108. päev - Teeme ära! Türgi moodi

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest. Kui te arvate, et eestlased on prügimajandusega jännis rahvas, sest me ei sorteeri seda nagu sakslased või austerlased, siis pole te kunagi kohanud ühtegi türklast. Prügimajanduse ainus reegel on see, et reegleid pole ja prügi ei sorteerita. Pandipakendist pole keegi siin kunagi midagi kuulnud (kuigi tuleb välja, et õllepudelitel on pandimärk peal), keegi kunagi ühtegi pudelit kuhugi masinasse või putkasse ei tagasta. Prügikastegi pole inimestel kodus, kusagil nurgas seisab või ukselingi küljes ripub see plastikkott, mis eile poest saadi ning sinna sisse käib kogu prügi. Ja plastikkotte on neil siin liiga palju, igalt poolt saab kõigega plastikkoti kaasa. Ainus asi üldse, mida kogutakse, on pudelikorgid. Nagu ma aru saan, siis miski jalgpallimeeskond vist lubas iga saja kilo kogutud korkide pealt annetada ühe ratastooli. Või midagi sinnapoole. Seega pudelikorgid on ainus asi, mida usinalt kogutakse. Muu prügi rändab kas ukse küljes rippuvasse kilekotti või tänavale maha.

Ja sealt tänavalt me teda täna koristasimegi. Hommikul saime 10.15 EsPargi ees kokku. Noh see tähendas muidugi, et liikuma hakkasime 10.45. Sõitsime trammiga paar peatust ning siis tellitud bussiga sihtkohta. Bussis saime endale valged "Teeme ära" t-särgid, mida kõik kandma pidime. Maru jubedad valged nokamütsid ning ülimalt vajalikud kindad saime ka. Siis astusime linna ääres bussist maha ning asusime koristama.

Valmis Türgit puhtaks tegema!

Türklaste püsivus on täpselt nagu neljaaastasel lapsel. Kaks prahti pistad kilekotti ja siis astud kümme sammu edasi. Meie jäime aga viieliikmelise kambana (Kaisa, Halil, kaks türgi tüdrukut ja mina) teistest kohe üsna palju maha. Kuskil oli keegi umbes 20 pudelit puruks loopinud ning koristasime seda hunnikut. Siis jalutasime teistele järgi ja koristasime, mida nemad ära koristanud polnud. Ühelt muruplatsilt leidsime veel hunniku klaasi, seekord oli tegemist aknaklaasiga, ja ka vannitoaplaate. Seega minu teine prügikott sai samuti klaasi täis. Kokku koristasin vist kuskil 15 kilo klaasi ära.

Kott tundus tühi, mõtlesin, et ronin sisse

Lõpuks jalutasime teistele järgi ning tegime väikese jäätisepausi. Siis koristasime türgi stiilis (kaks prahti kotti ning kümme sammu edasi), et grupiga koos püsida. Kella kahe paiku hakkas vihma tibutama, siis tõmmati päevale joon alla. Tegime grupipildi ja ronisime ära bussi, et tagasi linna sõita.

Lõunat sõime kõik koos ühes kiirtoidukohas, seejärel ostsime Kaisa, Lujza ja Darjaga endale õhtuks kinopiletid ja tulime kodudesse ära. Paar tundi sai õppida ning siis läksime kinno. Tänane film oli "Amore", kuid see oli siiani nähtutest kõige kehvem. Filmi teema ei olnud minu jaoks, sellistele asjadele ei soovi ma siin Türgis oma perest kaugel olles üldse mõelda. Aga muidu oli film täitsa hea, kuigi väga väga aeglane ning liiga paljude mõttepausidega.

Hilisõhtul kutsus Helena meid Saskiaga teed jooma. Helena on üks nendest neljast eesti tüdrukust, kellega me Antalya reisil kohtusime. Ta õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õeks ning on Türgis praktikal. Samuti on tal türgi noormees, kellega ta kohtus arvatavasti siis, kui poiss oli Erasmuse semestril Tallinnas. Noormehel ta külas oligi, sest poisi vanematekodu on Eskisehirs. Igatahes on nad koos olnud juba neli aastat ja pärast kooli lõpetamist kavatseb Helena siia kolida. Noormees oli igati tore ja asjalik ning temaga oli hea suhelda. Jõime teed ja ajasime tunnikese juttu. Siis jõudsime Saskiaga järeldusele, et kell on juba liigpalju ning asusime koduteele. Ja ausõna, me ei söönud üldse ühtegi šokolaadisimitit tagasiteel, sest pood ei jäänud tee peale ja see polnud avatud ja ma ei tahtnud Saskiale näidata, kui head need on. Ainult kumbki ühe. :)

