Seda oli samuti väga armas vaadata. Kostüümid olid kirevad, koreograafiad lihtsad kuid pikad. Ja nii armas on ikkagi ju, kui pisikesed poisid ja tüdrukud tantsivad rahvatantsu, nad teevad seda rohkem hingega kui mõnel juhul täiskasvanud.

Laste tantsukava

Õhtupoolikul tegime tasapisi ettevalmistusi homseks. Mina ostsin endale näiteks uued päikeseprillid, sest vanad läksid eelmise nädala reisi ajal katki. Aga ega väga uutel ja vanadel vahet ei tee, on nad üsna sarnased. Saskia tegi edukalt ära keelekursuse suulise eksami ning plaanime veel homsest algava sõidu rada ning vaatamisväärsusi. Plaan on hetkel selline, et homme õhtul stardime Denizlisse ning sealt edasi Fethiyesse. Viimases vedeleme rannal päikese käes ja naudime elu. Pühapäeval tuleme koju tagasi. Kui vahepeal netti saame, siis kirjutame ja paneme pilte, kuid vastasel juhul on siin nüüd pühapäevani vaikus.

PS: Kui kerida pisut allapoole, nii umbes eelmise nädalavahetuse juurde, siis leiab sealt ka pika pika postituse meie seiklustest eelmise nädala lõpus.

117.päev – „You have control“-„What?!“

Minu päev algas õige varakult. Juba kell 6.45 tegin silmad lahti ja tegin igahommikusi ettevalmistusi. Kahjuks pidin küll külmkapi juurde jõudes taas kurvastusega tõdema, et ega mul ikka kodu süüa ei ole. Aga ega ma väga kurb polnud, täna pidi olema see päev, kus saan kaasreisijana lendama minna ning sellega siis ka esimest korda elus väikelennuki pardal olla. Elevust kui palju. Hommikul kooli saamisega polnud mingeid probleeme ning kell 8.30 oli ilusti Briefingul. Seda pidasid meie kursakaaslased ning türgi keeles. Tundus asjalik jutt, midagi aru ei saanud :D. Briefingu lõpus kutsus üks instruktoritest mind endaga kaasa ning nii ma suundusin tema kabinetti. Seal palus ta mul veidi oodata, kuni käis ja vahetas riideid.

Edasi võttis ta kuskilt oma lauasahtlist välja lennuplaani (ma ei saanudki seda täita, kuna ta oli selle eelmine õhtu või kunagi ära juba teinud L), siis kiirelt lennujuhtide juurest läbi ja juba olimegi lennuväljal tutvumas oma tänase lennumasinaga. Minul õnnestus lennata sama masinaga, millega Mariliis eelmine neljapäev sõitnud oli (Cessna 172 TC-THO). Nüüd tekkis minul juba mõte, et aga kus on minu armas kursakaaslane Emre, kellega koos pidavat ma lendama. Seda olid mulle väitnud teised kaks pilooti laupäeva hommikul, aga no kunagi ikka ei tasu pilooti ülemäära usaldada. Emre igatahes sellel lennul olema ei pidanud ning niimoodi saingi esipinki istuda. Alguses kohe üldse ei osanud midagi teha, turvavöögi ei tahtnud minu käte kinni minna. Lõpuks siiski sain vähemalt turvavööst jagu, samuti ukse ja akna sulgemisest :D.

