26. päev - update

Õhtul käisime väljas. Siin on kohalikel pubidel väga kavalad plaanid välja mõeldud, et Erasmuse tudengeid püüda. Näiteks on selles baaris, kus me täna käisime, esmaspäeviti passi ette näitamisel esimene õlu tasuta. Sinna meie suurepealine kamp (ehk kuskil 40 türklast ning need Erasmuse õpilased, kes juba kohal olid ning need, kes terve aasta siin veedavad) liikuski.

Pubi oli kolmekorruseline ja väga vahva värvilise sisekujundusega. Seinad olid täis postreid piltidega väga erinevatest riikidest ja inimestest, riiulites oli hunnikute viisi türgikeelset kirjandust ja välismaiseid ajakirju ning lakke olid kinnitatud erinevate pubide logode ning õllemarkidega kaunistatud kandikud.

Cafe del Mundo koridor - allikas Internet 

Minu õlle sai esimene ettejuhtuv erasmuslane. Eks saan neid õllesid veel kõvasti järgmise nelja kuu jooksul laiali jagada. :) Tutvusime loendamatu hulga inimestega ning püüdsime igaühe kohta midagi meelde jätta. Nimed on kõik hästi keerulised ning neid on raske välja hääldada. Ehk kirjapilti nähes oleks parem. Samuti olid meie nimed türklastele keerulised. Saskiast sai enamasti šoša ja Kaisast koiša. Aga küll neil on aega harjuda ning õppida.

Inimesed jättis enam-vähem mulje. Paar tüütut hispaanlast oli, muidu oli rahvas üsna tavaline. Mina olin üsna väsinud ja ei jaksand väga suhelda ka, teised ikka kommunikeerusid ümberkaudsetega rohkem. Kaheteistkümne paiku tipasime kodudesse ning pugesime põhku ära. Õnneks sai korralikult magada, sest täna hommikul midagi suurt plaanis pole.

Hommikul sain aega ka oma asju lahti pakkida ning tuba omanäolisemaks teha. Nüüd on ta juba üsna armsake. Ehk leian veel kusagilt turu pealt või poest midagi, mida voodi kohale seinale panna, samuti ostan vist ühe seinakella ja öökapikese. Korter ise on pisike, kuid täiesti ok. Samuti on mu korterinaaber väga sõbralik ning tore tüdruk, saime õhtusöögilaua taga temaga pisut tuttavamaks.

Minu tuba eile õhtul

Minu tuba täna hommikul

Akna poolt ka vaade :)

Eks näis, mis täna veel saama hakkab, kuid esialgne plaan on minna ülikooli International Office'sse. Eks õhtul kirjutab, kuis läks.

26. päev - lõpuks Eskişehiris

Esiteks, nüüdsest hakkame Mariliisiga arvatavasti oma päevadest kirjutama, niiet tihtipeale võib siia ilmuda ühe päeva jooksul mitu postitust ja mõne päeva jooksul mitte ühtegi. Oleneb sellest millega me jälle hakkama oleme saanud :)

Hommikut alustasime varakult, Mariliis kella 6st, mina veidi hiljem, kuna Joie (jõehobu) oli dušši all. Esimese asjana siis hommikul sain jälle vannitoas ujuda veidikene :) Mariliis tegi meile samal ajal süüa kaasa ning Joie pakkus jälle oma türgi hommikusööki. Täna olid meil korteris kõik varakult üleva ning askeldasid niiet natukene enne kella 7 olid kõik ilusti laua taga ja nautisid hommikusööki. Tegime veel oma viimased pakkimised, ütlesime head-aega Joiele ning seadsime oma sammud rongipeatuse poole, kus pidime kokku saama Kaisa ja Saskiaga. Saime nendega kokku ning liikusime edasi Shuttle'i peale, mida pidime natukene aega ootama. See ootamine tekitas meis väikest ärevust ka. Õnneks aga sujus kõik hästi ning varsti juba ootasimegi Dudullu-Tesise peatuses oma Eskisehiri bussi. Bussijaamas oli tore mehike, kellele me ilmselgelt silma jäime ja kes meid siis õige bussi peale suunas.

