30. päev - ametlikult elanikud

Eilne õhtu möödus meil Kaisaga üsna lõbusalt. Erasmustega õhtu oli veidi igav ja meie vastas täpelt istusid kaks leedu poissi, kes süüa ei osanud ja juttu ei rääkinud. Niisiis otsustasime minna kahekesi mõnda muusse baari ja kultuuri avastada. Kultuuri me ka leidsime, suutsime olla jälle vaatamisväärsusteks ning õhtu oli päris lõbus.

Tänane päev algas teiste jaoks türgi keele grammatika õppimisega, mina magasin samal ajal. Pärast keskpäeva käisime ära politseis ning saime oma elamisload lõpuks kätte. See seiklus seljataga, suundusime kesklinna tagasi, kus käisime poes ning liikusime Mariliisi poole. Taner viitsis meiega jälle kaasas jõlkuda ja oodata. Mariliisi poole läksime Saskiaga, Kaisa läks koju rõdu küürima ning Taner sõpra bussi peale saatma. Mariliis tegi meile väga hea õhtusöögi, tegime lühikese skype-kõne mu emale, et talle õnne soovida ning ajasime niisama juttu. Kõne oleks võinud olla ka pikem, kuid Mariliisi arvuti ei teinud minuga täna üldse koostööd. 

Nüüd valmistume iga üks oma kodus õhtuseks peoks, plaan on minna Erasmuse inimestega kluppi. Eks paistab, millega tänane õhtu lõppeb :)

Türgi tähelepanek 15: Kui sulle öeldakse, et oodake 20 minutit, siis tegelikult mõeldakse 1,5 tundi.

29. päev - Eski esimene iseseisev

Täna tõesti võtsime rahulikumalt, kuid see ei tähenda, et me õhtuks väsinud ei olnud. Hommikul saime kokku alles kaheteist paiku Kaisa kodu juures asuva suure kaubamaja ees. Olime tänaseks suutnud maha raputada kõik korterikaaslased ja Buddyd. Isegi Taner avastas Marje lahkumise liiga hilja, et kaasa tulla. Läksime kõik koos kohalikule igapäevasele turule (mitte segi ajada esmaspäeviti toimuva köögiviljaturuga), et otsida Kaisale tekikott ning ehk veel paar vajalikku asja, kui midagi peaks silma hakkama. Tekikoti me saime, kuid muud suurt midagi. Isegi postkaarte ei leidnud Saskia jaoks.

Edasi jalutasime läbi kaks suurt kaubamaja. Kanatli on Kaisa kodu juures ja Espark jääb meie kodu lähedale. Seal on hetkel suured soodukad, kuid üleüldine hinnaklass on üsna Eesti kaubamajade moodi. Poole kolmest saime kokku ühe Saskia buddy sõbraga ning nad läksid Saskiaga kõnekaarti ostma. Hetkeseis on siis selline, et mul on telefon (aga pole laadijat ja kõnekaarti) ning Saskial on kõnekaart (aga pole telefoni) ja Marje ja Kaisa saavad varsti kõnekaardid ja ka telefonid.

Pärast shoppamisretke suundusime pealinnakusse, kuhu tuli ära viia Learning Agreementid ja Saskia polnud saanud ka veel oma tervituspakki. Lootsime sealt saada infot ka nende ainete kohta, mida meie erasmuse koordinaator süsteemist ei leidnud, kuid meil paluti järgmisel nädalal uuesti proovida. Samuti ei teadnud nad midagi spordiklubide kaartide tegemisest ning selle kohta saame infot alles esmaspäeval. Noh muidugi võime alati ka varem oma buddydelt uurida, kuid ei ole sellega nii kiire kah.

Siis olime juba maru näljased ja põikasime Saskia kodu kõrvaltänaval asuvasse lokantasse sisse, et saada kiirelt midagi süüa. Võtsime sealt suured saiad, mille vahele pandi hunnikutes friikartuleid, pisut vorsti, lihapalle ja hapukurki. See kõik küllati üle majoneesi ja ketšupiga. Nägi juba välja väga rasvane ja ega oli kah. :D Kuid maitse oleks võinud parem olla, oli üsna tuim selline.

