137. päev - Shoppamine

Järjekordselt sai magatud nii et maa oli must ja ajasin end alles keskpäevaks üles. Tõin Marje juurest ära oma värvilise pesu (mida on üllatavalt suur hunnik võrreldes heleda ja tumeda pesuga). Uurisin, et kuis tal õppimine läheb (sest esmaspäeval ootab teda ees terve hunnik eksameid). Ta teavitas mind, et pole veel alustanud, kuid küll jõuab.

Minu edasine plaan oli linnas maru palju raha raisata ning sellega Türgi majanduskasvule kaasa aidata. Plaan õnnestus täielikult, järgneva kolme tunni jooksul jätsin kesklinna hunniku liire ning sain vastutasuks suurema hunniku head-paremat. Endale sai spordikoti ning pesukomplekti, siis ostsin veel pisut suveniire, teed, kohvi, kohalikku vägijooki, lokumi ning halvaad. Paar-kolm soovi jäi veel täitmata, kuid küll uuel nädalal veel vajadusel jõuab. 

Lõunaks proovisim viimaks ära ciböreki, mis on õlis küpsetatud lihapirukas (kuid ikka hoopis teistsugune kui meie lihapirukad siin Eestis). Maitses hää ja airan sobis ka sinna kõrvale väga hästi.

Tagasiteel jalutasime läbi EsPargi ees asuvast telklinnakust, kuhu ilmub iga päevaga telke juurde. Sinna on justkui omaette elu ja kogukond tekkinud. Meeleolu on rahulik ning vaikne, inimesed loevad raamatuid, õpivad eksamiteks ning mängivad tavlat. Vabatahtlikud teevad õhtuti tasuta supikööki ning pidevalt jagatakse tasuta teed-kohvi. Leidsime üles Vojta buddy telgi ning ajasime temaga pisut juttu. Ta kinnitas samuti, et olukord on rahulik ning politseid pole juba mitu päeva näha olnud. Samas ootavad nad neid esmaspäeva õhtul, sest üleriigiliselt oli kästud kõik telgid maha võtta ning muidugi keegi seda käsku ei täida. Seega ootame esmaspäeva.

Nii see algas 4. juunil

Tänane pilt

Görkemil külas

Vaade tulevikku (11. juuni hommik)

Marjele viisin ära pakitud kotitäie riideid (sest kasutan oma sõbrannasid kohutavalt ära, et minu kohver oleks kergem). Seejärel saime kokku Saskiaga et enne kojuminekut veel Renatat ja Arbit näha. Käisime pisikeses lokantas söömas. Söök oli maitsev ning hea hinnaga. Hiljem vaatasime üle ka nende korteri ning pisikese kutsika. Kuts oli maruarmas ning tegi pidevalt Saskiale musi. Mängisime temaga paar tundi, ajasime juttu, jõime rohelist teed ning sõime Maroko maiustusi. Järjekordselt väga hästi veedetud õhtu.

Öösel sai jõutud järeldusele, et pisut peaks esmaspäevaseks eksamiks õppima ka. Lugesin siis artikli korra läbi, teise korra poole pealt jäin aga magama. Eks hommik ole õhtust targem.

136. päev - Viimane laupäev

Laupäevaks olime kokku leppinud pesu- ja õppimispäeva Marje juures. Kuna kohe-kohe on minek, siis tuleb veel kõikvõimalik pesu ära pesta. Keskpäevaks (sest ega keegi ju ometi varem ärgata ei viitsinud) marssisime kõik oma kompsudega sinna, lükkasime esimese masinatäie pesu käima ja üritasime maru produktiivsed õppimise koha pealt olla. Muidugi ei õppinud me pea midagi. Vähemalt mina ei õppinud küll ikka kohe üldse mitte midagi (noh, tuutorlust lugesin, aga see on selline 40 min tegevust). Peamised ajasisustajad olid 9gag, rumalad naljad isekeskis ja muu jututamine. Marje oli meist vist kõige produktiivsem, ta õppis oma kolmesadatkuutkümmet miskit rasket küsimust.

Kaks masinatäit sai pestud, lõunasöök sai söödud ja kolmas masinatäis hakkama pandud. Siis läksime Kaisaga oma teed ning Saskia ja Marje jäid veel Marje juurde - loodetavasti oli õpikeskkond peale meie kahe lahkumist pisut parem.