Meie hommikusöök

Bussid siin on ikka erilised luksused. Oma meelelahutussüsteem, mehike käib ringi ja pakub süüa-juua iga natukese aja tagant. Sellele mehikesele jäime jällegi silma. Tegelikult vist jäi Kaisa esimesena silma, sest vaatas mehikese jaoks huvitavat filmi. Igatahes sai Kaisa endale mingi hetk sülle mälupulga ja me eeldasime, et soovitakse seda filmi saada. Edaspidi üritasime meie Mariliisiga ikka türgi keelt veidi harjutada ja üritasime temaga türgi keeles rääkida, nalja kui palju jälle :D Mingi hetk ilmus mulle sülle üks kiirsahlep'i pakikene ja siis sama Kaisale, saime siis kõik sahlep't bussis juua. See pole pooltki nii hea, kui praami peal või meie endi pakendist saadud sahlep. Kuna me kindlasti tahtsime maha saada ülikooli kämpuse juures olin ma ette valmistanud pisikese paberikese, kuhu oli vastav soov türgi keeles kirja pandud. Selle kirjakese lugemine pakkus talle ka nalja ning meid hakkas tõesti huvitama, et mida teised reisijad meist arvavad. Reisi lõpupoole toodi meile ka veidi turkish delight'i. Igatahes reis Eskisehiri oli äärmiselt huvitav.

Kaisa ja Saskia reisil, meie meelelahutussüsteemid olid kõik türgi keelsed seega lahutasime oma meelt enda läpakatega.

Vahepeal tegime kuskil peatuse, nägime Mariliisiga loodust esimest korda üle kuu aja :)

Kohustuslik klõps bussiga

Saime õiges kohas maha ning meid ootas ees terve kaadervägi. Ma isegi ei jõudnud tähele panna palju neid inimesi oli, kes meile vastu tulid. Nüüd pildi pealt vaadates lugesin kokku, et 6 inimest. Ehk siis 4 Eesti tüdruku jaoks on vaja kuute türklast :D. Ahjaa, ja mis te arvate, kes see tõmbab ligi pikki inimesi. Loomulikult on ju minu korterikaaslaseks ja buddy'ks pilvelõhkuja. Ainus kahemeetrine türklane, keda ma terve selle aja jooksul näinud olen. Edasi läksime mina, Mariliis, Taner (minu buddy) ja Hüseyin (Mariliisi buddy) minu juurde ja panime kohvrid ära. Siis liikusime edasi meie tulevasse kämpusesse, kus käisime andsime oma dokumendid sisse ja tegime learning agreement'e. Natukene tutvusime ka majaga ning meile näidati lennujuhtide simulaatorit.

Vastu tulnud kaadervägi ja meie (PS. üks neist teeb pilti ka)

Siin sõidavad aeg-ajalt üle linna mõned hävitajad, müra on tohutu, kuid vaade on imeline. Eskisehiri jõudes sõitsime ka mööda mingist lennukite muuseumist, kuhu kavatseme kindlasti lähitulevikus juba minna. Oma teaduskonnas ringi käies nägime tohutult palju igasugu pisikesi lennukite mudeleid, lennukite osasid, kaarte ja kõike muud, mis lennundusega seotud on. Ahjaa, kämpus on hiiglaslik ja kui mõelda, et see on ainult üks kämpus ja teine on veel, siis on küll selline tunne, et siin vist isegi õpib rohkem üliõpilasi kui meil Eestis.

Meie on teaduskonna ukse ees

 Pärast seda tulime linna tagasi ning koju tagasi, Hüseyin läks vahepeal kuhugi omi asju ajama niiet jäime Taneri ja Mariliisiga kolmekesi. Tellisime endale väikese õhtusöögi koju ning ajasime niisama juttu. Siis pakkisin mina asju lahti, Mariliis nautis kiire interneti võimalusi ja ootas Hüseyini. Nüüd on ka Mariliis vast oma koju jõudnud ja tutvub oma toaga ja korterikaaslasega.

Minu korter on väga pisike, aga see-eest hubane. Kes on käinud mu kaunase pst korteris, siis praegune tuba on sama suur, kui oli mul seal tuba. Samasuguses väikeses toas elab Taner ning köök on ka umbes samasuur. Ehk siis kõik on miniatuurne, välja arvatud mu flatmate. Vannitoas mina peeglist ennast ei näe, elektripistikud tunduvad siin veidi kahtlased, aga muidu on kõik super. Ootasin hullemat, aga sain päris mõnusa koha, kus järgmised 4 kuud veeta.

Minu pisike armas tuba

Nüüd tuleb veel tunnike oodata ning siis lähme välja ja kohtume veel teistegi Erasmuse tudengitega, kes Eskisehiri on jõudnud.

25. päev - Dolmabahce Palee

Täna oli marupikk ja väsitav päev. Hommikul kokkas marje meile riisiputru ning jäime suures postkaartide kirjutamise tuhinas uksest välja astumisega pisut hiljaks. Isegi pesu jäi kuivama panemata, kuid rongist jäime ikka maha. Järgmise rongiga minnes oli meil ümberistumiseks aega kaks minutit. Valmistusime siis mõnusaks jooksuks rongijaamast sadamasse. Joosta saime aga vaid paar-kolmkümmend meetrit, kui nägime laeva lahkumas. Püüdsin Kaisat ja Saskiat telefoni teel tabada, et nad võtaksid järgmise laeva, kuid asjatult. Võtsime ise järgmise laeva, mis suundus Galata silla teise otsa ja saimegi juba üsna kohe kõne Kaisalt. Nad olid Saskiaga terve laeva läbi jalutanud ning leidnud, et meid seal peal ei ole. Leppisime kokku, et nad jalutavad üle silla meile vastu.

