71. päev - Paitame lennukeid

Nagu Mariliis eile kirjutas siis, mina õppisin enamuse oma eilsest päevast eksamiks ning tegin seda kuni kuskil 3ni öösel. Magasin 6 tunnikest ja õppisin edasi :D Vähemalt sain asja pisut selgeks. Avastasin, et loengutes käimine selles aines oleks kindlasti mu õppimisaega vähendanud, kuid õnneks midagi konti murdvat siiski polnud. Palju aitas kaasa ka see, et üks tore piloodihakatis Eestist tegi mulle ja Saskiale mõned pildid enda õpiku küsimustest-vastustest. Sain kohe õpitut veidi kontrollida ja nagu eksamil avastasin, siis enamus küsimusi olidki õpikust :). 

Niisiis minu päevakene algas kella 9st. Kordasin natukene eelmine öö õpitut ning sõin hommikusööki!!! Kaisa ja Mariliis läksid kella 10st jõmmi ning pisut enne 12st pidime sööklas kokku saama, et lõunat nautida. Kui mina kohale jõudsin siis tüdrukud alustasid kohe kilkamisega, et nad hankisid endale kaks pilooti ka sappa. Niisiis sõime oma lõunat koos kahe kolmanda kursuse piloodiga. Üks neist vist on kõigi türklaste seas kõige väiksema karvkattega, täitsa sile poiss kohe.. :D Pärast sööki pidime Haliliga minema kohaliku kooli angaari. Poisid olid meile juba pikka aega lubanud meid sinna viia ning nüüd lõpuks oli see päev käes. Pidime küll veidi ootama, kuid saime oma aja sisustatud. Mina õppisin (JÄLLE), Mariliis tegi kodutütardele kuldvillaku küsimusi ning Kaisa nautis pisikest uinakut. Mariliis ja Kaisa iga natukese aja tagant üritasid ka teada saada, mis nende homsesse eksamisse tuleb. 

Angaari minek on siin lihtne - võtad õpilaspileti kaasa, annad selle valgesse putkasse ja jalutad lennuväljale sisse. Ning seal juba paistabki angaar, mille ette pargitud hunnikuga Cessnasid ja Pipereid. Meie kukkusime kohe kõik sädelema. Teeb kohe päeva rõõmsaks kui saab veidi aega lennukite seas veeta. Alustasime kohe piltide tegemist esimese Cessnaga. 

Angaari poole liikudes jätsime mugavuse mõttes oma kodinad välja. Angaaris uudistasime natukene aega kuidas mehed ja naised parandustöid teevad ning kui Halil mainis, et oleme kõik Eestist tuli kohe lause: "Ah, Estonia? Do you know Ülari?". Mehed muutusid kohe palju elavamaks ja rõõmsamaks (tegelikult olid nad juba enne), purssisime nendega juttu ajada pooleldi türgi ja pooleldi inglise keeles. Lubasime ka tervitada Ülarit kohaliku angaari poolt, eriti suured tervitused annab edasi Hangar Personnel Blind Man. Meestele me vist meeldisime, igatahes anti meile ühe lennuki võtmed ja öeldi: "Ronige sisse ja tehke pilte :)".

Lisaks näidati meile ka angaari varuosade ladu, kus kõik varuosad olid ära jaotatud lennuki tüübi ja muude erinevate parameetrite järgi. Siin pole angaar aga ainus koht, kus lennukeid võib leida. Lennuväljapoolses angaari otsas seisis neljamootoriline lennuk koos linnupesaga ning teises otsas lennukiromula. 

Lõpuks pakuti meile ka võimalust mingisugust kahemootorilist lennukit uudistada, mis aga pidi saabuma lennuväljale alles kahe tunni pärast. Sellel ajal pidi mul juba loeng olema, niisiis otsustasime homme tagasi minna ning Saskia ka kaasa võtta. Mariliis ja Kaisa läksid koju ära ning mina jäi kooli oma eksamit ootama ja õppima. Eksamiklassi sisse astudes vaatasid mulle kuskil 10 meest vastu (loengus on meil vaid 2 neid) ning need mehed olid veel rohkem üllatunud kui mina. Üks hetk kukkusid kõik naeratama ja siis lõpuks nägin ka ühte juba tuttavat meest - õnneks olin ikka õigesse klassi sisse astunud. Eksam midagi ületamatult rasket polnud, kuid ega see ka kõige kergemate killast polnud. Eksam tehtud liikusin koju ära, et seal homseks eksamiks materjal läbi lugeda. Mariliisil ja Kaisal vist õnnestus lõpuks saada kätte materjalid ja nemad said ka lõpuks õppima hakata oma eksamiks. Neil on homme kokku kaks eksamit. Loodetavasti läheb meil edukalt ka homme :)

70. päev - Simulaatorieksam

Hommikul seadsime Kaisaga sammud ujula poole. Meid ootas ees tihe ja tööd täis päev. Marje ja Saskia nautisid aga oma vaba päeva.

Ujula oli see kord tunduvalt tühjem. Saime väga hästi ujuda, sest olime Kaisaga rajal ainult kahekesi. Kaisa ujub minust laias laastus kaks korda kiiremini ja seetõttu ei ole vaja keset rada möödasõite harrastada. Ujusin täna 600 m, olen maru õnnelik selle üle. See pole mitte miski number, aga ikka parem, kui kõikidel neil, kes sel ajal kodus külge keerasid ja mõnusalt edasi magasid.