Meil Kaisaga oli ees aga deit. Enne kojuminekut tahtsime veel kokku saada oma kahe lennujuhipoisiga, kes meile on enamiku ajast piloote mänginud ning alati nõu ja jõuga abiks olnud. Ünsal pakkus välja, et teeb meile õhtusööki ning võtsime rõõmuga pakkumise vastu. Hasanil oli aga tuhat vabandust, et mitte tulla, ja ükski päev talle ei sobinud. Me Kaisaga arvasime, et see on juba pisut kahtlane ning õhtu jooksul saimegi teada, et meie mõttekäigud olid täiesti õiget rada pidi jooksnud.

Nimelt oleme me Kaisaga Euroopa naistena väga väga väga ohtlikud ning Hasani tüdruksõber oli keelanud tal meiega kokku saada. Vot nii on lood... Aga sellegipoolest veetsime meeldiva õhtu, sõime mõnusa õhtusöögi, panime pisut puslet ja ajasime juttu. Hasani asemel oli seltskonnas veel üks teine lennujuht, kellega vaid umbes nädala varem tutvunud olime. Igatahes võis õhtu kordaläinuks lugeda.

Pool üksteist tuli aga olla klubis 222, et panna punkt Erasmuse semestrile. Läbi paduvihma ja kleitides sinna ka jooksime ning jõudsime läbimärgadena kohale. Tegemist oli ametliku hüvastijätupeo ning oscarite jagamisega. Nimelt on neil siin traditsioon, et iga semestri lõpus jagatakse oscareid ning eelnevalt oli olnud ka hääletus, et igaüks saaks valida oma lemmiku. Kuna suurem osa erasmuse seltskonnast on hispaanlased, korjasid nad ka kõige suurema saagi ning said hunniku oscareid. Muidugi oli neid, kes olid sellise ebavõrdsa eurovisiooniliku hääletuse üle väga pahased.

Üleüldiselt oli üsna jama pidu. Ja nii oligi. :D

135. päev – tühjaks imetud

Nagu eelmises postituses mainitud, siis ega ma ju ei õppinud eile mitte midagi ja täna oli kõigest kaks eksamit. Esimene eksam oli õnneks ülimalt kerge. Model Aircraft Construction õppejõud tegi meile sama materjali peale lõpueksami, mille peale ta tegi ka vaheeksami. Seega piisas 1,5 A4 läbi lugemisest hommikul selle jaoks, et eksam hästi ära teha. Pärast seda eksamit sai õnnelik Saskia koju minna ning kurvad ülejäänud tüdrukud hakkasid õppima järgmiseks eksamiks, kes mehaanikaks, kes flight performance’ks.

Marje õpib eksamiteks

Teine eksam läks Mariliisil ja Kaisal ka hästi. Eksamisse olid tulnud täpselt need ülesanded, mida nad olid eelnevalt läbi lahendanud. Mõlemad küll tegid mõned vead ka sisse, aga see ei olnud midagi väga suurt.

Mina tundsin ennast enne teist eksamit kui täiesti tühjaks imetuna. Energiat polnud, mingit tahtmist polnud ja teadmisi ka polnud. Eksamile läksin lihtsalt mõttega, et saaks selle juba tehtud ükskord. Eksam oli keeruline, nagu vaheeksamgi. Ausalt öeldes oli minulgi mõne küsimuse arusaamise ja lahendamisega raskusi, niiet ma ei kujuta ettegi mida minu türklastest klassikaaslased teevad... minu inglise keel on ju kordades parem kui nende oma. Eksamil tekkis väike kiusatus ka spikerdada – võimalused olid ideaalsed. Olin üksinda ruumis koos oma materjalidega ning õppejõud isegi ei käinud kordagi kontrollimas, mida ma seal teen. Siiski suutsin eksami iseseisvalt kirjutada ning bingo lotot mängida.

Reede õhtu möödus puhates. Kuhugi välja ei jaksanud väga minna niiet kogusin kodus energiat, et saaks nädalavahetusel rahulikult esmaspäeval toimuvateks eksamiteks õppida. Selle nädalalõpuga tõestasin igatahes ära, et 4 eksami tegemine kahe päevaga on tohutult koormav väsitav ning hea meelega kunagi enam sellist trikki ei teeks. 

