40. päev - Esimese korraliku koolinädala algus

Täna hommikul olin väga positiivselt meelestatud, kuna tänasest pidid hakkama minu esimesed täispikad loengud! Võib-olla on varem jutuks tulnud, et siiani on toimunud vaid 2 loengut, neist esimene 5 minutit ja teine 20 minutit. Esmaspäeva hommikuti algavad mul loengud kella 8st, milline rõõm! Täna hommikul vedasime siis hommikul ennast Saskiaga kooli, enne veel ootasime bussi 30 minutit. Hiljem saime Taneri käest teada, et nii vara, kui meie kooli tahtsime minna, bussid veel kooli ei lähe :D Leidsime kenasti oma klassiruumi üles, kuid mida ei leidnud, oli hommikune loeng. Täitsa lõpp, niigi ajad ennast tohutult vara üles ja siis loeng jääb ka (võib-olla) ära. Võimalus on ka see, et me seda lihtsalt üles ei leidnud. Täna olime vähemalt targad ja võtsime läpakad kaasa, aga millega hakkama ei saanud, oli internetiühendus. Teadsin täpselt, kuidas see tööle peaks minema (Taner oli mind eelnevalt juhendanud), niisiis vaatasin ühe Air Crash'i. Mingi hetk otsustasime klassist lahkuda ja vaadata, äkki kohtame mõnda tuttavat, kes saaks meid wifi-probleemiga aidata. Leidsime Taneri, kes ka ei saanud asjaga alguses hakkama niiet andis mulle enda paroolid ja võttis vastutasuks minu omad ja läks uurima, milles probleem on. Vastust pole ma siiani saanud.

Well... Marje läks Del Mundosse ja eks ma kirjutan siis tänasest edasi.

Üheksaks koperdasime kooli meie Kaisaga. Minu peatusest sõitis kõigepealt neli bussi mööda, sest need oli rahvast nii täis, et sinna kedagi juurde ei mahu. Viies oli liinile juurde pandud lõõtsaga buss, kuhu ma sisse mahtusin. Rahva pealepakkimise ajal sõitis veel kolm täiesti täis bussi mööda. Küll kõigil oli maru suur tahtmine sinna kooli saada. Halil, keda ma juhuslikult peatuses nägin, seletas, et need on kõik keeleõppe õpilased, keda läheb kooli umbes kolm tuhat. Aasta inglise keele tunde peavad võtma enne ülikooliõpingute algust kõik need, kes eelnevast eksamist läbi ei saa.

No aga kooli me ka jõudsime ning oma simutundi ronisime. Seal ootas meid ees umbes 10 türgi poissi, kõik lennujuhihakatised. Nad mängisid mingid keerulisemat mängu ja olid pseudopiloodid. Kui meie olime tegelenud ainult IFR õhkutõusudega, siis nende mängus olid IFR ja VFR tõusud ning maandumised, samuti mingi tegelane, kes tegi pidevalt touch-and-go ja üks sõjaväelennuk. Seega sagimist kui palju. Esimese mängu istusime poiste kõrval ja kuulasime huviga nende raadiosidet. See oli kiire kiire ja mäng arenes sujuvalt. Teise mängu alguses ronis ülevalt alla õppejõud ja teatas, et nüüd peavad raadiosidet tüdrukud ning poisid vajutavad vaid arvutiekraanil nuppe. Olime Kaisaga jälle kaelani külmas vees. Eks me siis sahmerdasime ja puterdasime, kuid neljanda mängu lõpuks olime pisut arenenud ka juba ja meil tuli järjest paremini välja. Aga õnnelikud olime sellegipoolest. Jälle suur samm ja uus kogemus. Kaisale oli üks poistest seletanud, et varsti tuleb meil eksam, kus võetakse radarid eest ära (hetkel on kõik lennukid radaril näha) ja siis peame peast seda kõike tegema ja mäletama, kus lennukid on. :D Kõlab lahedalt, kuid samas ikka päris keeruliselt ka.

Meie tunni ajal olid Marje ja Saskia maru aktiivsed, nad käisid ära söömas, treenisid jõusaalis ja sõitsid siis bussiga linna. Kuna meie tunniplaan Kaisaga ei võimaldanud turul käia, siis palusime Marjel ja Saskial ka meie eest turgu külastada. Marje tuli turult koju lõpuks 12 kg asjadega. :D Ta oli nii pai, et sorteeris ja komplekteeris toidukoti nii mulle kui ka Kaisale. Siis käisid Marje ja Saskia ka International Offices ning juba põrutasidki kooli tagasi.