Esimeseks vaatamisväärsuseks tänasel külmal pühapäeval oli Galata torn. Sissepääsu eest nöörisid nad muidugi rikastelt turistidelt lausa 13 kohalikku. Vaade tornist oli aga muidugi kena. Nägime kena täisringi ja tegime Kaisaga palju panoraame. Minu omadel on muidugi enamus ajast horisont viltu. :D Kaisa telefonil on vahva vidin, et ta justkui filmib ja siis telefon paneb ise panoraami kokku.

Saskia ja taustal tähtsaimad vanalinna vaatamisväärsused

Panoraamijupike

Kaisa ja Mariliis Galata tornis

Marje koos vanalinnaga

Galata torn nähtud ja pildid tehtud, otsustasime üles otsida Joie poolt paljukiidetud „Salt“ muuseumi. Tema juhatused on alati aga pisut raskesti jälgitavad ning koosnevad tihtilugu lausetest „It is next to the other thing“ (tõlkes: u 10 min jalutamist) ja „you can’t miss it“ (tõlkes: kui sa oled seal varem käinud ja tead, kus see on, siis sa leiad selle, muidu mitte). Seega võib arvata, kas me oma muuseumi leidsime. Samuti ei teadnud kohalikud midagi sellenimelisest muuseumist.

Siis jalutasime mööda Istiklali. Uudistasime sisse paari riidepoodi ja nautisime Istanbuli jahedat talveõhku. Taksimi  väljakul sai ka linnuke kirja ja pilt tehtud.

Taksim väljak

Seal proovisime leida ka sõjaväe muuseumi, mis oli minu internetiotsingute andmetel kohe Taksimi juures. Õiget tänavat me aga ei leidnudki. Kaisa tark raamat Lonely Planet teavitas meid aga sellest, et muuseum on Taksimist 20 min jalutada. Jätsime ka selle plaani kõrvale ning jalutasime alla mere äärde.

Järgmiseks päevakorrapunktiks oli meil  Dolmabahce Palee. See oli see koht, kuhu Marjega ükspäev esimesel nädalal jalutasime, kuid sisse ei läinud. Kehv uudis oli see, et muuseumkaart seal ei töötanud ning täispilet maksis 40 liiri. Õnneks oli seal aga ISIC kaardi soodustus, mis tähendas, et saime muuseumisse 5 liiriga. :D Kaisal polnud ISIC kaarti kaasas, kuid nad aktsepteerisid tema muuseumkaarti tõendusena. Seega saime väga hea hinnaga paleed vaatama.

Luikedega kaunis purskkaev

Esimese asjana jalutasime pisut läbi aedade ning saime paleest esmamulje. See ehitati 1800midagi ja moto oli: Rohkem on rohkem. Püüti teha euroopalikku paleed, mis võtaks kõik ümbruskonna inimesed ja külalised ahhetama. Arvan, et sellega saadi hakkama. Palee oli võimas, kõik kohad olid täis pisikesi ja detailseid nikerdusi ning tõesti silm puhkas seda vaadates. Samuti oli ilus vaade palee ümber olevast aiast ning minu lemmikud olid kaunid purskkaevud.

Kilesussid jalga ja järjekorda

Püüdsime palee peahoonesse ka siseneda, kuid jäime just inglisekeelsest tuurist maha. Kuna sinna üksinda sisse ei lastud ning 20 minutit ooteaega pidasime pikaks, otsustasime veel väljas pisut jalutada. Kaisa Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata Kristallpaviljoni, mis pidi olema võrratu. Kolm korda võib aga arvata, kas kristallpaviljon oli suletud või ei. Selle asemel nägime vaid pisut ringi jooksvaid kanu ja üht paabulindu. Kogu see pettumuste rida hakkas pisut juba tujule mõjuma. Ning see sai vaid lisa, kui leidsime, et ka haremi külastamiseks peame õues külma käes pool tundi ootama.

Tegime majale ringi ümber ning marssisime uuesti peauksest sisse. See kord jõudsime täpselt inglisekeelse tuuri jaoks. Tuur võttis aega umbes tunni ning meie giid püüdis grupiga vähemalt neljas keeles suhelda. See oli temast väga tore, et ta tähtsamaid sõnu igas tuntud ja tundmata keeles kordas, kuid pikendas ekskursiooni kestvust tunduvalt. Aga palee oli seest võrratu. Igal pool oli maas peen parkett, seinas maalingud ja sambad, laes veel ruumilisi maalinguid ning mööbel ja hiiglaslikud aknad olid kaetud kõikvõimalike kaunite värviliste kangastega. Tuba toalt edasi läks vaade järjest ilusamaks ning suursugusemaks. Need olid kuue viimase sultani ning kahe esimese presidendi kodud ning ruumid, kus peeti pidusid ja korraldati vastuvõtte.