134. päev – Ebaõnnestunud päev

Hommik algas Trends, Perspectives and Visions in ATM eksamiga. Eksam oli üsna keeruline ning kõik me murdsime pead nii mõneski kohas. Pärast eksamid olime õnnelikud, et saime vähemalt selle eksamiga ühele poole ning jälle sammukese lähemal eksamite lõpuni. Kaisal ja Mariliisil sai sellega päev läbi – nemad käisid veel jõmmis.

Minul ja Saskial oli veel teha Aircraft Instruments eksam. Selleks õppisime kogu vahepealse aja ning üritasime erinevatele keerulistele küsimustele  vastuseid leida. Kogu seda protsessi ja esimest pilku eksamitööle visates, kirjeldab kõige paremini järgnev pilt:

Nimelt olime Saskiaga õppinud täiesti valesid asju ning eksamile tulid kolmandad asjad sisse. Mingit üliväikest kasu sellest eelnevast õppimisest oli, kuid samahästi oleks võinud oma pead mitte vaevata. See eksam tõmbas meil õppimistahte täiesti alla. Ühe päevaga kaks ebaõnnestunud eksamit ei ole just kõige motiveerivam, et õhtul jätkata järgmiseks kaheks eksamiks...

Õhtul läksid teised tüdrukud väikesele korteripeole, mina otsustasin koju jääda ning üritada õppida. Kahjuks õppimisest midagi välja ei tulnud, niiet läksin magama juba kella 23st.

133. päev – Enne Eestisse tulekut lapsed puhtaks!

Tänane päev algas õige varakult. Olime tüdrukutega kokku leppinud, et lähme hamami. Võtsime endaga lisaks kaasa ka Lujza ja Iselini, kes polnud kunagi varem hamamis käinud. Kaisa jäi koju, kuna ta oli liiga väsinud, et kell 7.30 olla juba valmis uueks päevaks.

Esimest korda elus vist magas Mariliis sisse. Kohtumispaigas ootasime ilusti tema ära ning siis sammusime viiekesi hamami poole. Sissepääsu juures suutsime selgeks teha, mida me tahame jälle ning seda muidugi käte-jalgade abil seletades. Sisse saime kiiresti, kõik tädikesed olid väga abivalmid ja väga eleveli. Ikkagi nii vara hommikul juba neile tuleb sinna 5 yabanci örğencit (välistudengit) ning see on ju palju huvitavam, kui tavalised vanamutikesed :D Kogu hamami protseduur võttis meil aega pea 2 tundi. Kuna meid oli palju ja me kõik soovisime ju küürimist ja massaži läks meiega aega. Samuti oli hamam hommiku kohta juba üpris täis, niiet kohalikel tädikestel oli tööd kui palju.

Puhtad ja õnnelikud, suundusime edasi hommikusöögile. Alguses plaanisime minna samasse kohta, kus mina juba varem käinud olen, aga tuli välja, et kolmapäeviti ei ava nad nii varakult. Niisiis läksime ühte teise kohta, kus hommikusöök oli päris hea ja hea hinnaga. Sõime türgi tavapärast hommikusööki kurgi, tomati, saia, erinevate juustude, puuviljade, oliivide ja kõige muuga. Hommikusöök oli väga toitev ning kõigil said kõhud täis.

Pärast hommikusööki otsustasime Mariliisiga väikese šopingutuuri teha. Minule oli vaja veidi suuremat käsipagasit ning Mariliis tahtis endale võrkpalli jaoks põlvekaitsmeid. Šoping osutus igati edukaks ning tulime lõpuks tagasi rohkemate asjadega, kui sinna läksime J

Kella kolmest sain veel kokku Mehmetiga, kes jagas mulle eksami materjale. Tagasiteel koju käisin läbi koopiakeskusest ning poest. Koju jõudes hakkasin vaikselt ja rahulikult õppima järgmise päeva eksamiteks. Õppimine aga üldse ei tahtnud edeneda, niiet tegin lisaks veel kõike muud peale õppimise. Lõpuks suutsin vähemalt ühe aine materjalid läbi lugeda paar korda ning julgesin olla õnnelik selle üle. Loodetavasti lähevad eksamid hästi.