107. päev - Lennukid ja maavärin

Hommikul olime üle pika aja jälle kõik neljakesi lennukit ehitamas. Minul oli kuidagi enesetunne kehv, seega lükkasin kõik vastutusrikkad tööd Kaisa kaela ja ise mõõtsin ja joonistasin. Viimaks oli aeg hakata tiibu paberiga katma. Horisontaalset stabilisaatorit katsin kaks korda, esimese tulemusega ei olnud rahul, võtsin lahti ja tegin uuesti. Töö edenes tasapisi, olime üleni liimised ja mitte väga õnnelikud. Aga lennukid said valmis küll. Saskia ja Marje Unicorn sai varem valmis ning nad läksid õue pildistama, meil Kaisaga läks pisut kauem aega.

Liimiga möllamas

Marje ja Saskia lennuk on juba nii kaugel

Kaks kaunist ja lennuk

Lõpuks sai siiski ka meie ES-MIK valmis. Siis käisime kõik pilte klõpsimas ja säbelesime oma plaaneritega ringi. Kahjuks neid täna lennutada ei saanud, sest ilm on pisut liiga tuuline. Me aga tõime Kaisaga oma lennuki poiste laborisse ära, sealt saame selle iga hetk kätte, kui lennutamiseks isu tekib.

Kaisa ja minu ES-MIK

Õhkutõusuluba ootamas

Kaunitarid ES-MIK ja UNICORN

Ülejäänud koolipäev ei olnud üldse enam nii huvitav. Saskia ja Marje läksid pärast lõunat koju ära, meil Kaisaga oli veel mehaanikasse vaja minna. Enne seda sisustasime aga paar tunnikest oma aega arvutites istudes ja mitte midagi tarka tehes.

Mehaanika on huvitav tund. Huvitav on selle tunni juures see, et esimese kolme minutiga lülitab aju end välja ja ei taha enam üldse infot vastu võtta. Umbes 10 minutit pärast tunni algus ütleb Kaisa mulle: "Hea, et me juba algklassides lugema õppisime." ja see oli täiesti õige kommentaar. Õppejõud lihtsalt luges sõna sõnalt seda materjali maha, mis tema ja meie kõikide ees paberil seisis. Täiesti mõttetu lugemistund. Üks hetk vaatas ta, et kõik juba säbelevad ringi ja siis tegi pausi. Muidugi läks pausi ajal ports inimesi minema, nimed said ju kirja pandud.

Pärast pausi aga läks säbelemine edasi. Meie Kaisaga mängime kogu aeg seal tunnis juba põhikoolist tuttavat nunbrimängu. Sama mängu mängivad Marje ja Saskia ka mingis tunnis pidevalt. See ei ole jäänud meie kahele lennujuhist sõbrale märkamata. Nüüd õpetasime Hasanile selle mängu selgeks. Aega läks, aga asja sai. Ja tekitasime kohe ka ülejäänud klassis huvi, et mida me talle õpetasime. Seega pool klassi istus pingiridadesse tema ümber ja läks numbrimängutamine lahti. Lootusetu olukord õppejõule. Eks ta siis tõmbas oma lugemistunniga otsad kokku ja näeme eksamil.

Pärast tundi käisime jõusaalis, kus täna jooksutasime end korralikult mööda linti. Järgmine kord jooksutame rohkem ja veelgi paremini. Siis läks Kaisa koju ning mina läksin turge kolama, et leida endale homseks koristuspäevaks jalanõusid. Tegelikult olen tahtnud siin juba ammu endale neid niiöelda Timberlandi matkasaabaste võltsversioone osta. Ja neid oli kevadel kõik kohad täis. Nüüd aga olen hooaja lootusetult maha maganud ning ei leidnud ühtegi paari....

Õhtupoolikul tuli Kaisa minu juurde. Mina tegin meile bulguripada õhtusöögiks ja tema tegi meile šokolaadikooki. Mõlemad tulid väga head ning nautisime oma õhtut väga. Lõpuks sattusin mina mingi pildikogu otsa, mida rõõmsalt lappasin, ning Kaisa mängis mingit lapsepõlve arvutimängu. Ja nii me kahekesi olimegi köögi laua taga rõõmsad.