Kõige võimsamad olid lühtrid, mis olid paljude suurte saalide laes. Tavalised neist kaalusid umbes tonni kanti. Kõige suurem aga, mida nägime tuuri lõpus, kaalus neli ja pool tonni. See koosnes lõpututest kristallidest ning küünaldest. Giid rääkis, et seda puhastatakse iga kuue aasta tagant ning see  võtab umbes kaks kuud aega. Lühter oli tõesti imetlusväärne. Kahjuks ei saanud me aga oma ekskursiooni vältel ühtegi pilti teha, sest see polnud lubatud. Seega peate püüdma ette kujutada kõige kaunimat kulda ja karda ning tekstiile ühe sultani hiiglaslikus palees vaid minu kehvade kirjelduste järgi.

Pärast ekskursiooni otsustasime ikkagi haaremi ka üle vaadata. Ootasime järjekorras pool tundi ning viimaks saime punaste ninade ja punaste kilesussidega haaremisse sisse. Haarem asus samas majas, kuid oli palju tagasihoidlikum. Tegemist oli siiski eluruumidega, mille eesmärgiks ei olnud kõiki suursaadikuid ja riigipäid ahhetama panna. Kuid siiski oli see samuti väga kaunis ning suursugune.

Haaremis viibisime pool tundi ning saime näha nii naiste, kui ka sultani, kui ka tema ema ning vendade eluruume. Meie lemmik oli kuninglike naiste salong, mis oli kaunistatud kulla ning sinisekirju tekstiiliga. Kaisaga mõtlesime, et sellises võiks elada küll ja ei kurdaks üldse väga palju. Sultani naine aga olla ei tahaks, sest nad nägid oma meest vaid ettemääratud kokkulepitud külastusaegadel.

Kellatorniga kiire pilt ja jooksuga sööma

Igatahes jäime oma muuseumikogemusega ülimalt rahule. Olime nüüd juba aga väga näljased, sest kell hakkas viis saama, kuid me polnud isegi mitte lõunatanud. Seadsime sammud meie lemmikrestorani poole kooli juures. Me Marjega juba mõlgutasime mõtteid, et mis me tahame süüa ning suu juba jooksis vett, kuid meid ootas järjekordne pettumus. Kuna meie resto ei ole turistisuunitlusega, siis oli see pühapäeval suletud. Mina olin selle üle väga väga väga kurb, sest tõesti tahtsin tüdrukuid sinna viia ning ise seal samuti veel korra süüa. Aga pole midagi teha, seadsime sammud lähedalasuva kebabikoha poole.

Seal sõime kohalikku kanaburksi ning järgi sai proovitud ka kohalike lemmikjook Ayran. See on vedel kui piim, kuid maitseb kui soolane kodujuust. Mina olin seda enne juba proovinud, teised mitte. Kaisa kiitis joogi heaks, Marje ja Saskia ei jaganud me vaimustust. :)

Siis seadsime sammud laevale ning vaatasime sahlepi kõrval veel viimast korda Istanbuli vanalinnale. Jätsime temaga hüvasti, sest juba homme varahommikul asume teele Eski poole. Hoian sõrmed ristis ja talismanid ligi, et kõik läheks plaanipäraselt.

Hüvastijätt linnaga

Kodutee oli pikk nagu alati ja oleme päevast väsinud. Marje tegi õhtusööki ning mina pakkisin oma asju kokku. Kuigi asju on rohkem, kui siiatulles, on kohver justkui pisut paremini vist pakitud. Samas ei tea kah, osad riided veel kuivavad toas, eks hommikul ole näha, kas kõik mahub ära.

Mariliisi troon on sokikuivatusrest

Homme kirjutame ja pildistame juba uuest linnast ning uuest peatükist.

24. päev – Tõmbame neljakesi tähelepanu

Alustasime oma päeva taaskord riisipudruga. Hommikul võtsime Joie käe otsa ning ta näitas meiele, kust meie buss esmaspäeva hommikul läheb. Algse 15 minut kõnni kaugusest sai järsku 5 minuti tee. Aga meie oleme õnnelikud, et varahommikul ei pea väga palju oma kohvritega liikuma. Edasi liikusime rongiga Haydrapasa poole ja praami peale, Kadiköy’st pidid Saskia ja Kaisa peale tulema.