Meie Kaisaga käisime ka vahepeal kiirelt söömas. Sööklas on kandikukord. See tähendab, et sul on "vahva" lohkudega kandik ja söök tõstetakse sinna sisse. Ma ei harju sellega vist mitte kunagi ära. Ja nuge nad ka ei tunnista. Aga toit oli täitsa hea.

Lõunasöök: Çoban Kavurma, Pirinç Pilavı, Ayran ve Meyve 

Pärast lõunat oli meil veel üks tund. Selleks oli Aviation English. Õppejõud selgitas terve tunni kursuse sisu ja ülesehitust. Teen täieliku kokkuvõtte: Kursus koosneb tundidest ning kahest eksamist (mid-term ja lõpueksam). Kursuse raames tuleb otsida üksi või grupiga kaks artiklit, mis oleksid seotud teemadega Aviation ja Business. Artiklid peavad olema kirjutatud viimase kahe aasta jooksul. Artiklitest tuleb teha kokkuvõte ning neid klassile esitada.

Seda kõike seletas ta alguses 15 minutit inglise keeles ning siis sai aru, et türklased ei mõista teda. Järgmiseks seletas ta seda 30 minutit türgi keeles. Siis vist tundus, et türgi õpilased said temast viimaks aru. Ja igaks juhuks mainis ta veel mulle ja Kaisale, et piisab kui teeme kokkuvõtte sissejuhatusest, põhiprobleemist ning lahendusest, sest sisu analüüs võib sõnavara keerukuse tõttu üle jõu käia. Me vaid ohkasime ja muigasime endamisi. Ahjaa, ja siis ta ütles ka, et see on win-win situatsioon, me saame kõik hindeks AA või AB või kõige kehvemal juhul BB. Ei oskagi väga sellist õpetajat kommenteerida.

Pärast paaritunnist pausi kahe järgneva loengu vahel saime uuesti kokku Saskia ja Marjega. Päeva viimane loeng oli meil koos. Selle loengu sisuks on põhimõtteliselt õhuliikluse korralduse minevik ja tulevik.Võtsime  täna minevikku kuni deregulatsioonini. Üsna asjalik PP oli õppejõul tehtud, kuid loeng ise on kuula ja kirjuta. Kuid ega väga vinguda ei saa, tuleb võtta, mis antakse.

Pärast seda loengut läksid Saskia ja Marje koju ning meie Kaisaga läksime ka jõusaali. Mõtlesin küll, et seitse õhtul on ehk liiga hilja, kuid see oli ideaalne aeg. Tundsime end pärast väga hästi, väsinult, kuid õnnelikult.

Koduteel käisin Marje juurest läbi, et oma toidukorv koju tuua. Marje sättis end just välja Del Mundosse tasuta esmaspäevase õlle järgi. Lubasin järgmisel nädalal tänutäheks kaasa minna, et oma õlu ka talle anda. :)

Selline meie siiamaani kõige sisukam päev Eskis oligi.

Türgi tähelepanek 16: Ringteed on Türgis täiesti kasutu liiklusregulatsioonivahend. Ringile sisenemiseks tuleb teed anda ning teed tuleb anda ka ringilt väljumiseks (viimasel juhul muidugi mitte kooskõlas liiklusmärkidega). Ringil olevate radade arv tuleb tegeliku situatsiooni saamiseks korrutada kahega.

Türgi tähelepanek 17: Türgi üliõpilased on maru lärmakad. Nad suudavad olla nagu kuuenda klassi lapsed ja tekitada täieliku kaose. 

39. päev - Pühapäev on pesupäev

Täna oli äärmiselt sisutihe päev. Kõik magasid nii kaua, kui tahtsid. Päeva suurimad sündmused olid:

• Kaisa ja Mariliis said kokku, Mariliis andis Kaisale vihiku ja nad ostsid poest kommi.
• Saskia ja Mariliis käisid Marje juures pesu pesemas ja kokkasid talle õhtusöögi.
• Mariliis ja Ahsen (Mariliisi korterikaaslane) küürisid terve korteri puhtaks.
• Marje ja Kaisa said kokku ja käisid teed joomas ning õhtut nautimas.