Instruktor küsis luba, et mootor käivitada, siis tegi ta veel mingeid checke (väga jutukas mu instruktor üldiselt polnud). Taximine võis alata, liikusime mööda lennuvälja Runway-27 poole, enne lennurada jäime veel korraks seisma, onkel mu kõrval tegi veel ühe check-listi, küsis loa õhku tõusuks ning lend võis alata. Olime õhus olnud vast minutikese-kaks kui juba tuli lause „You have control“ ning instruktor lasi juhistest lahti, minul ainult mõte „What now?“ ja krabasin siis juhised enda kätte. Pärast seda seletas ka natukene, mida ja kuidas ma jälgima pean ja mida teha võin. Harjutasin siis vaikselt kursi ja kõrguse hoidmist. Läks natukene aega, aga tundsin ennast juba tükk maad paremini. Pidime tegema see kord 3 suurt ringi, iga üks kestis umbes tund aega. Esimese tunni lasi ta mul lennata. Teisel tunnil vaatasime millega autopiloot tegeleb. Päris põnev oli lihtsalt istuda ja aeg-ajalt õigetes kohtades kurssi käsitsi muuta. Sain ka sellel ajal päris palju ümbrust jälgida ning natukene ka instruktoriga suhelda. Üldiselt olime suht palju vait selle lennu ajal.

Kolmanda ringi alguses otsustas instruktor näidata, mida annab Cessnakesega teha. Ehk siis sain tunda erinevad g-force ja seda väikelennukis. Siis ta näitas ka mulle, et minu pöörangud on ikka liiga lauged: „Oh common, turn like this, bank angle 60°“. Nii ma siis õppisin seda väikelennukit väheke julgemalt juhtima. Siiski päris omaks ta mulle veel ei saanud, aga eks see ole ka harjumise asi vähekene. Lendamine tuli siiski lõpuks juba päris hästi välja, vähemasti esimese lennu kohta. Ka instruktor kinnitas, et sain päris hästi hakkama. Kolmanda ringi lõpus oli siis aeg maanduma minna. Instruktor rahulikult tegeleb mingite check-listidega jälle ja nagu täielikult unustaks ära, et mina ikka veel lendan selle õhusõidukiga. Vahepeal ta siiski tegi märkusi, mis kõrgusel ma olema peaksin, aga see oli ka kõik. Kui juba päris lõpusirgele jõudsime küsis ta mul, kas ma tahan ka maanduda. Mina oskasin selle peale vaid öelda „You have control“ ja niisiis maandus siiski instruktor. Veel viimase hetkeni enne maandumist oli lennuk vägagi kaldus asendis, maandumine ise oli aga väga sujuv ja rahulik. Pidasime lennurajal kinni, tegime 360° pöörde ning taxisime ennast angaaride juurde tagasi. Sellega sai minu lend läbi. Instruktor veel kiirelt kandis lennu sisse ning juba mehaanikud valmistasid lendu ette järgmise jaoks.

Edasi läks päev juba rahulikumalt. Käisin kodus söömas ning liikusin tagasi kooli, et seal ühes loengus istuda. Õppejõud jäi sinna loengusse pea 20 minutit hiljaks ning siis vuristas meile kogu loengu materjali ette veelgi kiiremalt kui tavaliselt. Loeng läbi suundusime mina ja Saskia kodu poole ning Mariliis-Kaisa liikusid jõusaali. Koduteel rääkisime veel Saskiaga oma elamustes lennukis (ka tema sain täna lennata) ning avastasime, et kui mina pidin kogu aeg ühe käega lendama (nii kui kaks kätt juhisele panin, sain vastu näppe kiiremini kui suutsin näpud eest ära tõmmata) Saskia aga hoidis kramplikult kahe käega juhisest kinni :D.

Õhtul tulid tüdrukud minu juurde pesu pesema. Mina tegin endale ja Mariliisile süüa, Kaisa üritas vaadata miskisugust multikat, mis osutus halvaks ning Saskia tegeles nii Propeller kui igasugu muude asjadega. Mariliis otsustas, et täna suhtleb hoopis oma sõpradega skype teel ja meiega nii palju ei suhtle. Sellegi poolest oli meil siin mõnus õhtu. Nüüdseks on Curiosity sõber järjekordse ebaõnnestunud õhkutõusu katse lõpetanud ning Kaisa magab. Kaisa tuleb aga üles ajada ja plikad märja pesuga välja visata :D