Üks hetk naljatab Kaisa, et kuule, su maja väriseb. Maja väriseski... Mina naljatasin vastu, et seda siin väga tihti ei juhtu, ei tea, mis oli. Siis tuleb Ahseni poiss toast välja ja küsib, et kas me maavärinat tundsime. Me alguses ei tahtnud üldse uskuda, et tegemist oli maavärinaga, arvasime, et ta niisama naljatab meiega. Kui aga Halil Kaisalt Facebookis sama uuris, siis jäime lõpuks uskuma. Mina pole varem kunagi maavärinat tundud.

Väga lahe kogemus oli ja meil oli just selline paraja suurusega see maavärin. 3,3 (mõnedel andmetel 3,5) magnituudi ja epitsentriga siinsamas meie linnas. Väga väga lahe kogemus minu arust. Leidsime selle maavärina netist üles ka. Tegemist oli tänase päeva kõige suurema maavärinaga Türgis, pisemaid on olnud veel kusagil 30. Seega pole maavärin siin haruldane. Aga väga huvitav lõpp õhtule ning tekitas parajalt elevust ning pisut hirmu. Kuid rohkem oli ikka elevust.

Link meie maavärinale: http://www.emsc-csem.org/Earthquake/earthquake.php?id=316323

106. päev - International Day

Tänast hommikut alustasime Kaisaga jõusaalis. Mõlemad olime juba liigkaua sealt eemal olnud ning pisut jooksulinti kulus marjaks ära. Joosta tuleb rohkem, tosina jagu jõusaalikordi jääb veel tänase ja kojumineku vahele. Selle ajaga võiks jooksmise meeldivaks või vähemalt neutraalseks tegevuseks treenida. Eks näis...

Lõunasöök ja siis kooli inglise keele tundi. Pool tundi ootasime õppejõudu.... vaikus (tuletan meelde, et ka esmaspäeval jäi tund ära). Ja pärast poolt tundi otsustasime lahkuda, sest no kui ülbe võib üks õppejõud olla, et ta tundi lihtsalt kohale ei ilmu. Eestis ei oleks selline käitumine aksepteeritav, siin ei hooli keegi.

Siis vurasime bussiga linna, et külastada International Day üritust. Tegemist on meie ESNi poolt korraldatava üritusega peacampuses, kus kõik välisüliõpilased saavad oma riike tutvustada ning hästi aega veeta. Me magasime muidugi registreerimise maha ja ei viitsinud pärast enam väga siputada, seega me oma stendiga ei osalenud. Aga üritus oli üsna tore, väljas oli umbes 10 riiki oma stendide, lippude, toidu ja piltidega.

Slovakkia esindus

Leedukad olid kadunud, kasutasime juhust

Kaisa jälgib nooti ja hindab pillimehi - kontrabassimängija tunnistati kehvaks

Vaade kogu möllule

Maiustasime pisut, tegime pilte ja nautisime melu. Just siis alustati mängudega ka. Neist me tagasihoidlike eestlastena osa ei võtnud, jälgisime kõrvalt. Lõpuks kuulutati välja ka parim riik, võitjaks osutus Leedu ning nad said kõik tasuta piletid meie viimasele reisile Fethyiesse. Leedukaid oli seitse, ma ei kujuta ette, kust ESN selle raha välja võlub.

Poiste meikimise võistlus, võitis noormees punases

Vunts on Türgis moes

Käisime taksoga Mexicos

Siis võtsime Kaisaga ette retke koopiakeskusesse, et saada kätte järgmise nädala mehaanika eksami materjalid. Ja need me ka saime, see kord üle nädala varem (tuletan meelde, et eelmisel korral saime need 4h enne eksamit). Areneme tasapisi. :)

Teel sinna otsisime üles ka selle pagariäri, millest Tiina mulle eile õhtupoolikul rääkis. Kusagil Eskis müüdavat šokolaadiga rõngassaiu. Leidsime pagariäri, leidsime saiad. Ostsime mõlemad ühe, samuti kaks südamekujulist küpsist ning maiustasime nendega. Oi küll olid head!

Suure suure valikuga pagariäri, kahjuks ei mahtunud hea lõhn pildile

Nii maitsev šokolaadisai (šokolaad ei paista välja)

Maitsev südamekujuline küpsis

Õhtupoolikul käisime jälle kinos. Eilne film "Lore" oli parem (rohkem draamat, rohkem pisaraid) kui üleeilne ning tänane oli parem kui eilne. Täna vaatasime Taani filmi "The Hunt". Järjekordne draama ning see kord istusin küll pisarad kurgus. Võrratu film, meenutab oma ideelt pisut filmi "Atonement", kuid aeg ja tegevus on täiesti teine. Soovitan vaadata koos sooja kakao ja hunniku pabersalvrättidega.