Igatahes siis ruttasime kiirelt Saskia juurde, et osa võtta Lennuakadeemia üliõpilasesinduse koosolekust. Ja nii me siis istusimegi ühel pool skaipi ja mugisime oma võikusid ning samas käis arukas koosolek teisel pool skaipi. Pärast ajasime veel juttu, jõime teed ja vaatasime ühe Air Crashi. Siis käisime toidupoest läbi ja igaüks oma koju.

Õhtul läksid erasmuslased kõik neljapäevasele tasuta õlle õhtule. Meie Saskiaga otsustasime aga olla antisotsiaalsed ning istuda kodus. Väsimus oli peal ja me pole ka kõige hullemad peoloomad. Marje ja Kaisa aga läksid ja loodan, et neil oli seal lõbus. :)

Homme läheme aga uuesti politseisse, et oma dokumendid kätte saada. Hommikupoolikul aga tulevad kõik minu juurde, et koos pisut türgi keele grammatikat pusida. Minu korterikaaslane läks nädalaks Ankarasse ja nüüd on hiirtel ju pidu.

Ja et pilte ka oleks, siis näitan kaartidel umbkaudsed kohad, kus me elame.

28. päev - Neli sädistavat eestlast ja üks türklane

Eilne päev hakkas sellega, et mina ja Taner jäime bussist maha. Pidime hommikul varakult minema jälle kooli ning saama sealt endale paroolid ja üliõpilasstaatust tõendava dokumendi. Jõudsime veidi hiljem kohale, tüdrukud ootasid meid juba ees. Kiire jutuvestmise käigus selgus, et nad ei olnud veel midagi jõudnud seal korda saata. Saime oma vajalikud paberid kätte ning hakkasime endale aineid valima arvutis. Sellega läks terve igaviku aega ja terve see aeg viitsis Taner meiega passida. Ta oli ainus buddy'dest, kes meiega täna kaasa tuli ning tal võis kohati ikka väga igav olla, kuna meie sädistasime pool aega eesti keeles. Siis saime mingi paberi, kus olid meie kõigi andmed kirjas, mina muidugi avastasin, et minu üliõpilasnumber on valesti sinna trükitud. Samal ajal kui ootasime kolmandaid pabereid käisid Kaisa ja Mariliis koos Taneriga oma raadioside tunni jaoks materjale hankimas. Nüüdsest saavad Kaisa ja Mariliis juba usinalt õppida.

Koolist saime kõik vajaliku kätte, liikusime linna tagasi. Kõigepealt käisime tegime Kaisast kõige ilusamad pildid üldse ja ta sai need maja kulul. Minu buddy'l on päris head tutvused. Edasi läksime tegime endale traspordikaardid, kontoris vaatas vastu tühjus, niiet saime oma kaardid 15 minutiga kätte. Päris kordaläinud päev juba, kuid politsei külastus ootas veel ees. Nüüd ei olnud keegi väga kindel meist, kuhu täpselt minema peab, kuid kohale me jõudsime. See koht asus küll täiesti pärapõrgus minu meelest. Kohapeale jõudes selgus, et seal ei saa koopiaid teha, niiet seiklesime seal tänavate vahel, et saaksime endale passikoopiaid ja üliõpilaspaberikoopiaid. Koopiad valmis suundusime tagasi politseisse ning saime oma asjad aetud väga edukalt ja väga kiiresti. Reedel peaksime oma elamisload kätte saama. Seiklesime siis tagasi kodu poole, vahepeal ei teadnud ka Taner, kus me oleme, aga lõpuks jõudsime kenasti õigesse kohta. Otsustasime tüdrukutega jälle minu juurde tulla sahlep'it jooma. Ajasime siin niisama juttu, Mariliis ja Saskia läksid mingi hetk koju, kuid Kaisa jäi veel siia filmi vaatama. Eks ta väga ei tahtnud koju minna, kuna seal ootas teda ees jubemust köök.

Eilne päev oli meil siis väga-väga produktiivne, tänase päeva võtame rahulikult. Üritame ka aru saada, kas saame mingeid keeli ja muid aineid muudest teaduskondadest võtta. Praegu on mul seis veidi nadi, saaksin siit vaid 18,5 EAP-d, kuna mul paar ainet kattusid ning pidin valima hakkama. Loodetavasti tegin õige valiku ja leian endale mõne keele, mida õppida.