Pärast hommikust trenni liikusime kooli, et ära teha nädala kõige kardetum eksam - simulaatorieksam. Eksam oli täna ka pooltel kohalikel lennujuhtidel. Ootasime ukse taga vist umbes poolteist tundi, enne kui Kaisa sisse pääses, sest enne meid oli järjekorras veel kolm inimest. Pärast Kaisat oli minu kord ja minuga sai päeva viimane eksam tehtud. Eksam ei olnud väga raske, situatsioonid olid kõik tuttavad, tuli lihtsalt olla äärmiselt tähelepanelik. Ja sealkohas ma vea tegingi. Muidu väga hea soorituse rikkus see, et andsin stardiloa liiga kiirelt ja veendumata, et rada oleks tühi. Ja muidugi, nagu Murphy tahab, ei olnud rada veel tühi (selleks läks veel umbes 4 sekundit). Seega tegin hiiglasliku vea ja kaotasin 30 punkti. Aga pole hullu, ka 70% skoor on arvestatav ja Kaisa tõi ilusa 90% ära. Niiet tegelikult võib eksami kordaläinuks lugeda.

Õhtupoolikul oli plaan minna lennundusmuuseumisse. Sellega sai Marje ka tänase päeva jooksul nina esimest korda ukse vahelt välja. Ta oli terve päeva veetnud lennuki instrumente õppides, sest neil on homme selle peale eksam. Jalutasime lennundusmuuseumisse, et avastada, et internet ei sisalda alati tõest infot. Mina olin lugenud, et muuseum on avatud kella kaheksani, kuid väraval vaatas otsa silt 17.30. Kell oli sel hetkel 18.00. Seega jäi lennukite paitamine ära, kindlasti läheme mõnel teisel korral. Läksime hoopis suppi sööma ning pärast seda istusime EsPargi juures asuvas ühes minu lemmiku sisustusega kohvikus ja jõime teed.

Võite arvata, miks see kohvik mulle meeldib

Olin oma eksamitulemuse üle pisut tusatujune, kuid Kaisa oli nii armas ja kinkis mulle üllatusmuna. Sain head šokolaadi ning pisikese Sandy kujukese Käsna Kalle multikast. Ja teadmiseks, Saskia ei ole kunagi ühtegi Käsna Kalle multika osa näinud. :D

Ja saigi kolmapäev õhtusse veeretatud. Reedese mehaanika eksami kohta valitseb ikka veel vaikus, homne toob selgust. Samuti tunnen, et olen pisut tõbine. Loodan, et see läheb ööga üle. Siin Türgis pole aega ju haige olla, nii palju on teha.

69. päev - Nädala lihtsaim eksam

Täna oli meil vahva eksam. See koosnes neljast küsimusest, mida teadsime juba ette. Marje oli miskil pärastlõunal igavlenud ja need meile ära ka vastanud. Seega kirjutasime usinasti enda vihikutesse vastused ümber ja väga palju suurt muud midagi õppimiseks ei teinudki. Eksam oligi lihtne. :D Mina kirjutasin kuskil 20 minuti kanti seda. Marje tuli tiba hilinemisega, kirjutas 12 min ja kadus (kõike enne seda, kui ma jõudsin märgatagi, et ta klassis oli).

Eksamid kirjutatakse kõik sellistele tembeldatud tähtsatele paberitele

Ja see oligi kogu meie eksam. Saime kõik 100% ja kiita, et kirjutasime rohkemgi, kui vaja.

Pärast eksamit sõime lõunat, Saskia ja Kaarel läksid vibu laskma ning meie kolmekesi tagasi linna. Täna oli meil Kaisaga esimene ujulatrenn. Tee ujulasse on "nuka" pealt 20 minutit. Teel kohtasime aga vähemalt kümmet tuttavat ja igaühega tuli paar sõna juttu ajada. Samuti nägime mingit väga huvitavat poliitilist õpilaste meeleavaldust. Ujuma jõudsime siiski õigeks ajaks.

Meeleavaldus: 30 inimest karjuvad oma loosungeid, siis on 60 märulivarustuses politseiniku ning teisel pool neid karjuvad veel 30 inimest oma loosungeid. Kakluseks ei pidavat kunagi minema. :)

Ujula on pisike (25 x 16 m bassein) ja ülerahvastatud. Meie rajal ujus viis inimest. Ja kui mina mõtlesin, et olen kehv ujulakasutaja, siis seal oli ikka igasuguseid näiteid. Alustades ujumismütside kasutamisega hädas olevatest noormeestest ja lõpetades nendega, kes ujusid rajal valepidi ringi. Ja vesi oli ka nagu supp. Kuid kõikidest vigadest hoolimata oli meil väga tore trenn ja nautisime vees olekut väga.

Õhtupoolikul arutasime, et midagi peaks veel päevaga peale hakkama. Otsustasime minna Kent parki, mis asub linna ääres bussijaama kõrval (sõjaväelennuvälja läheduses).

Nii lähedalt nägime sõjalennuvälja

Istusime trammile ja sõitsime lõpp-peatusesse. Pargi värava leidsime pärast mõningast jalutuskäiku üles ning nautisime oma õhtut väga. Pargis on suur tiik/järv/misiganesveekogu. Seal ääres istusime ning nautisime õhtut. Jalutasime enamikule pargist ringi peale, uudistasime ringi ja tegime pilte. Kui pimedaks läks, tuli pargi kaunis valgusmäng kenasti esile. Jõime pisikeses kohvikus teed ja olime õnnelikud.