Ahjaa, nüüd mõtlen juba enamuse ajast inglise keeles ning eesti keelt praktiseerime siin järjest vähem. Ka omavahel saab aeg-ajalt inglise keeles suheldud, sest nii on lihtsam. Vahete-vahel on isegi raske leida õige eesti keelne sõna, kui inglise keelsed sõna hüppavad kui iseenesest mõtetesse :D

PS! Tänasest lennust pilte pole, sest Marjel ju pole kaamerat. Siiski on kõik jäädavalt talletatud Marje mälusoppidesse, kes huvi tunneb peab sinna tungima :D

114.-116. päev - Reis "lõunamaale"

Nagu jutt oli, tuli meil plaan ise end reisile viia, sest siinoleku aeg läheneb armutult lõpule ning nii palju on veel nägemata-tegemata. Plaan sai läbi viidud sama seltskonnaga, kellega mägede taha minna soovisime, seega käisid reisil Ilo-Kaisa, Vojta ja Mariliis. Uurisime ja uudistasime internetist, et mida huvitavat on meie kodulinna ümber vaadata ja jõudsime järeldusele, et nii mõndagi. Paika sai pandud rada, umbkaudne ajakava, kokku lepitud vaatamisväärsused ning ööbimiskohad.

Meie teekonna jälgimiseks siis läbitud 475 km kaart (pildil tegelik teekond, mis ei erinenud oluliselt kavandatud teekonnast)

Reede õhtupoolikul meie seiklus algaski. Algas see bussiga nr 19, mida ootasime vihmasajus. Mitte just parim algus nädalavahetusele, kuid Kaisa lubas, et pisike vihm tõotab vaid head. Ning ennustus läks sajaprotsendiliselt täide.

Õnneks jäi vihmasabin pildi tegemise hetkeks järgi

Olime bussis ainsad reisijad

Esimeseks peatuseks oli Kütahya, kus olime vaid täpselt nii kaua, et vahetada üks mitmerattaline teise vastu ning põrutada edasi Çavdarhisari poole. Çavdarhisari külje alla jõudsime juba hämaras. Pisikesse linna (2000 elanikku) tuli jalutada umbes kilomeeter. Leidsime sealt kohaliku poekese, mille müüja meile suureks üllatuseks väga head inglise keelt rääkis. Saime temalt täpselt teada, kus asub meie esimene eesmärk - Zeusi tempel. Läbi hämarduva linna tuli jalutada vaid kilomeetrikene-kaks ning juba paistiski vasakut tee ääres kaunilt valgustatud sihtkoht.

Zeusi tempel ööpimeduses... foto annab edasi vaid killukese selle templi tegelikust suursugususest

Lahke poemüüja oli meile öelnud, et võime seal enam-vähem igal pool oma telgi püsti panna ja kui keegi peaks tulema midagi uurima, siis ütleme, et oleme yabancı öğrenci (välisüliõpilased). See on siin Türgimaal üldse üks maagiline sõnaühend, mis avab kõik uksed ja toob naeratuse iga kohaliku näole.

Zeusi templit ümbritses kena aed koos okastraadiga. Jalutasime pisut, et leida väravat. Leidsime selle ja see oli lukus. Aga poemüüja sõnad peas kummitamas, tahtsime oma telgi ikkagi Zeusi tagaaeda püsti panna. Mõeldud-kaheldud-tehtud. :D Ronisime just sobivast hiigelsuurest aiaaugust sisse ning tatsasime üle pimeda välja valgustatud templi juurde. Templi kõrval leidsime ideaalse kohakese oma telgile.

Telk püsti ja aeg õhtusöögiks. Pugsime rõõmuga kaasavõetud kompaktsaia (tavaline türgi sai, mis seljakotis pisut oma mahust kaotab), vorsti, juustu ning rõõmustasime kauni õhtu ja täis kõhtude üle. Pisut saime vihma ning kõvasti tuult, kuid meie armas roheline telk pidas kõik selle vapralt vastu. Hommikuks olid tuul ja vihm mõlemad kadunud, taevas oli selge ning päike paistis soojalt. Vaade telgiuksest välja oli võrratu!