27. päev - Tutvumine Eskiga

Pärastlõunal oli plaanis minna International Office'sse. Pisut rääkisime aga teineteisest mööda ja Hüseyinil oli sada suurt asja ajada. Seega jäime lootusetult hiljaks ning Marje ja Taner pidid meid pikalt ootama. Aga muidu läks seal kiirelt. Naisterahvas, kes meiega tegeles, oli meeldivalt üllatunud, et me olime juba oma osakonnas käinud ning meil oli neile vajalik paber juba olemas. Sealt aga saime miski mapitäie materjale kooli kohta ning tähtsad kuupäevad ning paber, mis tuleb enne lahkumist ära täita, et saaks õpitulemused ka teada.

Sealt edasi põikasime postkontorist läbi ja siis linna. Jalutasime linna peal ja tutvusime temaga niisama. Mingihetk leidsime pooljuhuslikult Kaisa ja Saskia ka ning siis läksime koos lõunale. Hiljem tiirutasime veel kesklinnas kahel pool jõekaldaid (jõgi on pisike ja imearmas ning iga natukese aja tagant läheb üle jõe värviline sillake). Kaisa ja Saskia olid oma tubade seintele postrid ostnud ning viisid ka minu sinna. Hommikul olin just mõelnud, et voodi kohal on sein nii tühi, et see vajaks kindlasti midagi. Saingi sealt kena postri vihmasajusest Istanbulist.

Õhtupooliku veetsime ühes kesklinna baaris, kus mängisime tavlat ning jõime sahlepit. Hüseyin ja Taner õpetasid Kaisale ning Saskiale ja meie Marjega mängisime omavahel. Mängida tuleb, kuni üks mängijatest saab viis võitu. Muidugi pidime me Marjega selleks tervelt üheksa mängu mängima. Mina võitsin selle tasavägise lahingu lõpuks ja seal oli kaks väga pingelist ning huvitavat mängu sees.

Kaisa esimesed lahingud

Kui kesklinnast tagasi jalutama hakkasime, oli juba hämardumas ning tuled jõe kohal põlesid ja olid oi kui kaunid. Tegime seal pilti kah.

Tuledes jõgi

Ja siis käisime läbi toidupoest ning vaatasime kõik koos Marje juures ühe Air Crashi osa. Hüseyin ei jäänud üldse magama sel ajal. :D Aga ei saa ka öelda, et see oleks kõige huvitavam osa olnud.

Pärast jalutasime kõik koju. Muidugi ei saanud ma esimese korraga kodule pihta. Jalutasin ühe põiktänava liiga kaugele, kuid taipasin oma viga, kui võti trepikoja ust ei avanud. Siis jalutasin hämaras tagasi ning leidsin koduukse vaevata. Kodus ajasin vanematega üle pikka aja skype teel juttu ning nüüd on viimaks aeg magama minna, homme on ees päev täis tegemisi.

Kirjutamiseni

26. päev - update

Õhtul käisime väljas. Siin on kohalikel pubidel väga kavalad plaanid välja mõeldud, et Erasmuse tudengeid püüda. Näiteks on selles baaris, kus me täna käisime, esmaspäeviti passi ette näitamisel esimene õlu tasuta. Sinna meie suurepealine kamp (ehk kuskil 40 türklast ning need Erasmuse õpilased, kes juba kohal olid ning need, kes terve aasta siin veedavad) liikuski.

Pubi oli kolmekorruseline ja väga vahva värvilise sisekujundusega. Seinad olid täis postreid piltidega väga erinevatest riikidest ja inimestest, riiulites oli hunnikute viisi türgikeelset kirjandust ja välismaiseid ajakirju ning lakke olid kinnitatud erinevate pubide logode ning õllemarkidega kaunistatud kandikud.

Cafe del Mundo koridor - allikas Internet 

Minu õlle sai esimene ettejuhtuv erasmuslane. Eks saan neid õllesid veel kõvasti järgmise nelja kuu jooksul laiali jagada. :) Tutvusime loendamatu hulga inimestega ning püüdsime igaühe kohta midagi meelde jätta. Nimed on kõik hästi keerulised ning neid on raske välja hääldada. Ehk kirjapilti nähes oleks parem. Samuti olid meie nimed türklastele keerulised. Saskiast sai enamasti šoša ja Kaisast koiša. Aga küll neil on aega harjuda ning õppida.