68. päev - Eksaminädala algus

Täna oli eksam nii meil Kaisaga kui ka Marjel. Meie Kaisaga olime tublilt kell 9 koolis, et poiste simutunnist osa võtta. Mida aga ei olnud, oli poiste simutund. Nüüdseks usume, et tegemist on sellega, et eksaminädalal tavalisi tunde ei toimu. Aga eks saime siis kenasti veel õppida ja muid aineid ümber kirjutada. Kahjuks ei näinud aga seda noormeest, kelle käest reedeseks eksamiks materjale saama pidime. Eks üritame muudmoodi.

Eksam ise algas meil aga kell üks ja kestis kolmveerand tundi. Küsimusi teadsime ette, artiklit võis kasutada. Kirjutasime mõlemad kaks A4 teksti ja olime saavutusega üsna rahul. Eks nädala pärast ole näha, mis tulemus on.

Marje eksam nii kenasti ei läinud, kuid midagi katastroofilist ka ei juhtunud. Pärast eksamit sai ta bussis juhuslikult Haliliga kokku, kes küsis, mis aines Marjel eksam oli. Pärast Marje vastust oli ta ette lugenud peast eksami küsimused. Kahjuks oli selleks korraks juba hilja... aga abiks järgmisel kahel eksamil. :)

Pärast tunde tulime koju ja maru väsimus oli siiski miskipärast peal. Vihmasajuga sai ka turul ära käidud ning 10,5 liiri eest nädalaks sööki ostetud. Poest pean ainult nüüd mõnipäev jogurtit ostma ja ehk kanaliha ka. Ei kurda.

Õhtul oli muidugi kohustuslik käik Del Mundosse. Saskia võttis Kaarli ka kaasa ning õhtu möödus jututades. Nägi ju üle pika aja neid, kes reisile kaasa ei tulnud ja tunti huvi, et kuidas reis läks. Sain vähemalt leedukad kadedaks ajada oma reisimuljetega. Koju jõudsin täpselt südaööks, et olla valmis homseks eksamiks.

Ahjaa, hommikul oli üks äge juhtum ka. Mina kõnnin bussi peale ja teisel pool tänavat peatub hetkeks üks naisterahvas. Ja siis ta hakkab pisikesi prahitükke maast üles korjama. Mina mõtlesin, et oh näe, esimene loodusest hooliv kohalik. Ja järgmisel hetkel asetas see naisterahvas kogu korjatud peotäie prügi kaks sammu edasi maja seina äärde. Ma ei mõista. :D

67. päev - Kui kõdi ei karda, siis pintsliga

Eskisse jõudsime keskpäevaks. Igaüks müttas väsinuna oma koju, et pisut aega dušši all istuda, ehk hetke puhata ja internetti uudistada. Kell kolm pidime Marje juures kokku saama, et ikka lihavõtteid ka tähistada.

Oma toa uksest sisse astudes, leidsin laua pealt kirja. Sain imelise kaardi Annikalt, Haraldilt ja Tomilt. Suur aitäh teile!

Ümbrik mu laual (mis oli miskipärast juba avatud)

Lihavõttejänku

Saskia me unustasime muidugi esimese ropsuga ära ja siis kaks minutit enne kolme helistas Marje talle, et uurida, kas ta ka tuleb. Nad jalutasid tol hetkel Kaarliga linna peal ning lubasid, et astuvad ka läbi. Kui Kaisa jõudis, olime tükk aega laisad, kuulasime muusikat ja logelesime niisama. Lõpuks käisime poes ära ja panime tee tulele (sest ega Türgis ei saa ju midagi ilma teed joomata teha). Siis jõudsid kohale ka Saskia ja Kaarel.

Väga väga väga väga väga veider on kuulda eesti keeles kõnelevat meeshäält. Esimesed paar laused, mis Kaarel lausus, olid kõrvale ikka ülimalt harjumatud. Kuigi helistan koju ja Maiklile, on madal meeshääl eesti keelt kõnelemas väga võõras tunne. Samuti oli veider, et rääkisime ja viskasime nalja ja mitte midagi ei pidanud ühtegi keelde tõlkima, sai täitsa vabalt suhelda. :D

Igatahes viisime Saskia ja Kaarli viimaste päevade lõbusate sündmustega kurssi ning hakkasime siis mune värvima. Kasutasime kunstliku poekraami puudumisel niiti, sibulakoori, teipi ja läätsi. 

Internet lubas, et odav niit annab hästi värvi - meie niit oli vist liiga kallis

Munad enne ujumist

Munad pärast ujumist

Munad tulid kaunid värvilised ja saime ka koksimisvõistluse maha peetud. Marje on auväärt võitja! 

Munakoks

Homme algab eksamite nädal ja Marje sai teada, et tal on kohe esmaspäeva hommikul kell 9 miski vahva eksam, milleks tuleks kõvasti õppida. Esialgu teadis ta, et see on nädala teises pooles, kuid pole hullu, kõikide gruppide eksam tehakse ühel päeval. Meil Kaisaga on ees viis eksamit, ei midagi ületamatut, loodetavasti. 

Seega möödus õhtu pisut õppides ning muud midagi siia pühapäeva sisse ei mahtunudki.