Oligi kõik. Äärepealt oleksid Kaisa ja Marje saanud 50 kohaliku eest lumelauareisile Bursasse, kuid see nädalavahetus oleme juba end Antalyasse ära lubanud. Aga pole hullu, meil saab ülimalt äge nädalalõpp olema.

38. päev - Linnaekskursioon

Täna toimus siis edasilükatud linnaekskursioon. Ilm oli selleks võrratu.

Hommikul olin piisavalt varakult üleval, kuid viimasel minutil läks ikka kiireks. Ja pisut nördimust tekitab see, et ma kiirustan, et õigel ajal kohal olla, ning siis me jälle ootame 20 minutit hilinejaid. See on midagi, millega ma vist kunagi ei harju.

Aga vähemalt oli ilm ilus ja püüdsime oma miskipärast kehvi tujusid üleval hoida. Linnaekskursioon oli türgipärane. See tähendab, et jalutasime suures grupis ringi, suurt midagi ei räägitud ning iga 10 minuti tagant tuli kusagil grupipilt teha. Meile, eesti tüdrukutele, tähendas see võistlust, kes suudab kõige rohkematelt grupipiltidelt puududa, sest mõttetu on neid teha iga natukese aja tagant (päeva tipp oli muidugi see, kui nad mošees grupipilti tegid).

Üks selle päeva loendamatutest grupipiltidest

Aga pärast pikka jalutuskäiku läbi linna ja meie pisut lapsikut käitumist (et oma pahurat meelt rõõmsamaks pöörata), jõudsime viimaks sihtkohta - Odunpazarı. See on miljööväärtuslik piirkond erilise arhitektuuriga. Majad on kenad värvilised ja kõik ühtemoodi. Võrdluseks võib tuua meie supilinna, kuid Odunpazarı on palju värvilisem ja armsam.

Ilmne näide meie lapsikusest (teeme tühjas purskkaevus kujudega pilte)

Luige Liisu

Tee peal nägime ka Eski kõige vanemat maja (linna esimene mošee)

Odunpazarı majad

Grupipiltide vahepealt leidsime ka plasthobused ning ronisime neile selga, et pilti teha

Odunpazarı majad

Odunpazarıs jalutasime tükk aega ringi ning meie Kaisaga põikasime aeg-ajalt mõnda poodi sisse, et vaadata kauneid Meerschaum nikerdusi ning piipe. Meerschaum on miski valge pehme ja kerge mineraal, mida nad siit Eskist leiavad. Sellest tehakse nikerdused ning siis töödeldakse neid, et saavutada suurem kõvadus. Ehted olid kõik väga ilusad ja armsad. Väga veider oli neid käes hoida, sest materjal on imekerge. Enamasti tehakse sellest materjalist piipusid, kuid turistide jaoks valmistatakse ka ehteid.

Meie sihtkoht oli klaasitöö muuseum. See meeldis mulle väga, võrratult ilusat kunsti saab klaasist teha. Positiivne üllatus oli ka see, et leidsime ühe Eesti klaasikunstniku kaks tööd ka. Pisut pilte siis klaasimuuseumist.

Eesti kunstniku töö

Üleni klaasist

Vahva laekaunistus

Pärast muuseumikülastust lubati meid pisikesse linnakusse, kus oli väga palju Meerschaumi poode. Saime seal 20 min ringi vaadata ning mina ostsin endale ühe ehtekomplekti. Kaunis mälestus Eskist ning väga armas romantiline roosidega ehtekomplekt. 

Poekestega täidetud siseõu

Hiljem külastasime veel üht kohalikku mošeed. Piilusime korra sisse ning tulime tagasi välja päikest nautima. Teised jäid sisse ja kuulasid maja ajaloo kohta ning tegid grupipilti. :D Meie leidsime armsa kiisu, kes nautis päikest ning hiljem Kaisa paitamist. 

Seejärel läksime vaatama klaasikunstnike töökoda. Mina oleksin võinud seal istuda ning tunde nende tegevust jälgida. Kahjuks veetsime seal vaid umbes kümme minutit. Neil oli vahva töökoda, kus kaks inimest tegid oma klaasikunsti ning siis said pealtvaatajad tulla ning pinkidel istuda ja nende tegutsemist vaadata.

Tagasiteel võtsime värsket apelsinimahla ning suundusime Kaisa juurde õhtusööki kokkama. Tee peal haakis end Marjele ja Kaisale sappa ming itaallane, kellest oli üsna raske lahti saada. Tüüp ei saanud aru, et ta ei ole oodatud ja ei paku meile üldse mitte mingisugust huvi. Ta muutus juba üsna tüütavaks ning tülikaks ning mõtlesime juba, et kutsume mõne buddy kohale, et ta temaga pisut tõsisemalt vestleks. Aga saime tast siiski viisakalt lahti ning rohkem teda loodetavasti enam ei kohta.