Inimesed jättis enam-vähem mulje. Paar tüütut hispaanlast oli, muidu oli rahvas üsna tavaline. Mina olin üsna väsinud ja ei jaksand väga suhelda ka, teised ikka kommunikeerusid ümberkaudsetega rohkem. Kaheteistkümne paiku tipasime kodudesse ning pugesime põhku ära. Õnneks sai korralikult magada, sest täna hommikul midagi suurt plaanis pole.

Hommikul sain aega ka oma asju lahti pakkida ning tuba omanäolisemaks teha. Nüüd on ta juba üsna armsake. Ehk leian veel kusagilt turu pealt või poest midagi, mida voodi kohale seinale panna, samuti ostan vist ühe seinakella ja öökapikese. Korter ise on pisike, kuid täiesti ok. Samuti on mu korterinaaber väga sõbralik ning tore tüdruk, saime õhtusöögilaua taga temaga pisut tuttavamaks.

Minu tuba eile õhtul

Minu tuba täna hommikul

Akna poolt ka vaade :)

Eks näis, mis täna veel saama hakkab, kuid esialgne plaan on minna ülikooli International Office'sse. Eks õhtul kirjutab, kuis läks.

26. päev - lõpuks Eskişehiris

Esiteks, nüüdsest hakkame Mariliisiga arvatavasti oma päevadest kirjutama, niiet tihtipeale võib siia ilmuda ühe päeva jooksul mitu postitust ja mõne päeva jooksul mitte ühtegi. Oleneb sellest millega me jälle hakkama oleme saanud :)

Hommikut alustasime varakult, Mariliis kella 6st, mina veidi hiljem, kuna Joie (jõehobu) oli dušši all. Esimese asjana siis hommikul sain jälle vannitoas ujuda veidikene :) Mariliis tegi meile samal ajal süüa kaasa ning Joie pakkus jälle oma türgi hommikusööki. Täna olid meil korteris kõik varakult üleva ning askeldasid niiet natukene enne kella 7 olid kõik ilusti laua taga ja nautisid hommikusööki. Tegime veel oma viimased pakkimised, ütlesime head-aega Joiele ning seadsime oma sammud rongipeatuse poole, kus pidime kokku saama Kaisa ja Saskiaga. Saime nendega kokku ning liikusime edasi Shuttle'i peale, mida pidime natukene aega ootama. See ootamine tekitas meis väikest ärevust ka. Õnneks aga sujus kõik hästi ning varsti juba ootasimegi Dudullu-Tesise peatuses oma Eskisehiri bussi. Bussijaamas oli tore mehike, kellele me ilmselgelt silma jäime ja kes meid siis õige bussi peale suunas.

Meie hommikusöök

Bussid siin on ikka erilised luksused. Oma meelelahutussüsteem, mehike käib ringi ja pakub süüa-juua iga natukese aja tagant. Sellele mehikesele jäime jällegi silma. Tegelikult vist jäi Kaisa esimesena silma, sest vaatas mehikese jaoks huvitavat filmi. Igatahes sai Kaisa endale mingi hetk sülle mälupulga ja me eeldasime, et soovitakse seda filmi saada. Edaspidi üritasime meie Mariliisiga ikka türgi keelt veidi harjutada ja üritasime temaga türgi keeles rääkida, nalja kui palju jälle :D Mingi hetk ilmus mulle sülle üks kiirsahlep'i pakikene ja siis sama Kaisale, saime siis kõik sahlep't bussis juua. See pole pooltki nii hea, kui praami peal või meie endi pakendist saadud sahlep. Kuna me kindlasti tahtsime maha saada ülikooli kämpuse juures olin ma ette valmistanud pisikese paberikese, kuhu oli vastav soov türgi keeles kirja pandud. Selle kirjakese lugemine pakkus talle ka nalja ning meid hakkas tõesti huvitama, et mida teised reisijad meist arvavad. Reisi lõpupoole toodi meile ka veidi turkish delight'i. Igatahes reis Eskisehiri oli äärmiselt huvitav.

Kaisa ja Saskia reisil, meie meelelahutussüsteemid olid kõik türgi keelsed seega lahutasime oma meelt enda läpakatega.