Hommikune vaade telgiuksest välja

Ja vaade telgiuksest sisse

Vot täpselt nii magatakse Unesco nimekirja kantud templi kõrval

Hommikust sõime mingisuguse kahe tuhande aasta vanuse kivimüraka otsas. Seejärel pakkisime kokku oma telgi ning kolm seljakotti ning nuputasime, kas peaksime aiast välja hiilima ning väravast sisse tulles ilmsüütuid nägusid tegema. Demokraatia võitis ning otsus sai langetatud selle kasuks, et jalutame lihtsalt teisele poole templit, kus asus ka kena valge turvameeste majake. Niikuinii olime juba arvatavasti turvakaamera poolt jälgitavas alas sees.

Meie kompsud

Seega tatsasime julgelt teisele poole templit ja asusime korralike turistidena kümneid ja kümneid fotosid klõpsima. Mingihetk tuli turvamehemajakesest mingi meesterahvas välja. Pisut hirmunutena, kuid vähemalt sama uudishimulikena jalutasime talle vastu. Saime sooja tervituse osaliseks, mees seletas täiesti mõistlikus inglise keeles, kus mis on, ja mida vaadata tasub. Läks ja tõi oma putkakesest meile isegi turistikaardid Zeusi templi ja seda ümbritseva antiiklinna kohta. Samuti tegi kohalik giid meile lahti templi all asuva katakombi ning saime ka seal ring uudistada.

Jalutame templi juurest turvameeste maja poole

Meie pensionisammas on juba nii suur ja raske, riik pani õla alla

Zeusi tempel päevavalguses

Miski naisekuju, kelle ristisime Zeusi emaks

Kohaliku ala kaart

Ohverdusruum templi all

Pildilt paistab ainult neli pensionisammast

Seega hingasime kergendatult, kellelegi oma telkimisega Unesco alal (nimekirja kantud alates 2012, 12. juunist) me ette ei jäänud.

Uudistame kaardi pealt, kuhu edasi minna

Kui Zeusi kodu üle vaadatud sai ning ta emale tervitused saadetud said, asusime jalutuskäigule ümbritsevat antiiklinna uudistama. Nägime ära kaks hamami (ühe Rooma stiilis ning teine oli kaardi järgi mosaiikhamam, kuigi mosaiiki me ei leidnud), teatri ja staadioni. Igal pool oli hunnik kive, kolm hullu eurooplast ning sajad fotod kolmest kaamerast.

Hamami varemete vahel, taustaks Zeusi kodu, esiplaanil kolm hullumeelset

Vojta väitis, et nägi kaevus madu, otsisime, kuid midagi ei leidnud

Teatri varemetes

Tagasiteel leidsime kaevumao ka üles :)

Kaisa võrratu panoraam iidsest teatrist

Seejärel jalutasime tagasi linna, ostsime tuttavast poekesest jäätist, ajasime müüjaga veel pisut juttu ning jätkasime oma teed Afyoni suunas.

Matkasellid Afyonis

Afyoni jõudsime täpselt lõunasöögiajaks. Astusime sisse kohalikku lokantasse ning sõime väga maitsva lõuna. Kahjuks seal keegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Aga polnud probleemi, selgitasime kõik vajaliku ära käte-jalgade ning kaardiga. Järgmine eesmärk oli kõrgel ja kaugel, olime seda juba lokantasse jalutades märganud. Tegemist oli kohaliku lossiga mäekünka otsas. Kaisa targa raamatu kohaselt oli sinna üles trepiastmeid üle pooletuhande.