105. päev - Kuhu ma nüüd sattunud olen???

Tänane päev sisaldas Kaisa ja Mariliisi jaoks simutundi, minul ja Saskial jäi loeng ära, kuid selle asemel pidime miskisugusest üritusest osa võtma. Kõik mida selle kohta teadsime oli see, et kell 10.45 peame olema oma kämpuse söökla juures. Hommikul sattusime Saskiaga üle pika aja ühe bussi peale kooli minnes ning söökla ette jõudsime kuskil 5 minutit varem. Loomulikult olime seal esimesed. Istusime maha ja ootasime, kuni ilmusid välja tudengid, kellele selja peale oli kirjutatud meie teaduskonna nimi. Saime aru, et peame nende seltskonda võtma, kuid ühtegi tuttavat nägu ei näinud veel, niiet ei hakanud ka veel küsima "Mis nüüd toimub?"

Veidi aega läks mööda kuni nägime oma kaaslasi ning Mehmetit, kes aitas siis hankida ka meile lipud, särgid ja värgid ning koos läksime bussi, mis pidi meid mingisuguse rongkäigu alguspunkti viima. Mina võtsin hoiaku, et lihtsalt järgnen valgesärkidele ja olen õnnelik. Muud nagu väga teha ei osanudki. Rongkäigu algus meenutas natukene laulupeo rongkäigu algust - tükk tükk aega tühja passimist, siis käbe ilusti rivvi ja siis veel tükk tükk aega tühja passimist enne kui lõpuks rongkäik algab.

Sellised pluusid olid meie teaduskonnal seljas

Tagaplaanil on näha natukene rongkäigu inimesi

Rongkäigu trummimehed, või õigemini  naised.

Ühel hetkel anti meile mingisugused lilled kätte, aga nende eesmärki kohe ei avaldatud. Lõpuks pärimise peale öeldi, et need tuleb rahvale anda, kes meid vaatavad... Veel prooviti meile türgi keelseid plakateid kätte anda, kuid nende eest peaaegu jooksime :D. Kui lõpuks rongkäik algas siis oli see nagu rongkäik ikka - inimesed laulavad, karjuvad ja vahepeal jääb kogu rongkäik seisma teadmata põhjustel. Rongkäik ise väga pikk ei olnud, kestis see asi aga kokku pea 3 tundi, sest ootamist oli palju ja meie jaoks segadust vaat et veel rohkem. Rongkäigu lõpus saime Halililt teada, et tegemist oli kohalike kevadpäevade avamisparaadiga. Kevadpäevad on suunitlusega tudengitele ja nende raames toimub igasuguseid erinevaid üritusi ja kontserte - võrreldav meie tudengipäevadega. 

Pärast rongkäiku jalutasime koju ja mina ei teinud tükk aega suurt midagi. Passisin seriaale ja jõin teed. Õues on pea 27 kraadi sooja ja Marje on haige... Aitäh bussi konditsioneerile, mis mulle 4 päeva jutti külma õhku peale puhus... Nüüd on õhtu käes ning peseme järjekordselt pesu. Mariliis ja Kaisa läksid miskisugust filmi vaatama ning minu pesumasin teeb jätkuvalt hääli nagu ta lendaks kohe Curiosity'le Marsile külla.

PS. Eesti keeles ma vist enam kirjutada ei oska, kuna see postitus on nõudnud juba päris mitut muudatust just lause ehituse ja õigekirja osas...

104. päev - Hamam ja filmifestival

Kaisa ja Mariliis olid jälle maru pahad lapsed ja panid täna koolist pausi. Olime eilsest inglise keele õppejõu käitumisest nii häiritud, et ei viitsinud täna tema tundi minna. Ja meil oli hoopis palju parem plaan. Käisime hamamis. Kella kümnest saime Kaisa juures kokku ning jalutasime läbi linna hamami poole.

Hamami uksel oli pisut umbkeelset seletamist, et mida me soovime ja palju selle eest maksame, kuid lõpuks sai kõik selgeks räägitud/vehitud. Sauna, riidest lahti ja mõnulema. Kui Eestis on saun selline suhtlemiskoht, siis Türgis on saun koht, kus võtad aega enda jaoks. Naised istusid kraanide ja kausside ümber ning sulistasid sooja veega soojas toas. Pisut selline loomaaia tunne tuli aeg-ajalt peale, igaüks sulistas üksinda ja  väga miskit suhtlust ei toimunud. Maailma veeprobleemile saaks ka Türgist lahenduse leida. Nimelt voolas pidevalt soe vesi vähemalt kahekümnest kraanist. Ja ma ei liialda, tõesti vesi voolas kogu aeg ja sellega valati end pidevalt üle.