Värske, maitsev ja hea hinnaga apelsinimahl

Kaisa juures kokkasime igati hea ja tervisliku läätsepaja (noh okei, Kaisa kokkas ja meie uudistasime ümber). Sõime koos õhtust, tukkusime tema lõpututel diivanitel ja ajasime juttu.

Koduteel leidsime Saskiaga endale ka tennised, mida jõusaali jalga panna. Nüüd on kogu trennivarustus olemas ning saab täiel rinnal sportida (muidugi välja arvata see paha asi, et ujulakaarte me see kuu ei saagi, sest jäime registreerimisega hiljaks).

Homme on jälle pesupäev ning õppimise ja niisama puhkamise päev. Esmaspäeval hooga juba loengutesse!

37. päev - Trennipäev

Tänaseks olime kokku leppinud, et läheme katsetame kooli jõusaalivõimalusi. Enne seda tuli aga järjekordne varajane ärkamine, matk peakampusesse ning registreerimine teha. Täna algas registreerimine teisele Antalya reisile, kuhu tulevad kokku erasmuslased üle terve Türgi. Lootust on seal kohata ka juba keelekursuselt tuttavaid inimesi. Olime nukal 8.15 ja Erasmuse kontoris umbes 8.30. Seekord oli järjekord tunduvalt väiksem, sest tegemist ei ole tasuta reisiga. Aga olime siiski õnnelikud, et nii vara kohal olime ning oma nimed kirja panna saime. Samuti tellisime endale ära ESN kaardid, millega saame järgmistele reisidele soodsamalt ning erinevaid soodustusi Eskis, Türgis ja Eestis.

Nautisime ilma peakampuse keskel asuva veesilma juures

Marje ei tahtnud vist teksaseid määrida :)

Siis võtsime hilise hommikusöögi või varajase lõuna. Läksime samasse kohta suppi sööma, kus Kaisaga alles käisime. Supp oli endiselt hea. :) Siis minu juurest läbi ja kooli. Jõusaali pääsemine läks vaevata, olime türgikeelse registreerimisega kenasti hakkama saanud. Kiire riietevahetus ning asusime jõmmi avastama. See on hiigelsuur. Kindlasti suurem kui Rahinge kodu mõlemad korrused kokku. Igasuguseid soojendusmasinaid oli kindlasti üle neljakümne, samuti olid olemas kõiksugu jõumasinad. Hea, kui pooli olime varem kohanud ja teadsime, mis nad teevad. Aga saime kenasti mütatud seal poolteist tundi ja oli väga mõnus üle pika aja end liigutada.

Pärast jõmmi läksid Marje ja Saskia koju, meil Kaisaga oli kõvasti asju veel ajada. Kuna söögipausi lõpuni oli veel aega (kõik campuse töötajad söövad poolteist tundi), siis läksime vaatasime Halili ja Taneri laborit, kus nad mudellennukeid ehitavad. Varsti tuleb USAs ming vahva võistlus ning nad ehitavad selle jaoks uut lennukit. Tiibade siruulatus on üle pooleteise meetri ja lennuk saab kaaluma nelja kilo kanti. Tegime ka eelmiste ja pisemate lennumasinatega tutvust.

Kaisa Taneri isikliku lennumasinaga 

Kuue nädala pärast end võistlustules tõestav lennuk

Poiste labori töölaud

Mariliis eelmise aasta lennukiga, mis kaalus 300 g kanti

Veel miski vahva läbipaistvate tiibadega lennumasin

Kui söögipaus lõpes püüdsime kõigepealt saada arsti käest allkirjad ujulapaberile. Muidugi see ebaõnnestus, sest arst teavitas meid, et tal pole sellise allkirja jaoks litsentsi. No tore... Siis tahtsime leida Cemi, kuid seegi ei õnnestunud. Vähemalt saime tema otsimise vahepeal kätte õpilaspiletid. Õpilaspiletid on ilusad sinised ja pildiga.