PS: Kella keerasime ka, oleme ikka teiega samas ajavööndis.

66. päev - Hatay päike ja suvi

Tänane päev oli täis päikesepaistet, merd, naeru, apelsine, õite lõhna ja rõõmu. Nautisime Hatayd väga. Hommikut alustasime mõnusalt jäätistega ning saime hotelli lobbys juba kommentaari, et kohalikud peavad hetkeilma siiski talveks ja meil on ikka väga huvitav valik, et kõik kas kleitides või lühikestes pükstes oleme (täna oli kuskil 25 kraadi sooja).

Kaisa maiustab enda jäätisega, meie jäätised Marjega naudivad sooja ilma esiplaanil

Kümne paiku alustasime teed mere juurde. Tee peal peatusime paari kiriku juures, et neid uudistada ja neist pilte teha. Samuti nägime hiigelsuurt puud, mille ümber tegime grupipilti ning puu tüve õõnsuses tegime veel omaette pilte. Kogu tee mäest üles ja alla oli võrratu vaatega. Nägime mägesid, merd, kohalikke külakesi ning lõputult apelsini- ning oliivipuid. Õhk oli paksult magusat lõhna täis.

Suvised naised ja kohalik kirik

Täna saime Kaisaga esimest korda oma elus korjata puu otsast apelsini. Pidime selle jaoks muidugi kahjuks raksus käima. :D Aga tehtud see sai ning isegi fotole jäädvustatud. Hüseyin pahandas, et kuidas siis nii võib. Ta leebus aga kohe, kui selgitasime talle, et me pole kunagi puu otsast apelsini korjanud, sest meil pole apelsinipuid.

Apelsiniraksus

Tänane suur vaatamisväärsus oli Tituse tunnel. See oli miski roomaaegne ehitis kaljuõõnde, mille eesmärk oli tulvavett ära uhuda (või midagi muud sellist väga tähtsat). Seal sees oli omajagu lahe jalutada ning vaadata, kui suursuguse ehitisega jälle hakkama saadi. Ka sinna juurde jalutamine oli omaette võrratu retk, sest matkasime mööda pisikesi radu selle kauni looduse keskel ning meie kõrval voolas armas oja ja iga natukese aja tagant müüsid kohalikud oliive, mett ja neist kahest valmistatud erinevaid saadusi.

Poollooduslikus kaljuõõnes

Loominguline külmkapp

Tunneli suudme lähedal sillal jalgu kõlgutamas

Vaade tunneli sissepääsule (tunnel ise on 2,5 km pikk)

Tituse tunnelis ja selle ümbruses veetsime kogu ennelõuna ning osa pärastlõunast. Klõpsutasime sadu pilte, nautisime loodust, selle ilu ja lõhna. Kõige enam nautisime aga seda sooja päikest, mis meid nii õrnalt paitas.

Siis liikusime otse mere äärde. Seal saime paar tundi vaba aega, et end päikeses praadida. Seda muidugi ka tegime. Olime umbes kümme türdrukut rannas käterätikute peal maas, kõik valged kui luiged (enamus olime pärit baltikumist). Kohalikele muidugi üsna suur vaatamisväärsus, sest kes see hull, keset talve ikka päevitab. :D

Kui poisid tunnelit vallutasid, nautisime me ümbruskaudset loodust

Veel üks poosepilt

Ujumiseks oli vesi liiga külm kahjuks, kuigi Marje käis ikka korra vees ära. Mina otsustasin see kord mitte vette ronida. Pärast jalutasime selles külakeses veel ringi ja nautisime võrratult sinist merd suurel muulil.

Puhkust täis päev sõudis vaikselt õhtusse. Õhtusöögiks viidi meid miskisse äsja restaureeritud ajaloolisse majja. See maja on lihtsalt kogu maailma ilusaim koht, kus elada. Maja ise on heledast kivist ja asub mäenõlval nii, et siseõuest avaneb vaade kaunile metsale, mäekülgedele, merele ning lähedalasuvatele külamajakestele. Kogu sisustus on läbi mõeldud detailideni ning imelises kooskõlas. Samuti nautisime väga aeda, mis ei ole küll veel kahjuks täiesti lõpuni ehitatud. Aias kasvasid lisaks mitmetele lilledele ka apelsini-, sidruni- ning banaanipuud. Terrasse piiras valge aed, mis nägi välja justkui noodilehelt maha joonistatud. Saime teada, et see on Vivaldi neli aastaaega, mille järgi see aed tehtud on. 

Detailid

Õhtu veetsime aeda nautides ning kohalikku saiaküpsetist süües. Samuti pakuti meile kodus tehtud airani, mis maitses võrratult. Pimeduse saabudes nautisime veel mägede varje, üksikuid tulukesi ning sooja teed.

Siis asusime tagasiteele bussi. Tee Antakyasse oli jälle mäest üles-alla ja saime veelgi nautida tuhandeid pisikesi tulukesi, mis küladest ja linnadest paistsid. See on hoopis teistsugune vaade, kui suurlinna tuled, see on südamesse roniv soe ja armas tunne. Väga väga kaunis vaatepilt.

Enne koduteele asumist käisime veel kohalikus suures ostukeskuses ning künefed söömas ja sahlepit joomas. Mõlemat kiideti väga, künefed ma küll ei proovinud, kuid sahlep oli minu arvates üsna keskpärane. Igatahes Istanbuli laeval saadud sahlepit pidasime paremaks.