Haydrapasa sadamas saime mõnuga oodata õiget praami, kuskil nii 30 minutit, ning selle aja jooksul väljus sealt kokku 3 praami. Mingi hetk tuli kohalik putkasistuja meiega rääkima ja küsis, kuhu me minna kavatseme. Meie enesekindlalt vastasime, et Eminönü ning selle peale jättis ta meid ootama. Praamis saime lõpuks sahlep’i juua ning Saskiale ja Kaisale see väga meeldis.

Kiz kulesi

Tulime Eminönü’s maha, kõndisime üle silla ning tegime väikese brunch’i. Mina ja Saskia võtsime kohalikud kanarullid ning Mariliis ja Kaisa võtsid kalasaiad. Toidukohad olid mõlemad just äsja avatud ning meid teenindasid üsna unised kelnerid. See-eest oli meie istumiskoht mõnusalt hubane ja vaikne ning avanes hea vaade paatidele ja praamidele ning õngeritvadele.

Kalasai

Kõhud täis liikusime edasi Topkapi palee poole. Saatsime Kaisa ja Saskia sinna ning ise läksime Tehnoloogia ja teaduse ajaloo muuseumisse. Ootasime, et see võib olla üsna igav. Siiski oli päris huvitav vaadata, mis aparaate ja konstruktsioone siinsed inimesed juba 10. sajandil kasutasid. Hämmastavalt keerukad konstruktsioonid ja kaugele arenenud teadused olid neil juba keskajal. Muuseumi üks osa oli ka meditsiini ajaloost, kus oli palju erinevad riistu ja kõrvale kirjutatud, mida nendega tehti. Iga kord kui ma oma suu lahti tegin ütles Mariliis kiiresti „EI“. Ta vist ei tahtnud päris täpselt teada kasutusvaldkondi ning kui aus olla, siis ma ise poleks ka vast mõne asja juures teada tahtnud.

Taldrikukildudest sein

Marje huvitava seinaga

Mis mõttes, see on tänase postituse viimane pilt! Ma tahan veel pilte!!!

Pärast muuseumi jalutasime natukene ringi ja otsisime ilusate kookide poodi. Seda me kokkuvõttes ei leidnudki niiet liikusime Topkapi juurde tagasi, et Saskia ja Kaisaga jälle kokku saada. Järgmiseks peatuseks oleks pidanud olema Basiilika tsisternid,  kuid kuna järjekord oli tohutult pikk ning meil kõigil oli üsna külm, otsustasime hoopiski sööma minna ning teed juua. Istusime mõnusas lokantas, ajasime juttu ning soojenesime vähekene. Pärast sööki läksime tagasi tsisternide juurde ning järjekord oli imekombel ülilühike. Niisiis läksid Kaisa ja Saskia sinna ning meie hakkasime niisama ringi käima. Kui olime ühe ringikese ära käinud mõtlesime üle vaadata ka Sinise Mošee juurde kuuluvad obeliskid. Sinna maani me siiski ei jõudnud, enne jäi ette üks väike turistipood, kust Mariliis ostis omale väga ilusa sinise salli. Ahjaa, kunagi hommikul suutsin ma endale ka kella lõpuks osta. Ning vahepeal tegime mingis kohakesest minust passipilte ka.

Kui turistipoes käidud võtsime jälle Saskia ja Kaisa kaasa ning liikusime tagasi Spice Bazaari poole. Teepeal uudistasime kõike ja kõiki, naersime palju ning täna tõmbasime juba rohkem tähelepanu kui eile. Kaisa suutis mingi hetk kõva häälega mitu korda öelda „para, para, para“ (tal oli vaja raha välja võtta) ning selle peale üks mees vaatas imelikult ning küsis „You really like that word?“.

Spice Bazaari lähedusel sattusime ühele turutänavale, kus oli rahvast tohutult palju ning liikuda oli pea võimatu. Leidsime sealt absoluutselt kõike peale saapapaelade (Saskial oli uusi vaja). Sellel tänavale võtsime endale ühed sahlep’id ning Kaisa võttis mingid väga magusad maiustused, mida sai ainult ühe korraga süüa. Tegime tänavale tiiru peale ning liikusime laeva peale. Otsustasime natukene ka Kadiköy’s ringi liikuda. Nüüd said vahelduseks Kaisa ja Saskia teejuhtideks olla, sest meie oleme Kadiköy’st ainult praamiga läbi sõitnud.

Jalutasime Kadiköy’s ringi ning käisime puu-ja juurviljade turul, kust Kaisa ostis maasikaid. Ta oli juba terve eilse päeva ja tänase päeva seda hetke oodanud, kus saab osta midagi värsket. Edasi käisime astusime sisse mingisse ehtepoodi, kus veetsime aega pikemalt. Leidsime sealt igasugu huvitavaid ehteid ja asju, kuid enamus neist olid kuldsed. Nad olid ilusad, kuid meie Kaisaga neid ei kannaks. Nüüdseks oli õues juba parajalt pimedaks läinud ning meie olime juba üsna väsinud. Leidsime, et võiksime kodu poole liikuma hakata.