Kell kaks pidi meil tund hakkama ning otsisime üles oma klassi. Paljude õpilaste asjad olid juba klassis ning võtsime ka lootusrikkalt kohad sisse. Õpilased olid lärmakad, ajasid juttu, naersid ja käisid aeg-ajalt suitsul. Nüüd teame, missugused on siinsed lennujuhid. :D Tüdrukuid oli vaid paar-kolm, enamus on poisid (vastupidiselt meie ELA lennule). Pärast veerandtunnist ootamist muutusime ka meie rahutuks. Õppejõust polnud märkigi. Lõpuks, kui olime oodanud 35 minutit, pakkisid lennujuhid oma asjad kokku ja jalutasid minema. Seda tegime meiegi, pettunult, et keegi ei teavitanud tunni ära jäämisest varem.

Nüüd aga leidsime Cemi üles ja saime viimaks oma tunniplaanid korda. Lõpuks on see tehtud, jamatud juba kaks nädalat sellega. Siis saime viimaks linna tagasi tulla. Edasine plaan oli läbi käia siis sinisest haiglast, viia saadud allkiri ujulasse ning siis vajalikud paberid International Officesse. Haiglasse jõudsime 16.20 ja saime "suurepärase" uudise osaliseks, et arsti vastuvõtt lõppes kell neli. Ujumise plaan lükkub järgmisesse nädalasse. International Officesse saime paberid viidud ning siis jalutasime minu juurde.

Kella kuueks oli meil kokku lepitud kohtumine minu buddyga. Ta pidi meid viima vürtsikat türgi toitu sööma. Keskmiselt vürtsikat ja head türgi toitu saimegi, kuid mulle tundus, et Eski kõige kallimas restos. :D Aga söögilaud oli vinge. Seal leidus kausse ja kausikesi igasuguste traditsiooniliste toitudega, samuti vähemalt kuut sorti erinevalt tehtud liha. Ayran toodi üleni vahutavana suures madalas kruusis koos kulbiga. Vahtu oli terve kruus ja alustass täis.

Eelroad koos vahuse Ayraniga

Lihavaagen (kolmele) ja salati vahelt piilub çiğ köfte 

Eesti tüdrukud, minu buddy ja tema sõbranna

Magustoiduks värske ja soe baklava koos kreemiga

See oli väga lahe toidukogemus. Lõpuks olid kõhud väga väga väga täis. Istusime veel pisut ja ajasime juttu, jõime teed ja sõime värsket ja väga maitsvat baklavad. Hiljem arutasime erasmuse semestri kultuurilisi külgi ning jõime tassi kohalikku türgi kohvi. Koju jõudsin pisut enne poolt kümmet ning tänase pika päeva ning seljataha jäänud tegusa nädala väsimus on suur.

36. päev - Koolipäev

Täna sai kaks hetke kauem magada, sest kümneks oodati meid kooli. Lootust oli jälle simutada saada. Arvata on, et kedagi kell kümme seal kohal ei olnud. Kuigi kuna me oleme nagu kaks suurt ja vilkuvat reklaamposti (maru õnnelikud, säbelevad ja võõrkeelt rääkivad) keset oma osakonda, siis tuli üsna kiirelt miski õpetaja meie juurde, kes varustas meid lennufirmade nimede ja lühenditega, et saaksime neid pisut õppida.

Pisut hiljem tuli ka meie õpetaja, kes oli üllatunud, et oi näe teie siin. Mälu on nõrkadele. Aga siis nad ajasid jalad kõhu alt välja ja saime juba varsti torni. Täna küsis naisõppejõud meilt, kas saaksime mõlema positsiooniga ka üksinda hakkama. Teadmata, kui suur töökoormus see olla võib, kehitasime õlgu ja avaldasime arvamust, et ikka saame ehk. Saime ka. :)

Saime Atatürgi lennujaama seisukohtade ning lähenemisala plaanid

Seega siis täna üks mängis torni ja teine mängis nelja pilooti. Saime tutvust tehtud pilootidel ees oleva süsteemiga. Samuti sarnane radaripilt koos lennukitega. Siis lisaks info iga lennuki kohta ning kui midagi teha vaja oli, siis lennuk andis sellest märku ning ekraanile tuli vastav kiri. Näiteks võis lennuk teada anda, et mootorid on käivitatud ning ta tahab nüüd pushbacki luba. See oli ka huvitav positsioon, kuid alguses üsna harjumatu.