Nüüd sõidame bussiga kodu poole, kolmteist tundi bussis istumist on veel ees. Hommikuks oleme Eskis.

Marje sai täna sellise huvitava sõnumi ka

65. päev – Parim päev

Seekord kirjutab blogi Marje, kes pole nüüd tükk aega oma kirjaoskust lihvinud. Tänase päeva kokkuvõte siis... Rõhutan sõna kokkuvõte. Ei oskagi kuskilt alustada, sest neid emotsioone, mida täna kogesime, on raske sõnadesse panna. Kindel on see, et tänane päev oli parim päev meie siinveedetud aja jooksul.

Alustasime oma päeva hommikusöögiga hotellis. Midagi väga erilist seal ei olnud, kui välja arvata asjaolu, et mõni mees otsustas meid vaadata pilguga „Mis olend see on ja kas ma võin seda katsuda?“ Söök söödud sammusime oma retrobussi peale. Eesti tüdrukud kõik kleitides ja seelikutes ja muidu kaunid. Päike ju paistab ja soe on ning kell on alles 9 hommikul. Juba tõotab tulla mõnusalt soe ja hea päev.

Suvised, seksikad Eesti tüdrukud astuvad retro bussi

Tänase päeva suurimaks ettevõtmiseks oli kohaliku külakooli külastamine ja erinevate Euroopa riikide tutvustamine. Niisiis algas sõit küla poole. Algselt pidime minema Hüseyini kodukülla, kuid seal tegi eile külavanema poeg enesetapu, mistõttu on seal kõigil mõted mujal. Seega otsustasime minna Süüriale kõige lähemasse külla. Sõit sinna tähendas väga palju suurepäraseid vaateid, kauneid mägesid, hingematvaid põlde. Ja loomulikult nägime ka kaugelt Süüriat. Siin eraldab Türgit ja Süüriat vaid jõgi, kus vahete vahel võib kohata mõnda valvavat sõdurit. Bussiaknast avanevad vaated olid niivõrd ilusad ja maalilised, et sõjaolukorra olemasolu on väga raske uskuda.

Seal on Süüria!!!

Vaade bussiaknast

Pärast mõningat teeküsimist leidsime kooli üles. Siinkandis pole Hüseyingi käinud ning päris täpselt ei teadnud, kus kool asub. Siinsetele lastele väga meeldivad turistid ja välismaalased. Astusime bussiuksest välja ja juba olidki lapsed meie ümber ja küsisid „What’s your name?“ ning „How are you?“. Iga Erasmuse tudeng sai enda ümber oma pisikese lastekarja, kes kõik särasid ja naeratasid ja olid muidu nunnud ümber meie. Mõni julgem tegi ka juttu ning palju kuulsime juba esimestel minutitel lauset „Sen çok güzel!“ ehk siis „Sa oled väga ilus!“. Õpetajad juhatasid meid koolimajja, sinna läksime ikka päris tükka aega. Lastele oli ju vaja tähelepanu pöörata ja naeratada ja pilte teha ning veidi ka türgi keelt pursida. Majja jõudes tutvustati meile veidi küla, kuhu olime tulnud ja meid jagati väikestesse gruppidesse.

Lapsed juba piiravad

Eesti tüdrukud pandi kõik erinevatesse klassidesse. Mina sattusin ühte klassi Läti tüdruku, Poola kuti ning Ungari tüdrukuga. Läti tüdruk tegi kogu oma tutvustuse türgi keeles ja mul hakkas korraks täitsa hirm, et äkki peaksin ka midagi türgi keeles rääkima. Õnneks Poola kutt ja Ungari tüdruk ka ei osanud türgi keeles ning meile tuli appi tõlk, kes just kõige paremini inglise keelt ei osanud, aga enam-vähem sai aru, mida öelda tahtsime. Rääkisime kõik paar sõna oma riigist ning mängisime mängu „Päev-öö“ koos lastega. Üks poistest tegi mulle koha vabaks pinki ning istus ise teise pinki. Istusin mina siis rahulikult maha ja oi mis kihistamine peale hakkas. Poistel nalja kui palju ning minul tekkis tunne nagu oleks tagasi algkoolis. Seal oli alati see, et kui istusid poisi kõrvale, kes meeldis, kukkusid sõbrad kõik kihistama ja naerma. Eks see mingil määral on veel ülikooliski alles.

Mariliis oma klassi lastega

Riigid tutvustatud ja mäng mängitud läksime õue, kus pidime kõik koos mängima ja tantsima hakkama. Alguses ootasime veel, kuni ka teised oma jutud lõpetasid. Selle aja jooksul jõudsin kohalike poistega ka jalgpalli taguda veidi.

Marje ja teised poisid

Võtsime lastega kõik ühe suure wannabe ringi ning alustasime mingi ringmänguga, mis oli aga liiga keeruline nii suure seltskonna peale. Niisiis panid õpetajad laulu „Gangnam Style“ mängima ning möll võis alata. Meie suureks üllatuseks on selline lugu jõudnud täiesti maalilise Türgi kõige kaugemasse punkti, Süüria piiri lähedale, mägede vahele, kus asustust on väga vähe, internetti väga ei levi ning külateel tavaline nähtus on eesel. Suur hitt pani kõik tantsima – erasmused, õpilased ja ka õpetajad. Lapsed olid vaimustuses sellest, et ka meie selle laulu sõnu ja samme teame. Lisaks tantsisime erinevate teiste üldtuntud laulude järgi ning ka türgi muusika järgi. Üks tütarlaps üritas mulle õpetada türgi tantsu samme ning mina vastu õpetasin veidi zumba samme. Koos laulsime laulude sõnu, mille tähendusest need lapsed ilmselgelt teadlikud ei ole (ja parem on ka).