Teadsime Mariliisiga, et kuskilt saab minna metroo peale ja sellega koju sõita. Jalutasime siis mööda rööpaid sadama poole. Päris sadama juures leidsime õige koha üles ning ütlesime Kaisale-Saskiale headaega. Metroo oli maa sügavustes nagu ikka metrood on. Ta oli pea 2 korda odavam kui tavaline rong (minu jaoks suur üllatus). Metroo oli vägagi uus, ukse kohal oli interaktiivne täpikaardikene, kust sai näha kaugele metroo on juba jõudnud. Väljusime Bostanci peatuses ning kui pärast pikki rännakuid lõpuks maa peale jõudsime valdas meid mõlemaid mõte: „Kus kurat me oleme ja miks me kiirteel oleme?“. Mitte üheski suunas ei paistnud kodu ning igasse suunda näitasid sildid „Bostanci“. Küsisime siis mingite mööduvate noorte kuttide käest, kus on Bostanci sadam ning nemad näitasid meile suuna kätte. Mariliis tundis alguses natukene koha ära, olime siia sattunud kui tegime oma Dudullu seiklust. Kui olime kuskil 7-10 minutit kõndinud jõudsime lõpuks oma kodu KFC juurde. Nüüd lõpuks olime kindlad, kus oleme ning kus on kodu.

Koju jõudes olime juba korralikult väsinud, kuid tahtsime veidi süüa. Niisiis asusin süüa tegema ja selle ajal jõudis väsimus mulle lõplikult kohale. Kõhud täis, mina kirjutan praegu blogi ning Mariliis teeb meile homseks plaani, kuhu minna ja mida teha. Loodetavasti on homme ilus ja hea ilm. Kindlasti plaanime külastada Gallata torni. 

23. päev – eksam

Tänane hommik oli õige pisut ärevam kui eelnevad. Joiel oli jälle külaline ja seega tegi ta hommikusööki. Mõnus rikkalik lauatäis türgi hommikusööki ja seejärel kooli. Väljas oli erinevalt viimastest päevadest täna vihmane. Marje sai oma jalad märjaks esimese kahe minutiga ning need püsisid konstantselt märjad õhtuni välja. Täna hommikul sõitsime vist viimast korda kiirpraamiga. Ülejäänud reisid tulevad tavalise praamiga, sest nii saame Kaisa ja Saskiaga koos rännata. Kaisa ja Saskia jõudsid eile ilusasti oma koju. Nad küll seiklesid linna peal mitu tundi ja nägid palju huvitavat, kuid siiski viimaks jõudsid õigesse kohta.

Täna olid koolis kõik varakult kohal. Ainult Ragnar jäi minuti või kaks hiljaks. Me kordasime Marjega veel viimase hetkeni oma jutukesi ning konsulteerisime grammatikalehtedega. Eksam oli üsna lihtne, sarnane sellele proovieksamile, mida eile tegime. Tunnist oli kirjutamiseks rohkem kui küll. Marje sai ehk poole tunniga jagu ja veetis siis osa aega korrates, suulist osa ette valmistades või niisama ringi vaadates. Minul läks pisut kauem ning kontrollisin ka mitu korda üle. Leidsin posu vigu ka. :) Harjutusteks oli siis lugemisteksti õigete järelliidete kirjutamine, sama teksti kohta küsimustele vastamine ning väidete õigsuse üle otsustamine. Siis oli seal posu kuuluvust ja liiki näitavaid lauseid, kuulamisülesanne ja enda päeva kirjeldamise ülesanne. Kui see sai valmis, lubati meid neljakaupa klassi. Suulises osas tuli rääkida endast ja oma perest ning etteantud kahe sõnaga küsimusi koostada ning kaaslaste küsimustele vastata. See oli ka üsna mõistlik. Pooleteise tunniga oli meil eksam seljatatud ning vabadusenatukene käes. Usun, et saime oma vajaliku 60% kätte küll ja isegi rohkem.

Pärast seda ootasime pisut Kaisat ja Saskiat ning nad leidsid meie kooli vaevata üles. Ilm oli maru kole, kuid otsustasime siiski üles Istiklalile minna. Ronisime kitarritänavast üles ning jalutasime pool Istiklali läbi. Vihmase ilmaga on see nii tühi. Kuhugi väga sisse ei vaadanud, sest vihm üsna peseb igasuguse uudistamistuju ära. Poole tänava pealt pöörasime kõrvaltänavasse, lootuses leida neid vanakraamipoode, mida teisipäeval nägime. Õnnega pooleks me nende peale sattusime ning siis juhatasime tüdrukud sama rada mööda, mida ise teisipäeval jalutasime. Ma vist rääkisin kõik lihtsalt surnuks täna. Vähemalt nädala jagu juttu tuli täna mu suust välja, eks peab homme piiri pidama. Kuid ma ka igatsesin Kaisat ja Saskiat ka juba. :D Igatahes nägime täna uuesti armsaid vanakraamipoode ning prantsuse tänavat. Vihmase ilmaga pole see tänav aga kahjuks üldse see, mis ta oli päikselisel teisipäeval.