Täna saime samuti mõlemad ühe mängu ehk neli lennukit. Pärast harjutasime veel üht pikka pikka lauset, mida peame kõikidele lennukitele enne õhkutõusu ruleerimise ajal lugema. Hetkel kulub meil selle lugemiseks oma 10-15 sekundit, peaksime hakkama saama kuue sekundiga. :D Esmaspäeval saame juba kuus lennukit ning alustame ka IFR maandumistega.

Ei enne ega pärast tundi me Cemi ei leidnud. Seega jäid tunniplaanid paika panemata. See tuleb nüüd homme kindlasti ära teha. Samuti ei tea me, kas homme üks tund toimub või ei. Aga selles me probleemi ei näe, sest läheme ennelõunal jõusaali ja sealt võime otse tundi minna ja kui see ära jääb, siis läheme koju. :)

Sööklas sai ka trall tehtud. Nad valgete inimeste keelt seal ei räägi ja minuga kohalikus keeles ka suhtlema nõus ei olnud. Seega nad üritasid meid veenda, et peame netti minema ja toidud ära valima järgmiseks nädalaks. Meie üritasime neile selgitada, et see on juba tehtud. Alguses täislausetega, aga kuna nad ei tahtnud aru saada, siis üksikute sõnadega ja isegi neid nad ei tahtnud aru saada. Olid nii kindlad, et me rumalad ja midagi ei tea ja lihtsalt ei võtnud meid kuulda. Siis lasime neil meie numbrid sisse toksida ja oh imet, süsteem näitaski, et meil kõik valitud. Sealt edasi oli vaid minutite mäng, et neile raha ära maksta. Mina olin aga üsna pahur ja ärritunud, et nad ei kuula, mis sa neile räägid. Aga no pole hullu, järgmisel nädalal juba lihtsam. :D

Teine sama rõõmus jant oli pealinnakus. Tahtsime ujulakaarte teha. Ujula on maru kaugel linnaku põhjaservas. Aga pole hullu, leidsime selle üles. Täitsime ankeedid ära ja siis suunati meid linnakus asuvasse Sinisesse Haiglasse. See oli omakorda veel kaugemas lääneservas. Otsustasime homme teises linnakus juba tuttava arsti juures käia ning tulime linna poole tulema.

Linnas sõime head tomati-juustusuppi ning mõlgutasime mõtteid, et Marje ja Saskia alles jõudsid kooli. Nende koolipäev möödus sündmustevaeselt, olid türgi keeles tundi saanud. :D Muidugi hiljem, kui taibati, et nad ei saa midagi aru, mindi üle inglise keelele. Aga aine tõotab neil asjalik ja huvitav olla.

Õhtupoolikul käisime Saskiaga Marje juures pesu pesemas. Insenerid, nagu me oleme, ei saanud me ise masinat tööle. Aga Taner tuli ja kruttis nuppe ja pani selle vaevata käima. Siis püüdsime lõputuna näivat vaba aega surnuks lüüa ning vaatasime AirCrashi.

Muud vaimustavat ei juhtunudki, homme jälle varajane äratus, et pealinnakusse reisikohti rebima saaks minna. Seekord on 37 kohta. Stardiaeg on sama, loodame parimat.

35. päev - Esimene koolipäev

Tänane hommik algas maru varakult. Järgmise nädala lõpus on reis Antalyasse (mingi Rotary klubide rahuüritus) ja sinna võetakse 24 erasmuslast kaasa. Trip on 4 päeva ja tasuta. Arvata võib, et kõik tahavad sinna saada. Registreerimiseks avati kontor kell 9.00. Meie saime nuka peal 8.15 kokku ideega, et oleme maru varajased. Tee peal kohtasime nelja erasmuslast ning jalutasime neist oma reipa kõnnakuga mööda. Kontori uksest astusime sisse 8.30. Vaatepilt oli kirju, liiga palju inimesi oli juba kohal. Kiire lugemine tegi selgeks, et peale meid mahub nimekirja veel kolm inimest. Marunapikas.

Kuna töötajaid polnud veel tulnud ja oleks kindlasti maru taplemiseks läinud, võtsin kotist paberi välja ja palusin inimestel saabumise järjekorras nimekiri teha. Idee võeti hea meelega vastu ning nimekiri tekkis kiirelt. Oli ka "hiliseid" saabujaid, kes jäid kohtadest ilma.

Hommikul oodates aega parajaks tehes leidis Kaisa riiulist ELA voldiku.