Vahepeal tegime kuskil peatuse, nägime Mariliisiga loodust esimest korda üle kuu aja :)

Kohustuslik klõps bussiga

Saime õiges kohas maha ning meid ootas ees terve kaadervägi. Ma isegi ei jõudnud tähele panna palju neid inimesi oli, kes meile vastu tulid. Nüüd pildi pealt vaadates lugesin kokku, et 6 inimest. Ehk siis 4 Eesti tüdruku jaoks on vaja kuute türklast :D. Ahjaa, ja mis te arvate, kes see tõmbab ligi pikki inimesi. Loomulikult on ju minu korterikaaslaseks ja buddy'ks pilvelõhkuja. Ainus kahemeetrine türklane, keda ma terve selle aja jooksul näinud olen. Edasi läksime mina, Mariliis, Taner (minu buddy) ja Hüseyin (Mariliisi buddy) minu juurde ja panime kohvrid ära. Siis liikusime edasi meie tulevasse kämpusesse, kus käisime andsime oma dokumendid sisse ja tegime learning agreement'e. Natukene tutvusime ka majaga ning meile näidati lennujuhtide simulaatorit.

Vastu tulnud kaadervägi ja meie (PS. üks neist teeb pilti ka)

Siin sõidavad aeg-ajalt üle linna mõned hävitajad, müra on tohutu, kuid vaade on imeline. Eskisehiri jõudes sõitsime ka mööda mingist lennukite muuseumist, kuhu kavatseme kindlasti lähitulevikus juba minna. Oma teaduskonnas ringi käies nägime tohutult palju igasugu pisikesi lennukite mudeleid, lennukite osasid, kaarte ja kõike muud, mis lennundusega seotud on. Ahjaa, kämpus on hiiglaslik ja kui mõelda, et see on ainult üks kämpus ja teine on veel, siis on küll selline tunne, et siin vist isegi õpib rohkem üliõpilasi kui meil Eestis.

Meie on teaduskonna ukse ees

 Pärast seda tulime linna tagasi ning koju tagasi, Hüseyin läks vahepeal kuhugi omi asju ajama niiet jäime Taneri ja Mariliisiga kolmekesi. Tellisime endale väikese õhtusöögi koju ning ajasime niisama juttu. Siis pakkisin mina asju lahti, Mariliis nautis kiire interneti võimalusi ja ootas Hüseyini. Nüüd on ka Mariliis vast oma koju jõudnud ja tutvub oma toaga ja korterikaaslasega.

Minu korter on väga pisike, aga see-eest hubane. Kes on käinud mu kaunase pst korteris, siis praegune tuba on sama suur, kui oli mul seal tuba. Samasuguses väikeses toas elab Taner ning köök on ka umbes samasuur. Ehk siis kõik on miniatuurne, välja arvatud mu flatmate. Vannitoas mina peeglist ennast ei näe, elektripistikud tunduvad siin veidi kahtlased, aga muidu on kõik super. Ootasin hullemat, aga sain päris mõnusa koha, kus järgmised 4 kuud veeta.

Minu pisike armas tuba

Nüüd tuleb veel tunnike oodata ning siis lähme välja ja kohtume veel teistegi Erasmuse tudengitega, kes Eskisehiri on jõudnud.

25. päev - Dolmabahce Palee

Täna oli marupikk ja väsitav päev. Hommikul kokkas marje meile riisiputru ning jäime suures postkaartide kirjutamise tuhinas uksest välja astumisega pisut hiljaks. Isegi pesu jäi kuivama panemata, kuid rongist jäime ikka maha. Järgmise rongiga minnes oli meil ümberistumiseks aega kaks minutit. Valmistusime siis mõnusaks jooksuks rongijaamast sadamasse. Joosta saime aga vaid paar-kolmkümmend meetrit, kui nägime laeva lahkumas. Püüdsin Kaisat ja Saskiat telefoni teel tabada, et nad võtaksid järgmise laeva, kuid asjatult. Võtsime ise järgmise laeva, mis suundus Galata silla teise otsa ja saimegi juba üsna kohe kõne Kaisalt. Nad olid Saskiaga terve laeva läbi jalutanud ning leidnud, et meid seal peal ei ole. Leppisime kokku, et nad jalutavad üle silla meile vastu.