Gangnam style

Kaisa tantsib oma sõbraga

Ohtralt kõikvõimalikke pilte

Kohalikul koolimaja platsil oli olemas kõik, mida ühel alg- ja põhikooli lapsel vaja on – ehk siis ruumi mängida, joosta, hüpata ja karata. Olemas olid mänguväljakud, jalgpalliplats, võrkpalliplats ning korvpallikorvid. Sees sai mängida ka pinksi. Koolimajast oli näha, et see on selline vanemapoolne, meie keeles nõukaaegne, kuid see-eest olid võimalused paremad, kui nii mõneski Eesti maa- või külakoolis. Koolis on umbkaudu 500 last ning nagu Mariliisile räägiti direktori kabinetis siis: „Lapsi on siin külas nii palju kuna meil ju Internetti ei ole ning tuleb leida muid vabaajategevusi. Ja eks see lastetegemine on meil siin üheks lemmiktegevuseks.“ Minule räägiti aga seda, et mõned lapsed tulevad ka ümbruskonna küladest ning päris kõik ikka samast külast pärit ei ole.

Võrkpalli ja korvpalli plats

Küla ise meenutab suuruse poolest meie Kallaste linna, võib-olla on küla isegi suurem. Näeb ta üsna räämas ja must välja. On näha, et majad on ehitatud aastaid tagasi ning nüüd juba lagunevad. Kuid külal on elu sees. Iga maja ukse-akna pealt võib leida inimesi, tee peal lapsed mängivad (mustad poris mängimisest) ning vanapapi naudivad teed kuskil teenurga peal. Kogu külaelu on siin nii ehe ja vapustav. Kirjeldamatu kogemus on seda ise nii lähedalt näha. See on täpselt see, mida igapäevane turist mitte kunagi ei näe. Inimesed külas on äärmiselt sõbralikud ja lahked. Nad naeratavad kui vastu tuled ja ütlevad ikka „Merhaba“, missest et näevad sind esimest korda elus.

Nüüd tagasi koolihoovi, kus viimati tantsisime ja laulsime koos lastega. Nüüd oli kätte jõudnud ka lõunasöögi aeg. Hüseyin kogus meid kõiki kokku ja hakkas paare koostama ja saatis neid türklastega minema, ise ajas juttu juurde, et jah nüüd lähme Süüriasse. Mina ootasin oma aega kõige kauem ja sain viimaste türklastega kampa – perepoeg Mustafa ja kohaliku kooli õpetaja, erasmuse inimestest Monika Poolast. Alles nüüd teatati meile, et lähme kõik erinevate kodudesse lõunat sööma. Koolil endal sööklat ei ole, seega käivad ka lapsed keset päeva vahepeal kodus söömas.

Maja, kuhu mina liikusin asus üsna küla piiri peal, Süüria oli sealt igatahes näha. Õpetaja Halime oskas piisavalt inglise keelt, et meiega suhelda ning Monika oskab piisavalt türgi keelt, et perega suhelda. Meie majas kõlas nii  inglise, türgi, araabia kui ka eesti keel. Mingi hetk keset sööki tahtsin midagi Monikale öelda ning olin jumala veendunud, et võin seda teha ka eesti keeles. Loomulikult vaadati mind väga imelikult :D. Majake kuhu sisse läksime oli üsna keskpärane sellest külas. Midagi erilist ei olnud, wc asus kuskil maja nurga taga, nagu välikäimlad ikka. Maja seest oli kaetud vaipadega ning sõime vast elutoas. Elutuppa sisse astudes alguses ei märganudki, et taadu magab põrandal nurgas. Märkasin seda alles siis, kui mind korraks tuppa üksi jäeti. Tekkis kohe mõte, et huvitav, mis näoga see taadu mind vaataks, kui ta nüüd kohe üles ärkaks ja leiaks enda eest diivanilt blondi valges kleidis tütarlapse.

Aga juba tuldigi söögikandikuga (läbimõõduga ca 1m) tuppa, asetati vaibale linik, ning söögikandik pandi sinna peale. Sain aru, et läheb põrandal söömiseks. Ilmus välja ka teekandik ja väike osa pererahvast ning sööming alaku. Mina sain tegelikult hommikusööki – munad, oliivid, tee ja kohalik leib olid minu jaoks ainsad tuttavad asjad. Leiva peale panemiseks erinevaid määrdeid polnud kunagi varem näinud ning pererahvas rääkis, et need kõik on vaid Hatay piirkonnas saadaval. Sõin mingit punast vürtsikat asja, väga soolast jogurti laadset asja, mingit kollast asja, rohelist puru, valget möksi ja veel midagi :D. Kogu toit oli niivõrd hea, et oleksin hea meelega endale midagi kaasa tahtnud osta. Perekonna miljöö söögi ajal oli ka väga mõnus ning pererahvas ülimalt sõbralik. Kokku käis söögilauast vähemalt 15 inimest läbi ning väga põnev oli kohtuda kohalike inimestega.