Jälgisin inimesi, enamus saunaseltskonnast olid keskealised või vanemad inimesed. Kohe oli näha, kes on sügavalt usklikud, sest nende hallid juuksed olid vähemalt vööni. Juuksepikkus välja arvata, on Türgi vanemad naisterahvad eestlastele väga sarnased.

Sulistasime pisut veega ning siis tuli aeg küüritud saada. Mina olin esimene. Viskasin lavatsile pikali ning pesu võis alata. Nuustikuga (ilma seebita) küüriti mind korralikult puhtaks, kõik vana nahk tuli maha ja olin kena roosa ja pehme pärast. Siis sai Kaisa samasuguse küürimise osaliseks. Päris mõnus on, pikutad lihtsalt kivi peal ja keegi nühib sind tükk aega üle keha, et sa ikka korralikult puhtaks saaksid. Pisut sulistasime veel ning siis oli seebitamise kord. Jälle lavatsile, see kord säästeti meid karedast nuustikust, massaaži tehti käte ja seebivahuga. Vot see oli mõnus. Kõik kohad muditi läbi ning pärast oli üsna makaroni tunne.

Kokku veetsime saunas pisut üle pooleteise tunni. Tunne oli hea, kuid õues olev palavus tegi ka oma töö. Maru väsinud oli olla, jalutasime koju ja pikutasime pisut.

Kella kolmest tuli juba ujumas olla. Ka seal ei viitsinud ma midagi eriti teha. Naersin, et olen kogu ujula kõige laisem ujuja (kuid ma vähemalt ujusin, mitte ei istunud kogu aega raja otsas).

Õhtupoolikul otsustasime osa võtta hetkel käimasolevast filmifestivalist. Valisime välja filmi "Bekas", mis rääkis kahest pisikesest Kurdi poisist, kes tahavad rännata Ameerikasse, et kohata Supermani. Väga kurb ja südamlik film oli, kuid samal ajal saime kõvasti naerda. Jäime filmiga väga rahule. Soovitan kõikidel seda kindlasti vaadata.

15. Eskisehiri filmifestival

Kohustuslik piletipilt

103. päev - Kas otse kooli?

Oli õhkõrn võimalus, et jõuame Eskisse nii hilja, et peame bussi pealt otse kooli minema. Õnneks nii ei läinud, tagasitee läks imekiirelt alla 9 tunni ning olime Eskis enne nelja hommikul. See tähendas, et enne kooliminekut sai paar tundi magada ka. Super!

Hommikuses simutunnis õnneks väsimus väga tunda ei andnud. Bussis sai ka paar tundi ju tukutud. Mäng oli täna umbes pooletunnine, kuid miskipärast tundus selline üsna ebameeldiv. Noh pole ka ime, kõigepealt oli hädaolukord, siis tuli vahetada maanduvate lennukite rada, siis muutus tuul ja seetõttu tuli uuesti rada vahetada. Ei midagi väga meeldivat. Esimene mäng läks seal tornis istuval lennujuhil väga kehvasti, kuidagi venis ja lonkas ainult. Teised poisid said oma ülesannetega tunduvalt paremini hakkama. Saime Kaisaga kõvasti piloote mängida, sest poisse oli jälle üsna vähe. Tuleb meile kasuks :D

Pärast lõunasöögiks söödud punast marineeritud kalmaarpaprikat (üks meie kõige vähem lemmikuid "salateid" lõuna kõrvale), läksime inglise keele tundi ootama. Ootama me jäimegi. Korra nägime õppejõudu, kes lubas 5 min pärast tagasi olla. Turkish time.... Tagasi jõudis ta umbes 45 min hiljem. Siis ütles, et täna midagi ei toimu ja näeme neljapäeval. Võrratu. Vähemalt sai Kaisa klassis magada ning mina reisi fotodega tegeleda.