Lõpuks saime ka ametlikku nimekirja nimed kirja ning siis jalutasime tuldud teed tagasi, et kokku saada kõigi erasmuslastega. Hommik oli võrratu, päike paistis ja jõudsime õigeks ajaks EsParki ette. Sealt liikusime kambakesi Kaisa kodu lähedal asuvasse kohvikusse, kus meile oli umbes pool kohvikut kinni pandud. Saime süüa esimest korda seda täitsa õiget türgipärast hommikusööki (eelnevad olid pisut Ameerika alatooniga).

Neljandik kohalviibinutest. Lauale kanti just head-paremat.

Hommikusöök oli väga nauditav ning rikkalik. Sõime saiakesi koos erinevate määrete, juustude ja vorstidega. Samuti pakuti oliive, paprikat, tomatit, kurki ja kindlasti midagi veel.Magusa poole pealt sai saiale määrida moosi ja mett, hiljem toodi laudadele ka puuvilju. Muidugi ei puudunud selle kõige juurest ka tee. Kiidan siinse kohviku tee heaks, see on just täpselt parajalt kange.

Minu hommikusöök: selliseid taldrikutäisi sõin ära umbes kolm, sest tahtsin kõiki erinevaid asju proovida.

Hommikusöögi ajal pööras meie imeline päikesepaisteline ilm vihmaks. Ilmateade ei valetanud taaskord. Käisime Kaisa juurest läbi, kus ta pani end veidi rohkem vihmakindlalt riidesse ning lippasime bussi peale, et jõuda kooli. Meie õnneks jäeti vihma tõttu ära ka toimuma pidanud erasmuse linnaekskursioon. See tehakse nüüd ilusa ilma korral nädalavahetusel järgi ja siis saame meiegi ekskursioonist osa võtta.

Koolis püüdsime üles leida Cemi, et oma tunniplaane viimaks korda saada. Me ei leidnud teda, kuid muret polnud, sest Marjel ja Saskial hakkas temaga tund.Meie otsustasime sel ajal ära teha oma spordikaardid.

Spordikaartidega oli omaette komejant. Meesterahvas, kes valvelauas töötas, ei osanud inglise keelt. Me täitsime türgikeelsed ankeedid kenasti ära ja siis ta kirjutas meile Google Translate abiga, et arst peaks kohe saabuma. Istusime siis pinkidele ja jäime ootama. Maru kiirelt saabusid ka Marje ja Saskia, kelle tund oli kestnud umbes viis minutit. Neile selgitati nende aine sisu ja ülesehitus ära ning siis oligi selleks nädalaks kõik. Ka nemad täitsid oma formularid ära ja ootasime siis rõõmsalt arsti kõik. Nali oli aga selles, et arsti ei olnud ega tulnud. Ma ei tea, kas tegemist oli arusaamutusega või türklaste arukusega, kuid nii see oli. Õnneks leidsime ühe kohaliku õpilase, kes meid läbi terve linnaku teise otsa saatis, et näidata, kus arstiga kohtuda saame. Arst oli muidugi lõunal. :D

Meie Kaisaga pidime siis juba tundi lippama, teised said kokku Haliliga ning jäid aega parajaks tegema, et pärast Cemiga kohtuda.

Vihmasadu oli üle läinud ja nüüd oli ilm juba palju suvisem ning võrratu. Pisut kartsime oma tundi, oleme ikkagi ju täielikult ettevalmistuseta ja ei teadnud, mis meid ees ootab. Alustuseks saime pool tundi loengut, kus selgitati kõige elementaarsem ja vajalikum ära. Siis ronisime torni.

Alguses tutvusime uue ümbrusega ning õppisime tehnikat kasutama. Siis pandi meid kohtadele paika ja klapid pähe. Iga algus on raske, ülesanne nii raske ei olnudki, kuid alguses tuleb palju meelde jätta ja püüda kõike õigesti teha. Ülesandeks oli neli lennukit erinevatelt seisukohtadelt õhku saada. :D Selle jaoks annab üks lennujuht mootorite käivitamise, pushbacki ja ruleerimise load ning teine lennujuht õhkutõusu loa. Kui neli lennukit õhu saime, vahetasime kohad.

Kogu tornitund võttis täna umbes kaks tundi aega. Olime endaga ja tunniga väga väga rahul. Raske on meie rõõmu kirjeldada või emotsiooni edasi anda. Hüppasime ja rõõmustasime väljas päikese käes, et saime hakkama ning nautisime oma tundi täiega. Hea uudis on see, et juba homme on uus tund ning samuti saame tunde ka esmaspäeviti.