132. päev – Seiklused politseis

Tänase päeva eesmärk oli saada endale paber politseist, kus oleks kirjas info, et me pole siin millegi kriminaalsega hakkama saanud. Selle jaoks tirisin endaga hommikul varakult kaasa Taneri, meie mehe, kes meid ikka igasuguste jaburustega aitab. Saime tüdrukutega kokku kella 10st hommikul, et siis jahti alustada.

Kaisa oli varasemalt Halili käest küsinud, kuhu minna, kuid igaks juhuks helistas Taner kohalikule politseile ja küsis kuhu oleks kõige targem minna. Need alguses seletasid, et tuleb minna välismaalaste jaoks mõeldud politseimajja. Meie aga ajame vastu, et seal saab ju elamisluba teha, mitte infot selle kohta, kas ma olen kriminaalne või mitte. Niisiis helistas Taner uuesti ja nüüd saadeti meid juba kuhugi mõistlikumasse kohta. Kesklinnas paiknes mingi politsemaja (selle funktsiooni täpselt ei tea), kus asus ka osakond välismaalaste jaoks. Seal me saime ainult niipalju targemaks, et need Erasmused, kellel veel elamisluba on tegemata, peavad selle selle nädala jooksul ära tegema. Oma paberit me ei saanud ja meid suunati edasi järgmisesse politseimajja.

Järgmises politseimajas hakkasid asjad arenema. Meile anti kätte mingid blanketid ning oma elamisloa abil saime mina, Kaisa ja Saskia vajalikud paberid lõpuks kätte. Mariliis jättis elamisloa koju, niiet tema peab sinna veel tagasi suunduma. Nüüd jääb meil vaid üle loota, et need paberid meie KAPOle sobivad ja lennuvälja lubade saamisega probleeme ei teki. Kogu see käik võttis vaid 1 tunni meie hommikust, mis kõigile väga sobis. Ahjaa, paber on meil türgi keelne :D Aga eks see pole enam meie probleem, leidub ka Eestis inimesi, kes on adekvaatsed selle paberi tõlkimiseks KAPOle :D

Nüüd läks iga roju oma koju õppima. Taner tegeleb praegu oma lõputöö ja lõpetamise jaoks väga oluliste eksamitega ning meie õpime eksamiteks, mida jätkub ikka korralikult. Mina lõpetasin paar konspekti mõne eksami jaoks ning otsustasin need välja printida. Samuti tahtsin meie ainete kirjeldused välja printida ning veidi šopata. Läksin siis välja, šoppamine oli aga kõvasti edukam, kui asjade välja printimine. Suutsin oma mälupulga koos vajalike failidega koju jätta, niiet pidin veidi hiljem sinna tagasi minema. Mõistus pole ikka oma teha. Käisin kodust läbi, võtsin oma mälupulga ning käte-jalgade abil seletades suutsin oma vajalikud paberid vajalikus koguses välja printida. Siis käisin Mariliisi juures, et ta saaks minu ühest konspektist pilte teha. Edasi jälle koju ning pärastlõuna möödus lennuohutuse essee seltsis. Nüüd sain selle igatahes valmis ja saadetud, loodetavasti tuleb sealt hea tulemus. Nüüd väike puhkus ajule ja siis taas õppima. Neljapäeval ja reedel on mul kokku 4 eksamit, neist 3 on rasked :D. Elu on ikka lill ja ega need Erasmused ju õppima ei pea... Seda vähemalt üritavad siin mulle kõik väita.

Täpselt nädal on jäänud minu kojutulekuni ja siin teha on nii tohutult palju. Minu äraminek saab siin olema nagu täielik välk selgest taevast. Veel järgmine esmaspäev kirjutan 2 eksamit, lõpetan suhted siinse kooliga ning lepin kokku, kuidas minu hinneteleht minuni jõuab. Õhtu plaaniks on minna Del Mundosse lehva-lehva tegema, siis kohver näppu ning Istanbuli poole ajama. Ahjaa, praeguse ajaplaani järgi pole mul aegagi oma kohvrit pakkida... Eks paistab, mis saab :D. Järgmine teisipäev kell 14.20 maandun juba Tallinnas ning siis saab minu Erasmus läbi L

Türgi tähelepanek nr 33 - Politsei asutusi on siin kõige jaoks - välismaalased, liiklus, kohalikud jne. Väga suur on tõenäosuse, et satud esimese korraga valesse kohta ning pead läbi käima pool linna, et lõpuks õigesse politseimajja sattuda.