Siis algas Kaisal keelekursus ja minul hakkas väsimus tunda andma. Seega viskasin pinkidele pikali ja magasin pisut. Marje ja Saskia jõudsid ka kooli ning viiest läksime ühiselt tundi. See kord päästeti meid jubedast kirjatööst ning anti kätte kodutöö. Õppejõud oli kusagil ära ja üks noormees simutunnist asendas teda. Vaatasime Air Crash Investigationi üht uuemat osa ja täitsime selle põhjal töölehte. See tuleb järgmiseks nädalaks ise kodus lõpetada. Järgmisel nädalal on eksam ka. Suurepärane! :D

Täna trenni ei teinud, sest keha tappa pole mõtet. Samuti olime kõik nii väsinud, et ei läinud ühtegi hetkel käimasoleva filmifestivali filmi vaatama. Ehk jõuab homme.

Ahjaa, turutänava pilti pole ma ka üles pannud.

Turutänav tavaliselt, esmaspäeviti ning esmaspäeva õhtuti

102. päev – Samsun ja koju!

Tänane päev algas hea uudisega, et vett ikka veel pole ja jätkuvalt on see puudu tervest külast. Väljas kuskil siiski mingi veevarustus oli, niiet pesime oma hambaid seal. Vesi oli üsna jahedavõitu, kuid otsustasime Mariliisiga siiski ka pead puhtaks pesta, kuna juuksed ei näinud just kõige paremad välja. Saime oma karastava pesemise tehtud ning läksime sööma. Söögi ajal tuli vesi tagasi, mistõttu lükkasime väljasõidu kellaaega edasi.

Tänane plaan oli tutvuda Samsuni linnaga ning kodu poole sõitma hakata. Samsun asub Ordust kuskil 170 km kaugusel ning sinna sõit võttis aega kuskil 2 tundi. Saime bussiaknast näha palju mägesid ja maastikku ning tunnelitest läbisõitmist oli ka päris palju. Kella 1 paiku jõudsime Samsuni ja suundusime lõunasöögile. Meid juhatati tänavale, kus olid restoranid ja poed ning anti poolteist tundi vaba aega söömiseks. Sõime kõik kanarulle (neid oli kõige lihtsam tellida). Tegime väikesed teed ka, kuna aega anti meile söömiseks üsna palju ning tänane ilm oli kergelt jahe. Söök söödud tegime väikese šopingutuuri ning suundusime kohtumispaika.

Lõunasöögilauas

Lõunasöök

Edasine plaan nägi välja selline, et külastasime linnamuuseumi ning välismaa turgu (otsetõlkena kõlab veidi valesti aga paremini ei oska). Linnamuuseum kujutas endast ette linna ajalugu ja palju erinevaid arheoloogilisi väljakaevamisi. Keset muuseumi oli suur mosaiikpõrand. Muuseum oli nagu muuseum ikka, mitte väga huvitav, aga mitte ka väga igav. Turg kujutas ennast ette suurt katuse all väikeste poodide kogumit. Seal anti meile aega pool tundi šoppamiseks. Ostsime endale uued sallid ning olime õnnelikud.

Linnamuuseumis

Mosaiikpõrand

Turul müüakse hulganisti kätepuhastusvedelike pudeleid

Pärast turgu võtsime suuna tagasi bussi poole. Enne veel kui bussi liikusime käisime loomaaias. Loomaaia pilet maksis vaid 25 kurut (0,1 €). Loomaaias sai näha mõningaid linde, lõvisid, kaamleid, mingisuguseid kabajalisi ning suurimaks üllatuseks koeri ja kasse. Kusjuures koerad olid veel samasuguses puuris nagu lõvid... Väga eriline see loomaaed polnud ning poole tunniga oli võimalik kõik kohad läbi käia.

Pilt maru tähtsa kohaga - Siit algas Türgi vabadussõda

Loomaaias

Peadselt liikusime kõik koos bussi ning võtsime suuna Samsuni teise piirkonda, kus pidavat olema kuulus baaride tänav. Baaride tänavale meie ei jõudnud, tahtsime rohkem vetsu minna ning poest läbi käia enne tagasisõidu algust. Jalutasime natukene ringi ka rannal ning oligi aeg bussi liikuda ning tagasisõiduga alustada.

Samsuni linna mereäär on äärmiselt ilus. Siin on tehtud kõik väga kaunilt korda, parke on palju ning jalakäijate jaoks on loodud teid.

Ilusad tüdrukud jälle

Eks normaalne ongi igav olla ju...

Tagasi Eskisse peaksime jõudma 5-6 paiku hommikul. Loodetavasti läheb kõik nii nagu plaanitud ning öösel bussis äkki saab ka veidi magada. Tahaksin hommikul jõuda simutundi kuulama, sest eelmine nädal ilmselgelt sinnani ei jõudnud.