Alla jalutasime sisustuspoodide tänavast. Seejärel otsustasime võtta lõunaks kumpiri. See oli üks toitudest, mida Marjega neile kindlasti tutvustada tahtsime. Kumpir oli järjekordselt väga mõnus ja rikkalik. Istusime samas kohvikus, kus eelmine kordki, jõime magusaid värvilisi teesid ning ajasime juttu.

Ja siis jälle välja vihma kätte. Suund vanalinna poole ja üle Galata silla, kus polnud vihmase ilma tõttu isegi väga palju kalureid. Silla teisest otsast võtsime miskit vahvat pulgakommi, mis nad sulle koha peal valmis keerutavad ja mis on pehme. Maitses maru magusalt ja mul oli hea meel, et me igaüks ühte ei võtnud.

Seejärel vaatasime üle Spice Bazaari, kus haigutas täna samuti vaikus (vaikus tähendab seda, et inimesi on nii vähe, et sa saad ilma trügimata liikuda). Samuti olid müüjad palju rahulikumad. Ju nad ei viitsi ka lärmata ning ehk oli meid neljakesi ka liiga palju, et oma suurepäraste lausetega rajalt maha korjata.

Edasi liikusime mööda trammiteed üles. Võtsime Ayasofiast kaks muuseumikaarti. Nendega läks see kord palju kiiremini kui eelmisel korral. Võtsin paberid, andsin need piletimüüjale ja ütlesin, et nendega on kaarte vaja. Olin vist piisavalt enesekindel, et ühtki küsimust ei küsitud ning kaardid olid mõne minutiga käes. Kaisa kaardile oli aga passist perekonnanime asemele kirjutatud „EST“. :D Nalja kui palju.

Ayasofias sai pilti ka tehtud. Tänast ajalehte küll käes ei ole, kuid Kaisa ja Saskia kohaolu peaksid kuupäeva üsna kindlaks tegema. (Naljatasime sellega, et minust pole üldse pilte ja aeg-ajalt peaks ajalehega pilte tegema, et näidata, et ma veel elu ja tervise juures olen).

Pärast Ayasofiat külastasime Sinist mošeed, kuid enne seda käisime infotunnil. Seekord oli tõesti tegemist infotunniga, sest see meesterahvas rääkiski terve tunni. Sain nii mõndagi uut teada ja oli väga huvitav. Samuti sai istuda pisut soojas ning end teega seestpoolt soojendada. Infotunniga jäime rahule, samuti mošeega, kuigi seal oli tänu vihmasele ilmale üsna jube juustukas.

Ja siis oligi õues juba hämar, kuid ega me veel lõpetanud polnud. Meil oli veel terve Grand Bazaar avastada. Sinna suundusimegi ja seal tiirutasime vähemalt tunni. Jalutasime sihitult nagu eelmine kordki, otsisime oma lennukipoe üles, vaatasime teetasside komplekte ja salle. Tahan siit kindlasti salli osta, kuid olen otsustusvõimetu nagu alati. Ja türklased ei lase mul vaikselt ja rahulikult valida ka, nad ikka peavad tulema ja rääkima ja tüütama ja mind närvi ajama. Seega salli ei saanudki. Aga ostsime kohalikku teed ning lokumi (Turkish Delight).

Tagasitee oli ikka veel vastik märg, kuigi vihma enam juurde ei sadanud. Praam oli ülerahvastatud ning rongis ka istuda ei saanud. Homme-ülehomme joome kindlalt praami peal veel sahlepit, kuid täna jäi see nali ära.  Üleüldiselt jäime tänaste seiklustega rahule ning jõudsime väga palju teha. Homme on teine pool vanalinna kavas ning pühapäevased plaanid on veel lahtised. Igatahes võtame Istanbulist viimast, et olla esmaspäeval valmis uueks seikluseks.

Siin saab nüüd üks etapp läbi, eksam pani sellele punkti. Koduteel oli ka esimest korda aega ja võimalust seda vabanemist tunnetada. Keeleõpe läheb küll edasi, kuid ilma kodutööde ning eksamitega. Nüüd ootame Marjega juba Eskit, sest siinne ülesanne on täidetud ja oleme valmis uueks seikluseks.

Aga nagu ka hüplevast ja detailidevaesest tekstist aru saada on, siis mina olen maru väsinud. Seega kui pildid nüüd end kohe üles ei lae, siis saab neid alles homme. :)

22. päev - öyküler

Benim ailem

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve spotcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum.