Mariliis oma pererahvaga

Söögi ajal saime muidugi veidi action’it ka. Esialgu ilmusid akna peale mingid naabrid, kes siis olid märganud, et mingi blond ja brünett, kes kohe kindlasti polnud kohalikud olid lihtsalt sisse jalutanud. Uudistasid siis, kes me oleme ja kust me tuleme ja mida teeme. Nagu aru saime, siis siin käiaksegi väga palju üksteise akende peal lihtsalt vaatamas, millega teine pererahvas hetkel tegeleb. Veidi pärast naabrust nägime ka aknast lühikest kaklust kahe mehe vahel. Pererahvas kinnitas, et ohtu pole ja aeg-ajalt siin ikka kipuvad inimesed emotsionaalsemaks minema. Meie seda uskusime ning sõime rahulikult oma toitu edasi. Pererahvas avaldas meile ka selle, et nad natukene kardavad seda sõda, mis teiselpool piiri on, kuid igapäevaelu see neil ei takista.

Lõunasöök söödud suundusime tagasi kooli poole. Tundus, et nüüdseks oli kuskil läbi saanud ka keskkooli tunnid, sest tänavad olid täis noormehi, kes oskasid inglise keelt rääkida ning kellele me kohe silma jäime. Nii suhtlesime mõnega tee peal, mõni tegi meile lihtsalt silma.

Kooliõuele tagasi jõudes kõigepealt jagasime oma emotsioone teistega. Peres söömine tähendas ju meie jaoks seda, et nägime väga lähedalt ühe Türgi külaperekonna eluolu, kuidas nad elavad, kuidas käituvad, mida söövad jne. Selline võimalus oli meie jaoks ideaalne ning kogus seda miljööd kirjeldada on võimatu. Selle jaoks peab ise kohale minema ja ise seda kogema. Igatahes on nüüd juba „Cultural Awarness“ oma projekti nime välja teeninud.

Kooliõuel ümbritsesid taas meid meie väikesed sõbrad. Paljud olid ära õppinud meie nimed ja uurisid kas meile ka siin meeldib ja teatasid jälle kui ilusad me oleme. Tegime tohutustes kogustes sõbrapilte lastega, mängisime nendega keksu ja võrkpalli. Nautisime vaadet mägedele, rääkisime õpetajatega juttu ning võtsime päikesevanni. Lapsed kinkisid meile lilli ja muud muru :D. Kallistasime ja musitasime ning aeg oligi minna järgmiste laste juurde. Praeguseks oli meil juba kerge väsimus peal kogust sellest tähelepanust, mis lapsed meile andsid.

Marje oma uute sõpradega

Kuid enne veel, kui läksime järgmiste laste juurde, tegime väikese peatuse mägede vahel. ESNi inimesed tahtsid teha väikest intervjuud Süüriast ja meie projektist kauni vaate taustal. Mariliis sai olla ilus ja rääkida projektist.

Mariliis kaunist vaadet rikkumas :)

Edasi sõitsime bussiga järgmisesse külla, kus on puuetega laste rehabilitatsioonikeskus. Kuulub see Hüseyini perekonnale, nagu ka palju muud siin piirkonnas. Lapsed olid meie jaoks ette valmistanud väikesed etteasted. Etteasted olid väga huvitavad ning mõnus oli vaadata neid lapsi, kes tõesti nautisid oma etteastet. Meie elasime neile võimalikult palju kaasa. Ka siia oli omadega jõudnud gangnam style ning lapsed tantsisid meile seda. Teise tantsu tegime juba kõik koos ning oma oskuste poolest jäime kõvasti alla lastele. Õnnetud me polnud, tulime siia head aega nautima ja lastega tegelema ning seda me ka tegime J. Pärast etteasteid andsime lastele üle kingitused ning tegime paar grupipilti, et siis edasi liikuda. Päev on juba üsna pikk olnud, kuid lõppu ei tundu sellel olevat.

Mariliis annab kingitust üle

Küla, kus parasjagu olime on eriline, kuna siin on eraldi piirkond kristlaste jaoks. Nendel on siin külakeses ka oma kirik, mida vaatama läksime. Buss aga kiriku juurde sõitma ei mahtunud, seega kõndisime vahelduseks jala. Tegemist oli üsna tagasihoidliku ortodoksi kirikuga. Kiriku ees istus üks ehtne habemega baba. Tema tool oli päikese loojumise tõttu varju jäänud ja nüüd oli vaja seda liigutada tagasi päikese kätte. Võttis ta siis oma kepikese kätte, tooli teise kätte, piip suus, habe ees ning astus oma O-jalgadega. Väga mõnus baba oli minu jaoks. Kirik ise oli kaunis ja lihtne.

Nüüd ootas meid ees bussisõit tagasi Antakyasse, kus pidime külastama järgmist kirikut ning siinset spice bazaar’i. Bussisõit tagasi viis meid taaskord läbi mägede ja küngaste. Maalilised vaated igas ilmakaares, ahmisime endasse kogu seda ilu veel kord. Kirik, kuhu minema pidime oli hetkel renoveerimisel, kuid kirik asus kuskil mäenõlva peal, kivide vahel, niiet ronisime mööda seda nõlva pidi kõrgemale ning tegime veel kord pilte ilusatest vaadetest. Kaisa pakkus meile kõigile väga vürtsikat saia, mis talle külas pererahvas pärast lõunasööki kaasa pakkis. Kiriku juures sattus meie seltskonda üks pisikene poiss, kes tutvustas selle mäega ja kirikuga seonduvat ajalugu. Nüüdseks oli aeg juba piisavalt hiline, et päike läks looja. Ning nii kui päike läks looja polnud enam kedagi, kes suviseid Eesti tüdrukuid soojendaks. Meil hakkas veidi jahe ning tahtsime juba väga edasi liikuda.