Mägi ja loss lokanta lähistelt tänavalt pildistatuna

Jätsime rasked kotid lokantasse, võtsime kaasa veepudelid, kaamerad ja muuseumikaardid ning asusime teele. Ronimine võttis omajagu võhmale, sellele aitas kaasa ka lõõskav päike. Kuid pärast mõningasi puhkepause ning vingumist me üles jõudsimegi. Vaade oli võrratu. Istusime seljaga vastu hiigelsuurt kivi, jõime ära kõik vee, nautisime linna ning arutasime, kuskohas me nüüd täpselt kaardi peal olemegi ning mis suunas järgmisena liikuma peame.

Valmis vallutama 560 astet üles ja 560 astet alla :D

Mäe otsas konsulteerisime kaardiga

Naised uudistavad linna

Pärast järjekordset fotosessiooni kindluse otsas jalutasime pooltuhat sammu alla tagasi. Mäe jalamil asus miski maru kuulus puidust mošee ka. Aga muidugi ei olnud targad Eesti tüdrukud sellega arvestanud, mina kandsin lühikesi pükse ja toppi ning ei kummalgi polnud kaasas salli. Seega uudistasime ümbruskaudseid maju, kuni Vojta külastas mošeed ja seal pilte tegi.

Tähtis mošee

Seejärel läksime tagasi lokantasse, võtsime sealt oma asjad, jätsime pererahvaga hüvasti ning asusime teele järgmise linna poole. Saime ka kohalikelt soovituse proovida miskit väga kiidetud kohalikku maiust. Selle ka leidsime ning ära proovisime. Tegi meie teekonna magusaks.

Hiigelsuur halvaa šokolaadiglasuuris

Kommid sõime seest ära, vaid karp jäi pildile

Õiges teeotsas saime bussi pealt maha ning tutvusime sildiga, mis teatas meile, et Kümbetisse tuleb jalutada veel kaks kilomeetrit. Rõõmsatena asusime siis teeotsast jalutama. Ei jõudnud me sadat meetritki jalutada, kui sõitis meist mööda üks papi, kes uuris, kuhu me suundume. Kümbet oli ka tema sihtkoht ning hüppasime peale. Kaisa rääkis, et tema Lonely Planet raamatus oli ka kirjas, et kohalikud teavad, kui kusagil mingit teed pidi ühtegi bussi ei liigu ning võtavad jalutajad alati hea meelega peale. Olime küüdi üle õnnelikud.

Selleõhtune eesmärk: Kümbet, järgmise päeva eesmärk: Yazilikaya

Aknast täiesti juhuslikult klõpsatud pilt, Kaisa lemmik

Kümbetis ekslesime pisut oma kaardiga ning püüdsime üles leida kõiki neid kohti, kuhu minna soovisime. Aeg, meie suurim vaenlane, töötas aga meie kahjuks ning tasapisi hakkas juba hämarduma. Lõpuks saime kohalike abiga õigesse kohta. Järjekordsete iidvanade kivide otsas sõime õhtusööki ning seejärel panime telgi püsti kõige tasasemale ning lagedamale kohale, mis leidsime. Vaade polnud seegi kord halb.

Hommikul poole viie ajal tervitas meid kohalik mošee. See laul on juba nii harjumuspärane, et kuulad ära ja siis magad edasi. Lõpuks ajasime end üheksa ajal püsti ning nautisime järjekordse kauni päeva algust.

Tere kaunist pühapäevahommikut!

Kuna olime Kaisaga korralikud juustupead ning meie ööbimiskoha lähedal asus juhuslikult mingisugune veevõtu koht, siis otsustasime pead pesta. Ja nii me siis suure ja tähtsa monumendi kõrval end küürisimegi - nalja kui palju.