Esimeseks vaatamisväärsuseks tänasel külmal pühapäeval oli Galata torn. Sissepääsu eest nöörisid nad muidugi rikastelt turistidelt lausa 13 kohalikku. Vaade tornist oli aga muidugi kena. Nägime kena täisringi ja tegime Kaisaga palju panoraame. Minu omadel on muidugi enamus ajast horisont viltu. :D Kaisa telefonil on vahva vidin, et ta justkui filmib ja siis telefon paneb ise panoraami kokku.

Saskia ja taustal tähtsaimad vanalinna vaatamisväärsused

Panoraamijupike

Kaisa ja Mariliis Galata tornis

Marje koos vanalinnaga

Galata torn nähtud ja pildid tehtud, otsustasime üles otsida Joie poolt paljukiidetud „Salt“ muuseumi. Tema juhatused on alati aga pisut raskesti jälgitavad ning koosnevad tihtilugu lausetest „It is next to the other thing“ (tõlkes: u 10 min jalutamist) ja „you can’t miss it“ (tõlkes: kui sa oled seal varem käinud ja tead, kus see on, siis sa leiad selle, muidu mitte). Seega võib arvata, kas me oma muuseumi leidsime. Samuti ei teadnud kohalikud midagi sellenimelisest muuseumist.

Siis jalutasime mööda Istiklali. Uudistasime sisse paari riidepoodi ja nautisime Istanbuli jahedat talveõhku. Taksimi  väljakul sai ka linnuke kirja ja pilt tehtud.

Taksim väljak

Seal proovisime leida ka sõjaväe muuseumi, mis oli minu internetiotsingute andmetel kohe Taksimi juures. Õiget tänavat me aga ei leidnudki. Kaisa tark raamat Lonely Planet teavitas meid aga sellest, et muuseum on Taksimist 20 min jalutada. Jätsime ka selle plaani kõrvale ning jalutasime alla mere äärde.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli meil  Dolmabahce Palee. See oli see koht, kuhu Marjega ükspäev esimesel nädalal jalutasime, kuid sisse ei läinud. Kehv uudis oli see, et muuseumkaart seal ei töötanud ning täispilet maksis 40 liiri. Õnneks oli seal aga ISIC kaardi soodustus, mis tähendas, et saime muuseumisse 5 liiriga. :D Kaisal polnud ISIC kaarti kaasas, kuid nad aktsepteerisid tema muuseumkaarti tõendusena. Seega saime väga hea hinnaga paleed vaatama.

Luikedega kaunis purskkaev

Esimese asjana jalutasime pisut läbi aedade ning saime paleest esmamulje. See ehitati 1800midagi ja moto oli: Rohkem on rohkem. Püüti teha euroopalikku paleed, mis võtaks kõik ümbruskonna inimesed ja külalised ahhetama. Arvan, et sellega saadi hakkama. Palee oli võimas, kõik kohad olid täis pisikesi ja detailseid nikerdusi ning tõesti silm puhkas seda vaadates. Samuti oli ilus vaade palee ümber olevast aiast ning minu lemmikud olid kaunid purskkaevud.

Kilesussid jalga ja järjekorda

Püüdsime palee peahoonesse ka siseneda, kuid jäime just inglisekeelsest tuurist maha. Kuna sinna üksinda sisse ei lastud ning 20 minutit ooteaega pidasime pikaks, otsustasime veel väljas pisut jalutada. Kaisa Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata Kristallpaviljoni, mis pidi olema võrratu. Kolm korda võib aga arvata, kas kristallpaviljon oli suletud või ei. Selle asemel nägime vaid pisut ringi jooksvaid kanu ja üht paabulindu. Kogu see pettumuste rida hakkas pisut juba tujule mõjuma. Ning see sai vaid lisa, kui leidsime, et ka haremi külastamiseks peame õues külma käes pool tundi ootama.