Õnnelik Kaisa esimeste stripidega simutorni taustal

Õnnelik Mariliis esimeste stripidega simutorni taustal.

Pärast kooli käisime siis uuesti arstionu juures, kogu jant võttis minuti: astud uksest sisse, annad talle paberi, ta kirjutab sellele peale vaatamata alla, võtad paberi, astud uksest välja. Ebavajalik formaalsus. Siis jalutasime nendega spordikeskusesse ning saime oma kaardid. Nüüd saame 15 liiri eest märtsikuus 13 korda jõusaalis käia. Igati mõistlik, ma arvan.

Seejärel koolist koju. Linnas ostsime veel minule ja Kaisale ujumismütsid ning Kaisa ostis ka trikoo. Mütsid on siin ujulas kohustuslikud ning homme läheme ujula kaarti tegema. Õhtul tuli koju tagasi ka mu korterikaaslane ning nüüd sätime välja ametlikule ESNi tervitusõhtule.

Päikest. Tänane päev on olnud võrratu, loodan, et homne on veelgi parem.

PS: Veel üks suurepärane uudis. Täna tulid Istanbulist keelekursuse tulemused. Sain eksamist läbi tulemusega  96%. :) Olen ka selle saavutuse üle väga õnnelik. Marjele pole veel sertifikaat tulnud, kuid oodatav tulemus on kindlasti sama hea. Sertifikaat annab meile 8 EAP, mida saame loodetavasti ka Eestisse üle kanda.

34. päev - Orientation day

Tänane päev algas meie jaoks kogunemisega ülikooli pealinnakus, kus pidime kokku saama kõikide teiste Erasmustega ja ESNi inimestega. Nagu ikka, siis tavalisest väljakuulutatud kellaajast keegi kinni ei pidanud, niiet ootasime ilusti kõiki kuskil pool tundi.

Päeva alustuseks kuulasime lühikesi ülevaateid selle kohta, mis see semester toimuma hakkab ja mis asjad tuleb kindlasti lähitulevikus korda ajada. Edasi tegime väikese tutvustava tuuri kämpuses väiksemates gruppides. Mina sattusin sellisesse gruppi, kus erasmuse inimesi ei teadnud, küll aga teadsin kõiki türgi inimesi, kes meile tuuri tegid. Seega suhtlesin enamuse ajast türgi inimestega. Peakämpuse tuuri lõpetasime Jaapani aias. See oli üks väga ilus koht ning kindlasti on seal veelgi ilusam suvel.

Unine Marje nautimas päikesepaistet

Jaapani aed

Edasi läksime meie iki eylül kämpusesse ja tutvusime pikemalt kehakultuuriteaduskonnaga ning spordivõimalustega. Siin on päris head võimalused nii korvpalluritele, jalgpalluritele, tantsijatele, võimlejatele jne. Sellega sai meie Orientation Day läbi ning suundusime tagasi linna, käisime kõik koos pealinnakus söömas ning suundusime kodudesse ära. Mina otsustasin teha umbes 3 tunnise uinaku, kuna olin juba päris väsinud. Polnud mitu päeva normaalsel ajal magama saanud. Ja loomulikult see ainus päev, kus mina päeval magan, tuleb mulle 2 külalist. Vähemalt on korterikaaslane super ja ei hakanud mind üles ajama ning lõbustas külalisi ise ja saatis lõpuks minema :)

Iki eylül kämpus

Kehakultuuri teaduskonnas pidime siniseid sussikesi kandma

Päike paistab ning meel on rõõmus

Õhtul oli plaaniks minna vesipiibubaari koos Erasmuse tudengitega. Kaisa ja Mariliis otsustasid koju õppima jääda. Neil pidi järgmine päev olema huvitav simutund, mille jaoks pidi aga eelnevalt mõningaid ettevalmistusi tegema. Meie Saskiaga läksime kohale. Siinne vesipiip on veidikene kangem, kui kodumaal, kuid siiski päris mõnus. Terve vesipiibukohvik oli täis Erasmuse inimesi, uusi nägusid oli järjekordselt hulganisti. Praegu juba vaikselt hakkavad tekkima inimesed, kellega rohkem suhtleme ning kelle nimed oleme suutnud ära õppida. Koju tulime Saskiaga üsna varakult (enne südaööd), kodus tegin endale veel kerge öise roa ning läksin magama ära.

Kaaslased vesipiipu nautimas