Benim ailemde anne ve erkek kardeş var. Benim annemin adi Mailis. O 43 yaşıda. Benim annem mühasebeci. O çok düzenli ve sakin. Benim erkek kardeşimin adı Harri. O 18 yaşında ve lisede öğrenci. O futbol ve basketbol oynuyor. Benim erkek kardeşim spotcu ve dostça. Boş zamanlarımda biz kayak yapıyoruz, aileoyunları oynuyoruz ya da film izleyoruz. Benim ailem çok küçük.

Benim günüm

Ben hafta içi her sabah 06.30’da kalkıyorum. Kalkdıktan sonra kahvaltı hazırlıyorum. 07.00’da kahvaltı ediyorum ve giyiniyorum. 07.40’ta evden çıkıyorum ve vapura gidiyorum. 08.05’te vapura biniyorum ve Kabataş’ta vapurdan iniyorum.  Kabataş’tan okula yürüyorum. Ders 09.00’da başlıyor ve 12.30’da dersten çıkıyoruz. Dersden sonra lokantaya gidiyorum ve yemek yiyiyorum. Saat 16.30’da eve dönüyorum. Akşamları biraz internet kullanıyorum ve dinleniyorum. Saat 19.00’da yemek pisiriyorum ve yiyiyorum. Yemekten sonra dizi izliyorum. Saat 22.00’da yatağa yatıyorum.

Ben hafta sonunda sabahları geç kalkıyorum. Akşamları arkadaşlarımdan ayrılıyorum.

Ben

Benim adım Marje. Ben 20 yaşındayım. Ben Estonya’dan geliyorum. Ben Estonya Havaçılık Akademisinde öğrenciyim. Şimdi ben İstanbul Üniversitinde Türkçe öğreniyorum. Türkçe kursdan sonra Eskişehir’e gidiyorum. Orada Anadolu Üniversitisinde öğrenciyim. Ben akıllıyim ve sporcu. Boş zamanlarımda ben futbol ve frizbe oynuyorum. Ben ingilizce,almanca, rusça ve estonyaca konuşuyorum. Ben kedilerden ve köpeklerden hoşlanıyorum. Ben gül ve sonbahardan hoşlanımıyorum. 10 sene sonra pilot olmak istiyorum.

Benim odam

Benim evimde yatak odası var. Kapının yanında birinci yatak. Yatağın yanında sehpa var. Pencerin önünde ikinci sehpa var. Sehpanın yanında ikinci yatak. Birinci sehpanın ve ikinci yatağın arasında bavul var. Yerde halı var. Birinci sehpanın üstünde kitaplar var. İkinci sehpanın üstünde ayna. Pencerenin önünde beyaz perde var. Tavanda lamba var.

PS. Nendes tekstides võib esineda kirjavigu. Kirjanik palub neile tähelepanu mitte pöörata.

22. päev - Kaisa ja Saskia saabuvad

Täna hommikul oli au jälle mul riisiputru keeta. Pliidiplaadi taga täpselt oli pakk küpsiseid... Ja oi kui ahvatlevad nad välja nägid kogu aeg. Panin vee keema, võtsin küpsise, panin kohvi-tee vee keema, võtsin küpsise, panin riisi poti, võtsin küpsise jne. Kui olin jõudnud oma 8. küpsiseni taipasin, et ma ju teen endale hetkel süüa ja ma ei tohiks küpsiseid süüa. Niisiis hommik algas sellega, et ma peitsin küpsiseid iseenda eest.

Kuhu peitis moosivaras hommikul küpsised?

Küpsisepakk siin pole mitte 160g vaid 161g! 

Nagu võite pildilt näha, siis peitsin küpsised endast meetrikese kaugusele ja käeulatusse. Nüüd aga enam ei näinud neid ning sain rahus putru keeta.

Tänane päev möödus meil õppides, õppides ja veelkord õppides. Õigemini õpime siiani. Mina tegin praegu vahepeal pausi, et blogisse mõned laused ka kirjutada. Koolis tegime kiire ülevaate kogu grammatikast ning proovieksami. Pärast käisime söömas ning liikusime kohe koju.

Valmistume eksamiks küpsiste, šokolaadi ja teega. Hetkel veel pole kooliasju välja toonud.

Toa seisukord õppimise ajal, igal pool on paberilehti, Mariliis puhkab ja püüab Internetti

Õppimise vahepeal vaatasime ka kuidas Kaisa ja Saskia lennuk Türgi poole lendab.

Head sõbrapäeva kallid lugejad ja lihtsalt siia sattujad! J Meie oleme siin õnnelikud, et kaks head sõpra saabusid ja kellega saame homme linnapeale tuuritama minna.