Tegime majale ringi ümber ning marssisime uuesti peauksest sisse. See kord jõudsime täpselt inglisekeelse tuuri jaoks. Tuur võttis aega umbes tunni ning meie giid püüdis grupiga vähemalt neljas keeles suhelda. See oli temast väga tore, et ta tähtsamaid sõnu igas tuntud ja tundmata keeles kordas, kuid pikendas ekskursiooni kestvust tunduvalt. Aga palee oli seest võrratu. Igal pool oli maas peen parkett, seinas maalingud ja sambad, laes veel ruumilisi maalinguid ning mööbel ja hiiglaslikud aknad olid kaetud kõikvõimalike kaunite värviliste kangastega. Tuba toalt edasi läks vaade järjest ilusamaks ning suursugusemaks. Need olid kuue viimase sultani ning kahe esimese presidendi kodud ning ruumid, kus peeti pidusid ja korraldati vastuvõtte.

Kõige võimsamad olid lühtrid, mis olid paljude suurte saalide laes. Tavalised neist kaalusid umbes tonni kanti. Kõige suurem aga, mida nägime tuuri lõpus, kaalus neli ja pool tonni. See koosnes lõpututest kristallidest ning küünaldest. Giid rääkis, et seda puhastatakse iga kuue aasta tagant ning see  võtab umbes kaks kuud aega. Lühter oli tõesti imetlusväärne. Kahjuks ei saanud me aga oma ekskursiooni vältel ühtegi pilti teha, sest see polnud lubatud. Seega peate püüdma ette kujutada kõige kaunimat kulda ja karda ning tekstiile ühe sultani hiiglaslikus palees vaid minu kehvade kirjelduste järgi.

Pärast ekskursiooni otsustasime ikkagi haaremi ka üle vaadata. Ootasime järjekorras pool tundi ning viimaks saime punaste ninade ja punaste kilesussidega haaremisse sisse. Haarem asus samas majas, kuid oli palju tagasihoidlikum. Tegemist oli siiski eluruumidega, mille eesmärgiks ei olnud kõiki suursaadikuid ja riigipäid ahhetama panna. Kuid siiski oli see samuti väga kaunis ning suursugune.

Haaremis viibisime pool tundi ning saime näha nii naiste, kui ka sultani, kui ka tema ema ning vendade eluruume. Meie lemmik oli kuninglike naiste salong, mis oli kaunistatud kulla ning sinisekirju tekstiiliga. Kaisaga mõtlesime, et sellises võiks elada küll ja ei kurdaks üldse väga palju. Sultani naine aga olla ei tahaks, sest nad nägid oma meest vaid ettemääratud kokkulepitud külastusaegadel.

Kellatorniga kiire pilt ja jooksuga sööma

Igatahes jäime oma muuseumikogemusega ülimalt rahule. Olime nüüd juba aga väga näljased, sest kell hakkas viis saama, kuid me polnud isegi mitte lõunatanud. Seadsime sammud meie lemmikrestorani poole kooli juures. Me Marjega juba mõlgutasime mõtteid, et mis me tahame süüa ning suu juba jooksis vett, kuid meid ootas järjekordne pettumus. Kuna meie resto ei ole turistisuunitlusega, siis oli see pühapäeval suletud. Mina olin selle üle väga väga väga kurb, sest tõesti tahtsin tüdrukuid sinna viia ning ise seal samuti veel korra süüa. Aga pole midagi teha, seadsime sammud lähedalasuva kebabikoha poole.

Seal sõime kohalikku kanaburksi ning järgi sai proovitud ka kohalike lemmikjook Ayran. See on vedel kui piim, kuid maitseb kui soolane kodujuust. Mina olin seda enne juba proovinud, teised mitte. Kaisa kiitis joogi heaks, Marje ja Saskia ei jaganud me vaimustust. :)

Siis seadsime sammud laevale ning vaatasime sahlepi kõrval veel viimast korda Istanbuli vanalinnale. Jätsime temaga hüvasti, sest juba homme varahommikul asume teele Eski poole. Hoian sõrmed ristis ja talismanid ligi, et kõik läheks plaanipäraselt.

Hüvastijätt linnaga

Kodutee oli pikk nagu alati ja oleme päevast väsinud. Marje tegi õhtusööki ning mina pakkisin oma asju kokku. Kuigi asju on rohkem, kui siiatulles, on kohver justkui pisut paremini vist pakitud. Samas ei tea kah, osad riided veel kuivavad toas, eks hommikul ole näha, kas kõik mahub ära.

Mariliisi troon on sokikuivatusrest

Homme kirjutame ja pildistame juba uuest linnast ning uuest peatükist.