Tüdrukud ja vaade Antakyale

Kaisa oma väga vürtsika saiaga

Aega läks ning asja sai. Buss oli meid vahepeal maha jätnud ja ise ära läinud, nüüd pidime koju jala minema. Kuna aeg oli juba hiline jäi bazaaril käik ära, kuna seda juba suleti vaikselt. Lähme sinna homme hommikul. Aeg oli õhtusöögini jõudnud. Jalutasime läbi linna hotelli poole ning hotelli läheduses astusime sisse ühte restorani, kus Hüseyini vend meid juba ees ootas. Algas türgipärane segane suure seltskonna tellimine. Ehk siis kõik topiti ühte lauda, Hüseyin rääkis, millised toidud on meile soodukaga ja võttis meilt tellimusi. Kõik oli niivõrd segane ja võttis nii kaua aega, et kogu söögiisu vaikselt kadus. Kui lõpuks mingi imega oma söögid kätte saime, polnud enam suurt isu, kuid sõime ikkagi kõhud täis. Õhtuseks plaaniks oli minna kluppi tantsima ning siis on ju hea, kui enne ikka oled midagi söönud ka. Kõhud täis suundusime hotelli. Söögi eest maksmisega oli palju segadust jälle, kuid saime ka sellega hakkama. Ühtse tellimuse tõttu oli neil kindlasti vaja paberilehte, kus kõik tellimused kirjas olid, kuid see leht oli tolleks hetkeks jalutama läinud.

Teel tagasi hotelli astus Mariliis mingi porimülka sisse ning Marje muidugi naeris kõht kõrveras nagu mingi segane põhjamaalane. Mariliis kirus muudkui ja juhtis tähelepanu karma olemasolule. Ja karma jõudis minuni kaks sekundit hiljem, kui komistasin ja koperdasin ning peaaegu oleks pikali käinud. Nüüd naeris Mariliis selle üle, kui kiiresti oli karma minuni tagasi jõudnud. Mina koperdasin ennast püsti tagasi ja karma vaatas vastu. Tükk aega üritasin Mariliisile selgeks teha, et näe seal on karma, kuidas sa ei näe karmat, suur ja sinine! Lõpuks taipas Mariliis ühte reklaamtahvlit vaadata ning sai aru, kuidas on võimalik karmat näha. Enne seda pidas mind ikka täiesti hulluks :D.

Pikk päeva on juba peaaegu õhtale jõudnud. Hotelli jõudes käisime pesus ning Marje alustas blogikirjutamist. Koos laulsime üle hotelli eestikeelseid lastelaule nagu „Kati karu“, „Kivil istub väike konn“ ja „Ehitame maja“. Ilmselgelt olime väga lõbusas tujus. Teistega pidime kokku saama all fuajees ning siis pidime otsustama, kas lähme kohe kluppi või teeme enne soojenduspeo ka. Otsustasime soojenduspeo kasuks ning läksime lähedale alkoholiputkasse. Mina, Kaisa ja Mariliis olime nüüd täiesti omadega läbi ning kuna veini valida ei suutnud, ostsime endale hoopis jäätised. Mina ja Mariliis ostsime esialgu jäätised, mis käisid 2=1 hinnaga. Kaisa sai endale kokku sealt 3 jäätist, kuna tema ju tahtis ka ühte jäätist tasuta saada.

Miks peaks piirduma ühe jäätisega?

Hotellis tagasi puhkasime veidi Kaisa ja Mariliisi toas ning läksime siis edasi kellegi tuppa peole. Kõik jõid ja tegid mingeid jaburaid nalju. Mariliis tundis ennast korraks veidi kehvasti ning ta otsustas oma tuppa ära minna. Minul ei olnud enam kuidagi tantsuisu peal ning otsustasin, et ei lähe edasi kluppi, vaid pigem kirjutan blogi edasi. Kaisa alguses oli ka kindel, et kluppi ei lähe, kuid Hüseyin suutis tema ümber veenda.

Sellega sai meie lõputu päev läbi. Kogu selle päeva kokkuvõtteks võin öelda, et hoolimata koduste hoiatustest, et Süüria piiri äärde ei tasu minna, olen ma õnnelik, et ma siiski siia tulin. See päev ja need kogemused, mis ma siit saanud olen trumpavad kõik naaberriigi sõjakolde probleemid. Kogu see emotsioon, mis minusse täna imbus oli väärt siia tuleku riski võtmist ning meil on väga kahju, et Saskia meiega kaasa ei tulnud. Kogu minu siia tuleku üheks olulisemak eesmärgiks oli näha, kuidas kohalikud elavad. Tänasega olen jälle palju targemak saanud ning kui tänast poleks olnud, oleksin suurest osast kohalikust elust ilma jäänud. Nüüd olen näinud nii suurlinnaelu kui ka türgi kõige kaugema nurga külaelu ning mina olen oma eesmärgi siin täitnud.