Hommikusöök, peapesu ja tähtis monument

Ka Mariliis sai puhtaks

Einestasime kivide otsas ning poole hommikusöögi ajal ütles Vojta, et näete naised, lehmad on teie vannitoas. Ja nii oligi, kõrvalmaja papi oli oma kaks lehma õue ajanud ning need nüüd jõid rõõmuga keset meie vannituba. :D

Nii sõime hommikusööki

Lehmad vannitoas

Maitsev šokolaadisaiake 

Tuubist tuleb välja instant happiness

Ja hommikusöögimagustoiduks oli arbuus

Konsulteerisime kaardiga ning uudised ei olnud just kõige paremad. Midase monument, üks vaatamisväärsustest, mida kindlalt näha tahtsime, asus umbes 20 kilomeetri kaugusel mööda külavaheteed, kus pühapäeval ükski masin ei liigu. Pidasime pikalt nõu, et mis teha: kas jätame selle vahele või jalutame sinna ja loodame kuidagi tagasi saada. Viimaks otsustasime variandi kaks kasuks. Pakkisime oma kodu kokku ja olime valmis pikaks jalutuskäiguks päikese käes.

Selline kohalik papi käis meid tervitamas ning uuris meie teekonda kaardilt

Just sel hetkel aga tuli meile tere hommikust ütlema see sama meesterahvas, kes meid eelmisel päeval Kümbetisse toonud oli. Ta avaldas arvamust, et Midase monument on ikka väga väga kaugel ning tänasel Suure Isa sünnipäeval ei liigu küll mitte keegi mitte kuhugi autoga. Laiutasime käsi ja ütlesime, et me kõnnime sinna. Seejärel pakkus aga tema välja, et viib meid autoga sinna ära.

Türklaste külalislahkus on hämmastav. Autoga ta meid sinna viiski. Ja ütles veel, et see on talle suur au ja rõõm, et ta meiega kohtus ning meile küüti pakkuda sai. Rõõm oli ka meiepoolne.

Midase monument oli justtäpselt nii võimas, kui arvasin, et see saab olema. Ülimalt suursugune hiigeltempel ning seda ümbritsevad pisemad ehitised ja rajatised. Lisaks veel imeline loodus ja võrratu vaade.

Lugege ise monumendi kohta, mina ei viitsinud lugeda

Tadaa! Olemegi kohal!

Kohalik giid oli ka meist vaimustuses ning rääkis türgi-inglise-saksa-segakeelt. Kõik oluline sai aga selgitatud ning saime palju targemaks.

Kaunis kaljukodu - tähtismaja Midase altari kõrval

Kaks kaljunukki on hundi pea ning mehe pea kujuga

Teiselt poolt vaadates on kaljunukk naisterahva pea kujuline

Veetsime seal jalutades paar tundi ning uurisime vastutulijatelt, kuhu on nad teel. Ehk saame kellegiga küüti. Üks ots meil vedas, kas veab ka teise otsaga.

Kas pole mitte võrratu

Tegime pildi ära ja siis Mariliis avastas, et ta oli muidugi loigus istunud :D Püksitagumik täiesti märg

Tagaplaanil lõpetamata väike Midase altar

Kui olime järjekordsed sada pilti klõpsinud ja piisavalt näinud, jalutasime alla tagasi. Meie giid oli selle ajaga juba meile transpordi leidnud. Ta oli rääkinud Ankarast tulnud õpilasgrupiga, kelle bussiga saime me Cifteleri. Ciftelerist jäi veel viimane ots Eskisehiri ning selle sõitsime bussiga täpselt ühe tunniga.

Ankara õpilaste buss

Ja koduteel

Kella viieks olime tagasi kodulinnas, kogu seiklus võttis aega täpselt 48 tundi. Hea oli jälle olla kodus, taskud olid täis võrratuid hetki, häid mälestusi, päikest ja naeru. Nädalavahetuse võib lugeda kordaläinuks ning pisut mõlgutame juba mõtteid, et järgmisel nädalavahetusel võtame ette midagi sarnast.

Mairsev šokolaadisai pea koduukse ees