Türgi tähelepanek nr 34 - Türgi inimesed hoolivad väga palju oma riigist ja rahvast. Rahutused toovad selle eriti välja, kus rivaalid seisavad kõrvuti, noored ja vanad käsikäes avaldavad oma rahulolematust ning abivajajale rutatakse kiiremini appi, kui jõutakse abi paluda. 

131. päev - Lõpu algus

Hommikune äratus oli varajane, sest plaanisime oma võõrustajaga koos linna minna. Tema aga pidi olema kaheksaks tööl. Saime temaga metrooliinini ja istusime seal metroole. Õigemini seisime, sest metroo oli üsna rahvast täis. Ports peatusi hiljem olime kesklinna külje all.

Esimeseks missiooniks oli leida hommikusöögikoht. Pärast kümneminutilist ringijalutamist ühe täitsa vahva kohakese ka leidsime. Vaatasime, mis maitsev tundus, uurisime oma võrratu türgi keele oskusega müüjalt ning valisime posu saiu välja. Proovisime ära ka hiiglasliku kohupiimakorbi moodi saiakese, mida eelmisel päeval ühe poe aknal näinud olime. Kõik maitses hää ning türgi tee sobis sinna kõrvale hästi.

Osa hommikusöögi saiavalikust

Salapärase saia peal oli imemaitsev halvaakreem

Kogu kultuuriprojekt sai eilsega tehtud (köisraudtee koos kauni vaatega linnale on ikka veel remondis ja seda külastada ei saanud), seega oli hommikupoolikul vabakava. Jalutades leidsime midagi raehoone laadset (raehooneid Türgis ei ole siin puudub tegelikult selline nähtus nagu kesklinn või euroopalik linna keskplats). Kahjuks kaunisse majja meid sisse ei lubatud, sest tegemist oli tööhoonega.

Siis võtsime ette käigu turistiinfopunkti, et välja uurida, mis sõiduvahendiga kõige paremini bussijaama saab. Turistiinformatsioonipunktid on Türgis kõige mõttetumad kohad - tõestasin seda enda jaoks jälle. Sel korral meil vedas, seal töötav meesterahvas rääkis isegi inglise keelt. :D Linnakaarti tal muidugi ei olnud ning info bussijaama kohta oli ka selline, et väga palju targemaks ei saanud. Aga noh mis seal siis ikka. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka.

Ja mingi vahva lennundusmaja leidsin ka

Järgmised paar tundi veetsime bazaaril ehk turul. Sain endale vahvad suvepüksid ja veel ühe salli ning türgipärase käterätiku (mitte euroopalikult pehme ja karvane, vaid kare, kerge ja ruuduline) ning ühte põlle armusin ka ära ja pidin selle ka ostma.

Keskpäeva paiku sõime lõunat ning alustasime rännakut tagasi kodulinna poole, sest minul oli kella viiest kool. Neljast olin kodus, jõudsin asjad ümber pakkida, riietuda ning kooli minna. Täna oli viimane loeng. Nüüd on ainult kuus eksamit veel teha jäänud.

Õhtupoolikul tavapärane esmaspäevane trenn ning siis Del Mundo. Täna oli Vasiliki viimane õhtu Eskis ning rahvas oli kogunenud sinna temaga hüvasti jätma. Pisar tahtis vägisi silma tulla, olen selle Kreeka tüdrukuga päris headeks sõpradeks saanud ning hüvastijätud on mulle alati rasked. Seega esimene kallis on ära saadetud. Järgmine kallis on Marje (kuid temaga kohtun juba kohevarsti Eestis) ning siis minu õnneks olen ma järgmine mineja. Saan kõikidega koos hüvasti jätta, ei pea ükshaaval tilkuma. :)